Kohustada Emilia Pautsi täitma Uno Pautsi ja Ermo Pautsi (surnud XXXXXXXXX) vahel sõlmitud eluruumi tasuta kasutamise lepingut.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Emilia Pautsi kanda.
6.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Uno Pauts (hageja) esitas 3. juulil 2019 Tartu Maakohtule hagi Emilia Pautsi (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat kõrvaldama takistused XXXXXXXXX korteris asuva 14 m2 suuruse toa ja garderoobi kasutamiseks ning võimaldama hagejal juurdepääs tema kasutuses olevale toale ja garderoobile. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt elab hageja alates 1983. aastast XXXXXXXXX asuvas korteris. 2005. aastal kinkis hageja korteri oma pojale Ermo Pautsile. Hageja ja poeg leppisid kokku, et hageja kasutab korteris ühte tuba pindaga 14 m2 ja garderoobi oma eluea lõpuni. Tegemist on suulise tasuta kasutamise lepinguga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 389). Hageja on tasunud korteriga seonduvaid kommunaalmakseid. Ermo Pauts suri 2018. aastal ja tema vara päris kostja. Kostja on ebaseaduslikult takistanud hagejal juurdepääsu eluruumile ja garderoobile ning seal asuvatele hageja asjadele. Alates 31. maist 2019 puudub hagejal võimalus korterisse siseneda, sest ukse lukk on ära vahetatud. Tõele ei vasta kostja väide, et hageja on korterist välja kolinud. Hagejal puudub selline elamispind, mida saaks kasutada alaliseks elamiseks.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Erinevalt üürilepingust ei lähe omaniku vahetumisel kinnisasja tasuta kasutamise leping üle uuele omanikule (vt nt Riigikohtu 11. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 20). Kostja ei ole hagejaga tasuta kasutamise lepingut sõlminud ning hageja on koos tütrepojaga korterisse sisse kolinud omavoliliselt. Kui kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud tasuta kasutamise leping, on see lõppenud poolte kokkuleppel VÕS § 186 p 4 alusel. Hageja otsustas ise oma asjad korterist ära viia ja kokkulepe, et hageja viibib oma asjad ära ja vabastab ruumid hiljemalt 30. aprilliks 2019, sõlmiti 21. veebruaril 2019.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 29. novembri 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1649 eurot 68 senti ja viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu põhjenduste kohaselt võib hageja ja tema poja käitumisest lugeda välja, et viimane võimaldas oma isal kasutada korteris üht tuba pindaga 14 m2 ja garderoobi. Maakohus ei tuvastanud, mis võis olla sellise õiguse andmiseks põhjuseks. Samuti ei tuvastanud maakohus, kas leping oli tasuline või tasuta. Eelduslikult võis olla tegemist tasuta kasutamise lepinguga. Maakohus ei tuvastanud ka seda, kas leping oli tähtajaline või tähtajatu. Maakohus luges tuvastatuks, et hageja ja poja vahel oli sõlmitud suuline tasuta kasutamise leping. Vältimaks olukorda, kuhu lähedased isikud on praegu sattunud, tulnuks hagejal sõlmida oma pojaga isikliku kasutusõiguse või kasutusvalduse leping. Hageja ja kostja ei ole tasuta kasutamise lepingut sõlminud. Kinnisasja tasuta kasutamise lepingu sõlmimisel ei ole lepingu üleminek kinnisasja omaniku vahetumisel tagatud (vt nt Riigikohtu 18. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664). Seega ei ole asjakohane hageja väide, et pärimistunnistuse kohaselt päris kostja kõik pärandaja varad ja kohustused. Seetõttu ei ole ka õige hageja seisukoht, et kostja on rikkunud tasuta kasutamise lepingut, mis oli sõlmitud hageja ja tema poja vahel. Maakohtu hinnangul ei ole samuti muud hageja väited asjakohased. Kui lähtuda sellest, et hageja ja poja vahel oli võlasuhe, mis kandus üle pärast poja surma kostjale, siis on see võlasuhe lõppenud VÕS § 186 p 4 alusel igal juhul 30. aprillil 2019, mil hageja otsustas ise kinnisasjalt enda asjad ära viia. Sellisele kokkuleppele jõuti 21. veebruaril 2019, mida kinnitavad tunnistajate ütlused kogumis teiste tõenditega ning hageja enda käitumisega. Kommunaalmaksete tasumine ei saa iseenesest olla tõendiks selle kohta, et isik eluruumi kasutab. Kasutusloa puudumine ei tõenda seda, et aiamajas ei elata. Asjaolu, et hagejal puudub elamispind, ei oma õiguslikult tähendust asja lahendamisel. Hageja omandis on XXXXXXXXX asuv eluruum ning XXXXXXXXX asuv kinnistu. Renoveerimissummade esiletoomine ei puuduta praegust vaidlust ja maakohus jättis need tähelepanuta, nagu ka pakutud kompromissi ja õiglase lahenduse taotluse.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus teinud järelduse, et tasuta kasumise leping ei lähe üle ka muudel alustel omaniku vahetumisel (sh pärimisel). Maakohtu viidatud lahenditest sellist järeldust teha ei saa. Selline järeldus ei tulene pärimisseadusest ega tasuta kasutamise lepingu regulatsioonist. Kui pärimisel on tegemist üldõigusjärglusega, siis võõrandamistehingute korral üldõigusjärglusega tegemist ei ole. Seega on pärimisel ja asja võõrandamisel erinevad õiguslikud tagajärjed. Hageja ei nõustu maakohtuga selles, et tema väited ei ole asjakohased. Hageja investeeringud ühiskasutatavasse kinnistusse on otseseks tõendiks, et tema ja poja vahel oli leping kinnistu kasutamiseks hageja elupäevade lõpuni. Kostja ei ole lepingu kehtivust eitanud. Hageja väited kinnitavad, et tal oli õiguslik alus korteri kasutamiseks. Hageja ei nõustu maakohtuga selles, et pooled jõudsid 21. veebruaril 2019 kokkuleppele, mille kohaselt viis hageja oma asjad kinnisasjalt ära. Vaidlust ei ole selles, et nendes tubades, mida hageja kasutas, asuvad endiselt hagejale kuuluvad asjad. Seda kinnitab ka kostja e-kiri. Sama
e-kiri kinnitab, et kostja vahetas korteri luku ilma seda hageja kooskõlastamata. Sellist olukorda ei saa käsitleda korterist lahkumisena, vaid eluruumi kasutamise tahtliku takistamisena. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, milliste tunnistajate ütlustele maakohus tugineb. Sellega on maakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-t 8. Vaidlustatud otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, kuidas tunnistajad tõendavad, nagu oleks hageja korterist lahkumine tema tahteavaldus. Tunnistaja A.P. ütlused ei ole usutavad. Kui hageja ei kasutanud enam korterit ja oli välja kolinud, siis poleks ta enam korteris käinud. Tunnistaja kinnitas, et hageja käis oma võtmega korteris. Kuna ta käis korteris, siis järelikult ta kasutas korterit. Tunnistaja väitel kolis hageja uuesti korterisse. Samas ei ole vaidlust selles, et hageja asjad on kogu aeg korteris olnud. Jääb ebaselgeks, kuidas on võimalik tagasi kolida, kui sealt pole välja kolitud. Tunnistaja väitel räägiti väljakolimisest veebruaris 2019. Sellest järeldub, et hageja elas korteris. Tunnistaja J.T. väitel kolis hageja korterist välja mais 2019. Ta väitis, et hageja on hõivanud magamistoa ja panipaiga. See tähendab, et hageja ei ole korterist lahkunud.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 29. novembri 2019 otsus tuleb tühistada ja teha asjas uus otsus (TsMS § 657 lg 1 p 2), millega hagi rahuldada ning kohustada kostjat täitma hageja ja tema poja (Ermo Pauts, surnud XXXXXXXXX) vahel sõlmitud eluruumi tasuta kasutamise lepingut.
7.Hageja väitel sõlmis ta oma pojaga Ermo Pautsiga suuliselt eluruumi (tuba 14 m2 ja garderoob), asukohaga korteris XXXXXXXX, tasuta kasutamise lepingu. Poeg suri XXXXXXXXX ja kuna tema vara päris kostja, siis läks kostjale üle ka eluruumi tasuta kasutamise leping. Kostja ei täida kehtivat suuliselt sõlmitud eluruumi tasuta kasutamise lepingut ning ei võimalda hagejale sissepääsu tasuta kasutamise lepingu esemele (vahetas ukseluku). Kostja on oma vastuväites hagile tuginenud eelkõige sellele, et hageja ja tema poja Ermo Pautsi vahel ei olnud sõlmitud suulist eluruumi tasuta kasutamise lepingut ning isegi kui leping oli sõlmitud, ei läinud see üle kostjale kui pärijale.
8.Maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et hageja ja tema poja vahel oli sõlmitud suuline eluruumi tasuta kasutamise leping. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga ning leiab sarnaselt maakohtuga, et asjas esile toodud asjaolude pinnalt on võimalik tuvastada, et hageja kasutas eluruumi XXXXXXXX asuvas korteris kokkuleppel pojaga suulise tasuta kasutamise lepingu alusel. Eluruumi kasutamist hageja poolt juba tema poja eluajal on tunnistanud ka kostja. Eluruumi kasutamist hageja poolt kokkuleppel pojaga on kinnitanud tunnistajad A.P. (tl 69) ja tunnistaja J.T. (tl 75).
9.Kostja on oma vastuväites tuginenud ka asjaolule, et hageja ja tema poja Ermo Pautsi vahel sõlmitud suuline eluruumi tasuta kasutamise leping ei läinud üle kostjale kui pärijale. Ringkonnakohus leiab, et kostjale kui üldõigusjärglasele on tema õiguseelneja kokkulepped siduvad, sh ka tasuta kasutamise leping. PärS § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna.
Eluruumi tasuta kasutamise leping ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga (s.o hageja poja Ermo Pautsiga) ning samuti ei tulene seadusest, et tasuta kasutamise leping ei saa üldõigusjärglasele üle minna. Seega kostjale kui hageja poja pärijale läks pärand üle (PärS § 2 ja § 4 lg 1) koos eluruumi tasuta kasutamise lepinguga. Lähtudes eeltoodust on ebaõige maakohtu seisukoht, et eluruumi tasuta kasutamise leping ei läinud kostjale kui pärijale üle.
10.Kostja vastuväite kohaselt juhul, kui asuda seisukohale, et hageja ja kostja vahel oli kehtiv eluruumi tasuta kasutamise leping, siis on leping lõppenud poolte kokkuleppel VÕS § 186 p 4 järgi 30. aprillil 2019. Kostja seisukoha kohaselt sõlmiti kokkulepe võlasuhte lõpetamiseks 21.02.2019, ning kokkulepet kinnitavad tunnistajate ütlused kogumis teiste tõenditega ning hageja enda käitumine. Hageja väite kohaselt ei ole ta sõlminud kostjaga kokkulepet eluruumi tasuta kasutamise lepingu lõpetamiseks ning puuduvad tõendid vastava kokkuleppe sõlmimise kohta.
11.Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole tõendatud poolte kokkulepe eluruumi tasuta kasutamise lepingu lõpetamiseks. VÕS § 389 kohaselt tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Hageja väitel oli tal kokkuleppel pojaga õigus kasutada tasuta tuba 14 m2 ja garderoobi. Tunnistaja J.T.i ütluste kohaselt on hageja kasutuses kaks tuba (üks magamistuba ja panipaik või garderoob), mis on lukustatud. Tunnistaja A.P. ütluste kohaselt oli samuti hageja kasutuses magamistuba ja garderoob. Tunnistajate J.T.i ja A.P. ütluste alusel ei saa asuda seisukohale, et pooled sõlmisid 21.02.2019 eluruumi tasuta kasutamise lepingu lõpetamiseks. Tunnistaja A.P. ütluste kohaselt lepiti 21.02.2019 kokku, et „Põhimõtteliselt on tema (s.o hageja) maikuuks läinud, siis saavad X ja Margus siia sisse kolida./.../ Sai palju asju Unol ära viidud ja mina teadsin, et viib kõik eluks vajaliku minema.“ Tunnistaja J.T.i ütlustest nähtuvalt „/.../vestlesime sellest, et mai alguses on meil võimalik sinna sisse kolida. Selleks ajaks Uno Pauts kolib välja, et saame sinna oma pere asjadega sisse kolida./.../Tean, et kaks ruumi on tema (s.o hageja) poolt hõivatud, meie ei kasuta, on lukustatud.“ Viidatud tunnistajate ütlustest saab järeldada, et hageja pidi oma asjad korterist maikuuks ära viima nii, et J.T. oma perega saaks kolida korterisse. Samas ei nähtu tunnistajate ütlustest, et pooled oleksid kokku leppinud eluruumi tasuta kasutamise lepingu lõpetamises. Hageja poolt asjade äraviimine korterist ei välista seda, et eluruum (tuba 14 m2 ja garderoob) jäi talle tasuta kasutamiseks. Eeltoodu alusel ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja otsustas ise XXXXXX kinnisasjalt enda asjad ära viia ning kokkulepe, et hageja viib enda asjad ära ja vabastab ruumid hiljemalt 30.04.2019, sõlmiti 21.02.2019. Hageja väitel ei ole ta kostjaga eluruumi tasuta kasutamise lepingu lõpetamise kokkulepet sõlminud ning tema asjad on siiani tema kasutusse antud toas ja garderoobis. Hageja väidet kinnitavad tunnistaja J.T.i ütlused, samuti 31. mai 2019 kostja e-kiri (tl 8), mille kohaselt „/.../ tädiperel on õigus kasutada tervet maja välja arvatud vanaisa tuba ja tema garderoobi./.../ Kuna vanaisa asjad on siiski XXXXXX, siis tuleb organiseerida, kuidas vanaisa need ära viia saab. See tuleb kiiremas korras ära korraldada.“
12.Ringkonnakohtu arvates ei tõenda lepingu lõpetamise tahet asjaolu, et hageja viis väidetavalt 2019 mais ja ka 2019 juunis korterist asju ära. Eelnevalt ringkonnakohus viitas, et tõendatud on
see, et hageja asjad on siiani tema kasutusse antud ruumides ning asjade osaline äraviimine ei tõenda tahet lepingu lõpetamiseks. VÕS § 392 lg 1 kohaselt võib kasutaja eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil. Asja materjalide kohaselt juba poja Ermo Pautsi eluajal kasutas hageja kasutusse antud eluruumi nii, et tema asjad olid eluruumis, kuid ise ta seal alaliselt ei elanud (tunnistaja A.P. ütlused). Seega saab asja materjalide alusel asuda seisukohale, et eluruumi tasuta kasutamise lepingus oligi kokku lepitud selles, et eluruum 14 m2 ja garderoob on hageja kasutuses, kuhu ta võib paigutada oma asjad ning viibida ka ise soovi korral seal, s.o pooled ei leppinud kokku selles, et hageja peab eluruumis alaliselt viibima.
13.Kuna poolte vahel on kehtiv eluruumi tasuta kasutamise leping, kuid kostja ei täida kehtivast lepingust tulenevat kohustust ja takistab hagejal eluruumi kasutamist, siis tuleb hagi rahuldada.
14.Ringkonnakohus märgib, et poolte vahel kehtivat tasuta kasutamise lepingut oleks kostjal võimalik see üles öelda VÕS § 393 lg 3 (tähtajatu tasuta kasutamise lepingu ülesütlemine) või VÕS § 394 (lepingu erakorraline ülesütlemine) alusel. Kohaldatava sätte valikuks tuleks eelkõige kindlaks teha, kas tasuta kasutamise leping hageja ja tema poja vahel oli sõlmitud tähtajatult või oli tegemist tähtajalise lepinguga. Antud juhul ei ole asja materjalide põhjal võimalik tuvastada, et kostja oleks tasuta kasutamise lepingu üles öelnud kas VÕS § 393 lg 3 või VÕS § 394 alusel.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja väited selle kohta, et 1) kostja on ta ebaseaduslikult välja kirjutanud; 2) tal puudub teine elukoht; 3) ta on tasunud kommunaalkulusid; 4) väidetav Ülesoo suvila-aiamaja ei ole igapäevaseks elamiseks mõeldud ehitis ja sinna pole välja antud kasutusluba; 5) talle kuuluv korteriomand on äripind ja seal elada ei saa; 6) ta on andnud pojale 40 000 eurot ridaelamu remontimiseks, kokku on kulunud üle 60 000 euro, ei ole vaidluse eset arvestades asjakohased.
16.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu vaidlustatud otsuse (sh ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas), siis menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.