Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.12.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 18.12.2019 määrus muutmata, kuid täpsustada määruse resolutsiooni punkti 1 selliselt, et rakendada XX suhtes esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ja paigutada XX isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates 17.12.2019 kella 12.44-st ning pikendada tähtaega kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päeva.
2.Määruse resolutsiooni terviktekst on järgmine:
2.1.Rakendada XX suhtes esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ja paigutada XX isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates 17.12.2019 kella 12.44-st ning pikendada tähtaega kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päeva.
2.2.Kohus annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
2.3.Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 25.01.2020 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
2.4.Määrus kuulub viivitamatult täitmisele ja määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist.
3.Jätta määruskaebus rahuldamata.
4.Jätta maakohtu ja määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Asjaolud ja menetluse käik
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 18.12.2019 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks loa saamiseks ja ühtlasi esmase õiguskaitse pikendamiseks neljakümne päevani, lubades tema suhtes kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik 17.12.2019 kell 12.44 tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse (psühhiaatriakliinik), kus tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu oli puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise tõttu. Ta ei olnud suuteline ise ravivajadust hindama. Tema seisundi paranemist ei olnud alust prognoosida nelja ööpäeva vältel.
2.Taotlusele oli lisatud raviarstide arvamused, mille kohaselt tuleb taotlus rahuldada ja esialgset õiguskaitset pikendada kuni 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire (diferentseerimata skisofreenia F20.32; mitme psühhoaktiivse aine kuritarvitamine F19.1). Tema käitumine oli rahutu ja psühhoosielamustest juhitud, millega ohustas nii iseennast kui ümbritsevaid. Oma seisundist lähtuvalt ei olnud ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isik suitsetas juba noorukieas kanepit; 15-aastaselt suitsetas ta igapäevaselt ca viis suitsu päevas. Esmakordselt pöördus puudutatud isik valvepsühhiaatri vastuvõtule 01.07.2013 kaebustega kiirele ärritumisele, raskustele inimestega suhtlemisel. Talle anti soovitus ambulatoorselt psühhiaatri vastuvõtule pöördumiseks. Järgneval päeval pöördus ta õe saatel psühhiaatri vastuvõtule, kus avaldas, et on kestvalt kanepit tarbinud, üritanud koguseid vähendada. Puudutatud isikul diagnoositi psühhootiline häire kanepist (F12.5), psühhoosivastaseks raviks määrati haloperidooli. Ravi mõjus: puudutatud isiku enesetunne paranes, ta taastas suhted tüdruksõbra ja sõpradega, planeeris töötamist Soomes. Ravi katkestamisel seisund halvenes, misjärel pöördus puudutatud isik taas ambulatoorsele vastuvõtule, kust suunatuna viibis haiglaravil psühhiaatriakliinikus esmakordselt 16.12.201306.01.2014, kus diagnoositi äge psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega F23.2 ja kanepi kuritarvitamine F12.1. Raviks sai risperidooni 1-3mg annuses ja uinutit, mille toimel psühhoos taandus, uni normaliseerus, meeleolu paranes. Ravi järgselt toimetulek paranes. Puudutatud isik hospitaliseeriti 22.01.2016-05.04.2016 seisundi täpsustamiseks ja ravi korrigeerimiseks ning ta viibis haiglaravil psühhiaatriakliinikus. Vastuvõtul avaldas puudutatud isik mitmesuguseid hirmutundeid sh suhtlemise ja kehalise tervise kohta, tundlikkust helidele, oma vaevusi ta ei täpsustanud. Puudutatud isikul diagnoositi diferentseerimata skisofreenia F20.32. 2017. aasta jaanuaris korrigeeriti psühhoosivastast ravi, määrati aripiprasool. Puudutatud isik katkestas toetusravi ja 2018. aasta augustis avaldas, et tarbib amfetamiini regulaarselt. Viimati viibis
puudutatud isik haiglaravil 10.04.2019-15.04.2019. Saabumisel kaebas kuulmismeelepetete ja mõjustustunnete esinemist, avaldas, et aasta lõpul oli kasutanud amfetamiini, LSD-d, kanepit jm narkootikume. Puudutatud isiku nõusolekul hospitaliseeriti ta haiglaravile. Raviks manustati aripiprasooli 10mg annuses, lorasepaami ja uinutit. Puudutatud isiku tajuhäired möödusid kiiresti, ta lahkus haiglast psühhoosita, järgnevalt toetusravi ei kasutanud. Käis tööl juunini batuudisaalis, seejärel enam tööle ei läinud, elas vanemate kulul, jätkas narkoainete tarbimist. Käesolevalt pöördus puudutatud isik ise polikliinikusse vastuvõtule, kus patsiendi käitumine oli rahutu, ta käis kabinetti mööda ringi, rääkis segaselt monoloogina, hallutsineeris elavalt. Puudutatud isik suunati statsionaarsele ravile. Vastuvõtul oli äraolev, meelepetetest hõivatud, rääkis kõvahäälselt monoloogina omaette, vehkis kätega, nõudis "ravikanepi luba". Sisukohast kontakti patsiendiga ei saadud, mistõttu puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 17.12.2019 kell 12.44. Vastuvõtul muutus ülirahutuks, ründas ümbrisevaid, keeldus igasugusest koostööst, mistõttu patsient toimetati eralduspalatisse ning ohjeldati turvalisuse tagamiseks ja ravi teostamiseks. Ravimid manustati süstituna. Ka ravimite toime ajal oli kestvalt vaenulik, sõimlev, ähvardava olekuga. Hommikul ärgates oli puudutatud isik mõnevõrra rahunenud, ohjeldamine lõpetati. Vestlusel raviarstiga oli ta veel ravimitest uimane, kuid kergesti ärrituv, rahulolematu ja vaenulik, keeldus igasugusest koostööst, soovis koheselt haiglast lahkuda. Seisukohad taotlusele
3.Raviarst CC selgitas, et puudutatud isik oli trotslik ja kamandav. Ta kahtlustas, et puudutatud isik tarvitab lisaks kanepile veel mingit narkootikumi. Tema ohjeldamiseks läks vaja viit inimest. Talle anti suures annuses ravimeid, mistõttu oli ta uimane.
4.Riigi õigusabi korras puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotlust.
5.Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et haiglas viibimise vajadust ei esinenud. Ta tuli vastuvõtule ise ja küsis ravikanepi luba, mille peale suruti ta jõuga voodisse. Puudutatud isik ei osanud selgitada, milliste vaevuste tõttu tal just ravikanepit vaja oli; ainult süda valutas. Ta arvas, et „psühhoosid ja skisofreeniad võib kõik prügikasti visata“. Enne haiglasse tulekut oli puudutatud isikul kõik hästi. Ta leidis, et tal ei esine ei skisofreeniat ega psühhoosi. Kinnitas, et hiljuti on ta tarvitanud ainult kanepit, millalgi enne seda ka spiidi. Maakohtu lahend
6.Maakohus rahuldas avalduse ja rakendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates 17.12.2019 kella 12.44-st kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päevaks, s.o 25.01.2020. Kohus määras, et puudutatud isikule võib kohaldada haiglas viibimise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus tugines määruse tegemisel PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 531 lg-tele 1 ja 5 ning 539 lg-le 3. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik, oli alus kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire diferentseerimata skisofreenia ja mitme psühhoaktiivse aine kuritarvitamine, millest tulenevalt ei suutnud ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu oli puudutatud isik ohtlik nii iseendale kui ka ümbritsevatele isikutele. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Varasemalt oli puudutatud isik vajanud haiguse ägenemisel ravi pikemate perioodide kestel ning puudus alus arvata, et tema seisund
võiks olulisel määral paraneda mõne päevaga. Tema seisundit arvesse võttes vajas ta pikaajalist hospitaliseerimist ja maksimumtähtaja kohaldamist. Taotlusest nähtuvalt vajas isik ravi ja ravimite manustamist, mistõttu tuli anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
7.Puudutatud isik esitas 01.01.2020 riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, paludes määrus tühistada ja lõpetada tahtest olenevatu ravi ning mõista välja ebaseaduslikult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju. Puudutatud isik oli veendunud, et tal ei esinenud psüühikahäiret, sh skisofreeniat. Arstid hoidsid teda haiglas kinni ja manustasid tahtevastaselt ravimeid, sest kartsid valediagnoosi väljatulekut. Ka ei olnud ta agressiivne ja ohtlik. Ta soovis vaid ravikanepit. Enesetappu puudutatud isik teostada ei kavatsenud, kõigest sai üle kanepiga. Ravimeid ei olnud vaja võta ja need ei mõjunud hästi. Teda hoiti õigusvastaselt kinni, millega tekitati kahju. Menetluse edasine käik
8.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis tähtaja määruskaebusele vastamiseks.
9.Avaldaja palus jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ta ohustas psüühikahäire tõttu iseenda ja teiste tervist, muu psühhiaatriline abi ei olnud küllaldane.
10.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
11.Ringkonnakohus küsis 15.01.2019 avaldajalt, milles väljendub puudutatud isiku ohtlikkus endale või teistele ning mida või keda ja mil viisil ründas puudutatud isik 17.12.2019 valvetoas. Avaldaja selgitas 17.01.2019, et 17.12.2019 ründas puudutatud isik ümbritsevat personali rusikate ja jalgadega jõuliselt pekstes. Tema sõnaline rahustamine ja koostööle kaasamine ei olnud tulemuslik, mistõttu kaasati meditsiini personali ja patsientide ohutuse tagamiseks turvatöötaja ning puudutatud isik toimetati eralduspalatisse ning ohjeldati. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, mistõttu tuleb määruskaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata. Samas esineb vajadus maakohtu määruse resolutsiooni p-i 1 sõnastuse täpsustamiseks esialgse õiguskaitse rakendamise ja selle pikendamise kohta, mistõttu esitab ringkonnakohus TsMS § 654 lg 22 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Määruskaebuse esitaja väitis, et maakohtu määrus tuleb tühistada, sest kõiki eeldusi tema esialgse õiguskaitse rakendamise korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse paigutamiseks ei esinenud. Esmajoones tuvastas maakohus kaebaja väitel ebaõigesti puudutatud isikul raske psüühikahäire olemasolu ja puudutatud isiku ohtlikkuse. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väitele, et täidetud ei ole kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused tahtevastase ravi kohaldamiseks, märgib kohus järgmist.
Isikul raske psüühikahäire olemasolu, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ja tema ohtlikkus endale või teistele, on kaks kolmest eeldusest, mis peavad PsAS § 11 lg 1 kohaselt esinema, et isik oleks õigus võtta tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või tema suhtes oleks võimalik tahtest olenematut ravi jätkata. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega, et maakohus tuvastas ebaõigesti kirjeldatud eelduste esinemise. Maakohtul oli vaidlustatud määruse tegemise ajal piisavalt andmeid isiku tervisliku seisundi kohta, mis viitasid sellele, et esialgse õiguskaitse tähtaega tuleb isiku ravimiseks pikendada. Samuti kuulas maakohus ära nii isiku enda kui ka tema raviarsti. Puudutatud isiku läbivaadanud psühhiaatrite CC ja YY arvamusega on tõendatud, et isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Nimelt on puudutatud isikul diagnoositud diferentseerimata skisofreenia F.20.32 ja mitme psühhoaktiivse aine kuritarvitamine F.19.1, mis mõjutab tema käitumist, muutes ta rahutuks ja käitumise psühhoosielamustest juhituks. Asjaolu, et puudutatud isik ise on seisukohal, et ta on terve ja ei vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Sõltuvalt oma seisundist ei mõista puudutatud isik ravivajadust. Puudutatud isiku ohtlikkusega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et maakohus kuulas kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 ära ka puudutatud isiku enda ja veendus vahetult tema olukorras. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda maakohtul pärast isiku ärakuulamist tekkinud siseveendumuses isiku ohtlikkuse kohta, mille kohaselt on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seda enam, et isiku ohtlikkus väljendub ka toimikumaterjalidest. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt oli puudutatud isik vastuvõtul, millelt ta hospitaliseeriti tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks, äraolev, ülirahutu, elavatest meelepetetest hõivatud ning ründas ümbritsevat personali rusikate ja jalgadega jõuliselt pekstes. Tema ohjeldamiseks ning personali ja patsientide ohutuse tagamiseks tuli kaasata turvatöötaja. Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, et puudutatud isik oli psüühikahäire tõttu ohtlik nii iseenda kui teiste inimeste elule või tervisele. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Eeltoodud põhjendustel tuleb määruskaebus jätta rahuldamata.
13.Eelnevast sõltumata märgib ringkonnakohus, et maakohus on vastuolus TsMS § 534 lg-ga 5 kohaldanud käesolevas asjas 18.12.2019 määrusega esialgset õiguskaitset juba algselt pikemaks perioodiks kui neli päeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Riigikohus on selgitanud, et esmalt saab otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3 teine lõik). Seega on maakohus vastuolus TsMS § 534 lg-ga 5 kohaldanud praeguses asjas 18.12.2019 määrusega esialgset õiguskaitset juba algselt pikemaks perioodiks kui neli päeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Kõnealune minetus ei anna praegusel juhul siiski alust maakohtu lahendi tühistamiseks, kuna maakohus on määruse tegemisel sisuliselt kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse pikendamise eelduste esinemist: kohus kuulas ära puudutatud isiku isiklikult ja tegi lahendi, tuginedes mh psühhiaatrite arvamusele. Psühhiaatrid olid veendumusel, et puudutatud isik vajas pikemat
tahtest olenematut ravi kui neli päeva. Seega olid täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Kuivõrd esialgse õiguskaitse kohaldamine ja selle tähtaja pikendamine peab selgelt nähtuma määruse resolutsioonist, tuleb selles osas maakohtu määruse resolutsiooni täiendada.
14.Seonduvalt puudutatud isiku taotlusega mõista tema kasuks välja ebaseadusliku vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju, märgib ringkonnakohus, et praeguse menetluse raames ei ole võimalik seda nõuet menetleda. Seda ka juhul, kui kohus oleks tuvastanud, et puudutatud isik on ebaõigesti paigutatud kinnisesse asutusse tahtevastase ravi kohaldamiseks. Nimelt on praegu menetluses avaldaja taotlus puudutatud isiku paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse. Muid nõudeid (sh mittevaralise kahju nõuet) tuleks menetleda teises menetluses vastava avalduse alusel.
15.TsMS § 172 lg 3 alusel jäävad puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riigi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud avaldajal puuduvad. Riigi õigusabi korras kaebuse esitajale määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega pärast vastava taotluse saamist.
16.Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543. (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.