FinMetalock OÜ hagi Metalock Engineering Germany GmbH vastu kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude puudumise tuvastamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 6. märtsi 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
FinMetalock OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): FinMetalock OÜ (registrikood 11641096), lepingulised esindajad patendivolinikud Kristjan Leppik ja Urmas Kauler Kostja (vastustaja): Metalock Engineering Germany GmbH (Saksamaa registrikood RB 1034 NO), lepinguline esindaja patendivolinik Almar Sehver
Tuvastada kaubamärgi „ “ (taotlus nr M201600256) osas õiguskaitset välistavate asjaolude puudumine.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise
puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
KOHTUEELSE MENETLUSE KÄIK
1.FinMetalock OÜ (hageja) esitas 22. märtsil 2016 Patendiametile taotluse nr M201600256 registreerida kaubamärk FinMetalock + kuju (edaspidi: hageja kaubamärk) kujundusega:
2.Patendiamet otsustas registreerida hageja kaubamärgi 15. juuni 1957 märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe klassides 6, 37, 40 ja 42 ning avaldas selle kohta 1. märtsil 2017 teate kaubamärgilehes nr 2/2017.
3.Metalock Engineering Germany GmbH (kostja) esitas 2. mail 2017 Tööstusomandi apellatsioonikomisjonile (TOAK) vaidlustusavalduse, millega palus tuvastada hageja kaubamärgi suhtes õiguskaitset välistavad asjaolud ja tühistada Patendiameti otsus. Kostja tõi esile, et talle kuuluvad varasemad kaubamärgiomaniku õigused tulenevalt Euroopa Liidu (EL) kaubamärgi registreeringust nr 003412988 Metalock Engineering + kuju (edaspidi: kostja kaubamärk) kujundusega:
ja rahvusvahelise kaubamärgi registreeringust nr 0721941 METALOCK (edaspidi: kostja sõnamärk). Kaubamärk oli registreeritud klassides 6, 37, 40 ja 42 ning sõnamärk klassis 6.
4.TOAK rahuldas vaidlustusavalduse 31. jaanuari 2018 otsusega nr 1709-o, tühistas Patendiameti otsuse ja kohustas Patendiametit jätkama menetlust.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
5.Hageja esitas 30. aprillil 2018 Harju Maakohtule hagi kostja vastu nõudega tuvastada hageja kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude puudumine. Hageja peamised väiteid on järgmised: -
-
poolte kaubamärgid ei ole ei identsed ega sarnased, sest esinevad nii visuaalsed, foneetilised kui ka kontseptuaalsed olulised erinevused; kaubamärkide kokkulangev osa Metalock on sisuliselt eristusvõimetu, sest see kirjeldab teatavat tööprotsessi (metallis oleva prao külmpressimisega katmine) ja vastavas majandusharus tegevatele inimestele (tarbijatele) on see tuntud kui kirjeldav nimetus; pooled pakuvad oma kaubamärkidega varustatud kaupu ja teenuseid ainult sellisele tarbijaskonnale; poolte kaubamärkidega kaitstavad kaubad ja teenused pole identsed ega sarnased; kokkuvõtvalt ei ole märkide kaudne ega otsene äravahetamine tõenäone.
Lisaks tõi hageja esile, et Harju Maakohus lahendas juba 13. jaanuari 2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-59045 (edaspidi: varasem kohtuotsus) samade poolte nõudeid, mis osaliselt seondusid hageja kaubamärgis sisalduva tähise (edaspidi: hageja tähis) ja kostja kaubamärgiga. Selle otsusega tuvastati, et kostja kaubamärk ei takista hageja tähise kasutamist. 2 (8)
6.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
hageja kaubamärk kahjustab kostja õigusi ja seadusega kaitstud huve, kuna on kostja kaubamärgiga sarnane ning võib põhjustada tarbijates ja koostööpartneris segadust ning ekslikku arvamust, et kostja ja hageja äritegevus on seotud; poolte kaubamärgid on visuaalselt, foneetiliselt ja kontseptuaalselt väga sarnased; sõna Metalock on Eesti tarbija jaoks tavapärase eristusvõimega; hageja ei tõendanud, et Eesti tarbija tajuks seda kirjeldava nimetusena; poolte kaubamärkidega kaitstavad kaubad ja teenused on praktiliselt identsed; kokkuvõtvalt ei ole märkide äravahetamise tõenäosus suur.
Kostja tõi esile, et Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) vastulausete osakond lahendas 2. augusti 2018 otsusega (edaspidi: varasem vastulauseotsus) kostja vastulause nr B 2 686 528, millega kostja soovis takistada hageja nimele sõnalise tähise FinMetalock kui ELi kaubamärgi nr 15 251 267 (edaspidi: hageja sõnamärk) registreerimist. Selle otsuse kohaselt esines hageja sõnamärgi ja mh kostja kaubamärgi vahel segiajamise tõenäosus vähemalt teatavate kaupade ja teenuste osas.
MAAKOHTU OTSUS
7.Maakohus jättis hagi 6. märtsi 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.
7.1.Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena kostja kaubamärgi ja sõnamärgi registreerimise ning hageja kaubamärgitaotluse esitamise ja menetlemise nii nagu esitatud eespool p-des 1–4. Kostja kaubamärk ja sõnamärk pakuvad talle õiguskaitset ka Eestis, seda mh kaubamärgiseaduse (KaMS) § 11 lg 1 p-de 4 ja 64 alusel.
7.2.Pooled vaidlevad, kas on täidetud kõik KaMS § 10 lg 1 p 2 kohaldamise tingimused, st kas poolte kaubamärgid on identsed või sarnased ning kas esineb nende märkide kaudse või otsese äravahetamise tõenäosus.
7.3.KaMS § 3 kohaselt on kaubamärk tähis, millega on võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. Sellest tulenevalt on kaubamärgi põhiülesanne eristada selle omaniku tooteid või teenuseid konkurentide omadest – toote individualiseerimine. Kaubamärgi individualiseeriv toime tähendab, et tarbijal on võimalik eri märkidega varustatud kaupu üksteisest eristada märgi alusel, mis võimaldab tal kergemini ostuotsust teha. Kaubamärgi ülesanne on ka anda teavet kauba kvaliteedi kohta ja kaubamärgi alusel võib tarbija luua eelistusi toodete vahel ja see võimaldab tal korduvas olukorras leida turult kergesti soovitud toote. Eristamise võimalust tuleb hinnata mitte kahe tähise samaaegsel vaatlemisel tekkiva mulje alusel, vaid selle järgi, kas tarbija on võimeline kaupu eristama tähiste järgi siis kui ta näeb tähiseid eraldi ja mitte samaaegselt.
7.4.Maakohus leidis, et hageja kaubamärk ning kostja kaubamärk ja sõnamärk on sarnased nii visuaalselt, fonteetiliselt kui kontseptuaalselt. Neis kõigis esineb sõna Metalock, mis on Eesti tarbija jaoks tavapärase eristusvõimega. Selle elemendi kordumine teeb võrreldavad tähised kõigist aspektidest ja ka tervikmuljelt sarnaseks.
7.5.Poolte kaubamärkidega tähistatavad kaubad ja teenused on osalt identsed ja osalt sarnased. Need on suunatud nii laiemale üldsusele kui ka asjatundjatele, seega võib keskmist tarbijat lugeda võrdlemisi informeerituks ning võrdlemisi tähelepanelikuks ja arukaks, aga sellegi poolest pole kaubad ega teenuse erinevad.
7.6.Kuna sarnased on nii tähised kui ka nendega tähistatavad kaubad ja teenused, siis on hageja kaubamärgi registreerime vastuolus KaMS § 10 lg 1 p-ga 2. 3 (8)
POOLTE SEISUKOHAD
8.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega hagi rahuldada ja panna menetluskulud kostja kanda. Hageja kritiseerib vaidlustatud otsust järgmiselt: -
-
tähis Metalock ei võimalda täita kaubamärgi funktsiooni, st eristada ühe ettevõtte (kostja) kaupu/teenuseid teiste isikute samaliigilistest kaupadest ja teenustest; kohus jättis põhjendamatult kohaldamata kaubamärgi mittekaitstava osa definitsiooni; poolte kaubamärgid ei ole tegelikult sarnased, maakohus eiras hageja osundatud kohtupraktikat ega põhjendanud sellest erinevat seisukohta; tähelepanuta ja analüüsimata jäid nii kaupade ja teenuste sihtrühm kui ka võrdlemata kaubad ja teenused sisuliselt; maakohus toetus sõna Metalock eristusvõime hindamisel kostja sõnamärgile ja leidis, et see kinnitab tähise eristusvõimet, aga sama kohtu 12. septembri 2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-19-4734 tunnistati kostja ainuõigus tema sõnamärgile Eestis lõppenuks alates 2. märtsist 2006, mistõttu ei saa hagi rahuldamata jätmist põhjendada sõnamärgi õiguskaitsega.
9.Kostja vaidleb kaebusele vastu, aga nõustub, et kostja ainuõigus sõnamärgile on tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostja kannab menetluskulud mõlemas senises kohtuastmes.
11.Ringkonnakohus kirjeldab esmalt vaidluse õiguslikku raamistikku.
11.1.Hageja esitas Eestis kaubamärgi registreerimise taotluse, mille Patendiamet rahuldas. Kostja leidis, et esinevad suhtelised õiguskaitset välistavad asjaolud seetõttu, et hageja kaubamärk on sarnane kostja kaubamärgi ja sõnamärgiga ning hageja taotleb õiguskaitset samadele või sarnastele kaupadele ja teenustele. Tulenevalt kostja vaidlustusest on õiguslik raamistik määratletud eelkõige KaMS § 10 lg 1 p-ga 2. Selle sätte kohaselt ei saa õiguskaitset kaubamärk, mis on identne või sarnane varasema kaubamärgiga, mis on saanud õiguskaitse identsete või samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks, kui on tõenäoline kaubamärkide äravahetamine tarbija poolt, sh kaubamärgi assotsieerumine varasema kaubamärgiga.
11.2.Menetluslikult vaidlustas kostja Patendiameti otsuse KaMS § 41 lg-s 2 ette nähtud korras ja hageja omakorda vaidlustusavalduse lahendamisel tehtud TOAK-i otsuse KaMS § 41 lg 5 järgi. Pärast hagimenetluse tulemusena tehtud kohtulahendi jõustumist jätkab Patendiamet vastavalt KaMS § 41 lg-le 6 hageja taotluse menetlust, lähtudes kohtulahendiga kindlaks tehtud asjaoludest.
11.3.Pooled, TOAK ja maakohus on vaidluse lahendamisel põhjendatult lähtunud lisaks KaMS-i käsitlevale siseriiklikule kohtupraktikale Euroopa Liidu Kohtu, st Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast (vt sellise võimaluse kohta nt Riigikohtu 30. märtsi 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 31 esimene lõik). Ühest küljest tuleneb see tõsiasjast, et KaMS § 10 lg 1 p 2 võtab Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015 direktiivi (EL) 2015/2436 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (uuesti sõnastatud, edaspidi: direktiiv) art 5 lg 1, mis on sisult identne ajaliselt eelnenud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008 direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (edaspidi: varasem direktiiv) art 4 lg-ga 1. 4 (8)
Teisest küljest on ELi kohtud kujundanud praktikat EL-i kaubamärki käsitlevate sarnase sisu ja eesmärgiga sätete kohta. Käesoleval ajal on selleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017 määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (edaspidi: kaubamärgimäärus) art 8 lg 1, mis on sisult identne nõukogu 26. veebruari 2009 määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (edaspidi: varasem kaubamärgimäärus) art 8 lg-ga 1. Kostja kaubamärgi õiguskaitse ulatuse määratleb eelkõige kaubamärgimääruse art 9.
11.4.Ringkonnakohtu andmetel pole Euroopa Kohus seni tõlgendanud direktiivi art 5. Varasema direktiivi art 4 lg-st 1 on asjakohane punkt b, mida viimati tõlgendati 12. juuni 2019 otsuses kohtuasjas Mats Hansson, C-705/17, ECLI:EU:C:2019:481 (edaspidi: kohtuotsus Hansson), ja eelnevalt 22. oktoobri 2015 otsuses kohtuasjas BGW, C-20/14, ECLI:EU:C:2015:714 (edaspidi: kohtuotsus BGW).
11.5.Euroopa Kohus leidis, et direktiivi 2008/95 art 4 lg 1 eesmärk on kaitsta taotletava kaubamärgiga vastanduva varasema kaubamärgi omaniku isiklikke huve, ja sellega tagatakse segiajamise tõenäosuse esinemise korral kaubamärgi päritolu tähistamise funktsiooni täitmine (kohtuotsus Hansson p 35, kohtuotsus BGW p 26 ja seal viidatud varasem praktika). Direktiivi 2015/2436 art 5 lg 1 ja seega ka KaMS § 10 lg 1 p 2 järgivad sama eesmärki. Viidatud sätete tähenduses on segiajamise ehk äravahetamise tõenäosus see, kui avalikkus võib arvata, et kõnealused kaubad ja teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt (kohtuotsus Hansson p 40 ja seal viidatud varasem praktika).
11.6.Segiajamise tõenäosuse olemasolu sõltub mitmest tegurist ja eelkõige kaubamärgi tuntusest turul, seostest, mis võivad tekkida kasutatava või registreeritud tähisega, ning kaubamärgi ja tähise ja identifitseeritud kaupade või teenuste vahelise sarnasuse ulatusest. Segiajamise tõenäosust tuleb seega hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki tähtsust omavaid tegureid, mille hulka kuuluvad mh järgmised (kohtuotsus Hansson p-d 41–45 ja seal viidatud varasem praktika): -
varasema kaubamärgi eristusvõime; kaubamärkide ning nendega tähistatud kaupade ja teenuste sarnasus; üldine hinnang, mis lähtub vastandatud kaubamärkide visuaalsest, foneetilisest ja/või kontseptuaalsest sarnasusest ning põhineb neist jääval tervikmuljel; kuidas asjaomase kauba või teenuse keskmine tarbija kaubamärke tajub.
11.7.Eelnevast tuleneb kokkuvõtvalt, et käesoleva vaidluse lahendamisel tuleks eelmises p-s 11.6 loetletud kriteeriume järgides anda igakülgne ja terviklik hinnang sellele, kas asjaomane avalikkus ehk poolte kaupade ja teenuste tarbijaskonna vaatekohast on tõenäone kostja ja hageja kaubamärkide äravahetamine, st et nad võiks arvata nagu pärineks need kaubad ja teenused samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt.
12.Järgmiseks käsitleb kohus nii käesolevas asjas kui ka varem tuvastatud asjaolude siduvust ja vaidluse ulatust
12.1.Selles osas olgu sissejuhatavalt märgitud, et TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda eespool p-s 7.1 refereeritud asjaoludest.
12.2.Lisaks ei vaidle pooled, et kostja ainuõigus tema sõnamärgi suhtes tunnistati Eestis alates
2.märtsist 2006 lõppenuks. KaMS § 55 lg-st 2 tuleneb, et ainuõiguse tagasiulatuvalt lõppenuks tunnistamise korral loetakse registreering kehtetuks hagi aluse tekkimise kuupäevast arvates. KaMS § 55 lg 3 kohaselt ei ole mh ainuõiguse lõppenuks tunnistamine aluseks enne vastava kohtuotsuse tegemist jõustunud ja täidetud ainuõiguse kaitse kohta tehtud kohtuotsuse ega varem sooritatud toimingu tühistamisele. Vaidlustatud otsus ei olnud enne kostja sõnamärgist tuleneva ainuõiguse kehtetuks tunnistamist jõustunud, seega on kehtetuks tunnistamisel mõju ka käesolevale vaidlusele ja selle alusel ei saa kostja enam panna maksma suhtelist registreerimisest keeldumise alust. 5 (8)
12.3.Enne käesolevat vaidlust lahendas Harju Maakohus varasema kohtuotsusega mh nõudeid, mis osaliselt seondusid hageja tähise ja kostja kaubamärgiga (I kd tl 20–25, järgnevas p 12.4). Varasema vastulauseotsusega lahendati kostja vastulause hageja sõnamärgi ELi kaubamärgina registreerimisel (I kd tl 110–129, järgnevas p 12.5). Vaidlust pole, et mõlemad menetlused toimusid käesoleva asja poolte vahel ja mõlemad otsused jõustusid edasi kaebamata.
12.4.Varasema kohtuotsusega lahendatud asjas nõudis kostja mh, et hageja lõpetaks oma tähise kasutamise. Kostja tugines selles osas oma kaubamärgist tulenevale õiguskaitsele. Maakohus leidis, et ei esine sarnasust ega segiajamise tõenäosust varasema kaubamärgimääruse art 9 lg 1 p b tähenduses. Asjaomase tarbijana käsitleti Eesti tarbijaid ning vaadeldud kaubad ja teenused olid määratletud kostja kaubamärgiga.
12.4.1.Ringkonnakohtu hinnangul on varasemas kohtuotsuses tehtud järeldus segiajamise tõenäosuse puudumise kohta pooltele TsMS § 457 lg 1 järgi siduv käesolevas asjas. Sellest tuleneb omakorda, et ei esine äravahetamise tõenäosust KaMS § 10 lg 1 p 2 tähenduses, st eespool p-s 11.7 sõnastatud kesksele küsimusele on varasemas ja pooltele siduvas kohtuotsuses juba vastatud. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
12.4.2.TsMS § 457 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et varasemas menetluses tuvastatud asjaoludel ja tehtud otsustustel võib olla siduv tähendus järgnevas asjas eelkõige sõltuvalt sellest, millise tähendusega on vaidlusaluse õigussuhte aspektist nn eeldusküsimus (vt I. Järvekülg, V. Kõve. TsMS kommenteeritud väljaanne, II, § 457 komm 3.1.4 ja 3.2.5). Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Käesolevas asjas tuleb anda hinnang poolte õigustele ja kohustustele lähtuvalt nende kaubamärkidega määratletud õigussuhtest.
12.4.3.Varasema kaubamärgimääruse art 9 lg 1 p b (kehtiva kaubamärgimääruse art 9 lg 2 p b) kohaselt on ELi kaubamärgi omanikul õigus takistada kõikidel kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus ilma tema loata kõiki tähiseid, kui identsuse või sarnasuse tõttu tema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu tema kaubamärgi ja tähisega kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et avalikkus võib need omavahel segi ajada, kusjuures segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et tähist seostatakse kaubamärgiga. Sisuliselt kirjeldavad viidatud sätted sama õigust, mis avaldub suhtelises keeldumispõhjuses KaMS § 10 lg 1 p-s 2 ja direktiivi art 5 lg-s 1. See on eriti ilmne, kui võrrelda kaubamärgimääruse art 9 lg 2 p b ja direktiivi art 5 lg 1 sõnastusi. Lisaks tuleb käesoleval juhul võtta arvesse, et kostja kaubamärgi õiguskaitse määratleb just kaubamärgimääruse art 9. Euroopa Kohus on samuti osundanud, et varasema kaubamärgimääruse art 8 lg 1 ja art 9 lg 1 p b on sama sisuga (11. novembri 1997 otsus kohtuasjas C-251/95, SABEL vs. Puma, ECLI:EU:C:1997:528, p 13; viidatud otsuses käsitleti siiski ajaliselt eelnenud nõukogu 20. detsembri 1993 määrust (EÜ) nr 40/94 (ühenduse kaubamärgi kohta), aga selle art 1–14 olid sõnastatud identselt varasema kaubamärgimäärusega).
12.4.4.Varasema kohtuotsusega lahendati kostja nõue keelata hageja tähise kasutamine kostja kaubamärgi õiguskaitse tõttu. Selle lahendamisel tehti kindlaks pooltevahelise õigussuhte sisu nii kaubamärgimääruse art 9 lg 2 p b kui ka KaMS § 10 lg 1 p 2 järgi. Mõlemal juhul järgitakse eespool p-s 11.5 märgitud põhimõtteid ja rakenduvad p-s 11.6 refereeritud kriteeriumid. Praeguses asjas hinnatav hageja kaubamärk on samasugune nagu varasemas kohtotsuses hinnatud hageja tähis. Samuti on samasugused nii tarbijate geograafiline määratlus kui ka kostja kaubamärgi õiguskaitsega määratletud kaupade ja teenuste ulatus. Kuna varasema asja lahendamisel on kõnealuses ulatuses pooltevahelise õigussuhte sisu kindlaks tehtud, siis on sellel õiguskindluse põhimõttest tulenevalt pooltele siduv mõju (vt eespool p-s 12.4.2 viidatud komm 3.1.4.a).
6 (8)
12.4.5.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et varasema kohtuotsuse siduvat mõju kahandavad selle võimalikud puudused, sh põhjendamisel ja õigusnormide kohaldamisel. Varasema jõustunud lahendi siduvuse eesmärk ongi tagada õiguskindlus korra juba lahendatud vaidluse tulemuses. Siinjuures pole määrav varasema lahendi õigsus, vaid formaalselt jõustumine ja sisuliselt selles käsitletud õigussuhte seos järgneva vaidlusega. Samuti ei ole õige kostja arusaam, et varasema kohtuotsuse siduvuse ulatust mõjutab sellega lahendatud vaidluse ning käesoleva asja erinev ulatus kaubamärkidega kaitstavate kaupade ja teenuste osas. Kostja ei tugine käesolevas asjas väitele, et tema kaubamärgi õiguskaitse ulatus oleks võrreldes varasemaga muutunud. Kuigi hageja taotleb oma kaubamärgi registreerimist kaupade ja teenuste jaoks, mida kostja registreering ei hõlma ja mida seetõttu ei käsitletud varasemas kohtuotsuses, siis ei kahjusta see kostja kaubamärgiõigust ega saa olla suhteline keeldumispõhjus KaMS § 10 lg 1 p 2 järgi.
12.5.Varasema vastulauseotsusega lükati hageja sõnamärk tagasi osade kaupade ja teenuste osas, milles EUIPO vastulausete osakond tuvastas, et need on mh kostja kaubamärgiga kaitstud kaupade ja teenustega identsed või sarnased. Ülejäänud osas pidas vastulausete osakond hageja sõnamärgi registreerimist lubatavaks. Ringkonnakohus leiab, et kõnealune otsus ei ole käesoleva asja läbivaatamisel pooltele siduv eespool p-s 12.4.2 kirjeldatud viisil, ja põhjendab seda järgmiselt.
12.5.1.Esmalt tuleb märkida, et ka EUIPO vastulausete osakonna otsus võib olla käsitletav kohtuotsusena TsMS § 457 lg 1 tähenduses ja sellel võib olla siduv mõju, kui kõik asjaomased eeldused on täidetud.
12.5.2.Vastulausete osakond võrdles ühelt poolt kostja kaubamärgiga sarnast tähist, milles kasutatakse koos sõnaga Engineering veel tähepaari DE ja teiselt poolt hageja sõnamärki. Kuigi hageja sõnamärk ühtib foneetiliselt hageja kaubamärgiga, siis visuaalselt ja kontseptuaalselt on need erinevad. Seetõttu ei ole vastulausete osakonna läbi viidud tähiste võrdlus niisuguse tähendusega, et seda saaks pidada käesoleva asja lahendamisel siduvaks.
12.5.3.Lisaks lähtus vastulausete osakond Saksamaa territooriumil asuvatest tarbijatest, aga käesolev vaidlus tuleb lahendada Eestis asuva tarbija põhjal. Tarbijaskonna täpsem määratlemine pole siinkohal vajalik, vaid varasema vastulauseotsuse siduvuse välistamiseks piisab juba ühest olulisest erinevusest.
13.Eelnevast tuleneb, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui jättis TsMS § 457 lg 1 kohaldamata ega arvestanud varasema kohtuotsuse siduvusega. See toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise. Varasema kohtuotsusega tehti kindlaks poolte õigussuhte sisu ja selle kohaselt ei ole kostja kaubamärk ja hageja tähis sarnased ega esine nende segiajamise tõenäosust. Ringkonnakohus põhjendas, et sama järeldus on siduv KaMS § 10 lg 1 p 2 mõttes, st ühelt poolt kostja kaubamärgi ja teiselt poolt hageja tähisest moodustatud hageja kaubamärgi äravahetamine ei ole tõenäoline. Kuna selline äravahetamine on kostja vaidlustusavaldusega määratletud suhtelise õiguskaitset välistava asjaolu eeldus, siis järelikult KaMS § 10 lg 1 p 2 järgne õiguskaitset välistav asjaolu puudub ja hagi tuleb rahuldada.
14.Tulenevalt hagi rahuldamisest eeltoodud alustel, pole vaja vastata hageja kaebuse ülejäänud väidetele. Kõik kostja väited on sisuliselt suunatud samade asjaolude tuvastamisele ja järelduste tegemistele, mis on eespool p-s 12.4 märgitu kohaselt juba siduvalt tuvastatud või otsustatud. Seega pole ka neile väidetele vaja enam vastata.
15.Nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus.
7 (8)
16.Juhindudes KaMS § 60 lg-st 3 saadab kohus Patendiametile kaubamärgivaidluses tehtud lahendi ärakirja teadmiseks. Nagu märgitud eespool p-s 11.2, jätkab Patendiamet vastavalt KaMS § 41 lg-le 6 menetlust pärast otsuse jõustumist. Tulenevalt tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduse § 64 sätetest, TOAK-i 31. jaanuari 2018 otsus nr 1709-o ei jõustu. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.