Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler
Otsuse teatavaks tegemise aeg
10. jaanuar 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-11932
Tsiviilasi
X hagi Y OÜ vastu saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25. juuli 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
154 813,98 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno Heringson Kostja Y OÜ (registrikood XXXXXXXX), lepingulised esindajad advokaat Albert Linntam ja vandeadvokaat Karl Kask
Asja läbivaatamine
13. detsember 2019, kohtuistung
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja X, esindaja vandeadvokaat Enno Heringson Kostja esindajad advokaat Albert Linntam ja vandeadvokaat Karl Kask
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 25. juuli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-11932.
2.Teha uus otsus, millega jätta X hagi Y OÜ vastu saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitise ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
5.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-le 2. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid
teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 6. aprillil 2018 Tööinspektsiooni Tallinna töövaidluskomisjonile avalduse Y OÜ (kostja) vastu saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitise ja viivise väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon jättis 10. juuli 2018. a otsusega avalduse rahuldamata, kuna ei suutnud tuvastada, kas ja millal poolte vaheline tööleping lõppes. Hageja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja pöördus töölepingust tulenevate nõuetega kohtusse.
2.Hageja esitas 9. augustil 2018 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja töötasu 122 564,64 eurot (155 696,97 eurot bruto), puhkusehüvitise 18 507,45 eurot (23 510,48 eurot bruto), töötasult sissenõutavaks muutunud viivise 3936,72 eurot ja sellelt edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 5. oktoobrist 2009 kirjaliku töölepingu alusel kostja juures tegevjuhina ja tema keskmine töötasu oli 11 142,24 eurot (14 154,27 eurot bruto).
17.novembril 2009 valiti hageja kostja juhatuse liikmeks. Hageja oli samaaegselt nii kostja töötaja kui ka kostja juhatuse liige. Hageja ülesanded tegevjuhi ja juhatuse liikmena olid selgelt eristatavad. Kostja tasus hagejale töötasu, mille kostja ise deklareeris palgatuluna ja tasus sellelt töötuskindlustusmakseid. 27. septembril 2017 edastati hagejale teade, mille hageja sai kätte 30. septembril 2017, et juhatuse liikme leping temaga on lõpetatud. Hagejaga sõlmitud töölepingut üles öeldud ei ole ja see on käesoleva ajani kehtiv. Alates 20. septembrist 2017 hagejat enam töökohale ei lubatud ja sellest ajast nõuab hageja saamata jäänud töötasu kuni 2018. a juulini ning puhkusehüvitist 20. septembri 2018. a seisuga, samuti viivist sissenõutavaks muutunud töötasult. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt lõppes poolte vaheline tööleping 17. novembril 2009 hageja juhatuse liikmeks valimisega kaudsete tahteavalduste kaudu poolte kokkuleppel. Seega ei ole poolte vahel kehtivat töölepingut. Vahetult pärast hageja juhatuse liikmeks valimist muudeti kostja juhtimispõhimõtteid. Hageja ülesanded tegevjuhina ja juhatuse liikmena kattusid. Hageja tegutses juhatuse liikmena, seda kinnitavad tema koostatud ja allkirjastatud dokumendid. Põhikirjas muudeti kostja juhtimine senisest oluliselt detailsemaks vastavalt põhikirja p-dele 5.1–5.16, kaotati tegevjuhi ametikoht, kuna tegevjuhil ei olnud enam ärilisi funktsioone. Hageja sai pärast tema juhatuse liikmeks valimist juhatuse liikme tasu. E-maksuametis on kajastatud ekslikult osa hagejale makstud tasust palgatuluna, mitte juhatuse liikme tasuna. Raamatupidaja poolt deklareeritud nn „palgatulu“ ei ole kostja poolt töösuhte tunnistamine, kuna raamatupidaja käitumist ei saa omistada kostjale. Alternatiivselt öeldi tööleping 30. septembril 2017 erakorraliselt üles. Töö andmata jätmise põhjustas hageja süü. Maakohtu otsus
4.Harju Maakohus rahuldas 25. juuli 2019. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 155 696,97 eurot, puhkusehüvitise 23 510,48 eurot, ajavahemikul 15. oktoobrist 2017 kuni hagi esitamiseni töötasuga maksmisega viivitamise eest sissenõutavaks muutunud viivise 3936,72 eurot ja sealt edasi võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni 2 (7)
töötasu täieliku väljamaksmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 3038,40 eurot ja sellelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise kuni täitmiseni. Maakohus tuvastas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud. Pooled sõlmisid 5. oktoobril 2009 tähtajatu töölepingu, mille kohaselt hageja asus alates 6. oktoobrist 2009 tööle kostja tegevjuhina. Kostja ainuosaniku otsusega nimetati hageja kostja juhatuse liikmeks alates 17. novembrist 2009. Kostja koostas 20. septembril 2017 teate, millega hageja kutsuti juhatuse liikme kohalt tagasi (kumbki pool pole tõendanud, millal hageja teate kätte sai). Alates 20. septembrist 2017 ei lubatud hagejat tööle. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas poolte vaheline tööleping lõppes hageja valimisega kostja juhatuse liikmeks 17. novembril 2009. Maakohus leidis, et ainuüksi sellest asjaolust ei saa tsiviilseadustiku üldosaseaduse (TsÜS) § 68 lg 3 alusel teha järeldust, et pooltevaheline tööleping lõppes poolte kokkuleppel. Töölepingu lõppemine peab olema selgelt fikseeritud. Oluline on, et mõlemad töölepingu pooled saaksid aru, et leping lõppes. Praegusel juhul see nii ei ole. Töölepingu kehtivust tõendab ka asjaolu, et hageja juhatuse liikmeks saamisel ei sõlmitud temaga kirjalikku käsunduslepingut. Kui käsundusleping oleks olemas, saaks võrrelda ja hinnata, kas kehtib tööleping või käsundusleping või mõlemad. Suulise käsunduslepingu sõlmimist ei ole kostja tõendanud. Kostja osanikud ega nõukogu ei ole äriseadustiku (ÄS) § 1801 lg 1 mõttes otsust juhatuse liikme tasu kohta teinud. Hageja sai kostjalt ainult töötasu. Seda tõendab ka asjaolu, et kõigi aastate jooksul maksti hagejale tasu märkega „töötasu“ ning sellelt maksti töötuskindlustusmakseid. Kostja väide, et raamatupidaja tegutsemist töötasu ja töötasult tasumisele kuuluvate maksude maksmisel ei saa omistada kostjale, ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Eelnevat ei muuda kostja vastuväited töölepingu kehtivusele. Kuna praegusel juhul on kogutud tõenditega kindlalt tõendatud, et hageja oli kostja töötaja, ei pea hindama, kas ülesanded kattusid või mitte ja ka seda mitte, kas hagejal juhatuse liikmena üldse ülesandeid oli. Kumbki pooltest ei ole teisele poolele teatanud soovist tööleping lõpetada. Ka muid seadusest tulenevaid aluseid töölepingu lõpetamiseks ei esine. Seega kehtib tööleping käesoleva ajani. Maakohus leidis eelnevat arvestades, et hagis esitatud nõuded on põhjendatud. Maakohus viitas töölepingu seaduse (TLS) §-le 1, § 28 lg 2 p-dele 1-3, §-le 35 ning Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määruse nr 91 § 2 lg-tele 1 ja 2. Vaidlust ei ole selles, et alates 20. septembrist 2017 hagejat kostja juurde tööle ei lubatud. Kostja on kohustatud tasuma hagejale keskmist töötasu 11 kuu eest (september 2017. a kuni juuli 2018. a) ja puhkusehüvitist 49 päeva eest. Kuna hageja töötasu ja puhkusehüvitise nõuded on põhjendatud, tuleb kostjal tasuda ka viivist töötasu maksmisega viivitamise eest VÕS §-s 113 sätestatud määras. Hageja on esitanud keskmise töötasu, puhkusehüvitise ja viivise arvestuse. Kostja hageja arvestustele vastu ei vaielnud. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt taotleb kostja poolte vahel 5. oktoobril 2009 sõlmitud töölepingu lõpetamist 30. septembri 2017. a seisuga, kui ringkonnakohus leiab, et seda ei ole nimetatud kuupäeval kehtivalt üles öeldud (TLS § 107 lg 2). Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus valesti, et tööleping ei lõppenud poolte kokkuleppel hageja juhatuse liikmeks valimisega 17. novembril 2009. See järeldus on vastuolus seaduse ja kohtupraktikaga, mille kohaselt lõpeb tööleping töötaja juhatuse liikmeks valimisega. Kuna tööleping lõpetati kokkuleppel, ei olnud sellise soovi vastastikune esitamine vajalik. Vaidlust ei saa olla selles, et hageja sai juhatusest tagasikutsumise teate kätte 30. septembril 2019. Maakohus leidis ekslikult, et töölepingu olemasolu tõendab asjaolu, et hagejaga ei sõlmitud juhatuse liikmena käsunduslepingut. Selle olemasolu ei oma pooltevahelise õigussuhte 3 (7)
kvalifitseerimisel tähtsust. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et kostja raamatupidaja tegevust saab omistada kostjale. Raamatupidajal ei olnud hagejale raha ülekandmiseks ja sellelt maksude kinnipidamiseks seadusest ega tehingust tulenevalt õigust. Maakohus jättis põhjendamatult hindamata, kas hageja tööülesanded kattusid juhatuse liikme kohustustega, selgitades seda asjaoluga, et töösuhe on kindlalt tõendatud. Ilma seda küsimust lahendamata ei ole võimalik pooltevahelist õigussuhet õigesti kvalifitseerida, sest kohtupraktika kohaselt ei rakendata töölepingu seadust juhul, kui töö, mida juhatuse liige teeb töölepingu alusel, kujutab endast tegelikult juhatuse liikme kohustuste täitmist. Maakohus jättis selle asjaolu kohta esitatud kostja väited ja tõendid hindamata. Maakohus leidis põhjendamatult, et alates 20. septembrist 2017 ei ole hagejat alusetult tööle lubatud ja tööga kindlustatud. Kostja viitas sellele, et hagejale töö mitteandmise on põhjustanud hageja süü, kuna ta põhjustas kostjale ulatusliku varalise kahju (TLS § 35). Maakohus ei võtnud selles küsimuses seisukohta. Maakohus jättis ekslikult kostja vastuväited hageja töötasu, puhkusehüvitise ja viivise arvestusele arvestamata ning mõistis need välja põhjendamatult suures ulatuses. Kostja on hageja „töötasu“ arvestamise alused vaidlustanud nii 14. detsembri 2018. a hagi vastuse p-s 21 kui ka 3. juuni 2019. a täiendavate vastuväidete p-des 21–23 ja 34. Kui tegemist on töösuhtega, siis oli hageja palk 2457,60 eurot kuus ning kõik seda summat ületavad maksed ei ole palk. Maakohus jättis kostja alternatiivse vastuväite osas seisukoha võtmata. Kostja väitis, et kui töösuhe ei lõppenud ja kehtivad TLS-i sätted, siis kostja 20. septembri 2017 teade on lisaks juhatuse liikme lepingu lõpetamise avaldusele käsitatav töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. E-maksuameti andmetest nähtuvalt lõpetati hagejaga tööleping 20. septembril 2017 TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Kuna hageja ei pöördunud 30 päeva jooksul kohtusse, on töölepingu ülesütlemine kehtiv. Vastus apellatsioonkaebusele
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel täielikult tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
8.Maakohus rikkus hagi rahuldamisel kohtuotsuse põhjendamise kohustust ning vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme, jättes kostja esitatud seisukohad arvestamata ja asjas tähtsust omavad tõendid hindamata (TsMS § 232 lg 1, § 442 lg 8). See tingis väära õigusliku hinnangu andmise ja tõi kaasa sisuliselt ebaõige lahendi. Ringkonnakohus saab eelpool viidatud menetlusõiguse normi rikkumised kõrvaldada.
9.Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks järgmised faktilised asjaolud (TsMS § 652 lg 1 p 1). Hageja asus 5. oktoobri 2009. a töölepingu alusel tööle kostja tegevjuhina (II kd, tl-d 79-80 pöördel; tõlge I kd, tl-d 58-59). Hageja valiti
17.novembril 2009 kostja juhatuse liikmeks ja ta kutsuti tagasi 20. septembril 2017 (I kd, tl 16). Hageja sai juhatuse liikme lepingu lõppemise teatise kätte 30. septembril 2017. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja tööleping kehtis edasi pärast tema juhatuse liikmeks valimist, ning kui see vastuväide ei ole edukas, siis pärast tema tagasikutsumist. Hageja hinnangul kehtib poolte vahel sõlmitud tööleping kuni käesoleva ajani.
10.Maakohus tuvastas, et kuna pooled ei ole vastaspoolele teatanud töölepingu lõpetamise soovist, siis kehtib tööleping käesoleva ajani edasi ning hagejal on õigus kostjalt nõuda saamata jäänud töötasu ja puhkusehüvitist (maakohtu otsuse p-d 12 ja 15). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et osaühingu juhatuse liige saab samaaegselt olla ka osaühinguga 4 (7)
töösuhtes. Õige on ka maakohtu viide TLS § 1 lg-le 1, mille kohaselt on töösuhte tuvastamisel olulisemateks elementideks alluvussuhe ja tasu kokkulepe. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et tööleping kehtis pärast 17. novembrit 2009 poolte vahel edasi. Iseenesest ei ole välistatud, et osaühingu juhatuse liige ei saaks samaaegselt olla osaühinguga ka töösuhtes (vt nt Riigikohtu 24. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-05, p 25). Sellise asjaolu tuvastamiseks tuleb hinnata, kas juhatuse liikme kohustused ja töö, mida juhatuse liige teeb töölepingu alusel, langevad kokku. Töö suhtes, mida juhatuse liige teeb töölepingu alusel ja ei kujuta endast juhatuse liikme kohustuste täitmist, tuleb rakendada töölepingu seadust. Töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata juriidilise isiku juhtorgani liikme lepingule (TLS § 1 lg 5). Seega on vaidluse lahendamisel oluline selgeks teha, milliseid ülesandeid hageja osaühingus täitis.
11.Hageja väidab, et juhatuse liikmena täitis ta seaduses sätestatud juhatuse liikme kohustusi ning kõiki teisi kohustusi täitis ta töölepingu alusel ja allus juhatusele. Kostja väidab, et tööleping lõppes, kui hageja valiti kostja juhatuse liikmeks. Kostja tugineb TLS §-le 79, mille järgi võivad pooled nii tähtajalise kui tähtajatu töölepingu igal ajal kokkuleppel lõpetada. Kolleegiumi hinnangul on kostja seisukoht õiguslikult põhjendatud ja tõendatud. Hageja ei ole välja toonud mitte ühtegi tegevjuhi ülesannet (töökohustust), mis ei kattuks juhatuse liikme kohustusega. Samuti ei ole hageja tõendanud alluvussuhte olemasolu ega hagis nõutava töötasu kokkulepet. Töölepingu kokkuleppel lõpetamist kinnitab esmalt asjaolu, et juhatuse liikmeks valimiseks on vaja isiku nõusolek (ÄS § 184 lg 1 neljas lause; I kd, tl-d 194-195). Hageja andis nõusoleku, et teda valitakse kostja reorganiseerimisel osaühingu juhatuse liikmeks. Kolleegiumi hinnangul tähendas see ühtlasi töölepingu kokkuleppel lõpetamisega nõustumist. Teiseks kinnitab töölepingu kokkuleppel lõpetamist asjaolu, et tegevjuhi tööülesanded ja juhatuse liikme ametikohustused kattusid. Kostja on tõendanud, et äriühingus muudeti juhtimisstruktuuri ja põhikirja (vt vana põhikiri; II kd, tl-d 83-84). Hageja ülesanded juhatuse liikmena on loetletud
18.jaanuari 2010. a põhikirja p-des 5.11–5.16 (II kd, tl-d 85-88). Hageja väidab, et töötajana tegeles ta personalitöö küsimustega, sõlmis töölepinguid ning tavapäraseid majandustegevusega seotud lepinguid, nt lennukompaniidega ja hotellidega. Tulenevalt kostja põhikirja p-dest 5.11.8 ja 5.13 on personalitöö küsimustega tegelemine, töölepingute ja tavapäraste majandustegevusega seotud lepingute sõlmimine juhatuse liikme ülesanded. Hageja on töö- ja muud lepingud sõlminud kostja juhatuse liikmena, mitte töötajana (tegevjuht) nagu ta on väitnud ringkonnakohtu istungil (vt II kd, tl-d 92-103; vt 13. detsembri 2019. a kohtuistungi protokoll; II kd, tl 206 pöördel).
12.Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et kui kostja ei ole tõendanud juhatuse liikme teenistuslepingu sõlmimist, tõendab see töölepingu olemasolu. Kolleegium märgib, et isegi kui juhatuse liikme lepingut ei ole eraldi sõlmitud, siis juhatuse liikme ja osaühingu vahel tekib lisaks ametisuhtele ka käsunduslepingu laadne suhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõttes. Asjaolu, et juhatuse liikme ametikohustused kattusid varasemate tegevjuhi tööülesannetega, on tõendatud kostja põhikirjaga, hageja poolt allkirjastatud dokumentidega ja juhatuse liikme protokollidega (II kd, tl-d 92-103, 122-129). Samuti on tõendatud, et hageja sai juhatuse liikme tasu. Näiteks on hagejale määratud 2015. a eest tulemustasu 36 772 eurot (bruto; II kd, tl 128) ning kostja 2016. a majandusaruande kohaselt on kostja kolmele juhatuse liikmele makstud tasu 2016. a 102 726 eurot ja 2015. a 94 841 eurot (I kd, tl 63 pöördel). Praeguse vaidluse esemeks ei ole juhatuse liikme tasu ega selle õiguslik alus, mistõttu ringkonnakohus neid asjaolusid ei hinda (TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 1).
13.Tõendamata on hageja väide, et olles alates 17. novembrist 2009 kostja juhatuse liige, täitis ta osaühingu juhtimisel lisaks äriseadustikust ja põhikirjast tulenevatele ülesannetele muid tööülesandeid. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). 5 (7)
TsMS § 230 lg 1 esimene lause jagab üldist tõendamiskoormist tsiviilkohtumenetluses hageja ja kostja vahel. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esinemise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. See aga eeldab, et hageja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud ning seejärel peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt nt Riigikohtu 19. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9016, p 11.2 ja selles viidatud otsused). Kolleegiumi hinnangul pole praeguses asjas põhjust tõendamiskoormist hea usu põhimõttest lähtudes muuta. Hageja on väitnud, et teda ei lastud enam 20. septembrist 2017 tööle ja ta ei saa tõendeid esitada. Samas ei ole hageja töölepingu sisustamise kohta vastavaid asjaolusid esile toonud ega kasutanud TsMS-is sätestatud võimalusi tõendite kogumise taotlemiseks (TsMS § 236 lg 2). Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil, et poolte vahel ei sõlmitud kirjalikult töötasu muutmise kokkuleppeid, mistõttu on viimane kirjalik dokument võimaliku töötasu suuruse kohta 20. juuni 2010. a kokkulepe (II kd, tl 81; tõlge tl 115; vt 13. detsembri 2019. a ringkonnakohtu istungi protokoll; II kd, tl 207 pöördel). Kolleegium märgib, et kuigi hageja kirjeldab võimalusi ja viitab kohtupraktikale, kuidas töötasu muutmises võib kokku leppida, pole ta välja toonud asjaolusid, kuidas pooled praeguses võimalikus töösuhtes tasu muutmise kokkuleppeid sõlmisid (nt kes kostjat esindas, millal kokkulepe sõlmiti ja millises summas kokku lepiti). Sama on töökohustuste esiletoomise ja tõendamisega. Hageja väidab, et kõik see, mida ei teinud ka teised juhatuse liikmed, ei olnud ka tema kui juhatuse liikme kohustuseks ning ta täitis neid kohustusi töötajana (tegevjuhina). Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, milliseid töökohustusi ta töötajana edasi täitis.
14.Kostja tugineb Harju Maakohtu 10. novembri 2019. a otsusele tsiviilasjas nr 2-17-13890, milles anti hinnang hageja väidetavatele tegevusjuhi ülesannetele ja juhatuse liikme kohustustele (II kd, tl-d 188-194). Kohtuotsus ei ole jõustunud ja selles tuvastatud asjaolud ei ole kolleegiumile siduvad (TsMS § 457 lg 1). Nimetatud dokumentaalne tõend tõendab üksnes seda, et kostja on hageja vastu esitanud juhatuse liikme kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude.
15.Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, miks hageja poolt välja toodud asjaolud ja nende kohta esitatud tõendid ei tõenda töösuhte olemasolu. E-maksuametis ja hagejale väljamaksete tegemisel on hagejale tehtud makseid kajastatud kui „palgatulu“ (I kd, tl-d 18-22, 109-110). Esmalt märgib ringkonnakohus, et e-maksuameti kanded on informatiivsed ega loo poolte vahel õigussuhteid. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et maksete nimetused ja deklaratsioonid ei kinnita töösuhte olemasolu, kui muud töösuhte olulised elemendid (alluvussuhe, töötasu kokkuleppe suurus, tööülesanded) on tõendamata. Teiseks, kostja pearaamatupidajaks oli Q ning 6. juulist 2010 21. septembrini 2017 sõltusid väljamaksete selgitused pearaamatupidajast või hageja poolt pearaamatupidajale antud korraldustest (II kd, tl-d 94-96 pöördel, 137 ja pöördel; tõlge tl-d 138 pöördel-139, 140-141). 5. oktoobrist 2009 20. septembrini 2017 oli e-maksuametis ligipääs W-l ja pearaamatupidajal, kes said seal teha kandeid (II kd, tl 142). Pearaamatupidaja Q omavoli tõendab asjaolu, et kostja viis tema suhtes läbi sisejuurdluse ning tuvastati, et arveid ega makseandmeid ei kajastatud raamatupidamissüsteemis õigesti ning kirjeid muudeti mitu korda (II kd, tl-d 133-134; tõlge tld 134 pöördel-135 pöördel). Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja poolt on hageja pangakontole tehtud mitmete erinevate selgitustega väljamakseid (nt töötasu, kulutus, palk, tourest makse, lisatasu, preemia), erinevates suurustes ja erinevatel kuupäevadel, sh mitu korda ühes kuus (I kd, tl-d 107-108). Poolte vahel 5. oktoobril 2009 sõlmitud töölepingu p 10 järgi tuli töötajale töötasu maksta üks kord kuus iga kuu 15. kuupäevaks. Seega, vaatamata maksete selgitustele, ei vasta pangakontole tehtud kanded töölepingus kokkulepitule ning hageja sai maksete tegemist, suurust ja selgitusi mõjutada. Eeltoodud asjaolu on hageja ringkonnakohtu istungil ka ise
6 (7)
möönnud (II kd, tl 207). Selline asjaolu, et töötaja saab ühepoolselt tasu kokkulepet muuta, ei ole omane töösuhtele.
16.Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et töösuhet tõendab asjaolu, et pärast juhatuse liikmeks valimist sõlmiti poolte vahel 20. juunil 2010 kokkulepe töötasu muutmise kohta (II kd, tl 81; tõlge tl 115). Kolleegium märgib, et kui tuvastatud asjaoludel ei olnud poolte vahel pärast hageja juhatuse liikmeks valimist töösuhet, siis ei tekita seda ka viidatud tasu kokkulepe. Töösuhte olemasolu ei tõenda ka asjaolu, et hagejale välja makstud tasudelt maksis kostja töötuskindlustusmakseid. Kui töösuhtele omased asjaolud puuduvad, siis ei tõenda töösuhet või selle puudumist riiklike maksude maksmine või mittemaksmine. Kostja on eeltoodud asjaolusid selgitanud ja teinud usutavaks, et hagejale maksti kokkuleppe alusel juhatuse liikme tasu ja töötuskindlustusmakseid tasuti ekslikult. Kostja selgituste kohaselt ei tegelenud kostja Leedust pärit juhatuse liikmed maksude deklareerimisega, nad ei olnud kursis Eesti seadusandlusega ja pearaamatupidajale andis korraldusi hageja.
17.Asjaolu, et kostja on esitanud praeguses menetluses ka alternatiivseid vastuväiteid, ei tõenda töösuhte kehtivust. Alternatiivsed vastuväited on tingitud hageja väidetest. Kostja on lähtunud menetlusökonoomia põhimõttest, et asi saaks lahendatud ühes menetluses. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hageja juhatuse liikmeks valimisega tööleping TLS § 79 alusel lõppes, sest töölepingulised kohustused langesid kokku juhatuse liikme kohustustega. Kuna kostja põhiline vastuväide hagile on edukas, siis ringkonnakohus teisi alternatiivseid vastuväiteid ei hinda. Hagi jääb rahuldamata.
18.Kuna ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata, tuleb muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna maakohus ei ole kostja menetluskulusid analüüsinud, siis kulud määratakse kindlaks maakohtus pärast otsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.
19.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.