Viimsi arenduse OÜ hagi R-Play OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Andres Tootsmani ja Hüpoteeklaen AS-i vastu Viimsi arenduse OÜ nõude tunnustamiseks R-Play OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.06.2019 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Viimsi arenduse OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): Viimsi arenduse OÜ (registrikood 14102164, asukoht Reinu tee 8, Pringi küla, Viimsi vald, 74011 Harju maakond), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Eerik Entsik ja Liisi Kents Kostja I (vastustaja I): OÜ R-Play (pankrotis, registrikood 10940514) pankrotihaldur Andres Tootsman Kostja II (vastustaja II): Hüpoteeklaen AS (registrikood 11663703, asukoht Rävala pst 6, 10143 Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Priit Palmiste ja Stig Hendrikson
Kohtuistungi aeg
09.01.2020
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 25.06.2019 otsus jätta lõppjärelduses muutmata, muutes otsuse põhjendusi.
Viimsi arenduse OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
1(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-5316
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus Viimsi arenduse OÜ kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palub tunnustada oma nõuet summas 1 661 640 eurot OÜ R-Play (pankrotis, edaspidi ka võlgnik või ostja) pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Hagiavalduse järgi Harju Maakohtu 12.12.2017 kohtumäärusega kuulutati välja võlgniku pankrot. Hageja esitas 04.01.2018 võlgniku pankrotihaldurile nõudeavalduse, nõude kogusumma on 1 661 640 eurot. Võlgniku pankrotimenetluses toimus nõuete kaitsmise koosolek 13.03.2018 ning hageja nõude vaidlustasid täies ulatuses kostjad.
2.30.03.2017 sõlmiti XX kui müüja ja võlgniku kui ostja vahel notariaalselt tõestatud korteriomandite võlaõiguslik müügileping ja eelmärke kinnistamise avaldus (edaspidi ka müügileping), mille kohaselt võlgnik kohustus ostma Tallinnas asuvad Kose tee 43-1 ja Kose tee 43-3 korteriomandid kokku hinnaga 392 000 eurot. 27.04.2017 loovutas XX müügilepingust ning avaldusest eelmärke kinnistamiseks tuleneva nõude võlgniku vastu hagejale. Seisuga 12.12.2017 omas hageja võlgniku vastu nimetatud lepingust tulenevalt alljärgnevaid nõudeid: Ostuhinna tasumise nõue summas 392 000 eurot, ostuhinna tasumisega viivitamisel tekkinud viivise nõue perioodil 14.04.2017-12.12.2017 summas 474 320 eurot, asjaõiguslepingu sõlmimisega viivitamisest tulenevat leppetrahvi nõue perioodi 14.04.2017-12.12.2017 eest summas 474 320 eurot, müügilepingu punktist 4.5 tulenevat leppetrahvi nõue summas 150 000 eurot, müügilepingu punktist 4.5 tuleneva leppetrahvi tasumisega viivitamisest tulenevat viivise nõue perioodi 28.04.201712.12.2017 eest summas 171 000 eurot. Kostja I vastuväited 3.Kostja hagi ei tunnista. OÜ R-Play (pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsman nõustub Hüpoteeklaen AS-i poolt esitatud vastuväidetega, sealhulgas nõustub, et nõue on tühine, on kunstlikult loodud ja sellel puudub alus, viivisemäär 0,5% päevas on ebamõistlikult kõrge ega ole kooskõlas hea usu põhimõttega, leppetrahv on tühine ning ebamõistlikult kõrge, nõude loovutajana ei ole XX käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Nõustudes lepinguliste ebamõistlikult kõrgete viivistega ning ebamõistlikult kõrge leppetrahviga, ei käitunud võlgniku juhatuse liige XX korraliku ettevõtja hoolsusega, mida eeldab äriseadustiku § 187.
2(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-5316 Kostja II vastuväited
4.Kostja vaidleb hagile vastu. Nõude loovutamine on tühine seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmise tõttu. Põhileping sõlmiti notariaalses vormis, kuid loovutamisleping lihtkirjalikus vormis. Pooled ei ole põhilepingus kokku leppinud, et nõude loovutamise korral vorminõuet ei kohaldata – lepingu p 3.7 on välja toodud, et loovutamine võib olla muus vormis, v.a juhul kui seadus imperatiivselt nõuab notariaalset vormi ning võlaõigusseaduse § 11 lg 3 näeb selgelt ette, et nõude loovutamisleping peab olema samas vormis, milles sõlmiti põhileping. Loovutatud nõue on kunstlikult loodud, millel puudub reaalne (õiguslik) alus. Müügilepingu rikkumise riisikot kandis müüja ise kuna tehing tehti sisuliselt iseendaga - XX oli ka võlgniku ja käendaja Aarded OÜ seaduslik esindaja. Müüja eesmärgiks oli kõigest tekitada fiktiivne nõue enda kontroll all oleva äriühingu vastu ning müüjal ei olnud algusest peale tahet asjaõiguslepinguga kinnistuid võlgnikule võõrandada; vastav käitumine on hea usu põhimõtte vastane.
5.Müüja teadis lepingut sõlmides, et ostjal puudub raha ostuhinna tasumiseks – 28.03.2017 ütles Hüpoteeklaen AS üles laenulepingu ja sellega muutus sissenõutavaks rahaline nõue võlgniku vastu summas 438 765,89 eurot, mille tasumiseks võlgnikul rahalised vahendid puudusid (pankrotiavalduses on võlgnik tunnistanud Hüpoteeklaen ASi nõuet ja laenulepingu ülesütlemist). Võlgniku 2017.a kasumiaruande kohaselt oli müügitulu 80 000 eurot, 31.10.2017 bilansi kohaselt oli võlgnikul raha 0,68 eurot. 2017.a võlgnikul sisuliselt majandustegevus puudus. Seega puudusid võlgnikul vahendid korterite ostmiseks. XX pidi sellest teadlik olema. XX eesmärk eelmärke seadmisel oli vältida korterite sundmüüki täitemenetlustes. XX on oma õigusi kuritarvitanud ning käitunud võlgniku suhtes halvas usus, seega on XX kaotanud müügilepingust tuleneva nõudeõiguse ja seega ei saanud ka nõuet loovutada hagejale. Tegu on võlausaldajaid kahjustava tehinguga, millel puudub reaalne majanduslik sisu – tehing on heade kommetega vastuolu tõttu tühine. 6.Loovutatud nõude fiktiivsusele viitab ka ebamõistlikult kõrge viivisemäär. Hageja pole oma hagiavalduses esitanud ühtegi tõendit ega ka indikatsiooni osas, et oleks enne pankrotimenetlust esitanud nõude (s.h ka kõrvalnõuete osas) võlgniku vastu, mistõttu tuleks hageja kõrvalnõuet mitte tunnustada. Hageja ei ole enne võlgniku pankroti väljakuulutamist esitanud võlgniku vastu leppetrahvi nõuet. Hageja sai teada või pidi teada saama väidetavast kohustuste rikkumisest nõude loovutamise seisuga, so. 27.04.17. Seega pole hagejal enam õigust leppetrahvi nõuda. Esimese astme kohtu otsus 7.Harju Maakohus jättis kohtuotsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on antud juhul müügilepingu näol tegu heade kommetega vastuolus oleva tehinguga. XX sõlmis tehingu sisuliselt iseendaga, mis iseenesest ei ole keelatud. Samas kandis sellest tulenevalt ka müügilepingu rikkumise toimumise riisikot XX ise. Lepingu sõlmimise ajaks 30.03.2017 oli sissenõutavaks muutunud Hüpoteeklaen AS-i laenulepingust nr 1606.0215.B muudatus nr. 8 tulenev võlgnevus 438 765,89 eurot – nimelt andis 21.03.2017 Hüpoteeklaen AS laenulepingust tekkinud võlgnevuse 9 547,44 eurot tasumiseks tähtaja 28.03.2017 ja hoiatas, et kui võlgnevust tähtajaks ei tasuta, loetakse leping ülesöelduks. Võlgnevust Hüpoteeklaen AS-i ees on võlgnik kinnitanud enda poolt 08.11.2017 esitatud pankrotiavaldusele lisatud võlanimekirjas. Seega on müügileping ostuhinnaga 392 000 eurot sõlmitud olukorras, kus ostjal ei olnud vahetult enne seda võimalik tasuda 9 547,44 euro
3(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-5316 suurust võlgnevust. Kuigi võlgnik ei olnud lepingu sõlmimise ajal kohtule arusaadavalt varatu – bilansist nähtuvalt oli tal vara nõuete ja kinnisvara näol, mille väärtus pankrotiavalduse ja sellele lisatud maksejõuetuse selgituse kohaselt oli siiski väiksem bilansis märgitust (vara tegelikuks väärtuseks peeti 400 000-500 000 eurot) – viitavad raskused 9 547,44 euro suuruse võlgnevuse tasumisel võlgnikul käibevahendite puudumisele. Müüja pidi nendest asjaoludest teadlik olema. Arvestades ülaltoodut ning asjaolu, et korterite ostuhind tuli tasuda kõigest kahe nädala jooksul, on kohtu hinnangul müügilepingu näol tegu tehinguga, mille õigeaegse täitmise võimatus oli ilmselt algusest peale selge. Kuna vahetult enne müügilepingu sõlmimist muutus sissenõuetavaks Hüpoteeklaen AS-i nõue, võis lepingu eesmärgiks olla nii nõude tekitamine võlgniku tulevases pankrotimenetluses kui ka eelmärgete seadmine, et takistada müüja korterite müüki täitemenetluses. 8.Lisaks eeltoodule oli kohtu hinnangul müügilepingu eesmärk tekitada ostjale lepingu rikkumisest tulenevate viiviste ja leppetrahvidega kahju, kuna lepingu rikkumise puhuks lepiti kokku erinevad kõrvalkohustused: Kuna müügilepingu sõlmimise ajal ostjal ilmselt käibevahendeid ei olnud, müüja seda teadis ja ostuhinna tasumise aeg oli lühike, oli juba lepingu sõlmimise ajal tõenäoline, et lepingu rikkumine toimub. Kuna ostja kui juriidiline isik saab tegutseda läbi oma seadusliku esindaja, sõltusid ostja võimalused toiminguid teha ostja seaduslikust esindajast ehk müüjast endast. Seda arvestades peab kohus ebamõistlikuks nii viivisemäärasid kui leppetrahvi suurust. Kuivõrd kõrvalnõuetega on algne müügihinna nõue kasvanud enam kui neljakordseks (392 000 eurolt 1 661 640 euroni), viitab see soovile võlgnikule kahju tekitada. 9.Eelnevast tulenevalt peab kohus müügilepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega. Hagi jääb rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmise tõttu puudub vajadus analüüsida nõude loovutamisega seonduvat. Apellatsioonkaebus 10.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagiavaldus rahuldada või saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks, menetluskulud jätta vastustajate kanda. 11.Apellant leiab, et kaevatav maakohtu otsus on Viimsi arenduse OÜ-le üllatav ning tehtud menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes, kuivõrd alles 11. juunil 2019. a toimunud eelistungil asus Hüpoteeklaen AS uuele seisukohale, et vaidlusaluse müügilepingu osas ei ole tegemist mitte näiliku tehinguga, vaid heade kommete vastase tehinguga. Hüpoteeklaen AS esitas peale 11. juunil 2019. a toimunud eelistungit 11. juunil 2019. a maakohtule uue menetlusdokumendi, milles esitati maakohtule uusi faktilisi asjaolusid ning millele oli lisatud arvukalt uusi tõendeid. Selle asemel, et anda Viimsi arenduse OÜ-le võimalus esitada omapoolne kirjalik seisukoht Hüpoteeklaen AS poolt 11. juuni 2019. a menetlusdokumendis esitatud uute faktiliste asjaolude ja tõendite osas ning arutada menetlusosalistega võimalust lugeda vaidlusalune müügileping näiliku tehingu asemel heade kommete vastaseks tehinguks, tegi Harju Maakohus üllatuslikult 26. juunil 2019. a kaevatava kohtulahendi, millega jättis Viimsi arenduse OÜ hagi rahuldamata, lugedes müügilepingu heade kommete vastasuse tõttu tühiseks. 12.Viimsi arenduse OÜ hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud TsMS § 403 lg 1, mille kohaselt võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Sel juhul määrab kohus võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatab neist menetlusosalistele.
4(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-5316 Määruses tuleb märkida ka asja lahendav kohtunik. Viimsi arenduse OÜ hinnangul on maakohtu poolsed menetlusõiguse normide rikkumised niivõrd olulised ja tõsised, et need vältimatult toovad kaasa maakohtu kohtuotsuse tühistamise ning asja saatmise tagasi maakohtule uueks arutamiseks. 13.Viimsi arenduse OÜ rõhutab, et kostjate poolt kohtule esitatud faktilised asjaolud – müügilepingu pooled olid lähikondsed, ühe müügilepingu poole suhtes on vähem kui aasta peale müügilepingu sõlmimist välja kuulutatud pankrot, müügilepingu tingimused on ebatavalised ja müügileping võidi sõlmida nõude tekitamiseks pankrotimenetluses või korterite müügi takistamiseks täitemenetluses – on kõik hinnatavad mitte TsÜS tehingu tühisuse üldiste normide (nn üldsätete), vaid pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) tagasivõitmise sätete kui erinormide (nn erisätete) alusel. Kui poolte poolt kohtule esitatud faktilised asjaolud ja põhjendused tehingu väidetava heade kommete vastasusest kattuvad põhjenduste ja alustega tehingu tagasivõidetavuse kohta PankrS järgi, siis on võimalik kohaldada üksnes PankrS tagasivõitmise sätteid kui erinorme (erisätteid). Järelikult ei saanud Viimsi arenduse OÜ hinnangul maakohus üleüldse hinnata müügilepingu kehtivust kostjate poolt esile toodud faktilistel asjaoludel TsÜS § 86 lg 1 järgi. 14.Tallinna Ringkonnakohtu 05. novembri 2019. a avaliku kohtuistungi protokollist nähtub, et vastustajad on jätkuvalt eelkõige seisukohal, mille kohaselt müügilepingu osas on väidetavalt tegemist näiliku tehinguga, mitte heade kommete vastase tehinguga ning ringkonnakohus arutas menetlusosalistega eelkõige nimetatud õiguslikku kvalifikatsiooni. Seega eksisteerib oluline segadus, vastuolu ja ebakindlus asjaolu osas, kas vastustajad tuginevad oma vastuväidetes Viimsi arenduse OÜ hagile eelkõige asjaolule, et tegemist on heade kommete vastase tehinguga või vastupidiselt asjaolule, et tegemist oli näiliku tehinguga. 15.Sisulises osas on Viimsi arenduse OÜ jätkuvalt seisukohal, et ainuüksi asjaoludest, mille kohaselt oli vaidlusaluse müügilepingu järgne müüja samal ajal ka ostja juhatuse liige ja osanik ning tema mõjusfääris oli lepingu täitmine, ei saa mõistlikult järeldada, et vaidlusalune tehing oleks heade kommete vastane või näilik. Sellist tehingut ei saa ka üldiselt iseenesest pidada vastuolus olevaks ühiskonna moraalistandarditele. Tehingut ei muuda heade kommete vastaseks ega näilikuks asjaolud, et müüja ja ostja on lähikondsed, et müüjal ei olnud kavatsust või võimalust lepingus toodud tingimustel lepingut täita ja asjaõiguslepingut sõlmida, müüja teadis või võis teada lepingut sõlmides, et ostjal puudub raha ostuhinna tasumiseks, tehingu eesmärk võis olla tekitada ostjale lepingu rikkumisest tulenevate viiviste ja leppetrahvidega kahju nõudeid ja leping võidi sõlmida nõude tekitamiseks võlgniku pankrotimenetluses ning muud sarnased vastustajate poolt väljatoodud asjaolud.
16.Ülaltoodud vastustajate poolt menetluse käigus esile toodud faktilised asjaolud – üldistatult eelkõige faktilised asjaolud, et lepingu pooled olid lähikondsed, ühe lepingu poole suhtes on vähem kui aasta peale lepingu sõlmimist välja kuulutatud pankrot, lepingu tingimused on ebatavalised ja leping võidi sõlmida nõude tekitamiseks võlgniku pankrotimenetluses - ei muuda seaduse kohaselt tehingut heade kommete vastaseks ega näilikuks, vaid kõiki neid peaks käsitlema tehingu tagasivõitmise kontekstis halduri esitatud tagasivõitmise hagi menetlemise raames.
Vastused apellatsioonkaebusele 17.Vastustaja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata, muutes otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele toob ringkonnakohus esile järgmist.
5(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-5316
19.Hageja nõude aluseks on 30.03.2017 XX kui müüja ja R-Play OÜ (pankrotis) (edaspidi ka võlgnik) kui ostja vahel notariaalselt tõestatud korteriomandite võlaõiguslik müügileping ja eelmärke kinnistamise avaldus (edaspidi leping), mille kohaselt kohustus võlgnik ostma ning XX müüma Tallinnas linnas asuva Kose tee 43-1 korteriomandi (registriosa nr 20380701) ning Kose tee 43-3 korteriomandi (registriosa nr 20380801) kokku hinnaga 392 000 eurot (t lk 17-24). Ostuhind kuulus tasumisele hiljemalt kahe nädala jooksul lepingu sõlmimisest. Lepingu sõlminud pooled leppisid kokku, et ostuhinna tasumisega viivitamisel on müüjal õigus nõuda viivist 0,5 % päevas. Lepinguga kohustusid pooled sõlmima asjaõiguslepingu hiljemalt 2 nädala jooksul, selle sõlmimisega viivitamisel kohustus selles süüdi olev pool tasuma teisele poolele leppetrahvi 0,5 % iga viivitatud päeva eest. Lepingus lepiti kokku, et kui ostjast tulenevatel asjaoludel venib asjaõiguslepingu sõlmimine üle 2 nädala, kohustub ostja tasuma leppetrahvi 150 000 eurot. Leppetrahvi tasumisega viivitamisel oli müüjal õigus nõuda viivist 0,5 % tasumata summalt päevas.
20.Maakohtu menetluses tugines kostja II hagile vastuväiteid esitades sellele, et hagejale pole nõuet kehtivalt loovutatud, XX eesmärgiks oli tekitada fiktiivne nõue enda kontrolli all oleva äriühingu vastu, XX on oma õigusi kuritarvitanud ja käitunud võlgniku suhtes halvas usus, kokkulepitud viivisemäär on ebamõistlikult kõrge, leppetrahv on tühine ja ebamõistlikult kõrge. Samadele vastuväidetele tugines kostja I. 11.06.2019 istungil (tlk 129) avaldas kostja II, et vaidlustatud tehing ei ole näilik, tegemist on heade kommetega vastuolus oleva tehinguga, kuna sooviti takistada korteri võõrandamist ja luua pankrotimenetluses kunstlik nõue, millele viitab viivise suurus ja leppetrahv. Kostja II väitis 11.06.2019 kirjalikus seisukohas, et:„XX-l ei olnudki kavatsust ega ka võimalust lepingus toodud tingimustel asjaõiguslepingut sõlmida, tehingu eesmärgiks oli tekitada ostjale lepingu rikkumisest tulenevate viiviste ja leppetrahvidega kahju“ (seisukoha p 2.5), „Hageja ning võlgniku endine juhatuse liige XX on pahas usus tekitanud õigusliku konstruktsiooni, mille alusel tuleks tunnustada hageja nõuet, kuigi tegelikkuses on hageja nõudeavalduse tegelikuks eesmärgiks mõjutada võlgniku pankrotimenetlust“ (seisukoha p 2.10).
21.Maakohus, võttes arvesse kostja II poolt 11.06.2019 istungil ja kirjalikus seisukohas avaldatut ning leidis otsuses, et vaidlustatud tehing on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 328 lg 1 ja § 403 lg-t 1), saades 11.06.2019 kostja II poolt kirjalikud seisukohad ja sellele lisatud tõendid, kuid jättis hagejalt kostja II seisukohtadele ja tõenditele arvamuse küsimata, tähtaja selleks määramata, jättis teatamata kohtuotsuse aja ning tegi 25.06.2019 otsuse, milles arvestas ka kostja II poolt 11.06.2019 esitatut. Siiski ei anna nimetatud eksimused alust käesoleval ajal maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja saatmiseks uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kuigi hageja on seisukohal, et maakohtu poolt menetlusnormide rikkumine peaks vältimatult kaasa tooma maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise samale maakohtule, ei nõustu ringkonnakohus hageja seisukohaga. Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p 11; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 13). TsMS § 656 lg 2 järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule vaid siis, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus leidis asja menetledes, et apellatsioonimenetluses on võimalik maakohtu minetused kõrvaldada.
6(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-5316
22.Ringkonnakohus leidis, et kostjate seisukohad selles osas, kas tegemist võiks olla näiliku tehinguga oli menetluses avaldatut arvestades vastuolulised. Kostja II väljendas maakohtus, et tehing näilik ei olnud, jäädes samas selle juurde, et tehinguga sooviti luua pankrotimenetluses kunstlik nõue ning tehingu pooltel polnud kavatsust ega võimalust asjaõiguslepingut sõlmida. Ringkonnakohus osutab, et kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte seisukohtadega õigusküsimustes (vt mh TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 688 lg 2) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27). Sellest tulenevalt küsitles ringkonnakohus 05.11.2019 toimunud istungil kostjaid, kes avaldasid, et tehing võib olla siiski ka näilik. Kuivõrd kohus ei tohi pooli õiguskäsitlusega põhimõtteliselt üllatada ning ringkonnakohus selgitas 05.11.2019 toimunud istungil välja kostjate seisukoha tehingu tühisuse väidete osas, andis ta sellest tulenevalt pooltele täiendavad tähtajad oma seisukohtade esitamiseks, mida pooled ka tegid. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud hageja hilisemalt esitatud seisukohas esitatud väide, et ta ei saa aru, millisele alusele kostjad tehingu tühisuse väidet esitades tuginevad.
23.Kuivõrd maakohus ei arvestanud kostjate poolt avaldatud asjaolusid, lähtudes vaid kostjate maakohtus avaldatud seisukohta tehingu tühisuse õigusliku kvalifikatsiooni kohta, tõi see kaasa hagi rahuldamise ebaõige materiaalõigusnormi alusel. Maakohus oleks pidanud kostjate väiteid arvestades hindama tehingut ka näilikkuse aspektist, kuivõrd nimetatud asjaolud olid kostjad esile toonud. Kuna TsÜS § 89 on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, oleks maakohus tehingu kahe võimaliku tühisuse aluse olemasolul esmalt pidama hindama tehingu näilikkust. 24.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud tehing on näilik. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing võib olla tehtud kahel viisil: 1) pooltele ei olnud soovi üldse mingeid õiguslikke tagajärgi saavutada ja näilik tehing on tehtud ainult õigusnäivuse, st sellekohase mulje loomiseks, nagu oleks tehing tehtud, või 2) näiliku tehinguga soovitakse varjata mingit muud tehingut, mida tegelikult tehakse ja soovitakse. Ringkonnakohtu arvates on vaidlustatud tehing sõlmitud õigusnäivuse loomise eesmärgil. 25.TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Ringkonnakohus leiab, et poolte tahet näiliku lepingu sõlmimiseks tõendab kõige veenvamalt see, et vaidlustatud leping sõlmiti ajal kui mõlemad tehingupooled teadsid, et võlgnikul raha müügilepingu täitmiseks puudub. Maakohus leidis ringkonnakohtu arvates põhjendatult, et müügileping ostuhinnaga 392 000 eurot on sõlmitud olukorras, kus ostjal ei olnud vahetult enne seda võimalik tasuda 9 547,44 euro suurust võlgnevust. Nimelt oli Hüpoteeklaen OÜ teatanud oma 21.03.2017 kirjaga (tlk 135), et kui võlgnik laenulepingust tulenevat võlga 9 547,44 eurot ei tasu, siis loeb Hüpoteeklaen OÜ laenulepingu 29.03.2017 ülesöelduks, millega kaasneb võlgnikul võlgnevuse 428 765,89 euro tasumise kohustus. Kuigi võlgnikul oli lepingu sõlmimise ajal bilansist (tlk 141) nähtuvalt vara nõuete ja kinnisvara näol, oli selle väärtus pankrotiavalduse (tlk 136-137) ja sellele lisatud maksejõuetuse selgituse (tlk 139) kohaselt siiski väiksem bilansis märgitust (vara tegelikuks väärtuseks peeti 400 000-500 000 eurot). Maakohus leidis põhjendatult, et raskused 9 547,44 euro suuruse võlgnevuse tasumisel viitavad lepingu sõlmimise ajal võlgnikul käibevahendite puudumisele. Hilisem pankrotimenetlus näitas, et võlgnikul oli vara vähem kui kohustusi. Pankrotiavaldusele lisatud võlgniku seletusest võlgniku maksejõuetuse põhjuste kohta (tlk
7(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-5316 139), võib aru saada, et maksejõuetuse põhjustas asjaolu, et võlgnikul ei olnud võimalik tegeleda enam kinnisvara arendamisega, kuivõrd Hüpoteeklaen OÜ ütles laenulepingu üles. Seega tuleb asuda seisukohale, et võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja peale Hüpoteeklaen OÜ poolt laenulepingu ülesütlemist. Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga, et müüja pidi neist asjaoludest, et võlgnikul puuduvad võimalused sõlmitava müügilepinguga võetud kohustusi täita, teadlik olema. Nimelt esindas lepingu sõlmimisel võlgnikku juhatuse liige XX, kes samal ajal oli tehingus ka füüsilisest isikust müüja. Arvestades ülaltoodut ning asjaolu, et korterite ostuhind tuli tasuda kõigest kahe nädala jooksul, on selge, et leping sõlmiti olukorras, kus mõlemad lepingu pooled olid teadlikud, et võlgniku majanduslikku olukorda arvestades ei ole lepinguga võetud kohustuste täitmine võlgniku poolt võimalik. Kuna vahetult enne müügilepingu sõlmimist muutus sissenõutavaks Hüpoteeklaen AS-i nõue, tuleb asuda seisukohale, et lepingu eesmärgiks oli nõude tekitamine võlgniku tulevases pankrotimenetluses. Seega sõlmiti leping õigusnäivuse tekitamiseks ning on tühine. Kuna vaidlustatud tehing on tühine näilikkuse tõttu, siis jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata. Kuna leping on näilikkuse tõttu tühine, puudub vajadus käsitleda muid tehingu vaidlustamise aluseid. Siiski märgib ringkonnakohus seonduvalt apellatsioonkaebuse väidetega järgmist.
26.Apellatsioonkaebuses ja 02.12.2019 menetlusdokumendis esitas hageja seisukoha, et Eesti eraõiguses kehtivast privaatautonoomia ning lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on pooled vabad sõlmima lepingu ning kohtutel on piiratud võimalused sekkuda lepingupoolte vahelistesse kokkulepetesse. Lisaks leidis hageja, et vastustajate poolt esile toodud faktilised asjaolud ei muuda tehingut heade kommete vastaseks ega näilikuks ning kõiki neid asjaolusid saab käsitleda vaid tehingu tagasivõitmise hagi menetlemise raames.
27.Ringkonnakohus hageja seisukohtadega ei nõustu. Õige on hageja apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht, et üldise lepingvabaduse põhimõtte järgi võib igaüks reeglina valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib. Siiski sätestab seadus erinevaid põhjuseid, mille olemasolul ei võimalda seadus nende õiguslike tagajärgede saabumist, mida tehinguga sooviti. Riigikohus on 17. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09 tehtud otsuses märkinud, et ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Võlausaldajal on õigus esitada tõendeid selle kohta, et tegelikult soovisid lepingu pooled jätta mulje tehingu olemasolust või varjata mõnda muud tehingut.
28.Seonduvalt hageja väidetega, et tehingu tühisusele saab erinevatel alustel tugineda vaid tehingu tagasivõitmise hagi menetlemise raames, toob ringkonnakohus esile järgmist. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-157-16 tehtud lahendis märkinud, et pankrotiseadus ei reguleeri küsimust, mis vahekorras on omavahel nõude tunnustamine ja tehingu või toimingu tagasivõitmine. Nõuete kaitsmine toimub PankrS § 100 lg 2 kohaselt pankrotimenetluse alguses ning selle eesmärgiks on saada ülevaade võlausaldajatest ja nende nõuetest. Tagasivõitmine seevastu on osa pankrotivara moodustamisest ja tagasivõitmise hagi esitamiseks on pankrotihalduril PankrS § 118 lg 2 järgi aega kolm aastat alates pankroti väljakuulutamisest. Järelikult täidavad nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine pankrotimenetluses erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem. Nõude tunnustamise vaidluses tehtud kohtulahendil ei ole muud tähendust peale selle, kas vaidlustatud nõue loetakse pankrotimenetluses tunnustatuks või mitte (vt ka Riigikohtu
5.novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-14, p 13). Kohus ei kontrolli nõude tunnustamise eeldusena seda, kas nõude aluseks olevat tehingut oleks võimalik tagasi võita, ning tagasivõitmise alused võivad ilmneda alles pärast nõude tunnustamise kohta otsuse tegemist.
8(9)
Tsiviilasi nr: 2-18-5316
Menetluskulude jaotus 29.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohus hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.