XX hagi YY vastu ja YY vastuhagi XX vastu kaasomandi lõpetamiseks ja tahteavalduse asendamiseks
Vaidlustatud otsus
Pärnu Maakohtu 25. novembri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
YY apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
7000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXX, lepinguline esindaja vandeadvokaat Eve Grass Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX, lepinguline esindaja advokaat Teet Lehiste
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta kostja apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal
3.Tühistada Pärnu Maakohtu 25. novembri 2019 otsus hagi rahuldamise, menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas (resolutsiooni punktid 1–3 ja 5– 8) ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise
puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. NÕUDED, NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (hageja) esitas 15. oktoobril 2018 Pärnu Maakohtule hagi YY (kostja) vastu. Hageja nõudis poolte kaasomandi lõpetamist Jurna kinnistule, mis asub Saaremaal Pammana külas ja on kantud kinnistusraamatu registriossa nr 68334 (edaspidi: kinnistu). Kinnistu koosnes kahest katastriüksusest tunnustega 40301:001:0111 (suurus 6,1 ha, edaspidi: üksus I) ja 40301:001:0113 (suurus 38,2 ha, edaspidi: üksus II). Kummalegi poolele kuulub kinnistust 1⁄2 suurune mõtteline osa, mille pooled omandasid maa tagastamise käigus. Hageja nõudis kinnistu jagamist reaalosadeks nii, et kummastki üksusest jääb nii hagejale kui ka kostjale üksuse poole pindalaga ala.
2.Kostja esitas 4. veebruaril 2019 vastuhagi, milles nõudis samuti kinnistu jagamist võrdseteks reaalosadeks, aga hagejast erinevalt. Kostja leidis mh, et üksuse II tegelik suurus on 71,2 ha, samuti märkis kostja pooltele jäävate reaalosade piirid hagejast erinevalt.
3.Pooled esitasid maakohtule 25. oktoobril 2019 kompromissi, milles leppisid kokku üksuse I kinnistust eraldamises ja jagamises. Üksuse I osas palusid pooled tsiviilasja menetluse lõpetada ja otsustada kohtul ainult üksuse II jagamine. Samal päeval võttis kostja vastuhagi tagasi, millele hageja ei esitanud vastuväiteid. Maakohus kinnitas kompromissi
29.oktoobri 2019 määrusega.
4.Maakohtul jäi kirjeldatud olukorras sisuliselt lahendada hageja nõue kinnistu kaasomandi lõpetamiseks üksuse II osas, mis oli sõnastatud järgmiselt: (1) lõpetada poolte kaasomand kinnistule viisil, mille kohaselt hageja reaalosaks jääb vastavalt hagiavaldusele lisatud plaanile 2 üksusest II (kaardil punasega piiritletud ala) osa suurusega 19,10 ha ja kostja reaalosaks jääb vastavalt samale plaanile (kaardil sinisega piiritletud ala) osa suurusega 19,10 ha; (2) tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kinnistu kaasomandi lõpetamiseks ja reaalosadeks jagamiseks nõudes (1) toodud viisil ning asendada kohtuotsusega kostja nõusolek kinnistu reaalosadeks jagamisel vajalike kinnistusraamatu kannete tegemiseks, millega hagejale kuuluma hakkava reaalosa omanikuna kantakse sisse üksnes hageja ja kostjale kuuluma hakkava reaalosa omanikuna kantakse sisse üksnes kostja.
5.Hageja tugines mh järgmistele väidetele: -
-
-
kuigi kinnistu kasutamise korra osas ei ole kinnistusraamatus kandeid, siis oli pooltel kokkulepe, et pooled kasutavad kummastki üksusest poolt osa. Kostja sellest kokkuleppest kinni ei pidanud; aprillis 2018 saatis hageja kostjale avalduse, milles palus kostja nõusolekut kaasomandi lõpetamiseks selliselt, et üksused jagatakse võrdsetes osades reaalosadeks. Kostja vastas, et on nõus kaasomandi lõpetamisega, aga soovib eelnevalt kontrollmõõtmiste teostamist ja tegelike piiride kindlaksmääramist ning nõue on esitatud kostjale ebasobival ajal; kohtuväliselt pooled kaasomandi lõpetamiseni ei jõudnud; plaani 2 järgi üksuse II jagamisel jäävad poolte osad väärtuselt ja pindalalt võrdsed. Vallavalitsus avaldas hagejale, et vald ei tee takistusi kinnistu jagamiseks hageja taotletud viisil ja piirides ning see on maakorralduslikult võimalik;
2 (6)
-
taotletud jagamine koormab kaasomanikke kõige vähem, sest sarnasel viisil on toimunud ka kaasomanike suuline kokkulepe kinnistu kasutuskorra osas, kuigi kostja on seda korduvalt rikkunud.
6.Kostja esitas kõnealuses osas hageja nõudele mh järgmised vastuväited: -
-
-
üksuse II jagamist hageja taotletud viisil ei ole võimalik teostada, sest esinevad maakorralduslikud takistused ja ebaselge on kinnistu piir; samuti on ebaselge hageja nõue, sest sellest ei nähtu iga uue kinnisasja kohta kinnistusraamatusse kantavaid andmeid – piirid, pindala, aadress, sihtotstarve, koormatised, kinnistu nimi jne. Kaasomandit ei saa lõpetada enne uute katastriüksuste moodustamist, sest juba ainuüksi jagamise tulemusel tekkivate uute katastriüksuste puudumine on maakorralduslik takistus; üksuse II piirid pole selged, sest katastrikaardi piirid ja tegelikud piirid looduses ei ühti, kuna merest on tekkinud maismaad juurde, mis kuulub samuti kinnistu koosseisu. Hageja soovib jagamist viisil, et merest lisanduv maa hakkab edaspidi kõik kuuluma hagejale, mis ei ole õiglane. Kostja pakkus juba kohtueelselt, et jagada kinnistute osad vastupidi, aga sellega hageja ei nõustunud. Lisaks on ebaselge piir naaberkinnistuga; hageja soovitud jagamisviis ei järgi poolte võrdsust ka seetõttu, et plaanil 2 märgitud hageja osal kasvab mets, aga kostja omal mitte. Kui hageja ei ole valmis sellist ebavõrdsust kostjale rahas hüvitama, siis peaks kostja saama suurema pindalaga osa.
MAAKOHTU OTSUS
7.Maakohus rahuldas hagi 25. novembri 2019 otsusega (vaidlustatud otsus, resolutsiooni p-d 1–3). Sama otsusega jättis maakohus vastuhagi läbi vaatamata (resolutsiooni p 4). Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 4 ja § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning määras kindlaks hagejale hüvitatava summa, millelt mõistis välja ka viivise (resolutsiooni p-d 5–8). Maakohus tuvastas üksustest I ja II koosneva kinnistu kuulumise poolte kaasomandisse ja põhjendas otsust hagi rahuldamise osas järgmiselt: -
-
-
-
asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. Kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem, ja lahendab kaasomandi lõpetamise nõude poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest; hageja taotletud jagamiseviisi puhul vastavalt plaanile 2 jäävad poolte ainuomandisse jäävad osad väärtuselt ja pindalalt võrdsed; põhjendamatud on kostja väited, et jagamisel tuleb arvestada merest juurde tekkinud maaga, piisav ja kohane on lähtuda katastriandmetest; viitega Saaremaa Vallavalitsuse 23. novembri 2018 kirjale leidis maakohus, et vallavalitsuse seisukoha järgi on kinnistu jagamine hageja taotletud viisil ja piirides maakorralduslikult võimalik; kaasomandi lõpetamiseks ei ole vajalik, et jagamise tulemusel tekkivate kinnisasjade kohta on juba moodustatud eraldisesivad katastriüksused. Samuti ei pea kohtuotsus, millega ühe kaasomaniku tahteavaldus asendatakse, sisaldama piirimärkide koordinaate ega piiriprotokolli. Kinnisasja kaasomandi lõpetamise otsusega asja reaalosadeks jagamise teel ei määra kohus lõplikult, millisteks osadeks täpselt tuleb kinnisasi jagada, ega otsusta, kas järgnevas haldus- või kinnistamismenetluses on igal juhul kinnisasja jagamine sel viisil võimalik. Kohus saab eelkõige hinnata, kas kinnisasja soovitud viisil jagamine on üldse põhimõtteliselt võimalik või seadusest tulenevalt välistatud; 3 (6)
-
neil kaalutlustel tuleb hagi rahuldada ja kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 järgi nõutav kostja nõusolek tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel kohtulahendiga asendada.
APELLATSIOONKAEBUS
8.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja peamiselt väitele, et maakohus ei kaalunud poolte huve ega arvestanud asjaoluga, et üksuse II pindala suureneb mere arvel. Samuti jättis maakohus tähelepanuta kostja väited jagamisel tekkivate osade väärtuste ebavõrdsuse kohta. Maakohus tuvastas ekslikult, et üksuse II jagamine on maakorralduslikult võimalik. Kostja tahteavaldust kinnistu jagamiseks ja uue katastriüksuse moodustamiseks ei saa asendada olukorras, kus jagatava kinnistu piirid ja pindala on ebaselged. Kaebus ei sisalda väiteid ega taotlusi seoses vastuhagi läbi vaatamata jätmisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub vaidlustatud osas tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kostja ei vaidlustanud vastuhagi läbi vaatamata jätmist, mis on eraldiseisev menetluslik otsustus ja millel puutub otsene seos kaebuse etteheidetega maakohtule asja lahendamisel. Vastuhagi läbi vaatamata jätmisel maakohus menetlusnorme oluliselt ei rikkunud. Seega ei ole ringkonnakohtul alust vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 4 tühistada.
11.Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette TsMS § 237 lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398. Samuti ei järginud maakohus kohtuistungi läbiviimisel ja sellele järgnevas kirjalikus menetluses seaduses ette nähtud korda (TsMS §-d 399–401 ja § 243 lg 2) ega täitnud selgitamiskohustust (§ 351). Need rikkumised on olulised TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes. Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.
12.Maakohus rikkus eelmenetluse korraldamise kohustust sellega, et jättis määratlemata selge vaidluseseme ja -ulatuse (TsMS § 392 lg 1) ega arutanud pooltega faktilist ja menetluslikku olukorda pärast üksuse I jagamise kohta kompromissi saavutamist (TsMS § 351 lg 1). Mõlemad viidatud normid kohalduvad nii suulises kui ka kirjalikus menetluses (vrd nt Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18 teine lõik). Hageja esitas algselt ühtse haginõude üksustest I ja II koosneva kinnistu jagamiseks. Hagiavalduse resolutsiooni p-s 2 sisalduvad tekstiosad, milles palutakse tuvastada kostja kohustus anda nõusolekud „kaasomandi lõpetamiseks ja reaalosadeks jagamiseks punktis 1 4 (6)
toodud viisil“ ja asendada kohtulahendiga kostja nõusolek kinnistu „reaalosadeks jagamisel vajalike kinnistusraamatu kannete tegemiseks“. Sellisena on maakohus hageja nõude ka lahendanud ja rahuldanud. Maakohus ei ole vaidlust lahendades sisuliselt arvestanud sellega, et üksuse I osas oli vaidlus küll lõppenud, aga kinnistu koosseisu kuuluvad poolte esile toodud ja maakohtu tuvastatud asjaoludel endiselt mõlemad üksused. Kuigi kaasomandi võib lõpetada selles tähenduses ka osaliselt, et mingi reaalosa jääb kas seniste kaasomanike kaasomandisse või jagatakse kohtuväliselt, siis ei mõjuta see kaasomandi jagamiseks vajaliku tahteavalduse andmiseks kohustava kohtulahendi selge sõnastamise kriteeriumi. Eelkõige peab nii hageja nõudest kui ka kohtuotsuse resolutsioonist üheselt selguma, millise asja kaasomand ja millises osas lõpetatakse. Kui pooltel on vaidlus jagatava asja oluliste omaduste, sh kinnisasja moodustava maatüki piiride üle, siis tuleb need omadused tuvastada ja vajadusel kohtuotsuse resolutsioonis kajastada. Ebaõige on maakohtu arusaam, et katastriandmed määravad kinnisasja piirid. Katastriüksuse kaardijärgsete piiride ebaõigsuse võib tuvastada nii haldusmenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses (Riigikohtu 12. juuni 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p 26 esimene lõik). Tervikuna ei selgu vaidlustatud otsusest, millise asja ja millises osas poolte kaasomand lõpetati.
13.TsÜS § 68 lg 5 alusel nõutav ja hagi rahuldamise korral kohtulahendiga asendatav tahteavaldus peab olema selge (vrd nt Riigikohtu 29. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4213, p 12 neljas lõik). Käesoleval juhul see nii ei ole. Hagiavalduse resolutsiooni p-s 1 ja vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 2 viidatud üksuse II jagamise viis ei ole kinnistu reaalosadeks jagamise viis, sest see kirjeldab üksnes ühe kinnistu koosseisu kuuluva katastriüksuse jagamist. Maakohus ei tuvastanud ega otsustanud, et kinnistu koosneb ainult üksusest II, vaid selle koosseisu kuulub vaidlustatud otsuse järgi jätkuvalt ka üksus I. Samuti ei ole selge ega üheselt arusaadav, millised on need kinnistu „reaalosadeks jagamisel vajalikud kinnistusraamatu kanded“, milleks kostja nõusolek otsusega asendati. Hageja kohustus on sõnastada TsÜS § 68 lg 5 alusel ja KRS §-st 341 lähtuv nõue nii, et selles märgitakse selgelt kostja tahteavaldused (nõusolekud). Lisaks tuleb silmas pidada, et TsÜS § 68 lg 5 alusel esitatakse sooritus- mitte aga tuvastusnõue (vt nt Riigikohtu 12. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 13 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Vastasel juhul ei tarvitse olla kohtotsus täidetav ja hagiga järgitav eesmärk üldse saavutatav. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul pooltega arutada olukorda kinnistu kompromissi alusel jagamise tulemuse kohta ja anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 alusel võimalus nõuet täpsustada.
14.Põhimõtteliselt on õige maakohtu arusaam, et kooskõlas TsÜS § 68 lg-ga 5 ja KRS § 341 lg-ga 8 saaks kaasomandi lõpetamise, sh asja reaalosadeks jagamisel tehtav kohtuotsus üksnes asendada kostja kui hageja soovitud jagamisviisile vastu vaielnud kaasomaniku tahteavaldust kinnistu jagamiseks (Riigikohtu 29. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12, p 13 teine lõik). Kui kohus on teinud otsuse kaasomandi jagamise ning selle viisi kohta, peavad pooled kinnistu jagama vastavas haldus- ja kinnistamismenetluses. KRS § 60 sätestab, et mh kinnistu jagamisel tuleb esitada sama seaduse §-des 35 ja 36 nimetatud dokumendid. Kuigi kaasomandi lõpetamise kohtuotsusega ei määrata kindlaks kinnistute piire, siis on kinnistu jagamiseks kindlasti vajalikud vormikohane käsutustehing ja nõutavad nõusolekud (KRS § 35 lg 1 p-d 1 ja 2). Vastavalt KRS § 53 lg-le 1 peaks kinnistu jagamise avaldus sisaldama seisukohta, kas eraldatud osast soovitakse moodustada uus kinnistu. Kõnealuse haldus- ja kinnistamismenetluse jaoks on samuti vajalikud poolte kui kaasomanike erinevad tahteavaldused. Maakohus ei ole hagejale selgitanud, et ilma neid hagemata ei tarvitse 5 (6)
hageja ikkagi saavutada kinnistu ega ka üksuse II jagamist plaanil 2 märgitud viisil, kui kostja vabatahtlikult haldus- ja kinnistamismenetluses nõutavaid avaldusi ei tee. Nõude ja vaidlustatud otsuse praeguse sõnastuse järgi ei ole kostjat kohustatud asjaomaste avalduste tegemiseks. Ka vaidluse seda aspekti tuleb asja uuel läbivaatamisel pooltega arutada ja anda hagejale võimalus soovi korral nõudeid täiendada.
15.Maakohus ei arutanud pooltega ega hinnanud vaidlustatud otsuses sisuliselt kostja vastuväiteid seoses üksuse II jagamisel tekkivate osade ebavõrdsusega. Esiteks pidanuks maakohus kostjale selgitama, et kui kostja soovib hageja koostatud plaanil 2 kujutatud osade jagamist poolte vahel hageja pakutust erinevalt (st kostja saab osa, mida hagiga soovib endale hageja), siis tuleb selleks esitada vastuhagi. Ringkonnakohus selgitab, et AÕS § 77 lg 4 kohaselt võib kohtu kindlaksmääratud osade jaotamine reaalselt vajaduse korral toimuda ka liisu heitmise teel. Teiseks pidanuks maakohus pooltega arutama ja ka vaidlustatud otsuses käsitlema võimalust, et kui jagamise tulemusel tekivad ebavõrdse väärtusega osad, siis on võimalik selle ebavõrdsuse tasakaalustamine hiljem eraldi menetluses AÕS § 77 lg 3 alusel määratava rahalise hüvitisega (vt selle kohta Riigikohtu 25. oktoobri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-05, p 9 teine lõik). Kui hüvitist ei saa määrata enne kinnistu tegelikku jagamist, siis ei saa juba praegu ka otsustada, et jagamisel tekkivad osad on väärtuselt võrdsed. Samas ei tohi AÕS § 77 lg 3 alusel hiljem esitatav nõue tulla hagejale üllatuslikult.
16.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohtu hinnang vallavalitsuse 23. novembri 2018 kirjale (I kd tl 64) ei ole korrektne ja selles osas rikkus maakohus oluliselt TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust. Üksuse II osas selgitas vallavalitsus, et jagamiseks on esmalt vajalik hoiuala valitseja nõusolek, ja juhtis tähelepanu, et üksusele II on seatud üheksa kitsendust (sh ala läbib elektriõhuliin, see jääb ranna ja kalda ehituskeelu ja piiranguvööndisse). Vallavalitsus märkis, et kui katastriüksust soovitakse jagada vastavalt skeemile, siis katastriüksusele juurdepääsuks on vajalik juurdepääsu servituut. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks neid asjaolusid hinnanud ja üksuse II jagamise kõik maakorralduslikud eeldused tuvastanud.
17.Samuti on õige kostja etteheide, et maakohtu otsusest ei ole jälgitav, kuidas on kinnistu kaasomandi lõpetamine üksuse II osas kooskõlas mõlema kaasomaniku huviga sel viisil, et üks neist saab metsaga kaetud ala ja teine ilma metsata ala. Käsitletud ei ole küsimust, kuidas saab kostja kasutada talle jäävat kinnistu osa, kui sellel puudub eraldi ühendus maismaaga, aga jagamisega samal ajal juurdepääsu üle hagejale jäänud osa ei tagata. Kostja väidetele vastamata jätmisega rikkus maakohus TsMS § 442 lg 8.
18.Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid, sh materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta.
19.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.