Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler
Määruse tegemise aeg ja koht
13. veebruar 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-20-1110
Tsiviilasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku taotlus isikule tahtest olenematu ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras ja taotlus esialgse õiguskaitse pikendamiseks
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 22. jaanuar 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399 esindajad ringkonnakohtus Puudutud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 22. jaanuari 2020. a määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates praeguse määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas
22.jaanuaril 2020 Harju Maakohtule taotluse kohaldada XX (puudutatud isik) suhtes esialgset
õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda kuni 40 päevani ning lubada kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik 21. jaanuaril 2020 kl 20.45 tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Ta ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida nelja päeva jooksul.
2.Taotlusele on lisatud dr KM, dr KE ja dr IV arvamus, mille kohaselt tuleb taotlus rahuldada, sh lubada psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamist haiglatingimustes. Arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (katatoonne skisofreenia, mis on käesolevaks ajaks ägenenud (F20.23). Puudutatud isik haigestus psüühiliselt 2009. a ning on viibinud korduvalt haiglaravil (viimati 11. märtsist kuni 27. märtsini 2019 SIHTASUTUSES AHTME HAIGLA). Varem haiglaravil viibides on ta olnud rahutu ja agressiivne ning keeldunud ravist ja söögist/joogist, mh vajanud ohjeldusmeetmete rakendamist autoagressiivsuse ja täieliku desorienteeritusse tõttu. Puudutatud isik on käinud ambulatoorselt dr Palmi vastuvõttudel, viimati juunis 2019. Järgnevatele visiitidele ei ilmunud. Puudutatud isiku sõnul lõpetas ta ravimite tarvitamise 3–4 kuud tagasi. Praegusel juhul toimetati puudutatud isik avaldaja juurde kiirabi saatel, mille kutsus välja tema ema. Puudutatud isiku seisund ägenes 19. jaanuaril 2019 – tal tekkis närvilisus ja unehäired, jutt muutud seosetuks ja ta hakkas oma küsimusi kordama. Puudutatud isik oli pannud tööle pliidi, mille peal oli kilekott, mis kärssama läks. Kiirabi saabudes üritas puudutatud isik pliiti sisse lülitada ja ütles, et hakkab pitsat valmistama. Arvas, et kiirabi või lähedased tahavad tema korterist asjad ära viia. Keeldus kiirabiga kaasa minemast, mistõttu kutsuti appi politsei. Puudutatud isik oli passiivne ja viskas põrandale pikali, kiirabi autosse kanti ta lamades. Valvetoas oli puudutatud isiku mõttekäik seosetu, vastas küsimusele küsimusega ning oli oma psühhootilistest elamustest hõivatud, mistõttu ei tajunud ümbritsevat õigesti. Ta oli pidurdatud, pinges ja võttis kummalisi asendeid, millesse jäi lühikeseks ajaks püsima. Küsimustele vastas tihti omapoolse küsimusega, kohati vastas teemast mööda, konkreetseid vastuseid ei andnud. Haigusele omaselt esinesid järsku vallanduvad rahutusperioodid, mis vaheldusid pidurdusperioodidega. Puudutatud isik on ettearvamatu käitumise tõttu ohtlik nii endale kui ka teistele. Tal puudub haiguskriitika, mistõttu temaga sisulist kontakti ei saa.
3.Ärakuulamisel avaldas dr KE, et puudutatud isiku seisund ei ole võrreldes haiglasse vastuvõtu ajaga muutunud. Seisundist ja varasemast ravikogemusest tulenevalt on ilmne, et enne paari kuud puudutatud isiku seisund sedavõrd ei parane, et teda oleks võimalik lubada kodusele ravile. Puudutatud isik oli ärakuulamisel kohtuniku suhtes vaenulikult meelestatud. Lasi mitu korda üle selgitada, mis menetlus see on ja kuidas kohtunik täpselt otsustuse kujundab – mitu protsenti sellest on arsti arvamus, mitu protsenti patsiendi seisukoht ja kui palju kohtuniku siseveendumus. Väga filosofeeriv-targutlev. Ühelegi küsimusele sisuliselt ei vastanud. Avaldas, et eelistaks viibida kodus, mitte haiglas. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei oleks nende isikute ärakuulamine ilmselt aidanud kaasa asja lahendamisele.
4.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas taotlust.
MAAKOHTU MÄÄRUS
5.Harju Maakohus rahuldas 22. jaanuari 2020. a määrusega (vaidlustatud määrus) valvearsti avalduse. Maakohus paigutas puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu 2 (5)
ravi kohaldamiseks psühhiaatriahaiglasse alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest kuni 4 päevaks ning pikendas tema suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani või kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 29. veebruar 2020. Lisaks andis maakohus loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis kohus riigi kanda. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ja § 539 lg-le 3. Tutvunud valvearsti avalduse ja sellele lisatud tõenditega ning kuulanud isiklikult ära puudutatud isiku ja tema raviarsti, leidis maakohus, et esialgse õiguskaitse rakendamise taotlus tuleb rahuldada. Kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei ole alust prognoosida isiku seisundi paranemist 4 päeva jooksul, tuleb pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega
21.jaanuaril 2020 kl 20.45 Määruse tegemise hetkeks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada adekvaatselt oma ravivajaduse üle. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire. Tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel oli puudutatud isiku käitumine psüühilisest haigestumisest mõjutatud, ta oli segaduses ja möönis seda ka ise. Puudutatud isik on varem rünnanud medõde haiglasse viimisel, kuigi oli ise soovinud psühhiaatrilist abi (andmed tsiviilasjast nr 2-18-15033). Ta kujutab endast ohtu iseendale, sest on hetkel ambivalentses seisundis ja ei suuda mistahes otsuseid vastu võtta. Tsiviilasjas nr 2-18-15033 antud arsti selgituste kohaselt võib puudutatud isik sellises seisundis end ebaadekvaatselt ohtu asetada. Näiteks külmuda surnuks, sest tardub kuskil õues vähestes riietes ühte asendisse ja ei liiguta end. Puudutatud isiku seisundist lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes, kuna ta möönis nii varem haiglasse paigutamisel kui ka sel korral arstidele, et on omaalgatuslikult ravi ära jätnud. Kuivõrd ta vabatahtlikult ravimeid ei võta, ei ole võimalik neid talle muulmoel manustada kui tahtest olenematult. Seda saab aga teha vaid haigla tingimustes. Arsti hinnangul kulub seisundi stabiliseerumiseks kuu kuni kaks.
6.Maakohus selgitas, et kohus lõpetab esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab raviarst.
MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt hindas maakohus tõendeid valesti, vaidlustatud määrus on põhjendamata ning tahtevastase ravi kohaldamise eeldused on täitmata. Puudutatud isik ei eita seda, et tal on vaimse tervise probleemid ja perioodiliselt esineb haiguse ägenemist, kuid need ei ole sellised, mis annaksid aluse tema suhtes tahtevastase ravi kohaldamiseks. Praegusel juhul tekkis probleem sellest, et ta ei olnud lühikese aja jooksul pereliikmetele kättesaadav ja seetõttu hindasid pereliikmed tema seisundit valesti. Puudutatud isik ei ole vägivaldne ega ohtlik endale või teistele. Ta osutas vastupanu, sest teda sunniti haiglasse minema. Kohtupraktika kohaselt ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv, mistõttu tuleb seda koos teiste tõenditega kriitiliselt hinnata. Tuvastatud asjaolud ei anna alust arvata, et ta on ohtlik iseendale või teistele. 3 (5)
Puudutatud isik on nõus tegema raviarstiga koostööd ja manustama ravimeid mõistlikus koguses, arvestades sealjuures ravimite kõrvaltoimeid. Kui ravi vajadus kohtu hinnangul ära ei lange, võiks ravi olla vähemalt lühiajalisem.
8.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, kuulas 6. veebruaril 2020 telefoni teel ära dr KM (puudutatud isiku raviarst), kes selgitas, et puudutatud isiku seisund on veidi paranenud, kuid haiguskriitika jätkuvalt puudub, ravimeid ta võtta ei soovi ning kodusele ravile suunamisel ravimeid ei võtaks. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus TsMS §-ga 659) maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.
10.Maakohus on nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ning pikendanud psühhiaatriahaiglasse paigutamist sama määrusega kuni 40 päevani (TsMS § 534 lg 5). Maakohus on määruse tegemisel kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse pikendamise eelduste esinemist.
11.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
11.1.Kolleegium nõustub maakohtuga, et PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eeldused nii esialgse õiguskaitse rakendamiseks kui ka selle tähtaja pikendamiseks olid täidetud. Maakohtul oli vaidlustatud määruse tegemise ajal piisavalt andmeid isiku tervisliku seisundi kohta, mis viitasid sellele, et esialgse õiguskaitse tähtaega tuleb isiku ravimiseks pikendada. Samuti kuulas maakohus ära nii isiku enda kui ka tema raviarstid. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire – katatoonne skisofreenia, mis on ägenenud (F20.23).
11.2.Puudutatud isiku käitumine on täiel määral mõjutatud psüühilisest haigestumisest, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele (PsAS § 11 lg 1 p 1). Seda kinnitavad puudutatud isiku hospitaliseerimisele eelnenud ja järgnenud sündmused. Varem haiglaravil viibides on puudutatud isik keeldunud ravist ja söögist/joogist, mh vajanud ohjeldusmeetmete rakendamist autoagressiivsuse ja täieliku desorienteerituse tõttu. Lisaks on ta rünnanud medõde ja lõhkunud asju. Praegusel juhul hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabi ja politsei poolt, kuna ta käitus ebaadekvaatselt ja oli oma psühhootilistest elamustest hõivatud, ohustades sellega enda ning teiste elu ja tervist. See veendumus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, tekkis maakohtul ka isiku ärakuulamisel. Kolleegiumil ei ole alust kahelda maakohtul tekkinud siseveendumuses puudutatud isiku ohtlikkuses, mille kohaselt on isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
11.3.Kolleegium märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatri arvamus üks olulisematest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi tuvastamisel hindama. Tegemist on eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamisega. Raske psüühilise häirega isiku seisukoht ei lükka ümber psühhiaatri hinnangut ega saa olla PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel ja ravivajaduse üle otsustamisel määravaks. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine mõjutatud tema psüühikahäirest ning oma seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline otsustama ravivajaduse üle.
11.4.Maakohus on teinud kindlaks, et puudutatud isikule ei piisa muudest psühhiaatrilise abi meetmetest (PsAS § 11 lg 1 p 3). Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning tema koostöövalmidus raviks on muutlik. Seega on maakohtu järeldused põhjendatud. 4 (5)
12.Kolleegiumi hinnangul olid praegusel juhul täidetud ka TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud eeldused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt kuulas maakohus puudutatud isiku isiklikult ära. Ka arstide arvates oli juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva. Asjaolu, et puudutatud isik nõustus määruskaebuses raviga, ei anna alust maakohtu järelduse muutmiseks, sest puudutatud isik on jätkuvalt võimetu otsustama ravi vajaduse üle, ta vajab arstide hinnangul pikaajalist psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet (kõrvaltoimete jälgimine), mis on võimalik ainult haiglas.
13.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud on põhjendatud jätta TsMS § 172 lg 3 esimese lause järgi riigi kanda.
14.Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.