XX hagi PlussAleks Grupp OÜ, YY ja RR vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja tehingu alusel saadu üleandmiseks, alternatiivselt tehingu alusel saadu väärtuse hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21. detsembri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY ja RR apellatsioonkaebus
Hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Kostja I PlussAleks Grupp OÜ (apellant) (registrikood 11083294) Kostja II (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja III (apellant) RR (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate II ja III lepinguline esindaja Kuldar Kirt
Kohtuistungi toimumise aeg
12. detsember 2019
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 21. detsembri 2018. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 50% ulatuses YY ja 50% ulatuses RR kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.XX (hageja) esitas 18. mail 2017 Harju Maakohtule hagi PlussAleks Grupp OÜ (kostja I), YY (kostja II) ja RR (kostja III) vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja tehingu alusel saadu üleandmiseks, alternatiivselt tehingu alusel saadu väärtuse hüvitamiseks.
2.Hageja palub: -
Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 9. mail 2016 sõlmitud kinnistu müügi ja asjaõigusleping, millega kostja I võõrandas kostjale II aadressil Tammiku tee 6, Andineeme küla, Kuusalu vald, Harju maakond asuva kinnistu (registriosa nr 1710050).
-
Tuvastada, et kostjatel II ja III on kohustus anda nõusolek kostja I sissekandmiseks kinnistusraamatu registriossa nr 1710050 kinnistu omanikuna.
-
Muuta kinnistusraamatu kannet kinnistu osas selliselt, et kustutada kanne kostja II ja kostja III kinnistu omandiõiguse kohta ning teha uus kanne, millega kanda kostja I kinnistusraamatusse eelnimetatud kinnistu omanikuna.
-
Alternatiivselt, kinnisvara tagastamise võimatuse korral (nt kinnistu võõrandamisel), välja mõista kostjatelt II ja III solidaarselt kinnistu maksumus summas 20 000 eurot ning kohustada neid andma väljamõistetud summa kohtutäitur Kersti Seisler käsutusse.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 7. augustil 2015 töövõtulepingu. 2016. a kevadel tööde ülevaatamise käigus tuvastati, et tuuletõkkeplaadid kogu katusekonstruktsiooni ulatuses ning katusesõrestik on kahjustatud hallitusseente poolt, millest viivitamatult informeeriti firma seaduslikku esindajat kostjat II. Hageja nõudis puuduste kõrvaldamist, kuid kostja I ei nõustunud esitatud nõuetega.
4.Harju Maakohtu 13. veebruari 2017. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-15330 mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja kahjuhüvitis 19 264,45 eurot, viivis 52,64 eurot ja menetluskulud 750 eurot, kokku 20 067,09 eurot. 20. veebruaril 2017 esitas hageja kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks.
5.25. aprillil 2017 teatas kohtutäitur, et kostja I võõrandas 9. mail 2016 kinnistu, asukohaga Tammiku tee 6, Andineeme küla, Kuusalu vald, Harju maakond, kostjale II. Kohtutäitur leidis, et esinesid alused vara tagasivõtmiseks.
6.Täitemenetluses vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul kostjalt I nõuete katteks summasid ei laekunud. Kostja I pangakontodel raha ei ole. Kostja I müüs kinnisasja kostjale II ja kostjale III hinnaga 20 000 eurot. Tegelikult raha kostjale I ei laekunud. Selle tehingu tulemusel jäi kostja I ilma nii varast kui ka rahast. Olles üheaegselt kostja
I seaduslikuks esindajaks sõlmis kostja II sisuliselt tehingu iseendaga. Kinnistut müües ilma ostuhinda tasumata pidi kostja II aru saama, et sellega halvendab ta kostja I varalist seisundit. Tehingu tulemusel on võlausaldajalt võetud võimalus oma nõuete rahuldamiseks kostja I suhtes, sest kostjal I puudub vara. Kostja II teadis hageja pretensioonidest juba 2016. a veebruaris, s.o 3 kuud enne vaidlusaluse tehingu tegemist. Hageja leiab, et esinevad kõik tagasivõtmise korras tehingu kehtetuks tunnistamise alused. Kostjate vastuväited
7.Kostja I hagile ei vastanud.
8.Kostjad II ja III palusid jätta hagi rahuldamata.
9.Hageja ei ole põhistanud ega ka tõendanud, et võlgnik tegi tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks. Kinnistu müügi ajal 9. mail 2016 ei teadnud kostja II kostja I juhatuse liikmena hageja väidetavast nõudest ega väidetavast ekspertiisist. Kostja II eraisikuna ja kostja I endise juhatuse liikmena sai väidetavast ekspertiisist teada alles käesolevas tsiviilasjas. Kostja I ametlikuks e-posti aadressiks oli XXX ja praegusel ajal AAA. Nimetatud e-posti aadressidele ei ole hageja mistahes nõudeid, ekspertiise vms. saatnud. Kostja II oli kostja I juhatuse liige kuni 1. juunini 2016. Vaidlust ei saa olla selles, et hageja esitas hagi kostja I vastu, mille kohta on tehtud tagaseljaotsus, pärast kostja II tagasikutsumist kostja I juhatusest.
10.Kostjad II ja III vaidlesid vastu ka sellele, et hagejal on nõue kostja I vastu. Tsiviilasjas nr 2-16-15330 tehtud tagaseljaotsus ei ole kostjatele II ja III siduv, kuna nad ei olnud selle menetluse pooled. Hageja ja kostja I töövõtulepingut ei sõlminud. Töövõtulepingul olev kostja II allkiri on võltsitud.
11.Kinnistu müügitehing ei olnud nn rahatu, mille puhul võiks kõne alla tulla sissenõudja huvide kahjustamine, vaid tegemist oli 10. veebruaril 2015 kostja I ja kostja II vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva äriühingu kohustuse tasaarvestamisega 9. mail 2016 sõlmitud müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustusega. Eeltoodut arvestades ei saanud ka tehingu teine pool ehk kostja II (aga ka kostja III, keda notaribüroos kohal ei olnud) teada hageja väidetavast huvide kahjustamisest.
12.Lisaks eeltoodule vaidlesid kostjad II ja III vastu sellele, et hageja ja kostja II vahel toimusid hageja viidatud telefonikõned. Kuna kostjad II ja III ei olnud hageja väidetava nõude aluseks olevas tsiviilasjas nr 2-16-15330 menetlusosalisteks, siis esitavad kostjad II ja III oma vastuväited hageja väidetavale nõudele. Maakohtu otsus
13.Maakohus rahuldas 21. detsembri 2018. a otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 9. mail 2016 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjalepingu ning tuvastas kostjate kohustuse anda nõusolek ja esitada kinnistamisavaldus kostja I sissekandmiseks kinnistu omanikuna. Menetluskulud jättis maakohus võrdsetes osades kostjate kanda. Maakohus märkis, et 31. mai 2017. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu jääb kehtima otsuse täitmist tagava abinõuna.
14.Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostjad II ja III vaidlustanud asjaolu, et Harju Maakohtu 13. veebruari 2017. a (jõustunud) otsusega tsiviilasjas nr 2-16-15330 mõistis kohus kostjalt I välja hageja kasuks võlgnevuse 19 264,45 eurot, viivise 52,64 eurot ning asjas tasutud riigilõivu 750 eurot. Vastuseks kostjate II ja III seisukohale, et kuna nemad ei olnud tsiviilasjas nr 2-16-15330 menetlusosalisteks, siis saavad nad esitada kõik vastuväited hageja väidetavale nõudele, leidis maakohus, et asjaolu, et hagejal on
kostja I vastu sissenõutavaks muutunud nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument, on tuvastatud sellega, et Harju Maakohus tegi 13. veebruaril 2017 otsuse ja see on jõustunud. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus tähelepanuta kostjate II ja III väited, mille kohaselt kostja II ei ole hageja esitatud ja väidetavalt
7.augustil 2015. a sõlmitud töövõtulepingut nr 150807 allkirjastanud ja tegemist on võltsitud lepinguga.
15.Kohtu hinnangul esitas hageja piisavalt tõendeid selle kohta, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.
16.Maakohus tuvastas, et võlgnik tegi tehingu täitemenetluse seadustiku (TMS) § 188 lg 1 ja TMS 189 lg 1 ja 2 tähtaegade raames.
17.Asjaolude ja asjas esitatud tõendite alusel asus kohus seisukohale, et kostjate tegelik tahe oli suunatud kinnisasja tasuta võõrandamisele, kuigi nad jätsid mulje müügitehingu tegemisest. Näilik tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 lg 2 kohaselt tühine. Kohus selgitas enda seisukohti sellega, et vaidlustamata asjaolude kohaselt võõrandas kostja I enda ainsale juhatuse liikmele ja osanikule kinnistu, väidetavalt müüdi kinnisasi 20 000 euro eest, mis tasaarvestati kostja II nõudega kostja I vastu (kostja II andis väidetavalt kostjale I sularahas laenu 20 000 eurot). Laenu andmise kohta antud tunnistaja BB ja kostja II ütlused ei olnud maakohtu hinnangul usaldusväärsed, kuna kostja II oli ise tehingu pooleks, kes on saanud kinnistu omanikuks ja tal on ilmne isiklik huvi selle vastu, kuidas asi lahendatakse, ning tunnistaja BB on kostja II lähedane sõber ja tal on huvi anda ütlusi, mis kinnitavad ta sõbra väiteid. Seejuures on tõendamata, et see raha kostjale I kui võlgnikule ka reaalselt üle anti. Selle osas on ainsateks tõenditeks kostja II ütlused ning kostja I ja II vaheline laenuleping ja kassa sissetuleku order. Nende dokumentide originaale kostjad vaatamata kohtu nõudmisele ei esitanud ega selgitanud kuhu need on täpselt kadunud ja miks ei ole võimalik originaale esitada. Kohus leidis, et kassa sissetuleku orderil ega laenulepingul kui tõenditel ei ole tõendamisjõudu, kuna sellist orderit ja lepingut on võimalik tagantjärele vormistada mistahes summale mistahes ajahetkel.
18.Lisaks eeltoodule oli maakohtu hinnangul tehing kinke iseloomuga põhjusel, et laenu andmine suures summas sularahas ei ole tavapärane ega eluliselt usutav. Kostja II ei suutnud esitada ütlusi andes adekvaatseid põhjendusi, miks oli kinnisasja müük vajalik just sel hetkel, mil see müüdi. Esiteks toimus see ajal, mil hagejal tekkisid pretensioonid (nõue) kostja I vastu ja mille järgselt hageja peatselt kohtule hagi esitas (tsiviilasi nr 2-16-15330), mille lahend ongi täitedokumendiks täiteasjas, milles tagasivõitmist taotletakse. Sealjuures esitati kohtule tõend, et kostja I suhtes toimub veel teinegi täitemenetlus kohtutäitur Priit Petteri menetluses. Olukorras, kus oli teada, et mitmel võlausaldajal on tekkinud kostja I suhtes nõuded, oli kostjale I kasulik end võimalikul varatuks teha. Isegi kui kinnistu müük oleks olnud vajalik raha saamiseks, et kostjale II tema antud laen tagasi maksta, jääb selgusetuks, miks võõrandas kostja I selle kostjale II, mitte ei pakkunud seda turul avalikult. Sealjuures on kinnistu müüdud
9.mail 2016 ja koheselt peale seda – 30. mail 2016 võõrandati äriühing Venemaa kodanikule GG-le, kes on määratud samal ajal ka kostja I ainsaks juhatuse liikmeks. Kohtul olid kahtlused, et tegu on variisikuga – kohtul ei ole õnnestunud saada sellelt isikult (ega kostjalt I) mistahes seisukohti ja menetlusdokumendid on olnud vajalik kätte toimetada Ametlikes Teadaannetes. Kohtul jääb sellisest käitumisest mulje, et kostjatel I ja II oli tahe teha äriühing varatuks ja anda selle juhtimine üle raskesti tabatavale variisikule, et vältida võlausaldaja(te) nõuete reaalset täitmist.
19.Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et kinnistu vormilise müügitehingu näol oli tegu näiliku tehinguga, mis on tühine ja tegelikkuses soovisid kostja I ja kostja II kinnisasja tasuta võõrandada. Kostja I küll võõrandas enda kinnisasja näiliselt tasulise tehinguna, kuid reaalselt selle eest mingit raha ei saanud.
20.Kuivõrd kohus tuvastas, et kostja I ja kostjad II ning III tegid kinke iseloomuga kinnisasja võõrandamise tehingu vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi kohtusse esitamist, tuleb tehing tagasi võita ja kohus tunnistab tehingu kehtetuks. Apellatsioonkaebus
21.Kostjad II ja III esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, või alternatiivselt teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
22.Maakohus rikkus materiaal- ning menetlusõigusnorme ja hindas tõendeid ebaõigesti.
23.Kostjad II ja III ei nõustu maakohtuga selles, et kuivõrd tsiviilasjas nr 2-16-15330 tehtud otsus on jõustunud, tuleb jätta tähelepanuta kõik hageja ja kostjate väited ja tõendid selle kohta, kas hagejal oli kostja vastu nõue või ei ja kuidas see tekkis ning mis summas. Esiteks ei olnud kostja II ja kostja III tsiviilasjas nr 2-16-15330 menetlusosalisteks, mistõttu ei ole tsiviilasjas nr 2-16-15330 tehtud tagaseljaotsus neile siduv. Teiseks on võimalik analoogia korras rakendada käenduse regulatsiooni, mille puhul saavad käendajad kasutada nõude osas kõiki vastuväiteid, ja seda isegi siis, kui põhivõlgnik peaks väidetava võlausaldaja nõudega nõustuma. Kolmandaks, tagaseljaotsuse tegemisel ei ole toimunud hageja väidetava nõude sisulist hindamist, mistõttu tuleks seda teha praeguses menetluses. Neljandaks ei ole kostja II väidetava töövõtja kostja I endise juhatuse liikmena hageja esitatud ja väidetavalt 7. augustil 2015 sõlmitud töövõtulepingut nr 150807 allkirjastanud, mistõttu on tegemist võltsitud lepinguga. Lisaks ei ole hageja tõendanud, kas hageja ja kostja I vahel on üldse mingi lepinguline suhe ning juhul, kui on, siis milline.
24.Maakohus ei ole otsuse tegemisel hinnanud asjaolu, et kinnistu osteti kostja II ja kostja III ühisomandisse, mistõttu rikkus kohus kohtuotsuse põhjendamise ja asjaolude hindamise kohustust.
25.Otsusest jäävad selgusetuks tõendid ja asjaolud, millele tuginedes jõudis maakohus järeldusele, et kostja II ja tunnistaja BB ütlused ei ole usaldusväärsed. Kostjate II ja III hinnangul ei ole vaidlust laenu üleandmise osas, kuna seda on vande all antud ütlustega kinnitanud nii BB kui ka kostja II. Ebaõige on maakohtu seisukoht, nagu ei oleks kostjad II ja III originaalide esitamise võimatust põhistanud. Seega puudub tsiviilkohutmenetluse seadustiku (TsMS) § 273 lg 5 kohaldamise alus. Kohtule esitati BB pangakonto väljavõtted, millelt nähtub laenu andmiseks vajalike rahaliste vahendite olemasolu. Harju Maakohus nimetatud tõendeid ei hinnanud. Maakohus ei saanud tugineda otsuses teisele väidetavale täitemenetlusele kostja I vastu, kuna seda ei ole menetluslikult tuvastatud. Kuna vaidlust ei ole selles, et tehing tehti turuhinnaga, siis ei oma tähtsust see, kellele kinnistu võõrandati.
26.Kostjad II ja III on jätkuvalt seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Seetõttu ei saanud maakohus nimetatud asjaolule tugineda.
Vastus apellatsioonkaebusele
27.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.
29.Hageja on esitanud kostjate vastu hagi tehingu tagasivõitmiseks. Maakohus leidis sisuliselt, et kinnisasja kostjalt I kostjale II müügileping oli näilik tehing, millega varjati kinnisasja tasuta võõrandamist, st kinget. Ringkonnakohus nõustub selle maakohtu järeldusega.
30.Keskne küsimus selle hindamisel, kas müügilepingu puhul on tegemist näiliku tehinguga, millega varjati kinkelepingut, on see, kas müügilepingu poolte tahteks oli anda kinnisasja omand üle tasu eest või tasuta. Müügilepingu p 2.3 kohaselt tasaarvestasid kostja I ja kostja II kostja I nõude ostuhinna saamiseks kostja II väidetava laenulepingust tuleneva nõudega. Seega reaalselt müügilepingu sõlmimisel raha ei liikunud ning maakohus on põhjendatult kontrollinud seda, kas tegelikult oli kostjal II kostja I vastu nõue, mida sai kinnisasja ostuhinnaga tasaarvestada.
31.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjad ei ole tõendanud seda, et kostjal I oli tegelikult kostja II ees laenulepingust tulenev kohustus. Kostjad esitasid enda väidete tõendamiseks koopiad kostja I ja kostja II sõlmitud laenulepingust ning kassa sissetuleku orderist. Vaatamata maakohtu nõudmisele kostjad dokumentide originaale ei esitanud. Ringkonnakohus märgib, et kostjate väited selle kohta, et dokumentide originaale ei ole võimalik esitada, kuna need on üle antud kostja I uuele juhatuse liikmele, ei ole usutavad. Nimelt on laenulepingus kirjas, et see on koostatud kahes eksemplaris, st kostjal II pidi olema ka enda eksemplar. Samuti on kassa sissetuleku kviitung oma olemuselt selline dokument, mis antakse raha maksnud isikule, st ka selle originaal peaks olema kostjal II, mitte kostjal I. Sellises olukorras võis maakohus TsMS § 273 lg 5 kohaselt otsustada, millise tõendamisjõuga on dokumentide koopiad, sh võis maakohus otsustada, et neil tõendamisjõud puudub. Maakohus on oma vastavat seisukohta põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et olukorras, kus dokumendid on koostanud kostja II, sh kostja I esindajana, on võimalik, et need on koostatud tagantjärgi. Seega on olukorras, kus kostjad originaale ei esita, mistõttu ei ole võimalik kontrollida dokumentide ehtsust, põhjendatud maakohtu seisukoht, et koopiatel ei ole tõendamisjõudu.
32.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et ka tunnistaja BB ja kostja II vande all antud ütlused ei tõenda, et kostja I andis kostjale II laenu. Tunnistaja BB andis ütlusi üksnes selle kohta, et laenas kostjale II raha, mitte kostja I ja kostja II laenulepingu kohta. Seejuures olid tunnistaja ütlused tema ja kostja II lepingu sõlmimise kohta vastuolulised ja eluliselt mitteusutavad. Nimelt tunnistaja ei osanud adekvaatselt selgitada, miks sõlmiti laenuleping eesti keeles olukorras, kus ta ise eesti keelt ei oska. Samuti olid tunnistaja ütlused vastuolulised selles osas, kuidas leping sõlmiti (kellel oli lepingu põhi, kas lepingut muudeti enne allkirjastamist). Eeltoodut arvestades ei ole määrava tähtsusega ka see, kas BB-l oli reaalselt laenu andmiseks raha või mitte. Kostja II vande all antud ütluste hindamisel arvestas maakohus põhjendatult sellega, et kostja II on ise asja lahendusest huvitatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja II väidetud tehingute tegemise asjaolud eluliselt usutavad. Arusaamatu on, miks ei ostnud kostja I
kinnisasja kohe endale, vaid laenas esmalt kostjale I raha kinnisasja ostuks ning seejärel paar aastat hiljem omakorda ostis sama summa eest kinnisasja kostjalt I endale. Kostjate esitatud põhjendus, et see oli vajalik äriühingu bilansi korrastamiseks, ei ole adekvaatne selgitus sellisele käitumisele. Arvestades ka seda, et kinnisasja kostjalt I kostjale II võõrandamise ajaks olid kostja I vastu esitatud võlausaldajate nõuded, viitab eeltoodu, et müügileping oli näilik ning lepingupoolte tegelik eesmärk oli kinnisasi tasuta kostjale II üle anda, et vältida selle arvelt kostja I võlausaldajate nõuete rahuldamist.
33.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kostjad II ja III ei saa käesolevas menetluses tugineda sellele, et kostjal I ei ole hageja ees töövõtulepingust tulenevat kohustust. Iseenesest on küll TMS § 187 lg 2 kohaselt täitemenetluses tehingu tagasivõitmise üheks eelduseks asjaolu, et sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Hageja nõude olemasolu on tuvastatud ja võlg kostjalt I hageja kasuks välja mõistetud jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-15330. Selles tsiviilasjas olid poolteks hageja ja kostja I. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele TsMS § 457 lg 1 kohaselt siduv. Seega on asjaolu, et hagejal on kostja I vastu sissenõutav nõue, kostja I suhtes siduvalt kindlaks tehtud. : Ringkonnakohtu hinnangul on TMS § 187 lg-s 2 sätestatud eelduste eesmärgiks, et tagasivõitmist saab nõuda siis kui põhimõtteliselt on võimalik täitemenetlust alustada. Sissenõudjal peab olema täitedokument ja tema nõue peab olema muutunud sissenõutavaks. Tegemist on eeldustega, mis puudutavad võlgniku ja sissenõudja õigussuhet. Olukorras, kus võlgniku suhtes on olemas jõustunud kohtuotsus, millega talt on sissenõudja kasuks sissenõutavaks muutunud kohustus välja mõistetud, on seega TMS § 187 lg 2 eeldused täidetud. Tähtis ei ole asjaolu, et kohtuotsus tsiviilasjas nr 216-15330 ei ole kostjatele II ja III siduv, kuivõrd nemad ei ole kostja I ja hageja õigussuhte pooled ning võlgniku (kostja I) suhtes sissenõudjaga (hageja) on siduvalt tuvastatud sissenõutava kohustuse olemasolu. Praeguses asjas ei nõuta kostjatelt II ja III kostja I kohustuse täitmist. Seetõttu ei ole kohane ka apellantide viidatud analoogia käendussuhtega.
34.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas esitatud kohtutäituri kirjad, millest nähtub, et kohtutäitur on arestinud kostja I pangakontod, kuid neil raha ei ole, samuti puudub kostjal I registervara, tõendavad seda, et on alust eeldada, et sissenõude pööramine kostja I varale ei vii nõude täitmiseni, st täidetud on TMS § 187 lg-s 2 sätestatud tagasivõitmise eeldused. Kinkelepingu tagasivõitmise eeldused on sätestatud TMS §-s 189. TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, kas tagasivõidetava kinkelepinguga kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-41-13, p 12). Arvestades asjaolu, et pooled ei vaidle selle üle, et tagasivõidetav tehing sõlmiti vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist, ning maakohus tuvastas õigesti, et tegemist on kinkega, on tehingu tagasivõitmise eeldused täidetud ning maakohus on hagi õigesti rahuldanud.
35.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et kinnisasja müügilepingust nähtuvalt olid lepingupoolteks kostja I ja kostja II, mitte aga kostja III. Kostja III on menetlusse kaasatud seetõttu, et kinnisasi muutus tehingu tulemusena tema ja kostja II ühisvaraks, mistõttu on vaja tehingu tagasipööramiseks ka kostja III tahteavaldust.
36.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg-te 1 ja 2 alusel võrdsetes osades kostjate II ja III kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 4 ja § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin