Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.02.2020 määrus esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
XX määruskaebus Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, psühhiaatriakliiniku kaudu) Puudutatud isik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 03.02.2020 määrus muutmata.
2.XX määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.
Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht (TsMS § 543). Avaldus ja asjaolud
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja) esitas 02.02.2020 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik, patsient) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja tema paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni ning selle pikendamiseks 40 ravipäevani.
2.Taotluse kohaselt alustati valvearsti otsusega patsiendi ravi tema tahtest olenematult alates 31.01.2020, kell 23.10. Kohtule esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos (F29), tema reaalsustaju on tugevalt häiritud, ta on ettearvamatu ning ohustab ennast ja ümbritsevaid. Oma seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega juhtima oma käitumist. Patsient on psühhiaatriakliinikus ravil esmakordselt. Patsient haigestus esmakordselt 2018. aastal, kui ta kutsus politsei enda korterisse ning väitis, et naabrid üritavad teda mürgitada metaani ja muude gaasidega. Patsient toimetati IdaTallinna Keskhaigla EMO-sse uuringuteks ning EMO valvearsti plaani järgi pidi jätkama ravi psühhiaatriakliinikus, kuid patsient põgenes EMO-st. Käesolevalt on patsient hospitaliseeritud kiirabi ja politsei saatel kodust, kuna ta väitis, et naabrid kiiritavad teda ja saadavad helisid. Patsient lõhkus naabrite uste lukke, vehkis noaga ja ähvardas ümbritsevaid isikuid ning rääkis mingisugusest terrorirünnakust. Vestluses valvearstiga avaldas patsient, et ta on täiesti adekvaatne ning psühhiaatriahaiglasse on teda kinni pandud kõrgel positsioonil asuvate inimeste käsul, kes soovivad talle halba. Patsient kirjeldas, et taolised probleemid algasid 2018. aastast, kui tal tekkis konflikt mingisuguste inimestega, kellel on palju tutvusi politseis, prokuratuuris, kohtus ning erinevates valitsuse struktuurides. Patsiendi sõnul esialgu 2018. aastal kõik piirnes sellega, et nad murdsid sisse tema telefoni ning Facebooki kontosse ning korjasid tema isiklikke andmeid. Hiljem algas ka tagakiusamine Facebookis. Need inimesed organiseerisid patsiendi jälitamist ja telefonisõnumite ja -kõnede lindistamist. See kõik jätkus ka välismaal, kui patsient käis jalgpalli maailmameistrivõistlustel Venemaal 2018. aasta suvel. Need inimesed lõid eraldi Facebooki rühma, kus sai patsiendi isiklikke sõnumeid lugeda ja võtsid selle eest raha ning teenisid reklaami pealt. Seetõttu patsiendist sai tuntud tegelane Facebookis. Patsiendi sõnul üritas ta korduvalt kirjutada avaldust politseisse, kuid see ei toonud mingit tulemust. Nende inimeste võim on nii suur, et nad isegi organiseerisid "vana joodiku" küüditamist tema korterist, mis asub patsiendi korterist järgmisel korrusel, ning paigutasid sinna spetsiaalseid isikuid, kes jälgivad patsiendi igapäevaelu. Selleks nad kasutavad spetsiaalseid kiirgusmasinaid, mille abil saab lugeda patsiendi mõtteid ja ennustada iga tema järgmist sammu. Patsient
väidab, et ta on väga pettunud meie tervishoiusüsteemis, mis võtab osa süütu inimese tagakiusamisest, ning lubab, et ta maksab tema elu rikkunud inimestele kõige eest kätte. Esimese astme kohtu määrus
3.Maakohus rakendas 03.02.2020 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest 31.01.2020 kuni 04.02.2020 ja pikendas esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani, s.o 11.03.2020 või mõne eelneva päevani, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus andis loa kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, sh isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks.
4.Arvestades avaldaja taotluses ja psühhiaatrite arvamuses toodut, kohaldas kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas isiku neljaks päevaks kinnisesse asutusse alates 31.01.2020 kuni 04.02.2020.
5.Kohus kuulas 03.02.2020 ära puudutatud isiku ja küsis esindaja arvamust esialgse õiguskaitse pikendamise kohta. Kohus selgitas ärakuulamisel puudutatud isikule menetlustoimingu sisu ja menetluse käiku. Raviarst jäi oma kirjaliku arvamuse juurde ning märkis, et patsient keeldub täielikult ravist ning on pinges. Patsiendi käitumine on juhitud psühhoosist. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et arvab, et keegi tunneb tema vastu ebatavalist huvi ja jälgib teda. Tema elu on muutunud Facebooki kaudu avalikuks ning temalt on ära võetud tema tavaline elu. Puudutatud isiku eraellu tungiti, tema kõnesid ja asukohta jälgiti. Puudutatud isik leidis, et kõigil on selle peale, mis temaga toimub, silmad kinni. Puudutatud isik märkis, et kui ta oli 17-18-aastane, oli intsident, kus ta ähvardas noaga, kuid hiljuti ei ole selliseid intsidente olnud. On olnud intsidente, kus puudutatud isikut ähvardati ja üritati mürgitada. Puudutatud isik tunnistas, et olukorras, kus teda on jälgitud ega ole lastud rahulikult elada, on tulnud ette hetki, kus ta on olnud ärev ja asju lõhkunud. Puudutatud isik oli seisukohal, et on terve inimene ning peab tööle minema. Määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamise avaldust.
6.Kohus leidis, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik iseendale, aga ka teistele. Puudutatud isiku käitumine on juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Enesele ohtlikkus seisnes kohtu hinnangul selles, et isik võib enda tervist ja elu ebaadekvaatse käitumise tagajärjel ohustada. Teistele ohtlikkus seisnes kohtu hinnangul selles, et isik võib kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu käitumisega. Isik on lõhkunud naabrite uksi, vehkinud noaga ning ähvardanud ümbritsevaid isikuid. Sõltuvalt oma seisundist on puudutatud isik võimetu otsustama ravi vajaduse üle.
7.Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Puudutatud isik võib käituda äärmiselt ettearvamatult, mis võib kujutada ohtu teda ümbritsevatele. Seega esines alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks
ja kohus määras pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani alates haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest.
8.Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite võtmise osas. Kohus määras seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sealhulgas vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. Puudutatud isiku määruskaebus
9.Puudutatud isik esitas oma esindaja kaudu määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada.
10.Maakohtu määrus ei ole seaduslik. Puudutatud isiku ohtlikkus ei ole tõendatud. Kuivõrd ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu, siis ei ole tema suhtes põhjendatud esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle pikendamine kuni neljakümne päevani tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamisega. See on liiga raske karistus. Puudutatud isik ei ole haige, seda näitas peast kompuuteruuring. Talle pandud diagnoos on pahatahtlik väljamõeldis. Talle määratud ravi on põhjendamata ja ei ole vajalik. Puudutatud isik võtab kodus vaid unehäirete puhul uinutit. Haiglasse paigutamisega püütakse varjata tema suhtes tegelikkuses toimuvat. Ta soovib kõik vastutusele võtta. Raviarst ei lõpeta ravi sellepärast, et puudutatud isik ei soovi vastata isiklikku ellu puudutavatele küsimustele. See on tema privaatsuse rikkumine ja ebaseaduslik. Menetluse edasine käik
11.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
12.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
ja
edastas
Määruse põhjendused
13.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja kohtuasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS §-de 659 ja 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
14.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt maakohus on ebaõigesti tuvastanud puudutatud isiku ravivajaduse. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid kogumis ja menetlusõiguse norme rikkumata välja selgitanud PsAS § 11 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused.
15.Määruskaebuses vaidlustab puudutatud isik tahtevastast psühhiaatrilist ravi eelkõige seetõttu, et ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses toodud seisukohaga, et puudutatud isik on täiesti terve ega vaja ravi ning tema ohtlikkus ei ole veenvalt esile toodud. Asja materjalidest nähtuvalt on
puudutatud isikul raske psüühikahäire (F29 täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos) ning tahtevastase ravi kohaldamiseks ja haiglasse paigutamiseks andis aluse tema paranoidsetest luulumõtetest mõjutatud vaenulik, tasakaalutu, ebaadekvaatne ja ettearvamatu käitumine, mis oli teda ennast ja ümbritsevaid ohustav.
16.Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Kolleegium märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama.
17.Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamus koosmõjus avalduse ning puudutatud isiku ja tema raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatud asjaoludega kinnitab, et puudutatud isikul puudub toimunu suhtes kriitika ning ta ei ole võimeline mõistma ravi vajadust. Puudutatud isik hospitaliseeriti kiirabi ja politsei saatel, kui ta lõhkus naabrite uste lukke, vehkis noaga ja ähvardas ümbritsevaid isikuid ja rääkis terrorirünnakust. Kirjeldatu kinnitab, et puudutatud isiku käitumine on ebaadekvaatne ja agressiivne ning tema ohtlikkus on reaalne. Puudutatud isiku ohtlikkus enda ja ümbritsevate suhtes väljendub eelkõige selles, et patsiendil puudub haigustaju, tema käitumine on psühhootilisest seisundist juhitud, mistõttu haiguslikest elamustest tulenevalt käitub ta nii ennast kahjustavalt ja ohtu seades kui ka ümbritsevaid rünnates. Kuigi puudutatud isik viibib tahtevastasel ravil esmakordselt, on asjaolude kirjeldusest nähtuvalt psühhiaatrilise ravi vajadus tuvastatud juba 2018, kuid puudutatud isik põgenes EMO-st ravi vältimiseks. Ravimite mittevõtmisel ei ole puudutatud isiku seisund ajaga paranenud. Haiglaravita jätmisel ohustanuks puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii teiste isikute kui ka iseenda julgeolekut, elu ja tervist. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline. Raske psüühilise häirega isiku enda seisukoht ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut ega saa olla PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel ja ravivajaduse üle otsustamisel määravaks.
18.Puudutatud isik märgib määruskaebuses, et ta ravi ei vaja. Psühhiaatrite järelduste kohaselt on puudutatud isik oma seisundist tuleneva haiguskriitika puudumise tõttu võimetu ise ravivajaduse üle otsustama. Seega on tõenäoline et ta ei ole hetkel valmis järgima ravisoovitusi ega võtma vabatahtlikult ravimeid. Ravita jäädes püsib tema käitumine ettearvamatu, agressiivse ja ohtlikuna nii patsiendile endale kui ümbritsevatele. Seega ei ole haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumise tõttu muu psühhiaatriline abi võimalik ega piisav.
19.Seega, arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, leidis maakohus õigesti, et on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Arvestades eeltoodut ei anna määruskaebuse väited kolleegiumi arvates alust maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks.
20.Täiendavalt selgitab ringkonnakohus järgmist. Maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset ja koheselt pikendas ka esialgse õiguskaitse tähtaega 40 päevani. Seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. TsMS § 534 lg 5 teise
lause mõtte kohaselt rakendatakse esialgset õiguskaitset esmalt neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Seega saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3 teine lõik).
21.Kolleegiumi hinnangul ei anna eelmises lõigus esiletoodud minetus praegusel juhul siiski alust maakohtu lahendi tühistamiseks. Avaldaja esitatud taotlusest nähtuvalt oli arstidel esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajaks tekkinud veendumus, et puudutatud isiku tervisliku seisundi ägenemise kontrolli alla saamine võtab rohkem kui neli päeva. Samuti on maakohus määruse tegemisel sisuliselt kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse pikendamise eelduste esinemist. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on kohus puudutatud isiku ja raviarsti isiklikult enne määruse tegemist ära kuulanud ning maakohtule oli koos avaldaja taotlusega esitatud psühhiaatrite ühine arvamus, mille kohaselt on tahtevastase ravi tähtaja pikendamine 40 päevani vajalik. Seega olid kolleegiumi hinnangul sisuliselt täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega.
22.Ringkonnakohus rõhutab, et tolereerib sellist kohest tähtaja pikendamise võimalust üksnes konkreetsetel asjaoludel ja üldjuhul tuleb lähtuda siiski seaduse regulatsioonist, s.o TsMS § 534 lg 5 teisest lausest, mille kohaselt rakendatakse esialgset õiguskaitset esmalt neljaks päevaks ja seejärel hinnatakse ravivajadust uuesti ja vajadusel pikendatakse esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani.
23.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt)
Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
Mati Maksing (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.