6.Välja mõista kostjalt N H hageja E E kasuks viivis menetluskuludelt (summas 2 166,20 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Tühistada Harju Maakohtu 03.10.2017.a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-14568 kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kohus peatas täitemenetluse täiteasjas xxxx kuni tsiviilasjas nr 2-17-14568 tehtava lahendi jõustumiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
14.11.2005.a omandas hageja vennatütar K M kinnistu xxxx (registriosa nr xxxx). Vahendid K Mele kinnistu ostmiseks laenas hageja, kandes 10.11.2005.a K Me pangakontole 688 500 Eesti krooni. Pooled leppisid kokku, et K M annab hagejale laenu tagastamise asemel üle kinnistu. Hageja nõustus kõnealuse kinnistu vormistamisega kostja nimele.
10.10.2007.a kinkis K M kõnealuse kinnistu kostjale. Tehingu toimumise ajal olid pooled suhtes. Hageja on pidanud vajalikus märkida, et aastatel 2006-2012 olid pooltel ka intiimsuhted. Hagiavalduse kohaselt planeerisid pooled ühise kodu rajamist kinnistule.
03.10.2007.a. leppisid pooled kokku, et juhul, kui kostja tulevikus kinnistu võõrandab, kohustub ta tasuma hagejale 50 % kinnistu võõrandamisaegsest turuhinnast. Kokkuleppe tõestas vandeadvokaat P B. Kokkuleppe kohaselt eeldatakse, et kinnistu võõrandamisaegne turuhind võrdub võõrandamistehingus märgitud tehinguväärtusega. Kostja oli kohustatud nimetatud kohustuse täitma 5 pangapäeva jooksul pärast kinnistu võõrandamishinna laekumist tema arveldusarvele, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul võõrandamistehingu tegemisest.
2013.a juunis lõppesid pooltevahelised suhted ning hageja leidis, et kostja peaks vaidlusaluse kinnistu tagastama. Kuivõrd pooled kokkulepet ei saavutanud, pöördus hageja kinnistu omandiõiguse saamise ja alternatiivselt hüvitise saamise nõudes kohtu poole (tsiviilasi nr 214-61211). Kohus jättis hageja hagi rahuldamata. Hageja hinnangul andis ringkonnakohus vastavale kokkuleppele siiski ühese hinnangu, jaatades nii pooltevahelise lepingu kehtivust, selle tingimuslikkust kui ka avades tingimuse saabumise eeldused. Harju Maakohus määras oma 16.06.2016.a määruses, et hagejal tuleb kostjale hüvitada tsiviilasja nr 2-14-61211
menetluskulud summas 1 682 eurot ja viivis menetluskulult alates kohtumääruse jõustumisest kuni nõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtumäärus jõustus 07.12.2016.a. ning hageja suhtes algatati täitemenetlus täiteasjas nr xxxx. Täitemenetluse käigus on 21.08.2017.a võõrandatud hageja vara (xxxx, reg. märk xxxx) ja müügist on laekunud müügihind 270 eurot, millest N Hi nõue rahuldati 119,65 euro ulatuses.
09.03.2017.a sõlmisid kostja ja K H kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, mille esemeks on vaidlusalune kinnistu. Kostja kinkis kinnistu K Hle. Seega täitus 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe tingimus – kostja on kõnealuse kinnistu võõrandanud. Kostja omandas küll hiljem kinnistu uuesti enda omandisse, kuid see ei oma hageja hinnangul enam tähtust, sest poolte kokkulepitud tingimus s.o kinnistu võõrandamine on vahepeal aset leidnud. Seega on 03.10.2007 kokkuleppest tulenev tasunõue muutunud sissenõutavaks.
Hageja esitas 28.09.2017.a kostjale nõude 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe täitmiseks. Nõudes märkis hageja, et tal on nõue kostja vastu summas 25 358,16 eurot (kinkelepingus on märgitud, et tehingu väärtus on 50 716,32 eurot, seega kuulub hagejale tasumisele pool tehingu väärtusest, s.o 25 358,16 eurot). Hageja esitas koos nõudega ka tasaarvestuse avalduse, tuginedes järgmisele arvestusele: kostjal oli 16.06.2016.a kohtumääruse alusel hageja vastu nõue summas 1 682 eurot. Sellest 119,65 euro ulatuses on nõue rahuldatud. Järelikult on kostjal nõue hageja vastu summas 1 562,35 eurot. Hagejal on kokkuleppest tulenevalt nõue kostja vastu summas 25 358,16 eurot. Kostja nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 10.04.2017.a. Kuivõrd 16.06.2016.a kohtumäärus jõustus 07.12.2016.a, siis järelikult saab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras intressi arvestada alates 08.12.2016.a kuni 09.04. 2017. a (summalt 1 682 eurot). Vastav summa on 45,32 eurot. Kostja tasaarvestas hageja põhinõude 1 562,35 eurot ja viivise nõude 45,32 eurot s.o kokku 1607,67 eurot enda nõudega kostja vastu kattuvas ulatuses s.o summas 1 607,67 eurot. Vastav avaldus on kostjale kätte toimetatud e-kirjaga aadressile xxxx, mida isik teadaolevalt kasutab mh suhtlemiseks kohtuga arvukates menetlustes. Samuti kasutas isik seda varasemas pooltevahelises tsiviilvaidluses.
Kokkuvõttes on hageja seisukohal, et tal kostja ees võlgnevust ei ole ning sundtäitmine täiteasjas nr xxxx on lubamatu.
Kostja vastuväited
Kostja vastuses vaidleb kostja hagile vastu ning palub hagi jätta rahuldamata. Hagejal puudub õigus nõuete tasaarvestamiseks, sest hagejal ei ole kostja vastu ühtegi nõuet.
Kostja on seisukohal, et käesolevas asjas tuleb menetlus lõpetada, sest samade poolte vahel on toimunud vaidlus tsiviilasjas nr 2-14-61211. Hageja viitab hagiavalduses korduvalt tsiviilasjale nr 2-14-61211, kus hagi N Hi vastu nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ja alternatiivselt hüvitise saamise nõudes jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2015.a otsusega rahuldamata. Seega on kohus juba võtnud seisukoha hageja nõude osas.
10.Kostja leiab, et hagi on ka sisuliselt põhistamata. Hageja väidab, et nõue tuleneb poolte 03.10.2017.a kokkuleppest. Hageja väidab, et kokkulepe on edasilükkava tingimusega tehing. Väidetavad tingimused on seotud 10.10.2007.a kinkelepinguga. Kuivõrd kinnisasja
kinkeleping peab olema AÕS § 119 lg 1 kohaselt notariaalses vormis, siis peavad kõik lepingu väidetavad lisatingimused/kokkulepped olema samuti notariaalses vormis. Poolte väidetav 03.10.2017.a kokkulepe ei ole notariaalses vormis. Seega tulenevalt TsÜS § 83 lg-st 1 seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine.
11.Hageja on ekslikult leidnud, et 03.10.2007.a kokkulepe on vandeadvokaat P Bi poolt tõestatud. Vandeadvokaat P B on allkirjad kinnitanud. Antud juhul ei ole 03.10.2007.a hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe notariaalselt tõestatud. Kohtule on esitatud ainult advokaadi kinnitusmärkega kokkulepe, mis ei ole võrdne notariaalaktiga. 03.10.2007 kokkuleppe sõlmimisel vandeadvokaat P B ainult kinnitas dokumendis pooltes allkirjade õigsust. Kuna tegemist oli ainult kinnitamisega, siis kokkuleppe sõlmimisel kostjale kokkuleppe sisu täiendavalt ei selgitatud.
12.Hageja leiab hagiavalduses ekslikult, et Tallinna Ringkonnakohus on 09.11.2015.a otsuse punktis 16 jaatanud 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe kehtivust. Kostja sellega väitega ei nõustu. Ringkonnakohus on lahendi punktis 16 väljendanud üksnes seisukohta, et nimetatud kokkulepe ei ole tõendina tsiviilasja lahendamisel asjakohane. Ringkonnakohus ei ole hinnanud kokkuleppe sisu ega selle kehtivust nagu hageja väidab. Kostja rõhutab, et ringkonnakohus on ainult asunud seisukohale, et kokkulepe ei ole asjas tähtsust omav tõend. Kohus ei saa võtta tõendi sisu osas seisukohta, kui kohus pole isegi tõendeid vajalikuks pidanud.
13.Kostja peab antud asjas vajalikuks selgitada K Hega sõlmitud kinkelepingu asjaolusid. Seoses kostja lapse suhtluskorra määrusega tegi kohtutäitur M L massilisi sunniraha hoiatusi. 03.02.2017.a pandi kostjale Tallinna kohtutäitur M Ku poolt lihtkirjana postkasti Tallinna kohtutäitur täitmisteated täiteasjades nr xxxx, xxxx, xxxx ja xxxx. Täitedokumendiks oli täitmisteate nr xxxx kohaselt Tallinna kohtutäitur M La 27.09.2016.s otsus nr xxxx. Täitmisteatele oli lisatud Tallinna kohtutäitur M La 27.09.2016.a otsus kohustuse täitmiseks ja sunniraha rakendamise hoiatus nr xxxx. Oma õiguste kaitseks esitas kostja 02.03.2017.a hagiavalduse kohtutäitur M La vastu. Vältimaks olukorda, kus kohtutäituri ebaseadusliku tegevuse tagajärjel toimuks kinnistu sundmüük, sõlmis kostja K Hega kinkelepingu. Järelikult ei ole poolte vahelise kokkulepe kohaselt kinnistu müüki toimunud. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et kinnisasi on kostja omandis. Kuigi kostja leiab, et 03.10.2007.a sõlmitud kokkulepe on tühine, ei nõustu kostja hageja väitega, et 50% kinnistu võõrandamisaegsest turuhinnast on 25 358,16 eurot.
14.Kostja on kokkuvõtvalt seisukohal, et täitemenetlus on jätkuvalt hageja suhtes põhjendatud ja toimub õiguspäraselt. Kohtu põhjendused
15.Kohus, vaadanud läbi hagimaterjalid, analüüsinud kostja vastust ja poolte esitatud väiteid ning uurinud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
16.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas
esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
17.Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.
18.Hageja tugineb hagi esitamisel asjaolule, et sundtäitmiseks esitatud nõue on tasaarvestatud.
19.Kohtule esitatud faktilistest asjaoludest nähtuvalt toimub täitemenetlus täiteasjas nr xxxx sissenõudja N Hi (kostja) avalduse alusel. Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 16.06.2016.a lahend tsiviilasjas nr 2-14-61211 (kd I, tl 27). Hageja viitab, et tal on 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppest tulenevalt tekkinud nõue kostja vastu 25 358,16 euro ulatuses. Hageja on 28.09.2017.a avalduses kostjale tasaarvestanud sundtäitmisel oleva põhinõude summas 1 562,35 eurot ja viivise nõude summas 45,32 eurot s.o kokku 1 607,67 eurot enda nõudega kostja vastu kattuvas ulatuses s.o summas 1 607,67 eurot. Seega selleks, et lahendada küsimus, kas sundtäitmine on lubamatu, peab kohus lahendama küsimuse, kas tasaarvestus on kehtiv. Selleks annab kohus esmalt hinnangu hageja nõudele kostja vastu, et välja selgitada, kas hagejal on kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõue.
20.Pooled ei vaidle selle üle, et nad on 03.10.2007.a kokkuleppe allkirjastanud (kd II, tl 11). Pooled vaidlevad selle üle, kas 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe on kehtiv, kas selles kokkulepitud tingimus on realiseerunud ning kas hageja on kostja nõude kehtivalt tasaarvestanud.
21.Kuna pooled on erinevatel seisukohtadel 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe õigusliku olemuse ja selles väljendatud tahtevalduse sisu osas, siis tuleb kohtu arvates kohaldada VÕS § 29 lg-t 4, mille kohaselt juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus tõlgendab lepingut vastavalt VÕS § 29 lg-s 5 sätestatule. Kohus on seisukohal, et poolte vahel 03.10.2007.a sõlmitud kokkulepe vastab edasilükkava tingimusega võlatunnistuse tunnustele. Selliselt on poolte kokkulepet käsitlenud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 09.11.2015.a kohtulahendis tsiviilasjas nr 2-14-61211. See lahend ja selles antud tõlgendus ei ole kohtule käesolevas asjas siduv, mistõttu kohus peab ise ülalviidatud küsimusi analüüsima Kohus põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt.
22.Hageja leiab, et 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe on 10.10.2007.a kinkelepingu eelleping. VÕS § 259 lg 1 kohaselt on kinkeleping leping, millega üks isik (kinkija) kohustub tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. AÕS § 119 lg 1 sätestab, et tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe on 10.10.2007.a kinkelepingu eelleping või lisatingimus, mis on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Kohus tuvastas, et 03.10.2007.a kokkuleppe sõlmiti enne 10.10.2007.a kinkelepingu vormistamist, mistõttu põhimõtteliselt võiks ajalises plaanis olla tegu kinkelepingu eellepinguga. Kohus leiab siiski, et see kokkulepe ei ole hiljem sõlmitud kinkelepingu eelleping, alljärgnevatel põhjustel.
•
Lepingute pooled ei kattu. 10.10.2007.a kinkelepingust (kd I, tl 13-15) nähtuvalt on lepingu poolteks K M ja kostja. 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe on sõlminud kostja ja hageja. Seega ei saa 03.10.2007.a sõlmitud kokkulepe olla kinkelepingu osaks ega lisatingimuseks, kuivõrd hageja ei ole kinkelepingu osaline. Samade poolte vahel sama kokkuleppe üle toimunud varasemas tsiviilasjas (2-14-61211) tehtud lahendis, mis on esitatud käesoleva asja materjalide juurde tõendina (kd I, tl 17-21) on ka Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et oluline on kinkelepingu poolte (kostja ja K M) omavaheline seotus ja nende vaheline õigussuhe, mille juures ei tule arvestada kolmandate isikute (hageja) majanduslike huvidega. Ringkonnakohtu hinnangul ei seadnud K M kinget sõltuvusse mingitest kostja kohustuste täitmisest ja tal puudus kostjaga seonduv majanduslik huvi. Käesolevat asja lahendav kohus nõustub kinkelepingut ja kokkulepet kui tõendeid kogumis hinnates selle seisukohaga.
•
Lepingu olemuse ja eesmärgi kriteeriumist lähtuvalt on 03.10.2007.a kokkuleppe sisuks raha maksmise kohustuse tekitamine (kulutuste hüvitamine) (vt kd I, tl 16, kokkuleppe p. a ja p. 1). Kinkelepingu sisuks seevastu, on kinnisasja omandi üleandmine kinke teel, valduse üleandmine ja uue omaniku kandmine kinnistusraamatusse (vt kd I, lk 13, lepingu p 3, p 4). Seega on kinkelepingu ja kokkuleppe sisu täiesti erinev. Need on suunatud erinevate õigusjärelmite kaasatoomisele.
•
Kostja selgitas asjas toimunud istungil et kokkuleppe tõlgendamisel tuleb mõelda, kas kinkelepingut oleks tehtud, kui sellele ei oleks eelnenud vaidlusalust kokkulepet. Kostja hinnangul oli kokkuleppe sõlmimine kinkelepingu sõlmimise eeltingimus. Samuti oli ta seisukohal, et kokkuleppe sõlmimise mõte oli selles, et kostja ei võõrandaks kinnistut edasi. Kostja leidis, et neid väiteid tõendab kokkulepe (kd I, tl 16). Kohus, analüüsinud kokkuleppe teksti ja sisu sellisele seisukohale ei jõua. Kohtu hinnangul ei olnud kokkulepe suunatud kinnistu võõrandamisele, vaid kulutuste hüvitamisele. Kinkelepingust (kd I, tlk 13-15) ega kokkuleppest (kd I, tl 16) ei nähtu, et pooled oleksid sellise kokkuleppe sõlmimise seadnud kinke eeltingimuseks. Kohtu hinnangul oli kokkuleppe eesmärk ainult üks – hüvitada hagejale juba tekkinud kulutused. Ühtlasi ei nähtu kohtu hinnangul kinkelepingust ega kokkuleppest, et poolte tahe oleks olnud suunatud sellele, et kostja jääb kinnistu omanikuks ja seda edasi ei võõranda. Kohtu hinnangul oleks see ka ebaloogiline, arvestades seda, et poolte suhte purunemisel oleks olnud hageja soov justkui rikastada kostjat kinnistu võrra. Sellist hageja tahet tõendavaid tõendeid asja materjalidest ei nähtu ja see ei tundu ka eluliselt usutav. Samuti ei nõstu kohus kostja käsitlusega, nagu kokkuleppe p.-s 1 nimetatud kohustuse näol oleks olnud tegu „trahviga“ kinnistu võõrandamise puhuks. Kokkuleppe p-s a on pooled sidunud selle rahalise kohustuse selgelt kulutuste hüvitamisega ja kokkuleppest ei nähtu, et raha maksmise kohustusel oleks trahvi iseloom.
23.VÕS § 30 lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Vaidlusaluses kokkuleppes on pooled kokku leppinud, et teatud tingimuse saabumisel maksab kostja hagejale rahasumma. Seega vastab kokkuleppe sisu võlatunnistuse definitsioonile. VÕS § 30 lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe on vandeadvokaat P Bi poolt kinnitatud kirjalikus vormis. Seega vastab 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe VÕS § 30 lg-st 2 tulenevale kirjaliku vormi nõudele. Järgnevalt analüüsib kohus,
kas tegu on deklaratiivse võlatunnistuse (tunnistatakse kohustuse olemasolu) või konstitutiivse võlatunnistusega (luuakse iseseisev kohustus).
24.03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppest (kd I, tl 16) nähtub, et pooled on kokkuleppe sõlmimisel võtnud arvesse, et hageja on teinud olulisi investeeringuid vaidlusalusesse kinnistusse (kokkuleppe p. a) ja sellest tulenevalt leppinud kokku, et kinnistu võõrandamisel peab kotja tasuma hagejale summa, mille suuruseks on 50% kinnistu võõrandamisaegsest turuhinnast. Riigikohus on leidnud, et abstraktse võlatunnistuse spetsiifiline ja olulisim omadus on selle konstitutiivne (õigustloov) mõju. Selliselt rajab võlatunnistus uue, kinnitatavast alustehingust sõltumatu kohustuse, luues võlausaldajale iseseisva nõudealuse (RK TKo 3-2-1-21-06, p 13). Samuti on Riigikohus leidnud, et VÕS § 30 lg 1 järgi hõlmab võlatunnistuse andmine nii aluskohustuse olemasolu tunnistamist kui ka võlalubaduse andmise teel uue kohustuse loomist. Seega toob konstitutiivne võlatunnistus kaasa võlgnikule abstraktse ja aluskohustusest sõltumatu soorituskohustuse tekkimise (RKTKo 3-2-1-162-13, p 36 ja3-2-121-06, p 13). Sealjuures on võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2016, lk 166, p 4.1.2.) leitud, et konstitutiivse võlatunnistuse juures on oluline rõhutada, et võlatunnistuse abstraktsus ei tähenda, et see eksisteerib väljaspool igasugust majanduslikku seotust. Võlatunnistuse tunnistamisel konstitutiivseks on määravaks poolte tahe luua uus iseseisev ja sõltumatu nõudealus, n-ö aluskohustusest isoleeritud kohustus. See ei eelda algse kohustuse puudumist, vaid võlatunnistus on konstitutiivne, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu ja iseseisev nõudealus. Võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks peaks reeglina olema piisav, kui pooled soovivad iseseisva või nn aluskohustusest isoleeritud kohustuse kaudu tugevdada algset kohustust ja lihtsustada võlausaldaja jaoks nõude maksmapanekut (vt ka RKTKo 3-21-147-15, p 13 ja 3-2-1-15-09, p 12). Riigikohus on ülalviidatud lahendites leidnud, et tahte väljaselgitamise lähtealuseks on võlatunnistuses kokkulepitu sisu ja selle sõnastus (tekst), mis väljendavad reeglina kõige täpsemini poolte tegelikku tahet.
25.Kohus leiab, et tegu on abstraktse võlatunnistusega alljärgnevatel põhjustel. •
Kokkulepe kui võlatunnistus loob uue, kinnitatavast alustehingust sõltumatu kohustuse, luues võlausaldajale iseseisva nõudealuse, mis ei sõltu algsest nõudealusest. Nimelt on pooled kokkuleppe sõlmimisel võtnud arvesse, et hageja on teinud olulisi investeeringuid vaidlusalusesse kinnistusse (kokkuleppe p. a). Sellest tulenevalt on pooled kokku leppinud, et kinnistu võõrandamisel peab kostja tasuma hagejale summa, mille suuruseks on 50% kinnistu võõrandamisaegsest turuhinnast. Kui pooled oleksid soovinud sõlmida deklaratiivse võlatunnistuse, oleks olnud loogiline siduda maksmisele kuuluv summa tehtud investeeritungute suurusega või leppida kokku mingi konkreetne summa, mis investeeringute katteks makstakse. Käesoleval juhul on aga investeeringute hüvitamine investeeringute maksumusest täielikult lahti seotud. Pooled on kokku leppinud, et tasumisele kuuluv summa on seotud hoopis kinnistu võõrandamisaegse turuhinnaga. Sellega on kohtu hinnangul loodud täiesti iseseisev kohustus ja sõltumatu iseseisev nõudealus.
•
Poolte tahe on suunatud sellele, et aluskohustusest isoleeritud kohustuse kaudu tugevdada algset kohustust ja lihtsustada võlausaldaja jaoks nõude maksmapanekut. Kui hageja soovinuks esitada kostja vastu investeeringute hüvitamiseks rahalist nõuet, tulnuks tal asuda tõendama investeeringute tegemist ja maksumust, samuti nende vajalikkust. Käesoleval juhul on pooled aga oluliselt lihtsustanud võlausaldaja jaoks nõude
maksmapanekut. Seda kahes aspektis. Esiteks on pooled selge kokkuleppega asendanud algse (mahukat tõendamist kaasa toova) kohustuse väga selge ühekordse rahalise kohustusega, mis kokkuleppest nähtuvalt algsete kulude tõendamist ei eelda. See lihtsustab võlausaldaja jaoks oluliselt nõude maksmapanekut. Teiseks lihtsustab kokkuleppe sõlmimine nõude maksmapanekut põhjusel, et tasumise sissenõutavaks muutumise aeg on seotud kinnistu võõrandamisega – kostjal oli võimalus valida ka tasuline võõrandamine ja saadud vahenditest seejärel kohustus täita – mis oleks ära hoidnud olukorra, kus hagejal võis nõue küll olemas olla, kuid selle täitmine olnuks raskendatud. Kostja on käesoleval juhul valinud küll tasuta võõrandamise, millest saab aga eeldada, et tal pidi olema piisavalt vara enda kõigi kohustuste täitmiseks, kui ta otsustas sedavõrd kalli kinnistu tasuta kinkida.
26.Asjas toimunud istungil esitas kostja väite, et kokkuleppe käsitlemine võlatunnistusena tuleb talle üllatusena ja selgitas, et kohtu selgitustest lähtuvalt sooviks kostja esitada veel täiendavaid tõendeid. Kohus tegi istungil vaheaja ja palus kostjal selgitada, milliseid tõendeid ta sooviks seoses kokkuleppe võlatunnistuseks lugemisega esitada. Kostja ei osanud kohtule nimetada, millised need väited või tõendid oma sisus olla võiksid ja milliseid asjaolusid ta saaks sellega seonduvalt veel kohtu ette tuua, kui talle selleks täiendav tähtaeg anda. Eeltoodud põhjustel leidis kohus, et täiendava tähtaja andmine kostjale ei ole menetlusökonoomiast tulenevalt põhjendatud. Sealjuures möönis ka kostja esindaja ise istungil (lindistuse aeg 48:45):“ Me ei ole täna enda vastuses nii suurel määral keskendunud sellele, et see võib olla võlatunnistus.“ Kohus järeldab sellest, et kostja sai aru, et kokkulepet võidakse käsitleda võlatunnistusena, kuid sellega seonduvaid väiteid ega tõendeid otsustas kostja kohtule mitte esitada. Täiendavalt märgib kohus, et kokkulepet on võlatunnistusena käsitlenud kohus samade poolte vahel samast kokkuleppest tulenevat eelmist vaidlust lahendades (tsiviilasi nr 2-14-61211, kd I, tl 17-21), kes leidis enda lahendis selgelt, et tegu ei ole kinkelepingu osaga. Viidatud otsus on võetud tõendina käesoleva asja materjalide juurde ja kostjal oli võimalus selle dokumendi kui tõendiga tutvuda ning sellest lähtuvalt (eriti viidatud lahendist erineva seisukoha omamisel) oma väited esitada ja neid tõendada. Seda kostja ei teinud.
27.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 2 kohaselt on tehing tehtud edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust (edasilükkav tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Kokkuleppe p.s 1 on pooled kokku leppinud, et juhul kui kostja tulevikus võõrandab kinnistu, kohustub ta tasuma hagejale 50% kinnistu võõrandamisaegsest turuhinnast. Kohustuse sissenõutavaks muutumise aeg on seotud kinnistu võõrandamisega (vt kokkuleppe p 1 ja 2). Seega nähtub kokkuleppest, et hageja soov on saada tagasi tema poolt kinnistuga seonduvalt tehtud investeeringud peale seda, kui kostja kinnistu võõrandab. Tegemist on edasilükkava tingimusega tingimusliku tehinguga TsÜS § 102 lg 1 mõttes, seejuures ei olnud kokkuleppe sõlmimisel teada, kas edasilükkav tingimus (kinnistu võõrandamise kostja poolt) kunagi saabub.
28.03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe p. 1 kohaselt juhul, kui kostja tulevikus kinnistu võõrandab, kohustub ta tasuma E Eile 50% (viiskümmend protsenti) kinnistu võõrandamisaegsest turuhinnast. Eeldatakse, et kinnistu võõrandamisaegne turuhind võrdub võõrandamistehingus märgitud tehinguväärtusega. Kohtu hinnangul nähtub kokkuleppe p.-st 1, et olenemata sellest, mis hinnaga kinnisasi müüakse, lähtutakse kinnisasja väärtuse
kindlakstegemisel turuhinnast (ei ole märgitud, et lähtutaks müügihinnast – mis viitaks vaid tasulisele võõrandamisele). Eeltoodust on ilmne, et võõrandamise all ei peeta silmas üksnes tasulist tehingut, vaid mistahes liiki võõrandamist.
29.Hageja on esitanud kohtule 09.03.2017.a sõlmitud kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel on kostja kinkinud vaidlusaluse kinnistu K Hle (kd I, tl 34-36). Seega on kohtu hinnangul realiseerunud 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe p.-s 1 nimetatud tingimus. Kohus on seisukohal, et kinnistu kinkimise ajend või asjaolu, et kinnisasi on käesoleval ajal tagasi kostja omandis, ei oma 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe kontekstis tähtust. Hageja on peale kokkuleppe sõlmimist kinnistu võõrandanud. Seega leiab kohus, et 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe tingimus on realiseerunud.
30.03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe p. 2 kohaselt on kostja kohustatud punktis 1 nimetatud kohustuse täitma 5 (viie) pangapäeva jooksul piirast kinnistu võõrandamishinna laekumist tema arveldusarvele, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul võõrandamistehingu tegemisest. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kuivõrd antud juhul oli tegemist tasuta võõrandamisega, siis muutus kohustus sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva jooksul võõrandamistehingu tegemisest, s.o 10.04.2017.a.
31.03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe p. 1 kohaselt juhul, kui kostja tulevikus kinnistu võõrandab, kohustub ta tasuma hagejale 50 % (viiskümmend protsenti) kinnistu võõrandamisaegsest turuhinnast. Eeldatakse, et kinnistu võõrandamisaegne turuhind võrdub võõrandamistehingus märgitud tehinguväärtusega. Kinkelepingus on märgitud, et kinkelepingu tehinguväärtus Maa-ameti kinnisvara hinnastatistika päringu alusel on 50 716,32 eurot (lepingu p 6.2). Kostja on esitanud vastuväiteid kinnisasja turuhinnale, kuid ei ole toonud esile oma hinnangut kinnisasja turuhinna osas ega esitanud sellekohaseid tõendeid. Kohus loeb notariaalset lepingut tõendiks ning loeb sellega tõendatuks, et kinnisasja turuhind (tehingu väärtus) tehingu tegemise ajal oli 50 716,32 eurot. Seega kuulub hagejale tasumisele pool kinnisasja turuväärtusest, s.o 25 358,16 eurot.
32.Kostja ei ole esitanud kohtule mistahes vastuväiteid võlatunnistusele või sellest tulenevale rahalisele kohustusele ega toonud kohtu ette asjaolusid ja tõendeid, mis välistaksid võlatunnistusest (kokkuleppest) tulenevava nõude maksmapaneku. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagejal on tekkinud kostja suhtes sissenõutavaks muutunud kohustus.
33.Alljärgnevalt käsitleb kohus tasaarvestamisega seonduvat. VÕS § 197 lg-s 1 on sätestatud, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestuse kehtivusel on seega formaalsed ja materiaalsed eeldused.
34.Tasaarvestuse formaalseteks eeldusteks on tasaarvestusavalduse tegemine (vormi ei ole seadusega kindlaks määratud) ja tahteavalduse kättetoimetamine. Pooled ei vaidle selle üle, et taaarvestusavaldus on tehtud. Pooled vaidlevad, millal tasaarvestusavaldus kostjale kätte toimetati. Hageja väidab, et on tasaarvestusavalduse edastanud kostjale e-posti teel 28.09.2017.a (kd I, tl 38-41). Kostja ei osanud istungil vastata küsimusele, kas ta sai selle e-kirja kätte, põhjendades seda asjaoluga, et sellest on möödunud palju aega. Kostja on väitnud, et on tasaarvestusavalduse kindlasti kätte saanud hagiavalduse kättesaamisega (kd II,
tl 11). Pooled ei vaidle seega selle üle, et tasaarvestusavaldusavaldus on esitatud ja kostja on selle hiljemalt hagi kättetoimetamisega kätte saanud. Seega on kohtu hinnangul formaalsed eeldused tasaarvestuseks täidetud.
35.Järgnevalt analüüsib kohus tasaarvestuse materiaalsete eelduste esinemist. Tasaarvestuse materiaalseteks eeldusteks on, et eksisteerib kaks vastastikust samaliigilist nõuet ja need mõlemad on muutunud sissenõutavaks. Hageja tasaarvestusavalduses nimetatud nõuded on mõlemad rahalised nõuded ja nõuded on vastassuunalised (hageja nõue kostja vastu ja kostja nõue hageja vastu). Pooled ei vaidle, et menetluskulude tasumise nõue (tuleneb lahendist tsiviilasjas nr 2-14-61211) on sissenõutavaks muutunud (kd II, tl 11). See on ka nõue, mida kohtutäitur vaidlustatud täiteasjas nr xxxx täidab. Kohus on eelneva argumentatsiooni käigus jõudnud järeldusele, et 03.10.2007.a sõlmitud kokkuleppe tingimus on realiseerunud ning kostja raha tasumise kohustus on samuti sissenõutavaks muutnud.
36.Eeltoodust nähtuvalt on hagejal 03.10.2007.a kokkuleppest tulenevalt nõue kostja vastu summas 25 358,16 eurot. Kostjal on 16.06.2016.a kohtumääruse alusel sundtäitmisel hageja vastu nõue summas 1 682 eurot, millest 119,65 euro ulatuses on nõue rahuldatud täitemenetluse raames. Seega on kostjal nõue hageja vastu summas 1 562,35 eurot. Kuivõrd 16.06.2016.a kohtumäärus jõustus 07.12.2016.a, siis järelikult saab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras intressi arvestada alates 08.12.2016.a kuni 09.04.2017.a (summalt 1 682 eurot). Hageja kogunõue kostja vastu on seega 1 607,67 eurot (1 682 + 45,32). Kohtu hinnangul on seega täidetud on ka materiaalsed eeldused tasaarvestuse läbiviimiseks.
37.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et hageja on kehtivalt tasaarvestanud oma nõude kostja vastu sundtäitmisel oleva nõudega, mistõttu tuleb sundtäitmine täiteasjas nr xxxx tunnistada lubamatuks.
38.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud
39.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Seega käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
40.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
41.Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud
vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14).
42.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
43.Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
44.Hageja on 29.01.2020.a toimunud kohtuistungil esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust summas 275 eurot ja õigusabikuludest kogusummas 1 627,20 eurot (koos käibemaksuga). Samuti on hageja taotlenud 29.01.2020.a toimunud istungikulu väljamõistmist tasuga 144 eurot (koos käibemaksuga)/h, s.o 1h ja 50 min eest 264 eurot (144 + 120).
45.Esmalt analüüsib kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust kohtukulude osas. Riigilõivu tasumine nähtus kohtupoolsel kontrollimisel kohtute infosüsteemist. Seega on vastavate kulude kandmine hageja poolt tõendatud ning tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga.
46.Alljärgnevalt analüüsib kohus hageja lepingulise esindaja kulu ja õigusabi toimingute sisu. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu on mõistlik ja põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule. Kohus, kontrollinud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud ülejäänud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 2 166,20 eurot (riigilõiv 275 eurot + õigusabi kulud 1 627,20 eurot + 264 eurot = 2 166,20 eurot).
47.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2 166,20 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
48.TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude
summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). Kohtu poolt seatud hagi tagamise abinõu tühistamine
49.Harju Maakohus rahuldas 03.10.2017.a määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr xxxx kuni tsiviilasjas nr 2-17-14568 tehtava lahendi jõustumiseni.
50.Kooskõlas TsMS § 386 lg 4 tühistab kohus ülalviidatud määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Pooltel tuleb pöörduda käesoleva kohtumääruse täitmiseks peale käesoleva lahendi jõustumist ise kohtutäituri poole.
/allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.