E-Kohus OÜ kaebus Tallinna kohtutäituri Risto Sepa 18.11.2024 otsusele täiteasjas nr 027/2024/3996
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.02.2025 määrus
Kaebuste esitajad ja liik
E-Kohus OÜ ja C.T määruskaebused
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (sissenõudja) E-Kohus OÜ, lepinguline esindaja Aleksei Smelov Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Risto Sepp, lepinguline esindaja Raul Uesson Puudutatud isik (võlgnik) C.T, lepinguline esindaja Olesja Polehhina
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 10.02.2025 määrus osas, milles kohtutäituri menetluskulud jäid sissenõudja kanda ja määrati kindlaks rahaliselt (resolutsiooni p-d 4, 6 ja 7) ning jätta need kulud kohtutäituri enda kanda ja rahaliselt kindlaks määramata. Ülejäänud osas jätta sama määrus muutmata.
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta iga menetlusosalise enda kanda ja rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigi menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.E-Kohus OÜ (avaldaja, sissenõudja) esitas 03.12.2024 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri Risto Sepa (täitur) 18.11.2024 otsuse (vaidlusalune otsus) peale.
1.1.C.T (võlgnik) suhtes algatati täitemenetlus täiteasjas nr 027/2024/3996 (vaidlusalune täitemenetlus). Täitemenetluse algatamise alus oli täituri 11.10.2024 akt täiteasjas nr 027/2020/970, milles võõrandati enampakkumisel võlgnikule kuulunud korteriomandi mõtteline osa sissenõudjale. Korteriomandi eriomandi esemeks olev korter oli võlgniku valduses. Vaidlusaluse täitemenetluse ese on võlgniku väljatõstmine sissenõudja avalduse alusel, sest võlgnik ei vabastanud korterit. Täitur tegi 30.10.2024 otsuse, millega lõpetas vaidlusaluse täitemenetluse põhjendusega, et täitedokumendis märgitud toiming on tehtud.
1.2.Sissenõudja esitas 01.11.2024 kaebuse täituri tegevuse peale täitemenetluse lõpetamisel, leides, et täitedokumendis märgitud toiming ei ole tehtud. Korterit ei ole vabastatud võlgniku asjadest. Kohtutäitur on kohustatud vabastama korteri võlgniku asjadest.
1.3.Vaidlusaluse otsusega jättis täitur sissenõudja kaebuse rahuldamata. Vaidlusaluses täitemenetluses oli täitetoiming võlgniku poolt korteri vabastamine ehk valduse üleandmine sissenõudjale. Nii võlgnik kui ka sissenõudja on kohtutäiturile kinnitanud, et võlgnik ei viibi enam korteris. Seega ei ole võlgnikul enam tegeliku võimu korteri üle ega füüsilist seost korteriga. Võlgnik on muutis rahvastikuregistris oma elukoha. Lisaks andis võlgnik korteri võtmed üle korteriühistule, mis tähendab, et tal puudub ligipääs korterile ja ta ei saa sissenõudjale anda üle võtmeid, mis on kolmanda isiku valduses. Nii ei ole võlgnik enam korteri valdaja (AÕS § 33), mistõttu ei saa ta olla ebaseadusliku valduse teostaja (AÕS § 34). Kohtutäitur ei saa hakata korterit võlgniku valdusest ära võtma ja seda sissenõudja valdusesse andma. AÕS § 180 lg 3 kohaselt kuuluvad küll väljatõstmisele nii asjad kui ka isikud, kuid see säte ei anna kohtutäiturile õigust viia täitemenetlust läbi pelgalt kinnisasjale jäetud esemete suhtes. Asjade väljatõstmine on võimalik vaid koos isiku väljatõstmisega, aga selleks puudub vabatahtliku täitmise tõttu alus. Võlgnik on väljakolimisega oma kohustuse vabatahtlikult täitnud (TMS § 180 lg 1). Sissenõudja saatis kohtutäiturile 24.10.2024 e-kirjaga samal päeval tehtud fotod korterist ja kinnitas sellega, et korter on talle juurdepääsetav.
1.4.Sissenõudja leiab, et täituril puudus alus vaidlusalune täitemenetlus lõpetada, sest võlgnik ei ole täitedokumenti täitnud. Korteri valdus on üle andmata ja korteris on võlgniku asjad.
2.Täitur vaidles kaebusele vastu. Täitur ei saa ega pea tegema kinnisasja valduse äravõtmise toimingut, kui võlgnik vabastab kinnisasja vabatahtlikult. Korterist välja kolides täitis võlgnik oma kohustuse vabatahtlikult. Vaidlusalune täitemenetlus lõpetati õiguspäraselt.
3.Võlgnik vaidles samuti kaebusele vastu ja leidis, et vaidlusaluse täitemenetluse lõpetamine oli õiguspärane. Võlgnik kolis 21.10.2024 korterist välja koos enda isiklike asjadega, millest teavitas ta ka kohtutäiturit. Võlgnik jättis korteri võtmed korteriühistu esindaja (haldur) kätte, kes nimetatut ka kinnitas. Seega täitis võlgnik täitedokumendi vabatahtlikult, misjärel lõpetas kohtutäitur täitemenetluse TMS § 48 lg 3 alusel. Täituril ei ole võimalik korterit võlgniku valdusest ära võtta ja sissenõudjale üle anda, sest valdus on juba sissenõudja käes, kes teostab tegelikku võimu korteri üle alates 24.10.2024. Sissenõudja soovib täitemenetluse jätkamise kaudu võlgniku arvelt vabaneda vanadest asjadest, mis ei ole kunagi kuulunud võlgnikule. Kümne aasta jooksul elas korteris palju inimesi ja enam pole võimalik kindlaks teha, millised esemed kellelegi kuulusid. Sissenõudja esitas täiturile fotod korteri ruumidest, mis on kommunaalkorteris elavate inimeste ühiskasutuses (nt köök, esik).
4.Maakohus lahendas avalduse esmalt 27.12.2024 määrusega ja jättis selle rahuldamata, mille peale esitas sissenõudja 13.01.2025 määruskaebuse. Võlgnik esitas 27.12.2024 taotluse 2 (6)
määrata täiendavalt kindlaks tema menetluskulu, mida maakohus käsitles samuti määruskaebusena. Kohtu juhiste järgi vormistas võlgnik oma taotluse 13.01.2025 määruskaebusena.
MAAKOHTU MÄÄRUS
5.Maakohus tegi 10.02.2025 uue määruse (vaidlustatud määrus), millega rahuldas 13.01.2025 määruskaebused ning tühistas 27.12.2024 määruse. Vaidlustatud määrusega jäi avaldus uuesti rahuldamata. Ühtlasi jättis kohus rahuldamata sissenõudja taotluse korraldada vaatlus. Menetluskulud jaotas kohus nii, et täituri kulud jäid sissenõudja kanda, aga sissenõudja ja võlgniku kulud nende endi kanda. Maakohus määras kindlaks täiturile hüvitatava menetluskulu summa 259,25 €, millelt kohustas sissenõudjat tasuma viivist.
5.1.Juhindudes TMS §-st 218 ning TsMS § 475 lg 1 p-st 15 ja § 477 lg-st 2 vaatas maakohus sissenõudja kaebuse läbi hagita asjana kirjalikus menetluses.
5.2.Sissenõudja taotles vaatluse korraldamist põhjusel, et võlgnik ei ole ruume vabastanud oma vallasasjadest. See taotlus pole põhjendatud, sest sissenõudja esitas fotod korterist. Lisaks ei ole pragu enam vaatlusega võimalik tuvatada korteri üleandmise vahetut olukorda.
5.3.Vaidlusaluses täitemenetluses oli täitetoiming korteri vabastamine ja sissenõudjale üleandmine. Kinnisasja väljaandmist täitemenetluses reguleerib TMS § 180. Kui võlgnik ei täida täitedokumenti ettenähtud aja jooksul vabatahtlikult, võtab kohtutäitur kinnisasja võlgniku valdusest ära ja annab sissenõudja valdusse (TMS § 180 lg 3 ls 1). Kohtutäitur saab kinnisasja valduse võlgnikult ära võtta ja sissenõudjale üle anda vaid siis, kui võlgnik on ebaseaduslik valdaja AÕS § 34 tähenduses, st tema valdus ei põhine seaduslikul alusel. Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on (AÕS § 33) ja valdus on tegelik võim asja üle (AÕS § 32). Praegusel juhul on tuvastatud, et sissenõudja sai korteri valduse – korter on talle juurdepääsetav, võlgnik ei viibi enam korteris ja ta andis ära juurdepääsu võimaldavad võtmed. AÕS ega TMS ei näe ette, kuidas isik peab asja valduse üle andma, vaid oluline on, et ebaseaduslik valdus lõppeks ja õigustatud isik saaks ise hakata valdust teostama. Lisaks muutis võlgnik rahvastikuregistris oma elukoha. Kokkuvõttes on sissenõudja korteri valdaja (AÕS § 33) ja võlgnik on selle talle välja andnud (TMS § 180 lg 1). Võlgnik täitis täitedokumendi vabatahtlikult, mistõttu puudub TMS § 180 lg 3 kohaldamise eeldus ning täitur ei saa korterit võlgniku valdusest ära võtta ega seda sissenõudja valdusesse anda.
5.4.Maakohus nõustus täituriga, et kuigi TMS § 180 lg 3 kohaselt kuuluvad väljatõstmisele nii asjad kui ka isikud, ei anna see säte alust viia täitemenetlust läbi üksnes kinnisasjale jäetud esemete suhtes. Asjade väljatõstmine on võimalik vaid koos isiku väljatõstmisega. Kuivõrd täitedokumendis ettenähtud täitetoiming on sooritatud, siis lõpetas täitur vaidlusaluse täitemenetluse õiguspäraselt TMS § 48 lg 1 p 3 alusel ja puudub põhjus täitemenetlust jätkata.
5.5.Menetluskulud jaotas maakohus TsMS § 172 lg 1 alusel. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab sissenõudja täituri kulud. Võlgniku ja sissenõudja kulud tuleb jätta nende endi kanda, mis on asjaolusid arvestades õiglane. Sissenõudja hinnangul ei saanud täitemenetlust lõpetada, sest võlgnik jättis korterisse asjad. Võlgniku meelest soovib sissenõudja tema kulul vabaneda asjadest, mis talle ei kuulu. Võlgnik saanuks aga hea tahte märgiks üle anda korteri korrastatult, samas seadus seda ei nõua. Ka ei ole võimalik tuvastada, kelle vallasasjad tegelikult korterisse jäid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Sissenõudja esitas 25.02.2025 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada, kohtusse esitatud kaebuse rahuldada ja täituri 30.10.2024 otsuse tühistada, kohustades täiturit uuesti läbi vaatama 01.11.2024 kaebust. Menetluskulud palub sissenõudja panna täituri kanda. 3 (6)
6.1.Esiteks heidab sissenõudja maakohtule ette vastuolulise lahendi tegemist, sest ühelt poolt kohus rahuldas tema 13.01.2025 määruskaebuse, aga ei teinud selles soovitud lõpplahendit täituri vaidlusaluse otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamise kohta. Ühtlasi on valesti lahendatud võlgniku taotlus, sest võlgnik ei taotlenud 27.12.2024 määruse tühistamist, vaid üksnes täiendava otsustuse tegemist tema menetluskulude kohta.
6.2.Teiseks jättis maakohus tähelepanuta, et sissenõudja tugines kahele väitele: võlgnik ei andnud üle korteri valdust ja korterisse jäid võlgniku asjad. Maakohus tegeles ainult teise väitega. Tegelikult on aga tegemata korteri valduse üleandmise toiming. Sissenõudja ei nõustu täituri ja maakohtu arusaamaga, et asjade väljatõstmine on välistatud, kui võlgnik ise ka korterist lahkus. Arvesse tuleb võtta sedagi, et võlgnik ei teinud vabatahtlikuks täitmiseks neid toiminguid, mis olid ette nähtud täitmisteates. Võlgnikul on korteris olevate asjade kaudu jätkuvalt korteri valdus. Maakohus järeldas sissenõudja valdust ekslikult kohtule esitatud fotodest, sest nende tegemist võimaldas sama korteriomandi ülejäänud mõttelise osa omanik. Sissenõudja ei nõustu võlgniku väite põhjal tuvastatuga nagu oleks võlgnik andnud korteri võtmed üle korteriühistule. Võlgniku elukoha muutmine rahvastikuregistris ei mõjuta korteri valdust. Kokkuvõtvalt ei ole TMS § 48 lg 1 tingimused täidetud ja täituril ei olnud õigust täitemenetlus lõpetada (vrd TlnRnKm 16.07.2024, 2-24-1614, p 14.1).
6.3.Kolmandaks vaidlustab sissenõudja täituri menetluskulude tema kanda jätmise, sest see on äärmiselt ebaõiglane. Kohtutäitur peab avalik-õiguslikku ametit ja tema menetluskuludele rakenduvad analoogia korras samad reeglid nagu haldusorganitele. Seega peaks kohtutäiturile olema hüvitatav vaid kulu, mis seondub kohtuvaidlusega väljaspool tema igapäevast ametitegevust. Kui varem välistas TsMS § 175 lg 31 kohtutäituri kulude hüvitamise, siis viidatud sätte kehtetuks tunnistamise eesmärk seisnes selles, et kohtutäituril oleks võimalus saada kulude hüvitist asjades, milles on väga keerulised materiaal- või kohtumenetluslikud küsimused ning mis väljuvad tema igapäevategevusest. Need tingimused ei ole käesoleval juhul täidetud.
7.Võlgnik esitas 05.03.2025 määruskaebuse, milles palub muuta menetluskulude jaotust, pannes võlgniku kulud sissenõudja kanda ja määrata need kindlaks rahaliselt. Kaebemenetluse kulud palub võlgnik samuti panna sissenõudja kanda. Maakohtu põhjendused on liiga napid ja vastuolulised. Menetluskulud tuleks TsMS § 172 lg-te 1 ja 7 alusel panna sissenõudja kanda, sest tema kaebus jäi rahuldamata ja sissenõudja põhjustas võlgnikule asjatu kohtumenetluse.
8.Kohtutäitur vaidles sissenõudja kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse osas, milles täituri menetluskulu jäi sissenõudja kanda ja määrati kindlaks rahaliselt, ning teeb uue määruse, millega jätab nimetatud kulu täituri enda kanda ja rahaliselt kindlaks määramata (TsMS § 667 lg 2 ls 1). Ülejäänud osas jääb vaidlustatud määrus muutmata (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 1). Sissenõudja kaebus rahuldatakse osaliselt, võlgniku kaebus jääb rahuldamata ja kaebustega seotud kulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda.
10.Esmalt on asjakohane käsitleda sissenõudja kaebuse sisulisi väiteid, sest nende edukusest võib sõltuda ka menetluskulude jaotamine. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse sisulise otsustuse täituri 30.10.2024 otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise kohta muutmata ja sissenõudja määruskaebuse selles osas rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Vastuseks kaebusele saab kõnealuses osas märkida järgmist.
10.1.Sissenõudja määruskaebuse teise väite kontekstis viidatud senine kohtupraktika käsitleb käesolevast erinevat olukorda. Nimelt vaidlesid seal täitemenetluse osalised jätkuvalt küsimuses, kas kohtulahendi alusel kohustatud isik on kinnisasja valduse vabastanud. Praegu 4 (6)
lahendatavas asjas selle asjaolu üle ei vaielda, vaid nii kohtutäitur kui ka maakohus tuvastasid asjakohaselt, et võlgnik lahkus korterist täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul. Erinevus kõnealustes asjades seisneb selleski, et käesoleva asja võlgnik tegi konkreetse toimingu (lahkus korterist ja andis korteriühistu esindajale üle võtmed), mida täitur käsitles täitedokumendis märgitud toimingu tegemisena (TMS § 48 lg 1 p 3 alt 2). Nii on praeguse vaidluse keskne küsimus, kas võlgniku korterist lahkumine ja võtmete korteriühistu esindajale üleandmine on täitedokumendi vabatahtlik täitmine.
10.2.Ringkonnakohus leiab, et maakohus vastas eelmise alapunkti lõpus sõnastatud küsimusele õigesti. Põhjendamatu on sissenõudja seisukoht, et võlgnikul võib olla korteri valdus sinna jäänud asjade kaudu. Maakohus märkis asjakohaselt, et valdus on tegelik võim asja üle (AÕS § 32). Isegi kui oleks tõendatud sissenõudja väide, et osa korterisse jäänud asju kuulub võlgnikule, ei saaks võlgnik asjade kaudu teostada tegelikku võimu korteri üle. Tegelik võim ja seega ka valdus eeldavad takistamatut juurdepääsu kinnisasjale (vt nt RKTKo 19.05.2009, 3-2-1-46-09, p 10), mida võlgnikul vaidlustamata asjaoludel vähemalt alates 24.10.2024 enam ei ole. Kui kinnisasjalt väljatõstmisele suunatud täitmisteate saanud võlgnik loobub kinnisasja (sh korteriomandi eriomandi osaks oleva korteri) valdusest viisil, mis võimaldab kohtutäituril või sissenõudjal saada sama asja valdajaks, siis tuleb seda lugeda täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks. Siinjuures pole oluline, kas võlgnik korraldab kinnisasja vahetu üleandmise (nagu ilmselt oleks soovinud sissenõudja) või lahkub kinnisasjalt jättes mõistliku võimaluse kohtutäituril või sissenõudjal sinna siseneda. Teise alternatiivina nimetatud lahkumise tingimused on käesoleval juhul täidetud.
10.3.Seoses korterisse väidetavalt jäänud asjadega märgib ringkonnakohus, et eelmises alapunktis märgitud kaalutlustel ei oma sellekohased väited asja lahendamisel otsest tähtust. Õige on täituri ja maakohtu käsitlus, et ainult asjade väljatõstmist ei saa kohtutäitur toimetada KTS § 180 lg 3 alusel. Nimelt on võlgniku lahkumisega (vähemalt eelkirjeldatud viisil) täidetud sama sätte kohaldamist välistav tingimus, et ta täitis täitedokumendi vabatahtlikult. Täitur ei saaks täitemenetluse formaliseeritusse tõttu lahendada sissenõudja ja võlgniku vaidlust küsimuses, kellele kuuluvad korterisse jäänud asjad. Kui sissenõudja leiab, et võlgnik kasutab korterit õigusliku aluseta oma asjade hoiustamiseks, saab ta kaaluda sellele olukorrale vastavaid õiguskaitsevahendeid.
10.4.Ainetu on kaebuse väide, et sissenõudjal puudub korteri valdus, kuid ta sai teha korterist fotosid ülejäänud mõttelise osa omaniku loal. Viidatud isik on äriregistri andmetel sissenõudja juhatuse liige. Seega oli sissenõudjal oma juhatuse liikme kaudu eeldatavasti korteri valdus juba enne täitemenetluse alustamist, aga kindlasti 24.10.2024 fotode tegemise ajal. Neil kaalutlustel pole asja lahendamisel oluline, kas võlgnik andis korteri võtmed üle korteriühistu esindajale. Siiski ei nähtu maakohtu menetlusest, et sissenõudja oleks selle väite vaidlustanud. Õige on kaebuse teine väide osas, et võlgniku elukoha muutmine rahvastikuregistris ei oma praegusel juhul tähtsust, aga see ei mõjuta vaidlustatud määruse sisulisi põhjendusi ega lõppjäreldust.
10.5.Lõpuks märgib ringkonnakohus, et sissenõudja kaebuse esimene väide on osaliselt põhjendatud, aga ei too kaasa määruse muutmist. Maakohus ei kohaldanud TsMS § 663 lg 4 korrektselt, kui tegi 13.01.2025 määruskaebuste põhjal uue lahendi, mis ei vastanud kaebuste taotlustele. Menetluslikult olnuks korrektsem saata sissenõudja määruskaebus lahendada ringkonnakohtule (TsMS § 663 lg 5) ja teha võlgniku taotletud täiendav määrus tema menetluskulude rahalise kindlaksmääramise kohta (TsMS § 448 lg 1 p 1). Kirjeldatud rikkumine ei mõjutanud vaidlustatud määruse sisu sissenõudja suhtes. Võlgnik ei vaidlustanud tema suhtes toimunud võimalikku menetluslikku rikkumist.
11.Menetluskulude jaotuse osas on sissenõudja kaebus põhjendatud, aga võlgniku kaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määrust muuta. 5 (6)
11.1.Ringkonnakohus nõustub sissenõudjaga, et TsMS § 172 lg 1 alusel on kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitatud kaebuse menetlemisel tekkivad kohtutäituri kulud hüvitatavad eelkõige juhul, kui vaidluse ulatus ja sisu väljuvad kohtutäituri igapäevasest tegevusest. Käesoleval juhul see nii ei ole. Vaidlus keskendus küsimusele, kas TMS § 180 lg 3 alusel sai täitemenetlus jätkuda, mis ei välju täituri igapäevasest ametitegevusest. Samuti ei valinud sissenõudja ilmselt vale õiguskaitsevahendit. Maakohus eksis TsMS § 172 lg-ga 1 ette nähtud diskretsiooni teostamisel, kui jättis nimetatud asjaoludega arvestamata. Eeltoodud kaalutlustel tuleb vaidlustatud määrus tühistada nii täituri menetluskulude sissenõudja kanda jätmise kui ka nende rahalise kindlaksmääramise osas ning jätta täituri menetluskulud tema enda kanda.
11.2.Küll aga on õigesti ja piisavalt põhjendatud maakohtu määrus osas, milles võlgniku kulud jäid tema enda kanda. Kõnealuses osas ei ületanud maakohus TsMS § 172 lg-st 1 tulenevaid kaalumispiire. Ringkonnakohus nõustub, et võlgnik saanuks käituda korrektsemalt, eelkõige andes korteri valduse üle kas sissenõudjale või kohtutäiturile. Samuti nähtub asja materjalidest, et vähemalt osade asjade osas pidas võlgnik võimalikuks nende korterist eemaldamise vajalikkust. Nii ei ole praegune kohtuvaidlus ainult sissenõudja põhjustatud ja võlgnik kannab ise oma menetluskulud.
11.3.Kokkuvõttes jäävad maakohtu menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda ja rahaliselt kindlaks määramata.
12.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad samuti TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2). Kulude sellise jaotuse tõttu pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud määruse resolutsiooni p 1 ja TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel saavad sissenõudja ja võlgnik taotleda 13.01.2025 kaebustelt makstud riigilõivude tagastamist. Lisaks on tänase määrusega lahendatavatelt kaebustelt makstud riigilõivu ettenähtust rohkem. RLS § 59 lg 15 kohaselt tuleb hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Kohtutäituri otsuse vaidlustamise kaebuse riigilõiv on 15 € (RLS § 59 lg 10). Seega on mõlemad kaebajad tasunud 55 € ettenähtust rohkem ja võivad taotleda TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel tagastust. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti (TsMS § 150 lg 4). Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (TsMS § 150 lg 6).
13.Käesoleva määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 ls 2 ja lg 3 ls 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.