MEGVEOD OÜ ja XX hagi PLACET GROUP OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2018/7163 ja nr 022/2018/7164
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 8. augusti 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
MEGVEOD OÜ ja XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
MEGVEOD OÜ osas 3500 eurot XX osas 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja I (apellant I) MEGVEOD OÜ (registrikood 14129944) Hageja II (apellant II) XX (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Hagejate I ja II ühine lepinguline esindaja Alla Žulinskaja Kostja (vastustaja) PLACET GROUP OÜ (registrikood 11198910), lepinguline esindaja Marjana Hiie
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 8. augusti 2019. a otsus osaliselt osas, milles maakohus jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamata osas, milles kostja viivisenõue ületab alates 25. oktoobrist 2018 seadusjärgset viivisemäära, ning menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada sundtäitmine täiteasjades nr 022/2018/7163 ja nr 022/2018/7164 lubamatuks osas, milles Harju Maakohtu
6.septembri 2018. a määrusest tsiviilasjas nr 2-18-109401 tulenev PLACET GROUP OÜ viivisenõude aluseks olev viivisemäär MEGVEOD OÜ ja XX vastu ületab alates 25. oktoobrist 2018 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära.
3.Jätta maakohtu otsus, millega hagi jäi rahuldamata, ülejäänud osas muutmata.
4.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
5.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.MEGVEOD OÜ (hageja I) ja XX (hageja II) esitasid 15. veebruaril 2019 Harju Maakohtule hagi PLACET GROUP OÜ (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2018/7163 ja nr 022/2018/7164.
1.1.Hagi kohaselt sõlmisid hageja I ja kostja 23. jaanuaril 2018 laenulepingu nr 1801242876 ning hageja II ja kostja laenulepingu tagamiseks käenduslepingu nr K-23012018-47. Laenulepingu kohaselt sai hageja I kostjalt laenu 3500 eurot intressimääraga 60% aastas. Hagejad jätsid laenulepingust tulenevad kohustused täitmata ning kostja esitas hagejate vastu hagi maakohtule.
1.2.Harju Maakohus kinnitas 6. septembri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-109401 poolte sõlmitud kompromissi (kompromiss), mille p 1.1 kohaselt kohustusid hagejad solidaarselt tasuma kostjale põhinõude 3500 eurot, tasumata intressi 490,89 eurot, tasumata viivise 2304,11 eurot, tasumata leppetrahvi 175 eurot, tasuma sissenõudmiskulud 35 eurot, kostja kantud õigusabikulud 120 eurot ning 1⁄2kostja tasutud riigilõivust 375 eurot, so kokku 7000 eurot graafiku kohaselt: 9. augustil 2018 – 2500 eurot (tasutud); 15. septembril 2018 – 1125 eurot; 15. oktoobril 2018 – 1125 eurot; 15. novembril 2018 – 1125 eurot;
15.detsembril 2018 - 1125 eurot. Juhul, kui hagejad ei täida kohaselt kompromissi p-des 1.1 ja 1.2 märgitud kohustusi, sh eraldi iga osamakse tasumise kohustust, kohustusid hagejad solidaarselt kompromissi p 1.4 kohaselt tasuma kostjale kogu hagiavalduses märgitud võlgnevuse summas 9414,83 eurot koos lisanduvate viivistega, sh põhivõlg 3500 eurot, tasumata intressid 490,89 eurot, tasumata sissenõudmiskulud 35 eurot, tasumata leppetrahv 175 eurot, kantud õigusabikulud 120 eurot, pool kostja tasutud riigilõivust 375 eurot, 4. septembri 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 4718,94 eurot ning alates 5. septembrist 2018 lisanduvad viivised tagastamata laenusummalt 3500 eurolt, kuni kohase täitmiseni, arvestusega 1% päevas. Kompromissi p 1.4 teise lause kohaselt oli kostjal õigus koheselt ja ilma hagejatele täiendavat tähtaega andmata pöörduda kohtutäituri poole 9414,83 euro ja lisanduvate viiviste sissenõudmiseks täies ulatuses.
1.3.Kuna hagejad ei täitnud kompromissist tulenevaid kohustusi, siis esitas kostja täitmisavalduse kohtutäitur Elin Vilippusele, kes alustas täitemenetlust täiteasjades nr 022/2018/7163 ja 022/2018/7164. Nõude sisuks on solidaarne võlg hagejate vastu summas 9539,83 eurot, millele lisandub viivis 1% päevas põhisummast.
1.4.Hagejad paluvad tunnistada sundtäitmise täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lg 8 alusel lubamatuks. Maakohtu kinnitatud kompromiss on tühine ning sellel ei ole õiguslikke tagajärgi. Kompromissil on 2 (6)
liigkasuvõtlik iseloom ja see on heade kommetega vastuolus. Hagejad on kostja nõude osaliselt tasunud ning täitmisavalduse esitamisel avaldas kostja ebaõige võla summa.
1.5.Maakohus ei veendunud tsiviilasjas nr 2-18-109401 kompromissi kinnitades, kas pooled said aru kompromissi sõlmimise tagajärgedest, kas pooled hindasid õigesti materiaalõiguslikku olukorda ega võtnud endale põhjendamatuid kohustusi. Lisaks ei veendunud maakohus selles, et kinnitatud kompromiss ei oleks olnud vastuolus heade kommete ega seadusega. Kompromiss on selgelt poolte vastastikuste kohustuste osas ebamõistlikult tasakaalust väljas. Mõistlikuks ei saa lugeda eluaegse viivise tasumist määras 365% aastas. Seda enam, et käenduslepingu kohaselt on hageja II vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 7000 eurot.
1.6.Lisaks olid hagejad kompromissi sõlmimise hetkeks kostjale tasunud 2500 eurot. Seega pidi kompromissi summa olema 4500 eurot, mitte 7000 eurot. Kompromiss on selgelt heade kommetega vastuolus, kui kompromissi p 1.4 märgiti võlgnevuse summaks 9414,83 eurot, millest 4718,94 eurot on 4. septembriks 2018 sissenõutavaks muutunud viivis ning alates
5.septembrist 2018 lisanduvad viivised tagastamata laenusummalt 3500 eurolt, kuni selle kohase täitmiseni, arvestusega 1% päevas. Kõrvalkohustuste summa on kordades põhivõlast suurem. Kui hagejad tasuvad võlga osade kaupa, siis põhinõue ei saa kunagi tasutud, sest hagejad tasuvad kogu elu vaid viiviseid 1050 eurot kuus (=35 eurot viivis päevas x 30 päeva).
1.7.Hagejad taotlesid alternatiivselt kohtult 10. aprilli 2019 seisukohas viivise vähendamist mõistliku suuruseni (kuni seadusliku määrani, s.o 8% aastas), juhul kui kohus ei nõustu hagejate seisukohaga kompromissi kui terviku tühisuse suhtes. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub menetluskulud jätta solidaarselt hagejate kanda.
2.1.Hagejad ei teinud kompromissijärgseid osamakseid, millest tulenevalt esitas kostja kohtutäiturile 19. novembril 2018 kompromissi p 1.4 järgi täitmisavalduse. Täitmisavalduse esitamise seisuga olid hagejad maksnud 2500 eurot, mille arvelt luges kostja laenulepingu p 2.2.2 järgi tasutuks sissenõudmiskulud 35 eurot, leppetrahvi 175 eurot, 1⁄2 tasutud riigilõivust 375 eurot, kantud õigusabikulud 120 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 1795 eurot.
2.2.Ajavahemikul 5. septembrist 2018 kuni 19. novembrini 2018 lisandusid võlale viivis 2625 eurot (=3500 eurot*75 päeva*1%). Seega on täitmisavalduse esitamise seisuga hagejate võlg 9539,83 eurot, sh 3500 eurot tasumata põhiosa, 490,89 eurot tasumata intressid, 5548,94 eurot 19. novembri 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised.
2.3.Hagis märgitu ei tingi kompromissi tühisust ega tühistamist. Maakohus ei rikkunud kompromissi kinnitamisel TsMS-st tulenevaid kontrollikohustusi. Hagimenetluses on pooltel lai otsustusvabadus ja käsutusõigus nii menetlus- kui materiaalõiguse järgi, mistõttu puudub kohtul üldjuhul alus kompromissi tingimustesse sekkuda. Hagejad tuginevad väidetele, mida nad kompromissiga lõppenud hagimenetluses ei esitanud. Seega ei saanud kohus neid asjaolusid TsMS § 436 lg 3 kohaselt kompromissi kinnitamisel arvestada.
2.4.Üksnes kõrge viivisemäär ei saa olla aluseks lepingu tühiseks lugemisele heade kommete vastasuse tõttu. Viivise rakendamine sõltub võlgnikust endast ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Kui kohus on poolte vaidluse enne kohtutäiturile täitmiseks esitamist läbi vaadanud, ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga võimalik kontrollida viivisenõude suurust.
2.5.Lisaks vastutab hageja II kompromissi kinnitava määruse järgselt lisanduvate viiviste tasumise eest ka piirmäära ületavas osas, sest käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, sh need saab võlausaldaja
3 (6)
käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15). Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis 8. augusti 2019. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt hagejate kanda ning mõistis hagejatelt kostja kasuks välja 520 eurot.
3.1.Maakohus leidis, et viivisemäär 1% päevas ei tingi kompromissi tühisust ning hagejate alternatiivset nõuet – vähendada viivist mõistliku suuruseni – ei olnud kohtul võimalik rahuldada. TMS § 221 alusel võib esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav. Praegusel juhul on täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi viivise suurus välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast). See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist.
3.2.Maakohus ei pidanud veenvaks hagejate väiteid, et hageja II sõlmis käenduslepingu naiivsusest ja kogenematusest ning majandustegevusest mitteseonduvalt. Laenusaajaks on äriühing, mille juhatuse liikmeks ja osanikuks on hageja II. Hageja II ei sõlminud lepinguid mitte tarbijana, vaid majandustegevuseks. Juhatuse liikmena oli hagejal II lepingust tulenevaid sanktsioone võimalik vältida, kuid põhivõlgnik ühtegi laenu tagasimakset ei teinud. Riigikohus asus tsiviilasjades nr 3-2-1-21-06 ja nr 3-2-1-108-02 seisukohale, et ainuüksi kõrge intressimäär kui soorituse eest makstav tasu ei saa olla aluseks lepingu tühiseks lugemisele heade kommete vastasuse tõttu.
3.3.Maakohus ei nõustunud hagejatega, et kostja kasutas kompromissi sõlmimisel ära hagejate sundseisu ega teinud mingeid järeleandmisi. Hagejad said kompromissi tingimustega tutvuda alates 21. augustist 2018. Hageja II palus 29. augustil 2018 kompromissi summat vähendada. Kostja vähendas summat 500 euro võrra. Kokku vähendas kostja võlgnevuse summat kompromissi korras 2500 euro võrra. Hagejad nõustusid 4. septembril 2018 kompromissiga. Hagejate etteheited kostjale on jäänud paljasõnalisteks ning tõendamata. Poolte seisukohad
4.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega hagi rahuldada või alternatiivselt saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.
4.1.Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, sest jättis seisukoha võtmata kõigi hagejate väidete osas.
4.2.Tsiviilasjas nr 2-18-109401 kohtu poolt kinnitatud kompromiss kahjustab ebaproportsionaalselt hagejate huve ning on vastuolus heade kommetega. Maakohus ei veendunud kompromissi kinnitades, kas pooled said aru kompromissi sõlmimise tagajärgedest, kas pooled hindasid õigesti materiaalõiguslikku olukorda ega võtnud endale põhjendamatuid kohustusi. Lisaks ei veendunud maakohus selles, et kinnitatud kompromiss ei oleks olnud vastuolus heade kommete ega seadusega. Mh ei arvestanud maakohus enne kompromissi kinnitamist asjaoluga, et kostja ei teinud kompromissi sõlmimisel mingeid järeleandmisi, vaid koormas hagejaid isegi suurema kohustusega, kui hagi rahuldamise korral. Neid maakohtu poolseid rikkumisi tsiviilasjas nr 2-18-109401 ei ole maakohus praeguses menetluses kõrvaldanud.
4.3.Lisaks ei arvestanud maakohus, et kostja on täitmisavalduses esitanud ebaõige võla summa. Kompromissi sõlmimise hetkeks olid hagejad kostjale tasunud 2500 eurot. Seega pidi kompromissi summa olema 4500 eurot, mitte 7000 eurot, mis on selgelt heade kommetega 4 (6)
vastuolus, kui täitmisavalduses võlgnevuse summaks märgitakse 9414,83 eurot, millest 4718,94 eurot on 4. septembri 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised ning alates
5.septembrist 2018 lisanduvad viivised tagastamata laenusummalt 3500 eurolt, kuni selle kohase täitmiseni, arvestusega 1% päevas. Kõrvalkohustuste summa on kordades põhivõlgnevusest suurem juba kompromissi sõlmimise seisuga.
4.4.Lisaks ei võimalda jooksva viivise määr hagejatel võlga kunagi tasuda, sest kõiki laekunud summad arvestatakse vaid viivise katteks. Viivisekokkulepe 1% päevas on liigkasuvõtjalik ning heade kommetega vastuolus. Ei saa pidada mõistlikuks ja heade kommetega kooskõlas olevaks viiviseid 365% aastas. Seda enam, et käenduslepingu kohaselt on hageja II vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 7000 eurot.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada osas, milles maakohus jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamata osas, milles kostja viivisenõue ületab alates 25. oktoobrist 2018 seadusjärgset viivisemäära. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab sundtäitmise selles osas lubamatuks. Maakohtu otsus jääb ülejäänud osas TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Ringkonnakohus leiab, et hagejate väited kompromissilepingu tühisuse kohta vastuolu tõttu heade kommetega ei ole põhjendatud. Harju Maakohtu 6. septembri 2018. a määrusest tsiviilasjas nr 2-18-109401, millega kohus kinnitas poolte kompromissi, nähtub, et pooled leppisid kokku selles, et hagejad tasuvad kostjale väiksema summa (7000 eurot), kui kostja oli hagis nõudnud (9414,83 eurot), ning võlg oli võimalik hagejatel tasuda osamaksetena. Seega oli tegemist VÕS § 578 lg 1 mõttes kompromissilepinguga, milles mõlemad pooled tegid järeleandmisi õigusvaidluse lõpetamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole mingit põhjust pidada kompromissi p 1.1 heade kommetega vastuolus olevaks. Seda ei ole iseenesest ka hagejad väitnud.
8.Hagejate väide kompromissi heade kommete vastasusest tugineb eelkõige sellele, et kompromissilepingu p-s 1.4 kokku lepitud sanktsioonid lepingu p 1.1 rikkumise puhuks on ebaproportsionaalsed. Ringkonnakohus leiab, et üldjuhul ei saa lepingust tulenevate sanktsioonide kohaldamise võimalus lepingu rikkumise puhul kaasa tuua lepingu heade kommetega vastuolu. Kuna sanktsioonid olid ette nähtud lepingu rikkumise juhuks, mis sõltus aga hagejatest endist, oli tegemist esmajoones tagatisega kostjale. Isegi kui lugeda selliseid kokkuleppeid ebaproportsionaalseks, ei tooks need kaasa ülejäänud lepingu tühisust, vaid võlgnik võib taotleda kohtult nt ebamõistlikult kõrge leppetrahvi või viivise alandamist (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 20).
9.Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasjas nr 2-18-109401 põhines kostja hagejate vastu esitatud hagi hageja I kui äriühingu majandustegevuses sõlmitud laenulepingul. Tegemist ei olnud tarbijakrediidiga. Samuti ei saa kompromissilepingus kokku lepitud viivisemäära pidada tüüptingimuseks. Hagejad ei ole esitanud ka väiteid, mis annaksid alust kahelda hageja II teovõi otsusevõimes. Seega oli tegemist tavalise võistleva hagimenetlusega, mille raames ei olnud maakohtul kohustust hagejaid kuidagi eriliselt kaitsta. Hagejad pidid ise kompromissilepingut sõlmides hindama enda võimet lepingut täita ning arvestama võimalike tagajärgedega oma kohustuste rikkumise korral. Seda ei saanud maakohus nende eest teha. Samuti nähtub kompromissi kinnitamise määrusest, et hagejad kinnitasid selles, et on teadlikud menetluse lõpetamise tagajärgedest. 5 (6)
10.Vastuseks hagejate väidetele märgib ringkonnakohus, et VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Seega on kostja põhjendatult arvestanud hagejate kompromissilepingu arvel tasutud summad esmalt viivise katteks. Samuti ei ole asjakohased hagejate väited selle kohta, et kompromissi alusel nõutav summa ületab käenduslepingus kokku lepitud hageja II vastutuse piirmäära. Kostja on menetluses õigesti viidanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15).
11.Ringkonnakohus leiab aga, et maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata hagejate esitatud taotluse viivise vähendamiseks. Riigikohus on leidnud, et erandjuhtudel on võimalik jõustunud kohtulahendi toimet kõrvaldada täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga TMS § 221 järgi. Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks hagi põhjendamiseks võib olla ebamõistlikult suur leppetrahv või viivis VÕS § 162 lg 1 ja VÕS § 113 lg 8 järgi. TMS § 221 alusel saab esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks üksnes aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani) (vt Riigikohtu 17. juuni 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09, p 9). Riigikohus on seda seisukohta kinnitanud ka 21. juuni 2017. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17, p-s 10.
12.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et praeguses asjas on viivise suurus kompromissi kinnitamise määrusest tulenevalt välja arvutatav. Nimelt on kompromissi kinnitamise määruses märgitud küll viivise arvutamise algusaeg ning välja arvutatud viivis kuni 4. septembri 2018. a seisuga, kuid määrusest ei nähtu kindlat kuupäeva, milleni tuleks viivist arvestada. Seega on ekslik ka maakohtu järeldus, et viivise vähendamine ei ole praeguses asjas lubatud. Viivist saab vähendada eeltoodust tulenevalt alates kohtulahendi jõustumisest. Kompromissi kinnitav määrus jõustus nähtuvalt sellele lisatud jõustumismärkest 25. oktoobril 2018. Selleks ajaks ületas sissenõutavaks muutunud viivis oluliselt põhinõuet. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et talle oleks selles ulatuses tekkinud kahju või põhinõuet ületav viivis oleks mingil muul alusel põhjendatud. Seega tuleb hagejate taotlus viivise vähendamiseks osaliselt rahuldada. Vastavalt hagejate taotlusele tuleb viivisemäär vähendada seadusejärgse määrani, st VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrani. Alates 25. oktoobrist 2018 arvestatud viivisenõude osas tuleb sundtäitmine tunnistada seega lubamatuks osas, milles viivisenõue ületab seadusejärgse määra alusel arvutatud viivist.
13.Kuna hagi osaliselt rahuldatakse, tuleb tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse osas. Hagi rahuldamise ulatust ei ole võimalik kindlaks määrata, kuna vähendatud viivisesumma suurust ei ole võimalik välja arvutada. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin
/ allkirjastatud digitaalselt / Kaija Kaijanen
/ allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.