XX avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 18. mai 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja (määruskaebuse esitaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja CC Puudutatud isik I Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu; registrikood 70004459), volitatud esindaja Heiki Ärm Puudutatud isik II Häädemeeste vald (Häädemeeste Vallavalitsuse kaudu; registrikood 77000269), seaduslik esindaja Karel Tölp
Menetluse liik
RESOLUTSIOON:
Kirjalik menetlus
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 18. mai 2018. a määrus ja saata XX avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.XX (avaldaja) esitas 27. märtsil 2017 Pärnu Maakohtule avalduse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks. Avalduse kohaselt kuulub avaldajale alates 13. novembrist 1998 Mesila kinnistu (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistriosa nr 786606, katastritunnus 84801:001:0868, Mesila kinnistu) asukohaga Reiu küla, Häädemeeste vald, Pärnu maakond. Kinnistu ei piirne avalikult kasutatava teega, mistõttu peab avaldaja kasutama oma kinnistule juurdepääsuks ajutiselt teisi kinnistuid, mille kaudu ei ole juurdepääsu määratud. Ajutine võimalus kinnistule juurdepääsuks on Puukooli tee 2, Puukooli tee 8, Puukooli tee 1, Puukooli tee 3 ja Puukooli tee 5 kinnistute kaudu, mis on kõik eraomandis. Juurdepääsutee üle eelpool nimetatud kinnistute Mesila kinnistuni on lühim, kuid samas teisi kinnistute omanikke kõige enam koormav võimalus. Avaldajal oli kinnistut ostes juurdepääs avalikult kasutatavale teele, kuid omandireformi käigus on ta teest teiste kinnistutega ära lõigatud. Avaldaja on esitanud kirjavahetuse omavalitsuse ja maavanemaga, samuti Riigimetsa Majandamise Keskusega, millest nähtub aastatepikkune vaidlus (algab 2007. aastal) ja ettepanekute tegemine uue tee rajamiseks, mis ei ole viinud tulemuseni. Avaldaja palus määrata juurdepääs avalikult kasutatavale teele (s.o Puukooli tee) vastavalt avaldusele lisatud plaanile üle Eesti Vabariigi omandis oleva Kastani kinnistu (Kastani kinnistu, katastritunnus 84801:001:1696) ja riigi reformimata maatüki (piiriettepanek AT1411130014, reformimata riigimaa). Teed sellest kohast ehitatud ei ole ja see tuleb alles rajada.
Häädemeeste Vallavalitsus (menetluse alguses Tahkuranna Vallavalitsus, kes liitus 2017. aasta lõpus Häädemeeste vallaga) nõustus oma seisukohas avaldusega leides, et juurdepääs tuleb määrata võimalikult vähe teisi isikuid koormaval viisil.
Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu; edaspidi RMK) esitas omapoolse seisukoha, milles nõustus juurdepääsu määramisega üle Kastani kinnistu ja reformimata riigimaa, kuid teisest kohast kui avaldaja seda taotleb. Seisukoha kohaselt on metsaseaduse § 58 sätete alusel servituut tasuline ning tasu suuruse ei või olla väiksem kui 0,03 eurot/m2 aastas, millele lisandub käibemaks. Lisaks aastatasule tuleb juurdepääsutee kasutajal tasuda kõik tee kasutamisega seotud seadusest tulenevad maksud ja koormised ning teostada omal kulul tee ehitamine, projekteerimine ja hooldamine.
Avaldaja nõustus ärakuulamisel RMK poolt pakutud juurdepääsutee asukohaga, mille kohta on maakohtule esitatud täpne plaan koos koordinaatidega. Ehitatava tee eelprojekti Elektrilevi OÜ poolne kooskõlastus (osa teest jääb elektriliini alla) on olemas. RMK pakutud juurdepääsu tasu suurusele avaldajal vastuväiteid ei olnud. Samas ei nõustunud avaldaja kandma kogu tee ehitamise, projekteerimise ja hooldamisega seotud kulusid, sest avaldaja sissetulek võimaldab tal investeerida tee ehitusse maksimaalselt 3000 eurot.
Esimese astme kohtu määrus
5.Pärnu Maakohus rahuldas 18. mai 2018 määrusega avaldaja taotluse, määrates avaldajale juurdepääsu Pärnumaal Häädemeeste vallas Reiu külas asuvalt avalikult kasutatavalt Taimla teelt avaldajale kuuluvale Mesila kinnistule vastavalt maakohtu määrusele lisatud plaanile ja selle alusel ehitatava tee (4 meetri laiune) piirides mööda Eesti Vabariigi omandis olevat Kastani kinnistut ja reformimata riigimaad (piiriettepanek AT1411130014) kuni Mesila kinnistu piirini. Juurdepääs määrati ajalise piiranguta ning kasutamiseks jalgraja ja sõiduteena. Rajatava juurdepääsutee ehitamise ja hooldamise kulud katab avaldaja.
Juurdepääsu tasuks on 0,03 eurot iga tee alla jääva ruutmeetri kohta. Nimetatud summa tuleb juurdepääsu omajal tasuda üks kord aastas ühekordse maksena teealuse maa omanikule Eesti Vabariigile. Menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda. Menetluskulude puudumise tõttu jättis maakohus menetluskulud kindlaks määramata. Maakohus lähtus asja lahendamisel AÕS § 156 lg-st 1 ning menetlusosaliste esitatud seisukohtadest. Kohus leidis, et täidetud on juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused: 1) avalikult teelt puudub vajalik juurdepääs avaldaja kinnisasjale; 2) taotletav juurdepääs on maakorralduslikult võimalik; 3) taotleja huvi juurdepääsu vastu on ülekaalukas, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Kohus tuvastas vaatlusel, et soovitava tee rajamine on võimalik ja ei häiriks ühegi naaberkinnistu omanikku. Eesti Vabariik kui võimaliku rajatava teealuse maa omanik ei ole vastu tee ehitamisele. Seega on põhjendatud määrata ehitatava tee piirid/koordinaadid vastavalt kohtule esitatud plaanile. Maakohus leidis, et sisuliseks probleemiks on tee ehitamise maksumus, mis on üle 40 000 euro. Kuid kohus ei saa juurdepääsu asjas panna tee ehitamise finantseerimise kohustust kolmandale isikule (käesoleval juhul kohalikule omavalitsusele, kes küll maareformi läbi viies lasi tekkida olukorra, kus avaldaja kinnistu eraldati avalikust teest), vaid see kohustus saab olla vaid avaldajal või isikul, kelle kinnistutel tee kulgeb. Kuna koormatava kinnistu omanik Eesti Vabariik ei ole takista tee rajamist, ei ole alust ka temale selliste kohustuste panemiseks. Seega tuleb tee rajamine koos kõigi sellega kaasnevate kuludega jätta avaldaja kanda. Määruskaebus ja sellele esitatud seisukohad
6.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada määruse resolutsiooni punkt 2 ja teha uue määruse, millega panna rajatava juurdepääsu ehitamise ja hooldamise kulud kohalikule omavalitsusele. Avaldaja saab osaleda tee ehituses 3000 euroga. Kohus ei ole kaalunud ja arvestanud avaldaja varandusliku olukorraga ning vanusega, et hinnata, kas sellise lahendusega nagu määruses, saab avaldaja juurdepääsuprobleem temale kuuluvale kinnistule lahendatud. Mesila kinnistul olid olemas kõik juurdepääsuteed. Need kaotati omandireformi käigus kohaliku omavalitsuse tegevuse ja erastamise tulemusena. Avaldaja kinnistu kõrvale moodustati uued kinnistud, mis eraldavad avaldaja kinnistut avalikult kasutatavast teest. Avaldaja kinnistu on registreeritud avaldaja elukohana ning koju jõudmise ainuke võimalus on jalgsi naaberkinnistuid läbides. Avaldaja on järjepidevalt otsinud juurdepääsu lahendusi, kuid tulutult. Rajatav tee jääb RMK omandisse ning RMK plaanib selle omavalitsusele üle anda. Uus tee võimaldab ligipääsu olemasolevatele või moodustatavatele kinnistutele, seetõttu peaks rajatava tee ehitamise ja hooldamise kulud jätma omavalitsusele. Omavalitsus saaks leida rahalised vahendid, taotledes vajadusel toetust hajaasustuse programmist. Kohtumääruse praegusel kujul jõustumine ei lahendaks sisuliselt avaldajale kuuluvale kinnistule juurdepääsu probleeme ja oleks sel juhul kasutu.
7.RMK on seisukohal, et tema ülesanne ei ole kohaliku elanikkonna liiklemiseks vajalike teede ehitamine ja hooldamine. Tal puuduvad selleks eelarvevahendid. Kui kohalik omavalitsus ei leia vahendeid juurdepääsutee ehitamiseks ja hooldamiseks, tuleb need jätta avaldaja kanda.
Häädemeeste Vallavalitsus vaidleb määruskaebusele vastu leides, et kuna tegemist on ühe kinnistu teenindamiseks vajaliku teega, siis on selle valla kulul rajamine ebamõistlik. Ühelgi teisel kinnistu juurdepääsuks ei saa teed kasutada ning kellelgi teisel ei ole selleks vajadust. Tahkuranna Vallavolikogu 31. mai 2012. a määrusega nr 11 kehtestatud Tahkuranna valla üldplaneeringu kohaselt määratakse avalikuks kasutamiseks juurdepääsutee, mis teenindab vähemalt kolme kinnistut. Seetõttu ei ole põhjendatud tee rajamine lähtudes avalikult kasutatavale teele kehtestatavatest nõuetest, kuna see teeb tee ehituse kallimaks. Kinnistule korraliku eraldiseisva tee rajamine tõstab oluliselt kinnistu väärtust ja edaspidine kasusaaja on maaomanik, mistõttu peaks tee ehitamise kulu jääma avaldaja enda kanda.
Menetluse edasine käik
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
10.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning saata uueks lahendamiseks tühistatud määruse teinud maakohtule, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Avaldaja määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.
11.Asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldiseisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Kui juurdepääsus ja selle kasutamise tasus kokkuleppele ei jõuta, määrab need kohus. Avalikult kasutavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg-st 1 tulenevalt juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega.
12.Juurdepääsuõiguse andmise nõude lahendamisel tuleb seega kaaluda poolte huvisid. Kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks lahendatakse poolte huvide kaalumise teel. Seejuures tuleb arvestada tekkida võivaid kulutusi, varasemaid kasutamise tavasid, juurdepääsu koormavust jm olulisi asjaolusid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. septembri 2005. aasta otsus nr 3-2-1-85-05, p 22; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. oktoobri 2006. aasta otsus nr 3-2-1-14-06, p 28; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. jaanuari 2013. aasta määrus nr 3-2-1-170-12, p 9). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on praeguses asjas juurdepääsutee määramisel ületanud diskretsioonipiire, kuna on jätnud poolte huvid ning teised lahendused juurdepääsu saamiseks nõuetekohaselt kaalumata. Maakohus ei ole ka kaasanud menetlusse kõiki puudutatud isikuid ning on määranud juurdepääsu üksnes avaldaja taotluse alusel arvestamata asjas muid olulisi aspekte.
13.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus ülaltoodud puudusi täpsemalt.
13.1.Juurdepääsutee määramisel tuleb menetlusosaliste huvide kaalumisel muuhulgas arvestada juurdepääsuta kinnistu omaniku huvi saada võimalikult lühike juurdepääs
võimalikult väikeste kuludega, s.t arvesse tuleb võtta võimalike juurdepääsuteede rajamise keerukust ja maksumust. Praegusel juhul kasutab avaldaja oma kinnistule juurdepääsuks olemasolevat teed, mis läbib Puukooli tee 2, Puukooli tee 8, Puukooli tee 1, Puukooli tee 3 ja Puukooli tee 5 eraomandis olevaid kinnistuid. Avalduse kohaselt on nimetatud juurdepääsutee avaldaja kinnistuni lühim (paarkümmend meetrit). Sellest juurdepääsust jäi avaldaja ilma omandireformi tõttu. Maakohus ei ole seda juurdepääsu võimalust põhjalikult kaalunud, vaid lähtus selle kõrvale jätmisel üksnes avaldaja seisukohast, et see juurdepääsutee on teiste kinnistute omanikke kõige enam koormav. Seejuures ei ole maakohus arvestanud avaldaja rahaliste võimalustega ning suutmatusega juurdepääsutee ehituskulud oma vahenditest kanda. Avaldaja on seda menetluse käigus korduvalt rõhutanud (tl 165 ja 170). Maakohus on juurdepääsutee ehitusmaksumust (natuke üle 40 000 euro) küll oma põhjendustes probleemina välja toonud, kuid ei ole sellele vaatamata kaalunud muid juurdepääsu võimalusi. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on Puukooli tee kaudu avaldaja kinnistuni tee rajamiseks puudu umbes paarikümne meetri pikkune lõik, samas, kui uue tee pikkus peaks olema umbes 328 meetrit (vt tee asendiplaan, mille kohaselt on tee pindala on 1 313 m2 ning laius 4 m, tl 139). TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita asja menetluses seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega enda nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Arvestades kohtu ette toodud asjaolusid, et avaldaja kinnistuni minev juurdepääsutee on olemas ning avaldaja on olnud läbivalt seisukohal, et temal puudub võimekus tagada avalduses taotletud uue juurdepääsutee rajamist, tulnuks maakohtul kaaluda ka olemasolevat teed juurdepääsu võimalusena. Riigikohus on leidnud, et olenevalt kinnisasja suurusest, tee ja hoonete asukohast sellel, ja teistest asjaoludest võib juurdepääs üle mitme kinnisasja olla nende omanikele vähem koormavam, kui juurdepääs üle ühe kinnisasja selle omanikule (vt RKTKo 12.04.2004, 3-2-1-45-04, p 16).
13.2.Avaldaja märkis oma esialgses kohtule esitatud avalduses puudutatud isikuteks Puukooli tee 1, Puukooli tee 2, Puukooli tee 8, Puukooli tee 3 ning Puukooli tee 5 kinnisasjade omanikud (tl 1). Viidatud isikute seotus ja huvi lahendus leida nähtub ka nende 2015. aastal esitatud ühisest avaldusest Tahkuranna Vallavalitsusele, milles kinnistute omanikud avaldasid soovi juurdepääsu saamiseks RMK maa ja riigi reservmaa kaudu (tl 17). Seetõttu oleks ka nende kinnistute omanike menetlusse kaasamine puudutatud isikutena põhjendatud. Viidatud kinnistute omanike kaasamine oleks vajalik olnud ka ainuüksi avalduses taotletud juurdepääsuõiguse tagamise lahendamiseks, et võimalusel arvestada võimalikku tee-ehituse kulude jaotamist. Üksnes pärast kõikide puudutatud isikute ärakuulamist on võimalik võtta kõiki asjaolusid kogumis arvestades põhjendatud seisukoht määratava juurdepääsutee võimalikkuse ja sellega kaasnevate kulutuste kandmise kohta. TsMS § 6182 lg 1 kohaselt on menetlusosalised avaldaja ja kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab, samuti vaidlusaluste kinnisasjade asukoha järgne vallavõi linnavalitsus. Praegusel juhul ei kaasanud maakohus menetlusse kõigi kinnisasjade, mille kaudu juurdepääsu määramine võiks kaalumisele tulla, omanikke. Riigikohus on leidnud, et nimetatud reegel on üks olulisemaid põhimõtteid juurdepääsuasjade
lahendamisel, kuna selle järgimisega tagatakse, et vaidlus lahendatakse tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt ning seejuures arvestatakse ka avaliku võimu seisukohtadega (vt RKTKm 17.05.2010, 3-2-1-42-10, p 24).
14.Määruskaebuses palub avaldaja tühistada maakohtu määruse resolutsiooni punkti 2, millega maakohus määras, et rajatava juurdepääsutee ehitamise ja hooldamise kulud katab avaldaja. Avaldaja palus panna rajatava tee ehitamise ja hooldamise kulud kohalikule omavalitsusele, arvestades avaldaja osalust 3000 euro ulatuses. Kuna ringkonnakohus leidis, et maakohus ei kaalunud nõuetekohaselt erinevaid juurdepääsu võimalusi, siis tuleb määrus tervikuna tühistada. Kolleegium selgitab, et määruskaebuses taotletud kujul ei saaks tee ehituse kulude jaotust ka õiguslikult lahendada. Selleks, et kohalik omavalitsus saaks osaleda tee ehituse kulude kandmises, peaks ta saama teealuse maa omanikuks. Seda on maakohus oma määruse põhjendustes ka selgitanud. Lisaks on Tahkuranna vald oma seisukohas välja toonud, et valla kehtiva üldplaneeringu kohaselt määratakse avalikuks kasutamiseks juurdepääsutee, mis teenindab vähemalt kolme kinnistut. Maakohtu määrusega kindlaks määratud kujul see juurdepääsutee nendele tingimustele ei vasta. Seetõttu on parema lahenduse leidmiseks vajalik ka muude juurdepääsu võimaluste kaalumine.
15.Kolleegium nõustub avaldajaga, et praeguses asjas ei lahendanud maakohus sisuliselt avaldajale kuuluvale kinnistule juurdepääsu probleeme. Ülaltoodud puudusi saab kõrvaldada menetlustoimingute tegemisega, mida ringkonnakohus ise teha ei saa. Seetõttu tuleb maakohtu määrus tervikuna tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks lahendamiseks.
16.Kuna ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks lahendamiseks, siis ei määra ringkonnakohus kindlaks menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus kindlaks TsMS § 172 alusel hagita menetluse sätete kohaselt asja uuel läbivaatamisel. Seega ei oma määravat tähtsust, et praegusel juhul on maakohus määranud menetluskulude jaotuse kindlaks vastuoluliselt. Nimelt on määruse resolutsioonis maakohus jätnud menetluskulud avaldaja kanda, kuid põhjendavas osas märkinud, et menetluskulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda.
17.Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule TsMS § 6186 lg 2 ning § 696 lg 1 järgi.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Vallo Kariler
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.