LP ja ÜF avaldus kinnistutele juurdepääsutee määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 08. oktoobri 2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik LP määruskaebus Menetlusosalised ja nende Avaldaja I LP (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Leino Biin esindajad ringkonnakohtus Avaldaja II ÜF (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isikud:
1.RM (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mikas Miniotas
9.JH (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Birje Kalmus
10.HP (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Marko Puusepp
11.KR (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Birje Kalmus
12.KM (isikukood XXXXXXXXXXX)
13.AK (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Madis Truber
14.TA (isikukood XXXXXXXXXXX)
15.Lääneranna vald (Vallavalitsuse kaudu), esindaja vallavanem Mikk Pikkmets Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 08. oktoobri 2018 määrus muutmata.
2.Jätta LP määruskaebus rahuldamata.
3.Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja nõue
1.LP (avaldaja I) ja ÜF (avaldaja II) esitasid 01.08.2014 Pärnu Maakohtule avalduse, milles palusid määrata kindlaks piiranguteta juurdepääs avaldajale II kuuluvale Paradiisi kinnistule (registriosa nr 1693106) ja avaldajale I kuuluvatele Ljudmila (registriosa nr 1692906) ja Peedu (registriosa nr 1692806) kinnistutele üle RM-le (puudutatud isik I) kuuluva Ranna kinnistu (registriosa nr 1692606) ning tuvastada puudutatud isiku I nõusolek märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse, mille kohaselt Peedu, Ljudmila ja Paradiisi kinnistu igakordne omanik omab piiranguteta juurdepääsuõigust oma kinnistutele kohtumääruses sätestatud tingimustel.
2.Maakohus rahuldas 19.08.2014 määrusega esialgse õiguskaitse avalduse ning kohustas puudutatud isikut I kuni tsiviilasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni lubama avaldajal I kasutada Peedu ja Ljudmila kinnistutele juurdepääsuks ja avaldajal II kasutada Paradiisi kinnistule juurdepääsuks puudutatud isikule I kuuluvat Ranna kinnistut läbivat teed piiranguteta nii jalgsi kui sõidukitega.
3.Avalduse kohaselt kuuluvad avaldajale I Peedu ja Ljudmila kinnistud, mis on mõlemad kasutuses suvilana. Avaldajale II kuulub Paradiisi kinnistu, mis on hoonestatud suvilana kasutatava elamuga. Kinnistud asuvad poolsaarel. Avaldaja I kinnistud külgnevad põhjast avaldajale II kuuluva Paradiisi kinnistuga, ülejäänud osas ümbritseb kinnistuid meri. Avaldaja II Paradiisi kinnistu piirneb läänest ja idast merega, põhjast TA-le kuuluva kinnistuga Tõnise (registriosa nr 1693206) ja puudutatud isikule I kuuluva Ranna kinnistuga. Kinnistutele puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Lähimaks avalikult kasutatavaks teeks on Rame-Paatsalu maantee numbriga 16184, kuhu jõudmiseks kasutatakse teed mööda järgmiseid kinnistuid: Ljudmila, Peedu, Paradiisi, Ranna, Sadamaotsa (IV kinnistu registriosa nr 1692706), Sadama (TK kinnistu registriosa nr 1693306), Lepikulahe (KL kinnistu registriosa nr 1693506), Tammiku (VH kinnistu registriosa nr 1693606), Ilmari (VK kinnistu registriosa nr 1693406), H (RH kinnistu registriosa nr 1693006), Junga (HP kinnistu registriosa nr 3403306), Suurekivi (GH kinnistu 2 (9)
registriosa nr 2715806), Lahe (KR kinnistu registriosa nr 3403506), Lepiku (JH, HP ja KR kinnistu registriosa nr 271606), Käomardi (KM ja AK kinnistu registriosa nr 852706).
4.Kirjeldatud teed kasutasid ajalooliselt kõik kinnistuomanikud. 2014. a teatas puudutatud isik I, et sulgeb läbipääsu temale kuuluvalt Ranna kinnistult. Avaldajate väitel kulgeb viidatud tee mööda Ranna kinnistut kõrgemal rannavallil, seda ei ujuta üle meri ja tee on aastaringselt kasutatav, mis kinnistuomanikele täiendavaid kulutusi kaasa ei too. Tegu on poolsaare tippu viiva külateega, kus puudub läbiv liiklus ja teed võõrad praktiliselt ei kasutagi. Puudutatud isikule I kuuluvat Ranna kinnistut läbivat ca 45-meetrist teelõiku kasutavad üksnes avaldajad suvisel ajal ning teed läbib päevas maksimaalselt 1-2 autot.
5.Avalduse kohaselt oleks võimalik alternatiivselt kaaluda kinnistutele pääsemiseks varianti, mille kohaselt kasutada juurdepääsu mööda GH-le kuuluvat Nurga kinnistut (registriosa nr 3403406) ja TA-le kuuluvat Tõnise kinnistut. See ei ole aga mõistlik, kuna tee osa, mis asub Nurga kinnistul, on halvas seisukorras ja selle sõidetavaks muutmiseks oleks vaja teha märkimisväärseid kulutusi ning tee parandamiseks oleks vajalik saada kinnistuomaniku luba. Tee osa, mis asub Tõnise kinnistul ning kunagine teekoht, mis asus Paradiisi kinnistul ning võimalik juurdepääsutee Ljudmila ja Peedu kinnistutel ei kulge rannavallil ning on kõrgema veeseisu ja tormituule korral alatihti üleujutatud. Tee kordategemiseks on vaja teha suuremahulisi täitetöid, mis on kulukad, nõuavad maaomaniku nõusolekut ja tõenäoliselt ka vee erikasutusluba, sest asuvad kõrgema veeseisu korral vees või veepiiril ning seega veekaitsevööndis. Paradiisi kinnistul on tee aja jooksul hävinud ning avaldaja kinnistutele juurdepääsu saamiseks tuleks võõrale kinnisasjale tee uuesti rajada. Avaldaja II on Paradiisi kinnistule paigaldanud elamu maakütte kontuuri. Alternatiivse juurdepääsutee kasutamist ei soovi märgitud kinnisasjade omanikud, sest see rikub nende privaatsust. Puudutatud isikute seisukohad
6.Puudutatud isik I palub jätta avaldus rahuldamata. Poolsaare tippu viib kaks sissesõidetud pinnasteed, üks läänest ja teine idast, mis moodustavad ringtee. Avaldaja I on sulgenud Peedu kinnistul asuva läänepoolse eratee asetades sinna kivid, seega on ta oma faktiliste tegudega ise katkestanud enda kinnistule juurdepääsu mööda läänepoolset teed. Kõik väited, et läänepoolset teed ei olnud olemas, on paljasõnalised. Läänepoolne tee on märgitud katastriplaanidele. See tee on märgitud ka Maa-ameti kaartidele. Avaldajal I on võimalik läänepoolse tee kaudu pääseda oma kinnistuteni, kuid selleks tuleb tal eemaldada oma Peedu kinnistule paigaldatud kivid. Avaldaja II on paigaldanud ebaseaduslikult maaküttekontuuri 2012. aastal Paradiisi kinnistu läänepoolsele teele, seega on avaldaja II oma isikliku käitumisega kahjustanud Paradiisi kinnistu läänepoolset teed ning loonud sellega takistuse kinnistutele läänepoolse tee kaudu juurdepääsemiseks. Maakütte OÜ on kinnitanud, et kontuuri paigaldamine pinnastee alla on võimalik ja ei kujuta endast kontuurile ohtu. Läänepoolset teed kasutavad juurdepääsuna hetkel Tõnise kinnistu omanikud, kuna see on nende ainus juurdepääsu võimalus. Nurga ja Tõnise kinnistute osas on tegemist 2007. aastal renoveeritud teelõiguga, mis on kordades paremas seisus kui ümbritsevad renoveerimata teed. Seega on paljasõnalised ja tõendamata väited, et selle tee parandamiseks on vaja teha märkimisväärseid kulutusi. Läänepoolse tee lõik Paradiisi kinnistust kuni Peedu kinnistuni on halvenenud, kuna teelaust pinda on avaldaja II kaevanud, rajades tee alla maaküttekontuuri. 3 (9)
Tõele ei vasta väide nagu ei kulgeks läänepoolne tee rannavallil. 18.08.2014 kohtule esitatud Maa-ameti ajaloolise kaardi kohaselt asuvad nii lääne- kui ka idapoolne tee samal kõrgusjoonel ning seega on mõlemad teed üleujutavuse osas samaväärses seisus. Tõendamata on väide, et tormituulte korral oleks läänepoolne tee alatihti üleujutatud. 18.08.2014 kohtule esitatud Keskkonnaagentuuri vastuses on välja toodud lähima Virtsu meteoroloogilise vaatlusjaama viimase peaaegu 4 aasta andmed, mille kohaselt selle ajavahemiku jooksul on olnud vaid 7 päeva, millal keskmine ööpäeva mereveetase oli üle 80 cm. Ranna kinnistul idapoolse teelõigu kõrgus oli 70-80 cm merevee tasemest. Läänepoolne tee asub samal kõrgusjoonel. Seega antud teed on üleujutatud keskmiselt vähem kui kaks ööpäeva aastas ja seega ei ole tegemist alatihti toimuva sündmusega. Üleujutuse osas on mõlemad teed võrdväärses seisus. Puudutatud isik I on kohtule esitanud katastriplaanid, kus on näha, et läänepoolne tee asub veekaitsevööndist väljaspool.
7.Lepiku kinnistu kaasomanikud JH ja KR (ka Lahe kinnistu omanik) selgitasid 05.09.2014 kohtule esitatud vastuses, et juurdepääsu taotlejad on ise tekitanud olukorra, kus on sulgenud alternatiivse juurdepääsu ja kasutatakse ainult idapoolset teed. Lepiku kinnistu kolmanda kaasomaniku HP esindaja avaldas 09.09.2015 istungil, et tema kinnistult on kogu aeg sõidetud ja tal pole midagi selle vastu. VK vastas 06.09.2015 kohtule, et lubab oma kinnistut läbivat teed kasutada. TK avaldas 09.09.2015 istungil, et tema kasutab rohkem idapoolset teed enda kinnistuni pääsemiseks ning juurdepääsu taotlejate kinnistutele on siiani sõidetud idapoolset teed pidi. VH avaldas 05.01.2018 kohtule, et ei ole huvitatud sellest, et juurdepääs määratakse läbi läänepoolse tee. RH avaldas 07.01.2018 kohtule, et ei ole huvitatud oma kinnistut läbiva tee muutmiseks avalikuks teeks. Käomardi kinnistu ühisomanikud on AK ja KM, kellest viimase 12.07.2017 seisukoha kohaselt Käomardi kinnistut läbiv tee ei ole rajatis, seda pole ehitatud, inventeeritud ega registrisse kantud ning kohus ei saa määrata sealt juurdepääsu, kuna ametlikult teed olemas ei ole. AK vastas 30.11.2017 kohtule, et kuna vaidlusalustel kinnistutel on avalikult teelt kinnistuteni teine juurdepääsuvõimalus, siis ei tuleks läbi Käomardi kinnistu juurdepääsuõigust määrata. TA selgitas 09.09.2015 istungil, et tema kinnistuni on tee olemas ja läbitav ning juurdepääsu taotlejad on kasutanud idapoolset teed. KL selgitas 22.11.2017 istungil, et omandas kinnistu 2000. a ja sellest ajast on kasutatud idapoolset teed, kuna läänepoolne tee on kitsas.
8.Kohalik omavalitsus toetas avaldust, kuna nimetatud tee on olnud kasutuses juba vähemalt 1989. aastast ning tegemist on ajaloolise teega. Maakohtu lahend
9.Pärnu Maakohus jättis 08.10.2018 määrusega avalduse rahuldamata. Maakohus leidis, et avaldajad on täpsustatud avalduses rõhutanud, et ei soovi kohtu poolt juurdepääsu määramist üle teiste puudutatud isikute kinnistute ega selle kohta kinnistusraamatusse märkuse sissekandmist ning seega on välistatud alternatiivselt juurdepääsu määramine mööda Pääsusääre läänepoolset külge.
10.Maakohus leidis, et vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-ile 156, on nõude rahuldamise eelduseks järgmised asjaolud: 1) kinnistutelt puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele; 2) kinnisasjade omanikud ei ole juurdepääsu määramise osas jõudnud kokkuleppele; 3) juurdepääsu taotlejate huvid kaaluvad üles puudutatud isiku I huvid; 4) ühendus avalikult kasutatava teega ei ole katkenud juurdepääsu taotlejate endi tahtel. Kohus tuvastas et vaidlusalused kinnistud ei külgne avalikult kasutatava teega. Lähimaks avalikult kasutatavaks teeks on Pärnumaal praeguses Lääneranna vallas (haldusreformi eelne Varbla vald) asuvat Hõbesalu küla läbiv Rame - Paatsalu maantee (tee nr 16184). Sellelt teelt oma 4 (9)
kinnistutele pääsemiseks peavad juurdepääsu taotlejad kasutama võõrastel kinnisasjadel asuvat teed. Maakohus tuvastas, et idapoolne tee haru läbib Tammiku, Lepikulahe, Sadama, Sadamaotsa, Ranna, Paradiisi, Peedu ja Ljudmila kinnistuid (idapoolne tee) ning läänepoolne haru viib üle Nurga, Tõnise, Paradiisi, Peedu ja Ljudmila kinnistute (läänepoolne tee).
11.Maakohus tuvastas, et varasema teeseaduse, ehitusseaduse ja kehtiva ehitusseadustiku tähenduses tee ehitamist Pääsusääre poolsaarel toimunud ei ole (v.a renoveeritud lõik Tõnise kinnistul läänepoolsel harul). Kohus ei nõustunud, et ajalooliselt on juurdepääs Ljudmila, Peedu ja Paradiisi kinnistutele kulgenud läbi Ranna kinnistu. Ajalooliseks ei muuda kasutatavat teed asjaolu, et juurdepääsu taotlejad on ainult seda teed kasutanud. Varbla valla napisõnaline ja põhjendusteta seisukoht ei tõenda samuti, et just Pääsusääre idapoolne tee haru on ajalooline juurdepääs kinnistutele. Pääsusäärel asuvad kinnistud on tekkinud Lepiku kinnistu jagamise tulemusel. Ajalooliselt on Pääsusäärel olnud ringtee, mis nähtub ka maa-ameti kaartidelt ning mida kinnitavad menetlusosalised. 2018. a hübriidkaardil (ortofoto + kaart) (IV kd, lk 190) on tee katkenud ainult juurdepääsu taotlejate kinnistute kohalt. Maakohus tuvastas, et tee on isetekkeline, rattajäljed pinnasel, vajadusel on tekkinud roopaid täidetud kruusa, ehitusprahi jm käepärase materjaliga. Paikvaatlusel (II kd, lk 141) kohus tuvastas, et idapoolse tee moodustavad valdavalt sõiduki rattajäljed maapinnal, mida mõne kinnistu kohal on kruusaga täidetud. Paikvaatlusel oli tee Ranna kinnistu kohal lohus, mudaseks sõidetud rattajälgedes oli lomp. Ka Ranna kinnistu kaudu juurdepääsu määramise korral tuleks teed täita. Kohus arvestas ka sellega, et puudutatud isik I on juurdepääsu taotlejatele pakkunud kompromissi korras läänepoolse tee taastamise kulude osalist kandmist.
12.Kohtule esitatud Keskkonnaagentuuri tõendi järgi veetaseme ööpäevase maksimaalse taseme kohta perioodil 14.09.2011-23.12.2013, oli nimetatud ajavahemikus ööpäeva keskmine veetase üle 50 cm 38 päeval (keskmiselt 17 päeval aastas). Keskkonnaagentuuri 15.08.2014 vastusest puudutatud isiku I päringule nähtub, et Virtsu automaatjaamas mõõdetud andmete kohaselt ajavahemikul 22.09.2010–14.08.2014 ületas päeva maksimaalne veetase 60 cm 63 päeval, 80 cm 19 päeval. Samal ajavahemikul ületas päeva keskmine veetase 60 cm 17 päeval ja 80 cm 7 päeval. Maakohus nõustus puudutatud isiku I seisukohaga, et mõistlik on arvestada ööpäeva keskmist veetaset, mitte ööpäeva hetkelist maksimaalset veetaset. Esitatud tõendid põhistavad puudutatud isiku I väiteid, et läänepoolse tee haru kõige madalam koht on 59 cm, valdavalt asub tee 70 – 100 cm kõrgusel ning seega üleujutuse oht on juhul, kui veetase ületab 70 cm. Juurdepääsu taotlejate esitatud fotod nende kinnistute üleujutamise kohta ei tõenda, et samal ajal oli Ranna kinnistul asuv tee läbitav. Fotode põhjal ei saa hinnata ka seda, mitmel päeval aastas takistab üleujutus läänepoolse tee kasutamist. Puudutatud isik I on esitanud 2015. a jaanuaris samal ajal nii Ranna kinnistust kui Paradiisi kinnistust tehtud fotod, millest on näha, et üle on ujutatud nii Ranna kinnistul asuv tee, kui Peedu kinnistu tee ala, Paradiisi kinnistul on küll vett, kuid tee ei ole üle ujutatud. Seega vähemalt mõnel päeval aastas ei pääse üleujutuse tõttu ka üle Ranna kinnistu. Läänepoolne tee asub lahesopis, juurdepääsu taotlejate näidatud üleujutuse alal ei ole pinnase erosiooni näha, seega ei ole alust eeldada, et tõusuvesi tee täitematerjali ära viiks. 30.12.2014 menetlusdokumendi lisana esitatud kõrgustega plaani (Paatsalu kalasportlaste puhkebaasi maa-ala plaan) kohaselt on ida- ja läänepoolne tee samal joonel asuvates lõikudes sarnasel kõrgusel. Maakohus leidis, et kuna juurdepääsu taotlejad käivad oma kinnistutel üksnes suveajal, siis tuleb nõustuda puudutatud isiku I seisukohaga, et üleujutuse probleem on ülepaisutatud, kuna enamasti on tormid ja üleujutused sügisel. 5 (9)
13.Kohus leidis, et läänepoolset haru mööda on kinnistutele juurdepääs olemas ja seda kaudu oleks juurdepääs mõistlikum ka kõikide kinnistute omanike huve arvesse võttes. Kohus leidis, et puudutatud isikul I ei ole õigust taotleda juurdepääsu määramist üle Ranna kinnistu, kuna ta on oma kinnistul asunud tee läänepoolse haru ise üles kaevanud ja rajanud sinna alla maaküttekontuuri. Kohtule on esitatud videod, millest nähtuvalt on Paradiisi, Peedu ja Ljumila kinnistutele võimalik sõita mööda läänepoolset haru. Paradiisi kinnistul maakütte kontuuri kohal kruusasegune pinnas on tihendatud, asjas ei ole tõendeid, et kinnistutele ei ole võimalik pääseda üle maakütte torustiku. Lisaks sõltub selles kohas tee sõidetavaks muutmine üksnes ja ainult avaldajast II endast. Maakohus tuvastas, et Peedu kinnistul on maapind küll madalam, kuid on niidetud rohumaa, mitte soine, mida võiks eeldada, kui oleks tegemist pidevalt üleujutatava alaga. Läänepoolselt teelt Peedu kinnistule pääsemist takistavad üksnes avaldaja I poolt paigaldatud kivid. Kuna juurdepääsu taotlejad on ise katkestanud läänepoolset haru mööda läbipääsu oma kinnistutelt, siis ei tõenda kinnistutel rattajälgede puudumine seda, et läänepoolset teeharu mööda ei ole võimalik kinnistutele sõita. Kohus leidis, et üle Ranna kinnistu juurdepääsu nõudmine on avaldajate puhul AÕS § 156 lg 3 alusel välistatud.
14.Maakohus oli seisukohal, et läänepoolset haru mööda oleks juurdepääs ka mõistlikum ning kõigi kinnistute omanike õigusi kõige vähem riivav. Vaidlusalused kinnistud on Pääsusääre poolsaare tipus viimased ja peale avaldajate keegi teine üle nende kinnistute ei sõida. Lisaks kulgeb Pääsusääre läänepoolse tee haru Paradiisi kinnistul hoonete tagakülgedel, hooned on teest eraldatud kõrghaljastusega, Peedu ja Ljudmila kinnistule liigub autoga üksnes avaldaja I ning tema privaatsust kinnistutele liikumine mööda läänepoolset haru ei riiva. Ilmari kinnistust Ranna kinnistuni on kinnistutel asuvate hoonete esifassaadid suunatud idapoolse teeharu poole, samal ajal kui läänepoolne haru kulgeb läbi kõigi kinnistute nö tagaaia – hooned on teest eraldatud kõrghaljastusega. Kohus tuvastas, et mööda idapoolset haru sõidetakse läbi puudutatud isikule I kuuluva Ranna kinnistu õuealalt, eluhoonete akende alt. Seega idapoolse haru kasutamine riivab oluliselt rohkem kõigi idapoolse tee kinnistute omanike privaatsust, võrreldes läänepoolse haru kasutamise korral sellele teele jäävate kinnistute omanike privaatsuse riivega. Kohus leidis, et praegusel juhul ei kaalu juurdepääsu taotlejate õigused ja huvid üles puudutatud isiku I omandiõiguse riivet.
15.Eeltoodu alusel jättis kohus avalduse rahuldamata ning leidis, et kinnistutele on võimalik pääseda mööda läänepoolset teed, kuid juurdepääsu taotlejad ise on selle läbipääsu katkestanud. Maakorralduslikult on lääneharu samaväärne tee idapoolse haruga. Enda kinnistutel sõidukiga liiklemiseks vajalik pinnase tõstmine/täitmine sõltub ainult juurdepääsu taotlejatest endist. Avaldaja I on küll menetluses nimetanud, et avaldaja II keeldub Paradiisi kinnistult läbipääsu lubamast, kuid ei ole alternatiivselt taotlenud Peedu ja Ljudmila kinnistustele juurdepääsu määramist üle Paradiisi kinnistu. Määruskaebus
16.Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse avaldaja I, milles vaidlustab maakohtu määrust osas, millega jäeti avaldaja I avaldus rahuldamata. Määruskaebuse esitaja palub vaidlustatud osas maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega määratakse kindlaks juurdepääs avaldaja I kinnistutele.
17.Määruskaebuse kohaselt on maakohus samastanud avaldajate käitumise ja huvid ning tulemuseks on olukord, kus avaldaja I kinnistutele juurdepääsu küsimus jäeti kohtu poolt lahendamata, kuna puudutatud isiku I kinnistut ei tohi idapoolseks juurdepääsuks kasutada ja läänepoolset juurdepääsuteed keelab kasutada avaldaja II. 6 (9)
18.Avaldaja I poolt avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsu katkestavat tegevust kohtumäärusest ei selgu, peale selle, et läänepoolselt teelt Peedu kinnistule pääsemist takistavad omaniku poolt paigaldatud kivid. Avaldaja I ei ole kordagi esitanud väidet, et juurdepääs oleks takistatud avaldaja I poolt paigaldatud kivide tõttu. Kivid on teisaldatavad. Tegelikult raskendab madala veeseisu puhul ja välistab kõrge veeseisu puhul läänepoolse juurdepääsu kasutamist tee puudumine avaldaja II kinnistul, kes ei ole andnud nõusolekut teha teetöid tema kinnistul. Sõidukitega juurdepääsuks mööda läänepoolset teed tuleks aga tee üle avaldaja II kinnistu rajada. Avaldaja I on seisukohal, et kohus oleks pidanud juurdepääsu määrama kas siis ida või läänepoolse juurdepääsutee kaudu ning seda sõltumata alternatiivsete nõuete esitamisest.
19.Avaldaja I ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on avaldaja I välistanud alternatiivselt juurdepääsu määramise mööda läänepoolset teed. Avaldaja I ei ole sellist väidet menetluses esitanud. Vastused määruskaebusele
20.Puudutatud isik I vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
21.Määruskaebusele vaidlesid vastu ka AK, KM ja KR.
22.Avaldaja II, TK ja KL nõustusid määruskaebusega.
23.Lääneranna vald leidis, et igal kinnisasja omanikul peaks olema avalikult teelt juurdepääs talle kuuluvale kinnistule.
24.Ülejäänud menetlusosalised määruskaebusele seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
25.TsMS 651 lg 1 järgi koosmõjus §-ga 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebe korras esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna avaldaja II ei ole määrust vaidlustanud, siis avaldaja II avalduse rahuldamata jätmise osas ringkonnakohus maakohtu määrust ei kontrolli. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja TsMS § 659 alusel jätta määruskaebus rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata.
26.Avaldaja II soovis asja arutamist kohtuistungil. Kolleegium märgib, et TsMS § 667 lg 3 sätestab, et määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik määruskaebus lahendada kirjalikus menetluses.
27.Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt RKTKo 21.05.2008, 3-2-1-41-08, p 20). Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks lahendatakse poolte huvide kaalumise teel (vt nt RKTKo 27.09.2005, 3-2-1-8505, p 22; RKTKo 26.10.2006, 3-2-1-14-06, p 28; RKTKo 16.01.2013, 3-2-1-170-12, p 9). 7 (9)
Kohtu kaalutlusõigusesse saab kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt RKTKo 26.10.2006, 3-2-1-14-06, p 28; RKTKo 27.09.2005, 3-2-1-85-05, p 22).
28.Ringkonnakohtu hinnangul on antud juhul maakohus menetlusosaliste huvide kaalumisel ja kaalutlusõiguse teostamisel diskretsiooni piire järginud. Kaalutlusõigust on teostatud kooskõlas avalduse piiride ja kaalutlusõiguse eesmärgiga, arvestades menetlusosaliste huve ja olulisi asjaolusid.
29.Maakohus tuvastas, et ajalooliselt on Pääsusäärel olnud ringtee, st et olemas olid mõlemad – nii ida- kui ka läänepoolne tee. Maakohus asus seisukohale, et aeg-ajalt on üleujutatud nii avaldajate kinnistutel asuv läänepoolne juurdepääsu haru kui ka puudutatud isiku I kinnistul asuv idapoolne juurdepääsu haru. Maakohtu hinnangul ei ole avaldajate väited, et nende kinnistutel asuv läänepoolne juurdepääs on tihedamini üleujutatud, kui puudutatud isiku I kinnistul asuv idapoolne juurdepääs, tõendamist leidnud. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus nende järelduste tegemisel tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud. Ka avaldaja I ei ole esitanud määruskaebuses sisulisi väiteid selle kohta, milles tema hinnangul tõendite ebaõige hindamine seisneb. Täiendavalt viitab ringkonnakohus Lemminkäinen AS 11.08.2015 vastusele seonduvalt tee taastamisega, et läänepoolne tee avaldaja II kinnistul ei asu lohus, erinevalt idapoolse kinnistu teest puudutatud isiku I kinnistu kohal, ja sinna ei kogune vesi. Puudutatud isiku I kinnistu tee taastamisel tuleks arvestada kuivenduskraavi rajamisega, mida ei ole vaja avaldaja II kinnistut lääne poolt läbiva tee jaoks, kuna see asub maastikul, mis on kaldus mere suunas ja seega on tagatud tee drenaaž (II kd, lk 81).
30.Maakohus tuvastas tõendeid hinnates, et mõlema avaldaja kinnistule on võimalik sõita mööda läänepoolset haru. Kolleegiumil puudub alus asuda teistsugusele järeldusele. Ka avaldaja I määruskaebusest ei nähtu sisulisi põhjendusi selle kohta, milles seisneb tõendite ebaõige hindamine. Avaldajate esindaja on maakohtu menetluses avaldanud, et maaküttetorustik ei ole läänepoolse tee kasutamise takistuseks, samuti pole takistuseks avaldaja I kinnistule paigaldatud kivid (16.06.2017 kohtuistungi protokoll, III kd, tl 203). Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud maakohtu järeldus, et avaldaja I kinnistutele pääseb juurde ka mööda läänepoolset haru üle avaldaja II kinnistu. Sealjuures on maakohus tuvastanud, et parendamist vajaksid nii avaldajate kinnistutel asuv läänepoolne juurdepääsu haru kui puudutatud isiku I kinnistul asuv idapoolne juurdepääsu haru.
31.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht on õige, mille kohaselt idapoolse tee kasutamine riivab puudutatud isiku I privaatsust oluliselt rohkem, võrreldes avaldajate privaatsuse riivega läänepoolse haru kasutamisel. Puudutatud isiku I kinnistu läbimisel mööda idapoolset teed sõidetakse läbi puudutatud isiku I õueala eluhoonete akende alt, samas kui läänepoolne haru kulgeb avaldaja II kinnistul hoonete tagakülgedel, mis on teest eraldatud kõrghaljastusega (29.09.2015 paikvaatluse protokoll II kd, lk 136 pöördel, lk 139 pöördel). Kuna avaldaja I kinnistud on poolsaare tipus, siis liigub tema kinnistutele üksnes avaldaja I ise ning tema privaatsust läänepoolse tee kasutamine ei riiva. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et läänepoolse tee kasutamine arvestab rohkem ka teiste kinnistuomanike huvidega, kuna idapoolsel teel on hoonete esifassaadid suunatud tee poole, samas kui läänepoolsel teel on hooned teest eraldatud kõrghaljastusega. Ülaltoodust tulenevalt jättis maakohus õigesti juurdepääsu üle puudutatud isiku I kinnistu määramata.
32.Kolleegium märgib, et Riigikohus on 17.05.2010 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10 p-s 25 selgitanud, et kohus ei ole hagita menetluses seotud avaldaja taotletud juurdepääsuga, 8 (9)
vaid võib määrata juurdepääsu ka mujalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga kohus määrata juurdepääsu mujalt, kui avaldaja seisukohtadest ilmneb, et ta seda ei soovi. See tuleneb ka TsMS § 6181 lg-st 1, millest tulenevalt lahendatakse avalikult kasutatavale teele juurdepääs avalduse alusel, mitte kohtu omal algatusel. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus leidis õigesti, et avaldaja I soovis selles tsiviilasjas juurdepääsu määramist üksnes üle puudutatud isiku I kinnistu, mitte muust kohast. Maakohus käsitles menetluse käigus ka teisi variante juurdepääsu määramiseks avaldajate kinnistutele. Kuna aga avaldajad olid sõnaselgelt korduvalt öelnud, et nende nõue on suunatud vaid juurdepääsu saamiseks üle puudutatud isiku I kinnistu (IV kd, lk 171; IV kd, lk 187), siis ei saanud maakohus ka avaldaja I kinnistutele määrata juurdepääsu läänepoolse tee kaudu.
33.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ka oma selgitamiskohustust täitnud. Maakohus on menetluses käsitlenud ka teisi variante juurdepääsu saamiseks, sh üle avaldaja II kinnistu. 22.11.2017 kohtuistungil on maakohus muuhulgas selgitanud, et ainult puudutatud isiku I kinnistu kohal juurdepääsu küsimuse lahendamine ei taga avaldajatele juurdepääsu avalikule teele (IV kd, lk 79). 27.06.2018 avalduse järgselt, milles avaldajad täpsustasid, et nende nõue on suunatud ainult puudutatud isiku I kinnistu koormamiseks, tegi maakohus 27.06.2018 määruse, milles märkis, et vastavalt avaldajate 27.06.2018 avaldusele lahendab maakohus avaldajate kinnistutelt avalikult kasutatavale teele juurdepääsu küsimust üksnes puudutatud isikule I kuuluvalt kinnistult läbipääsu määramise ja vastava märkuse kinnistusraamatusse kandmise osas. 27.06.2018 määrusest pidi avaldajale I olema aru saada, et kohus lahendab juurdepääsu küsimust vaid üle puudutatud isiku I kinnistu ning kui tema avaldus jäetakse rahuldamata, siis ei määra kohus juurdepääsu üle avaldaja II kinnistu. Ka pärast maakohtu 27.06.2018 määruse tegemist, kordasid avaldajad 30.07.2018 lõplikes seisukohtades uuesti oma seisukohta, et nende nõue on suunatud ainult puudutatud isiku I kinnistu koormamiseks. Kuna avaldaja I soovis juurdepääsu määramist üksnes üle puudutatud isiku I kinnistu, siis ei saanud maakohus määrata juurdepääsu üle läänepoolse tee, kuna avaldaja I seisukohtadest nähtus, et ta seda ei soovi. Seega ei rikkunud maakohus menetlusnorme, kui ta jättis juurdepääsu käesolevas tsiviilasjas ka läänepoolse tee kaudu määramata. Kolleegiumi hinnangul ei saa avaldaja I ringkonnakohtus esmakordselt nõuda juurdepääsu määramist viisil, mille määramist ta maakohtus ei tahtnud. Kui avaldajal I ei ole puudutatud kinnistute omanike vastuseisu tõttu võimalik saada juurdepääsu läänepoolse tee kaudu, siis on tal võimalus esitada vastav avaldus maakohtule.
34.Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus avaldaja I määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
35.Arvestades käesoleva vaidluse olemust, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste menetluskulud neid kandnud menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 172 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.