Tallinna linna Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu avaldus XX (X) kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.09.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XXu määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Tallinna linn Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu Puudutatud isik I XX (isikukood xxxxxxxxxx), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Imbi Seimar Puudutatud isik II Sotsiaalkindlustusamet
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 25.09.2019 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
1.Tallinna linn Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu (avaldaja, Tallinna linn) esitas 06.08.2019 kohtule avalduse XXu (puudutatud isik I) kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamiseks tähtajaga üks aasta. Puudutatud isikul I on diagnoositud paranoidne skisofreenia. Teadaolevalt haigestus puudutatud isik I esmakordselt 1991. aastal. Tal tekkis depressioon enesesüüdistusluulu ja tähenduslikkusega, ta kartis inimesi. Seisund paranes ravita. Korduv depressioon tekkis 1997. aastal xxxxxx järel. Esmakordselt viibis puudutatud isik I SA PERH psühhiaatriakliinikus (PERH) statsionaarsel ravil 21.12.2000-15.01.2001 psühhootilise seisundi tõttu. Psüühiline seisund halvenes taas pärast xxxxxxxx xxxx. aasta xxxxx. Vallandus psühhoos suhtumis-, kontrolli- ja mõjutusluulumõtetega. Puudutatud isik I viibis taas haiglaravil ning püstitati paranoidse skisofreenia diagnoos (F20.0). Praeguseks on puudutatud isik I vajanud haiglaravi psühhiaatriakliinikus 15 korral. Tal on tuvastatud töövõimekaotus 80% ulatuses kuni 30.09.2019. Puudutatud isik I paigutati tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx 04.12.2012 tehtud kohtumääruse alusel kinnisesse asutusse tähtajaga kuni 04.12.2013. Maakohtu 19.09.2013 määrusega lõpetati puudutatud isiku I kinnisesse asutusse ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega hooldusele paigutamine 20.09.2013, kuna asjaolud, mis tingisid tema paigutamise kinnisesse asutusse, olid ära langenud. Järgneva kolme ja veidi enama aasta jooksul sai puudutatud isik I oma elu korraldamisega rahuldavalt hakkama ja leidis ka töökoha. Kui puudutatud isik I kandideeris teisele töökohale ja ta seda ei saanud, tekkis tagasilangus. Tema lähedaste sõnul märkasid nad muutust puudutatud isiku I olekus 2016. aasta lõpus/2017. aasta alguses, mil ta asus jälle lähedastele ja häirekeskusele helistama, sattus majanduslikesse raskustesse, võttis õelt laenu eluasemekulude tasumiseks, kuid sõitis hoopis Soome ostureisile ja tõi sealt õele õelt laenatud raha eest kingituse. Sattus ka psühhiaatriahaiglasse ravile. 11.07.2019 saabus politseist kirja teel avaldajale informatsioon puudutatud isiku I võimalikust abivajadusest. Kirjast nähtus, et 05.07.2019 alates kell 19.30 helistas puudutatud isik I korduvalt häirekeskusesse, avaldades, et on mures oma xx-aastase tütre pärast. Puudutatud isiku I häirekeskusesse tehtud kõnede statistika näitas, et sellise sisuga tehtud kõned juhtimiskeskusesse sagenesid vahemikus 11.11.2017-06.07.2019. Alati oli kõnede sisuks tütre kadumine. Info kontrollimisel selgus politseile, et tegemist oli alusetute kõnedega. Kaitset puudutatud isiku I eest vajas ka tema õde, kes oli 29.10.2018 kell 18.13 sunnitud pöörduma politsei poole, kuna puudutatud isik I tungis tema juurde koju xxxxx vallas xxxxx külas. Märatses ja karjus seal. Puudutatud isik I süüdistas enda eluraskustes oma õde. Oma käitumisega hirmutas puudutatud isik I ära õe väikese lapse. Õe kinnitusel on puudutatud isik I korduvalt hirmutanud ka enesetapu sooritamisega, et saada tähelepanu või nõuda välja kohtumist lapsega. 06.07.2019 lauluväljakul laulupeo ajal hakkas puudutatud isik I peoliste ees agressiivselt käituma ja karjuma, tahtis ronida dirigendipulti. Sekkusid ürituse turvatöötajad ja ning selle käigus lõi puudutatud isik I turvatöötajat mobiiliga vastu nägu. Puudutatud isik I õigustas lauluväljakul juhtunut oma psühhoosiga. Talle püüti selgitada, et see käitumine sai juhtuda ainult seetõttu, et tal olid ravimid võtmata. Samuti püüti selgitada, et see ei olnud tema esimene psühhoosis tehtud rumalus, mistõttu oli vaja korraldada tema edasine elu nii, et ta saaks oma ravimid regulaarselt võetud. Vastasel juhul võib ta teha midagi, mille tõttu kannatab ta eelkõige ise. Puudutatud isik I arvas, et tapma ta kedagi ikka ei läheks, ta ei ole selleks võimeline, pigem
teeks iseendale liiga. Eestkosteasutuse esindaja selgitas talle, et nii äärmuslikke tegusid ei peetud teda nõustades silmas, vaid sooviti talle selgitada, et tema teod sõltuvad sellest, kas ravimid on võetud. Puudutatud isik I ei nõustunud sellega, vaid otsis oma käitumisele õigustust küll emaarmastuse suurusest, väidetavalt ülekohtusest pärandi jagamisest, vähesest sissetulekust jne. Vestlus venis pikaks ja kinnitas taas, et puudutatud isikul I puudub haiguskriitika. Avalduse esitamise hetkel viibis puudutatud isik I psühhiaatriakliinikus maakohtu määrusega kohaldatud tahtest olenematul ravil. Puudutatud isik I hospitaliseeriti 06.07.2019 psühhiaatriakliinikusse kiirabi ja politsei saatel erakorralisena. Enne seda elas puudutatud isik I üksinda oma alaealisele tütrele kuuluvas korteris aadressil Xxxxxxxx xx-xx, xxxxxxxx. Tütar elab koos isaga eraldi, isale kuulub ka tütre ainuhooldusõigus. Tütar kohtub emaga aeg-ajalt sõltuvalt ema tervislikust seisundist. Puudutatud isiku I vanemad on surnud. Puudutatud isikul I puudub haiguskriitika ning tema käitumine ei ole adekvaatne, mistõttu ei ole tema toimetulek väljaspool kontrollitud keskkonda praegusel ajal võimalik. Puudutatud isiku I tervis sõltub ravi järjepidevusest ning puuduvad muud variandid selle tagamiseks, mistõttu vajab puudutatud isik I paigutamist kinnisesse asutusse. Kuigi pikemalt haiglas olles tema käitumine rahuneb ravi mõjul, ei taandu luululised elamused ega kujune välja haiguskriitikat, mistõttu katkestab puudutatud isik I haiglast vabanedes kohe või üsna pea toetusravi. Haiguse ägenedes ei tule puudutatud isik I oma emotsioonidega toime, võimendub luul, ta muutub agressiivseks, ähvardavaks ega suuda võtta haiguse kontrolli all hoidmiseks ettenähtud ravimeid, seades ohtu nii iseenda kui ka ümbritsevad inimesed. Lähtudes asjaolust, et puudutatud isik I hospitaliseerimise ja tahtest olenematu ravi vajadus on vaid kasvanud, võib väita, et senised pingutused puudutatud isiku I toimetuleku tagamiseks vabaduses ei ole olnud edukad. Stabiilse ja turvalise elukeskkonna tagamiseks ning katkematu ravi saamiseks on vajalik paigutada puudutatud isik I kinnisesse asutusse.
2.Maakohus korraldas puudutatud isiku I suhtes ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimise. Psühhiaater MM leidis ekspertiisiaktis, et puudutatud isikul I on raske psüühikahäire. Ta põeb stabiilse defektiga paranoidset skisofreeniat F20.02, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Uuritav vajab pidevat psühhiaatrilist ravi, ravivajadusest ta aru ei saa ja ravita jäämisel tervislik seisund halveneb. Ta võib olla ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega hooldusele suunamata jätmise korral ohtlik iseendale ja teistele, sest esineb oht käituda ettearvamatult. Tõenäoliselt ei ole uuritava suhtes võimalik muude abinõude kasutamine peale ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamise. Uuritav ei ole võimeline oma tahet avaldama. Vastuvõtul oli puudutatud isik I rahutu ja ebaadekvaatne, segase mõttekäiguga. Ekspertiisi ajal oli ta pisut veiderdav ja ülemeelik, kriitikalangusega. Psüühiliselt oli ta teadvusel, sõnalaialdav, kiirenenud mõttekäiguga, haigustajuta. Kogu mõttekäik oli mõjustatud erinevast luulusüsteemist. Käitumine võib olla ettearvamatu, sest arusaamist oma psüühilisest seisundist ei ole.
3.Puudutatud isikule I määratud esindaja ei vaielnud avaldusele vastu. Puudutatud isikul I oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Samuti oli ta ohtlik endale ja teistele. Puudutatud isikul I puudus haiguskriitika. Muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks puudutatud isiku I ravi ja turvalise kaskkonna raviks ning igapäevaseks toimetulekuks. Vajalik oli ööpäevaringse järelevalvega hoolekandeteenuse osutamine kinnises asutuses. Esindaja avaldas, et kohtumisel puudutatud isikuga I oli viimase jutt luululine ja
laialivalguv. Haigla töötajate sõnul oli puudutatud isik I luululine, ravimeid manustas vaid kontrollitult.
4.Sotsiaalkindlustusamet (puudutatud isik II, SKA) oli seisukohal, et avaldus tuli jätta rahuldamata. Puudutatud isikul I oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, kuid ta oli SKA-le teadaolevalt ohtlik olnud ühel korral ja seda mitte määral, et paigutada ta kohtumääruse alusel erihoolekandeteenusele. SKA hinnangul ei olnud puudutatud isiku I puhul proovitud piisavalt abimeetmeid, et teda toetada haiguskriitika tekkimisel ja igapäevaeluga toimetulekul.
5.Kohus kuulas puudutatud isiku I ära 04.09.2019 psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isik I selgitas, et intsident laulupeol juhtus seetõttu, et ta võttis kõrvaltoimete tõttu viimasel ajal vähem ravimeid, s.o viimati 28. juunil. Ta otsis laulupeolt oma tütart. Soovis selleks kasutada raadiomehe vahendust. Laps palus, ei ta ei tuleks mais lõpupeole ja nii ei olnud ta oma last juba kaua näinud. Tema enda sünnipäev on juuli alguses, mistõttu oli laulupidu talle erilise tähendusega. Ta sai aru, et tema seisund oli halvenenud ning ta käis psühhiaatriahaiglas otsimas kas dr E või dr M. Kumbki temaga tegeleda ei saanud. Kinnisesse asutusse ta minna ei tahtnud. Teda oli PERH-i juba nii palju viidud ja tema kehaga seal halba tehtud. Hooldekodusse ei tahtnud ta kindlasti minna. Pidas vajalikuks tugiisiku määramist. Tal oli vaja raha teenida; viimati töötas jaanuaris. Ta ei olnud kellelegi ohtlik. Ta ei löönud kedagi telefoniga. Samuti ei käitunud ta agressiivselt, vaid palus turvatöötajatel olla temast kahe meetri kaugusel.
6.Vastuseks kohtu küsimusele, missugused olid võimalikud ja veel proovimata abimeetmed, toetamaks puudutatud isikut I haiguskriitika tekkimisel ning igapäevaeluga toimetulekul, avaldas Tallinna linn järgmist. Puuduliku haiguskriitika tõttu oli puudutatud isik I seni kõik avaldaja katsed temaga mingit koostööd algatada tagasi tõrjunud. Sotsiaaltöötajad olid ainult ühel korral saanud heita pilgu üle tema koduukse, kuid vestlused neil kordadel, mil ta üldse nõustus vestlema, toimusid kas trepikojas või tänaval. Kõige lähemale koostöö tekkele jõuti 14.11.2017 toimunud kodukülastusel, kus puudutatud isik I alguses süüdistas oma halvas enesetundes tööl toimunut ning korraga teatas, et tahaks oma lapsega rohkem koos olla, kuid ei saa, sest kohtumäärus olevat kummaliselt kirjutatud. Kohtumistel oli ta pahas tujus, tõrjuv ja ebaadekvaatne, kuid mitte määral, mis vajas tema hospitaliseerimist. Talle soovitati Tallinna Vaimse Tervise Keskuse tugiisikuteenust, kuid ta leidis, et kui ta saab tööd, siis ei ole tal aega kellegagi kohtumiseks. Samuti pakuti talle võimalust oma teenuste vajaduse täpsemaks väljaselgitamiseks läbida rehabilitatsiooniplaani koostamine, pakuti abi asjaajamisel, kuid puudutatud isik I ei näinud selle jaoks vajadust. Teenuseid ja abi saab osutada isikule, kes on nõus neid vastu võtma. Puudutatud isik I ei ole nõus. Võimalik, et pärast mõnda aega kinnises asutuses kontrollitud keskkonnas saadud ravi on ta koostööaltim ning tekib võimalus hinnata tema edasise hoolekande ja teenuste vajadust. Kohus palus ka välja tuua, milles seisneb puudutatud isiku I oht enesele või teistele, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Tallinna linn vastas, et kui puudutatud isik I jäetakse paigutamata, siis jätab ta ravimid võtmata, ei kontrolli enam oma väljaütlemisi, tegusid ja hakkab taas nägema meelepetteid, mille tõttu hakkab helistama hädaabinumbrile 112 ja tegema alusetuid väljakutseid, mille tagajärjel võib kaotada elu keegi, kelle juurde kiirabi asjatult tehtud hädaabikõne tõttu ei jõua. Puudutatud isik I on kord-korralt teinud järjest suurema raskusastmega rünnakuid: varem piirdus sõnaliste rünnakute, ropendamise, märatsemisega, kuid aja möödudes on lisandunud füüsiline vägivald (nt teda korrale kutsuma tulnud ametnike löömine käe ja jalaga, täiskasvanute löömine Kadrioru
lossis, kes olid tema tütre sõbranna sünnipäeval, õe ründamine). Kui avaldust ei rahuldata, siis rünnakud suure tõenäosusega korduvad ja raskemal kujul kui varem. Maakohtu määrus
7.Maakohus rahuldas avalduse ja paigutas puudutatud isiku I tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga üks aasta, s.o kuni 25.09.2020. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ning tasu kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostamise eest, mis jättis Eesti Vabariigi kanda. Maakohus korraldas ka määruse kättetoimetamise. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg 1 kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta kolme tingimuse üheaegsel esinemisel: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on isik endale või teistele ohtlik ja 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. Maakohus veendus nii ärakuulamisel saadud mulje põhjal kui ka puudutatud isiku I tervislikku seisundit iseloomustavate tõendite alusel, et puudutatud isikul I esineb käesoleval ajal raske psüühikahäire. Seda tõendas ka käesoleva asja raames läbiviidud kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Eksperdiarvamusega tuvastati, et puudutatud isikul I esineb stabiilse defektiga paranoidne skisofreenia, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Tõendatud oli, et puudutatud isiku I ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel. Puudutatud isik I on viibinud varasemalt korduvalt psühhiaatriahaiglas ja väljaspool haiglat ei ole ta raviskeemi järginud. Puudutatud isik I on paigutatud agressiivsushoogude ägenemisel 16 korral psühhiaatriahaiglasse. Puudutatud isik I paigutati viimati psühhiaatriahaiglasse 13.08.2019 määruse alusel kuni 15.11.2019, kusjuures enne seda oli ta paigutatud esialgse õiguskaitse korras ravi saama 08.07.2019 ja tahtest olenematut ravi pikendati esialgu kuni 15.08.2019, sest puudutatud isikul I esines raske psüühikahäire, millest tulenes nii teda ennast kui ka teisi ohustav käitumine. Käesoleva avalduse esitamise hetkeks (07.08.2019) ei olnud puudutatud isiku I seisund oluliselt paranenud. Enda varasema käitumise ja haiguse suhtes oli patsient jätkuvalt adekvaatse kriitikata. Põhjendatud ei olnud eeldada, et lühiajalise ravi (määratud kuni 15.09.2019) järgselt puudutatud isiku I seisund oluliselt paraneb ning tema ohtlikkus kaob. Puudutatud isiku I käitumine 06.07.2019 lauluväljakul toimunud intsidendi vältel oli selgelt agressiivne. Ta ründas põhjuseta turvatöötajat ning tekitas talle kehavigastusi. Selle intsidendi tunnistajaks oli ka asja läbivaatav kohtunik. Ohtlikuks ei saanud lugeda seda, et puudutatud isik I viibis alas, kuhu kõrvalised isikud ei olnud kontserdi ajal oodatud või tema bravuurset käitumist, mis ilmnes kehahoiakus ja häälekas soovimatuses lavalt lahkuda. Ka seda, et puudutatud isik I vaidles kõva häälega teda lahkuma veenvate turvameestega ja tema hääl kostus esinemist segades ka üle suure koori ei saanud pidada kellegi elule ja tervisele ohtlikuks. Küll aga oli reaalselt ohtlik puudutatud isiku I reaktsioon sellele, kui turvamees pärast pikaleveninud ja tulemusetut veenmist püüdis teda viisakalt lavalt ära juhtida. Selle peale ründas puudutatud isik I füüsiliselt äkiliselt turvatöötajat mitme sekundi vältel, kuni ta lõpuks mitme turvamehe abil füüsiliselt ohjeldati ja lavalt ära viidi. Kohtu hinnangul viitas puudutatud isiku I reaalsele ohtlikkusele ka see, et asjatute häirekeskuse kõnede tegemisel võib sattud ohtu teine isik, kelle põhjendatud abikutsele ei jõuta õigeaegselt reageerida.
Puudus alus eeldada, et lühiajalise ravi tagajärjel tekib puudutatud isikul I haiguskriitika ja ta on suuteline oma ravi tagama ega ole enam reaalselt füüsiliselt ja ka vaimselt ohtlik teistele isikutele. Vaimse ohtlikkuse all pidas kohus silmas seda, et puudutatud isiku I käitumine oli tekitanud hirmu tema lapsele, õele ja õelapsele. Samuti on puudutatud isik I tekitanud oma haigusest tingituna ka varalist kahju. Varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks ja puudutatud isik I ei ole ise valmis tegema koostööd, et rakendada saaks tema ja teiste isikute kaitseks muid abinõusid, mis riivaksid puudutatud isiku I õigusi vähem. Puudutatud isiku I tervislik olukord ei võimaldanud tal enda eest hoolitseda ja teistel tema eest hoolitseda väljaspool kontrollitud keskkonda. Kontrollitud keskkonnas viibimist vajas ta eelkõige seetõttu, et kohase ravi tagamata jätmise korral ei suutnud ta oma käitumist kontrollida ning oli muutunud ohtlikuks endale ja teistele. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei olnud muude abinõude kasutamine tema suhtes tulemusi andnud. Seega tuli puudutatud isik I paigutada üheks aastaks kinnisesse asutusse. Määruskaebus
8.Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada. Määruskaebuse esitamise ajaks oli puudutatud isik I viibinud psühhiaatriakliinikus tahtest olenevatul ravil alates 06.07.2019. Tal oli nüüdseks välja kujunenud piisav haiguskriitika. Talle olid määratud ravimid, mis talle sobisid. Varasemad ravimid tekitasid puudutatud isikule I allergilise kõrvalmõju. Puudutatud isik I möönis, et varem on tekkinud olukordi, kus ravimite mittevõtmise tõttu on ta tervislik seisund halvenenud, kuid seda enam ei juhtu. Kolm kuud on olnud piisav raviperiood, ta ei ole ohtlik endale ja teistele. Puudutatud isik I saab tütart aidata koolitöödes, esmajoones rootsi keeles; tal on lubatud tütart nädalavahetustel külastada. Ta soovis leida uuesti töö. Töötades on ta alati hea töötaja olnud. Tal on elukaaslane, kes saab teda toetada. Pikaajaline isoleerimine ei soodusta tema vaimset paranemist ega stabiilsust. Täidetud ei olnud SHS § 105 lg-s 1 sätestatud eeldused. Vastused määruskaebusele
9.Avaldaja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuses anti ebaõigeid selgitusi ja lubadusi. Avaldaja varasem kokkupuude puudutatud isikuga I on näidanud, et puudutatud isiku I seisund püsib stabiilsena üksnes kontrollitud keskkonnas ja ta on korduvat katkestanud toetusravi. Puudutatud isik I ei ole kunagi ise ambulatoorselt haiglasse pöördunud. Puudutatud isiku I tütar elas isaga ja määruskaebuses kirjeldatud kokkulepet ei olnud. Tütar võis ise ema külastada, kuid ta ei ole seda võimalust eriti kasutanud ema ebaadekvaatse käitumise tõttu. Viimati külastas tütar puudutatud isikut I 2019. aasta kevadel. Oma koolitöödega on tütar ise hakkama saanud. Puudutatud isik I hindab oma võimeid üle ja puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole ta suuteline töökohta püsivalt hoidma. Puudutatud isikul I elukaaslase olemasolust ei olnud avaldaja teadlik. Samuti ei teadnud elukaaslasest tütre isa. Edasine menetluse käik
10.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega ja tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 koosmõjus §-ga 659 ei korda neid. Maakohus määratles õigesti tingimused, mille esinemisel paigutatakse täisealine isik kohtumääruse alusel hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, n.o: 1) täisealisel isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) täisealine isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama; 3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. Maakohus tuvastas õigesti, et praegusel juhul esinesid kõik SHS § 105 lg-s 1 sätestatud tingimused isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta. 1) Puudutatud isikul I on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Nimelt esineb puudutatud isikul I stabiilse defektiga paranoidne skisofreenia F20.02. 2) Samuti on puudutatud isik I endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama. Aja jooksul on puudutatud isiku I haigusest tingitud käitumisaktid muutunud raskemaks. Kui varem ei kontrollinud puudutatud isik I ravimite võtmata jätmise korral oma väljaütlemisi, tegusid ja nägi meelepetteid, mille tõttu helistas hädaabinumbrile 112 ja tegi alusetuid väljakutseid, siis aja möödudes on lisandunud füüsiline vägivald ümbritsevate isikute suhtes (turvatöötajate, ühisel üritusel viibivate täiskasvanute, õe suhtes). Lisaks ilmneb toimikumaterjalidest, et puudutatud isik I on avaldanud mõtteid enesetapu sooritamise kohta. Määruskaebuses esitatud väide, et puudutatud isik I on nüüdseks mõistnud ravivajadust ja hakkab väljaspool haiglat korrektselt ravimeid tarvitama, mistõttu ei ole enam teistele isikutele ohtlik, ei ole veenev olukorras, kus isik on viibinud haiguse tõttu haiglaravil psühhiaatriakliinikus rohkem kui 15-l korral ja pärast vabanemist alati jätnud ravimite tarvitamise unarusse, mis on viinud psühhoosi ägenemiseni, haiguse süvenemiseni. 3) Puudutatud isiku I suhtes on püütud rakendada muid puudutatud isiku I vabadust vähem riivavaid meetmeid, kuid ebaõnnestunult, sest puudutatud isik I ei ole soostunud abi vastu võtma. Abistavate meetmete rakendamine on võimalik vaid koostöö foonil isikule, kes on valmis abi vastu võtma. Näiteks soovitati talle Tallinna Vaimse Tervise Keskuse tugiisikuteenust, kuid ta leidis, et kui ta saab tööd, siis ei ole tal aega kellegagi kohtumiseks. Samuti pakuti talle võimalust oma teenuste vajaduse täpsemaks väljaselgitamiseks läbida rehabilitatsiooniplaani koostamine, pakuti abi asjaajamisel, kuid puudutatud isik I ei näinud selle jaoks vajadust. Sotsiaaltöötajate kodukülastusi puudutatud isik I ei võimalda. Puudutatud isiku I välja toodud asjaolud (tütre rootsi keele õpingutes abistamine ja tööle mineku soov) ei lükka ümber maakohtu tuvastatud asjaolusid, et praegusel juhul esinevad SHS § 105 lg-s 1 sätestatud eeldused isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta. Isiku kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb lähtuda esmajoones eesmärgist tagada puudutatud isiku I ja teiste isikute ohutus ning puudutatud isiku I enda soovidega arvestamine jääb sellises olukorras tagaplaanile.
Praegusel juhul on mõistlik paigutada puudutatud isik I hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta üheks aastaks. Puudutatud isik I on varem sundkorras psühhiaatriakliinikus haiglaravi vajanud rohkem kui kümnel korral ja ravi on olnud erineva pikkusega. Parimaid tulemusi näitas tsiviilasja nr x-xx-xxxxx raames puudutatud isiku I paigutamine ööpäevaringset erihooldusteenust pakkuvasse hooldekodusse üheks aastaks. Selle tulemusena sai puudutatud isik I pärast paigutamise lõpetamisest kolme ja veidi enama aasta jooksul oma elu korraldamisega rahuldavalt hakkama. Lühem kontrollitud keskkonnas viibimine ei ole pikemaid positiivseid tagajärgi puudutatud isiku I ravisoostumuses tekitanud, mistõttu on puudutatud isik I õige pea pärast statsionaarse ravi lõppemist toime pannud ennast või teisi isikuid ohustavaid käitumisakte. Kui enne ühe aasta möödumist on puudutatud isiku I suhtes kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ära langenud, võib kohus TsMS § 539 lg 1 alusel kinnisesse asutusse paigutamise lõpetada isiku enda või tema eestkostja või isiku elukoha järgse valla- või linnavalitsuse taotlusel või omal algatusel. Seega sõltuvalt puudutatud isiku I tervislikust seisundist on võimalik tema kinnisesse asutusse paigutamise varasem lõpetamine kui 25.09.2020. Eespool toodud põhjustel tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Vastavalt TsMS § 172 lg-le 3 kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.