Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09. oktoobri 2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vaneadvokaadi abi Raivo Bergson Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Harju Maakohtu 09. oktoobri 2019 määrus osas, millega kohus pikendas XX suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani ja lubas kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 12.10.2019 kell 10.59 kuni 17.11.2019. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus esialgse õiguskaitse pikendamiseks rahuldamata, samuti täpsustada XX suhtes rakendatud esialgse õiguskaitse alguse ja lõpu kellaaega. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.
2.Harju Maakohtu 09. oktoobri 2019 määrus kehtib järgmises sõnastuses: 2.1.Rakendada XX suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutada ta psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega alates 08.10.2019 kell 10.59 kuni 12.10.2019 kell 10.59 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks.
2.2.Kohaldada XX suhtes psühhiaatriahaiglas viibimise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. 2.3.Jätta rahuldamata Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise pikendamiseks 40 päevani. 2.4.Määrus kuulub viivitamatult täitmisele ja määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud ja menetluse käik
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik esitas 09.10.2019 Harju Maakohtule taotluse XX paigutamiseks esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani.
2.Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik pühhiaatriakliinikus alates 08.10.2019. Sellel päeval kell 10:59 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 alusel. Puudutatud isik on oma psüühikahäire tõttu ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Ta ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades tema tervislikku seisundit, ei ole alust prognoosida paranemist nelja ööpäeva vätel. Seetõttu tuleb esialgset õiguskaitset pikendada neljakümne päevani ja lubada kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
3.Psühhiaatri arvamuse kohaselt algas puudutatud isiku ebaadekvaatne käitumine 2012.a. Ta esitas alusetuid kaebusi ja süüdistusi, käis perearstikeskuses sõimamas ja ähvardamas, karjus kodus ja oli vaenulik ema suhtes, helistas uksekellasid ja kandis prahti, uriini ja väljaheiteid naabrite uste taha. Ta viibis tahtest olenematul ravil 14.12.2015–22.01.2016. Vastuvõtul oli rahutu, valjuhäälselt sõimlev ja agressiivne, avaldas paranoilisi luulumõtteid naabrite suhtes ja kirjeldas halvustavate kuulmismeelepetete esinemist. Haiglas viibimise ajal ta kirjeldas, et naabrid kuulavad pealt tema telefoni, varastavad informatsiooni, kasutavad tema erilisi võimeid ja halvustavad teda pidevalt seina taga. Tal diagnoositi äge skisofreeniataoline psühhootiline häire F23.2. Psühhoosivastase ravi toimel (risperidoon 4mg) rahunes, meelepetted taandusid ja luulumõtete aktuaalsus vähenes, kuid haiguskriitikat ei kujunenud. Patsient keeldus töövõimekaotuspensioni taotlemisest. Planeeriti ambulatoorset ravi, kuid psühhiaatri vastuvõtule ta ei pöördunud ja toetusravi ei kasutanud. Teist korda hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabiga politsei kaasabil naabrite kaebuste tõttu (karjus kõvahäälselt, sõimas ja samas palus abi oma korteris, lõhkus ja loopis asju). Patsient ise eitas kaebusi ja sellist käitumist ning seostas kõike läbikostvate seintega. Ta rääkis lastest ja noorukitest, kes käivat teda ukse taga rääkimas ja halvustamas. Ajavahemikul 27.06.2017–28.06.2017 viibis ta haiglaravil. Tal diagnoositi äge domineerivalt luululine psühhootiline häire. Osakonnas oli ta umbusklik ja isoleeruv, kuid väliselt rahuliku käitumisega. Kaebusi ja ravivajadust eitas. Haiglaravi järgselt koostati
raviplaan ja anti soovitus psühhiaatrilise ravi jätkamiseks, kuid psühhiaatri vastuvõtule ta ei pöördunud ja ravimeid ei kasutanud. Puudutatud isik toimetati haiglaravile taas kiirabiga politsei kaasabil. Politseile oli esitatud majaelanike poolt hulgaliselt kaebusi patsiendi käitumise kohta – öösiti karjub, klopib seintele, hirmutab ja sõimab naabreid, viskab neile aknast solgivett, topib veriseid ja väljaheidetega pabereid postkasti, taob radiaatoritele, karjub naabrite uste taga, needes raskeid haigusi ja surma. Vastuvõtul oli ta ärev ja ärritunud, avaldas luulumõtteid naabrite vaenulikkuse kohta enda suhtes, kes kuulavad teda pealt, kommenteerivad, ähvardavad ja halvustavad. Patsient keeldus koostööst ja abist. Osakonnas on patsient rõhutatult viisaka olekuga, kuid süüdistab politseitöötajaid ja naabreid enda laimamises ning rõhutab, et on täiesti korralik ja terve inimene. Kontakt patsiendiga on formaalne. Ta avaldab mõtteid naabrite kahtlastest tegevustest. Naabrite kaebusi politseisse põhjendab nende sooviga enda tegevusi varjata. Ta keeldub kategooriliselt igasugusest ravist ja abist. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (episoodiline paranoidne skisofreenia stabiilse defektiga F20.02), tema avaldused ja käitumine on täiel määral haiguslikest elamustest juhitud ning oma seisundist tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Arvestades tema seisundit ja senist ravikoostöö puudumist, ei ole tõenäoline seisundi paranemine 4 päevase raviga sedavõrd, et oleks tagatud tema iseseisev ja ühiselu reegleid järgiv käitumine kodustes tingimustes, mistõttu tuleb jätkata psühhoosivastase ravi rakendamist haiglatingimustes kuni 40 päeva.
4.Kohus kuulas puudutatud isiku ära 09.10.2019. Puudutatud isik avaldas, et tema naabrid on hullud ja valetavad. Ta on täiesti terve inimene, adekvaatne ja ei vaja ravi. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
5.Maakohus rahuldas taotluse, rakendas puudutatud isiku suhte esialgset õiguskaitset alates 08.10.2019 kuni 12.10.2019 ja pikendas seda 40 päevani. Kohus määras, et puudutatud isik tuleb paigutada psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks alates 08.10.2019 kuni 17.11.2019 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Kohus määras kohaldada puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.
6.Tuvastatud asjaoludel esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – episoodiline paranoidne skisofreenia stabiilse defektiga. Tema avaldused ja käitumine on täiel määral juhitud haiguslikest elamustest ja ta ei ole oma seisundist tulenevalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Psühhootilistest elamustest tulenevalt võib ta jätkuvalt käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning ohustada sellega enda või ümbritsevate inimeste turvalisust.
7.Puudutatud isik on ohtlik iseendale ja ettearvamatu käitumise tõttu võib olla ohtlik ka ümbritsevatele inimestele. Ravi on võimalik ainult statsionaari tingimustes. Arvestades tema seisundit ja varasemat ravikogemust, ei ole alust prognoosida seisundi paranemist 4 tööpäeva vältel ning esialgset õiguskaitset tuleb pikendada 40 päevani.
8.Kuna puudutatud isik ei ole oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsust ravi lubamise või sellest keeldumise kohta, tuleb talle määrata tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamine sh vajadusel tahtevastase ravimi (psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva) manustamiseks.
9.Riigi õigusabi korras määratud esindaja toetab tahtevastase ravi kohaldamist.
Määruskaebus
10.Puudutatud isik palub maakohtu määruse tühistada.
11.Puudutatud isik leiab, et ta ei pea tahtevastaselt haiglas olema. Ta ei tunnista ravivajadust, on enda hinnangul terve inimene ja sattus haiglasse eksituse tõttu majaelanike valekaebuste alusel. Puudutatud isik ei ole teinud midagi halba ega andnud põhjust enda ravile paigutamiseks. Ta soovib minna koju. Tõendatud ei ole, et ta oleks ohtlik endale või teistele. Vastus määruskaebusele
12.Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata, kuna PsAS § 11 lg 1 tingimused on täidetud. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – episoodiline stabiilse defektiga paranoidne skisofreenia (F20.02), ta on ohtlik iseendale ja agressiivne teiste suhtes ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane, kuna ta ei mõista ravivajadust. Edasine menetluse käik
13.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 667 alusel tühistada osas, millega maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgse õiguskaitse tähtaega ja lubas kohaldada tema suhtest tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 12.10.2019 kell 10:59 kuni 17.11.2019. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab avalduse esialgse õiguskaitse pikendamiseks kuni 40 päevani rahuldamata. Samuti täpsustab ringkonnakohus esialgse õiguskaitse kohaldamise kellaaega. Maakohtu määrus jääb muus osas, s.o esialgse õiguskaitse rakendamise osas kuni nelja ööpäevani, muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
15.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 esimese lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest.
16.Maakohus tuvastas õigesti vajaduse kohaldada esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kuni neli päeva, kuna täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (episoodiline paranoidne skisofreenia stabiilse defektiga), sh on piiratud haiguskriitika ja arusaam ravivajadusest. Seetõttu võib puudutatud isik olla ohtlik iseendale või teistele ja tema ravimine on võimalik
üksnes statsionaarselt. Puudutatud isik keeldub nii ravist kui ka enda elatamiseks vajalike toetuste taotlemisest. Teiste suhtes on puudutatud isik ettearvamatu ja verbaalselt agressiivne. Määruskaebuse väited selle kohta, et puudutatud isik on terve ja ei vaja ravi, on vastuolus asjas esitatud tõendite ja maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Puudutatud isik vajas statsionaari tingimustes psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet ning esialgse õiguskaitsevahendi rakendamine neljaks päevaks oli tema suhtes põhjendatud. Ringkonnakohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaks aluse teistsuguse järelduse tegemiseks, kui tegi maakohus.
17.Samas on maakohtu määruse resolutsioon esialgse õiguskaitse rakendamise perioodi osas ebatäpne. TsMS § 534 lg 5 esimesest lausest ja PsaS § 11 lg-st 3 tulenevalt loetakse tahtest olenematu haiglaravi alguseks ajahetke, millal haiglas tehakse otsus isikule tahtevastase ravi kohaldamise kohta. Seega tuleb esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaeg määrata päevade ja tundide täpsusega. Puudutatud isiku võis paigutada tahtevastasele ravile esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks alates 08.10.2019 kell 10:59 kuni 12.10.2019 kell 10:59 (vt Riigikohtu 19.12.2014 määrust nr 3-2-1-155-13, p 46.5). Ringkonnakohus täpsustab vastavalt esialgse õiguskaitse rakendamise kellaaega.
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas ebaõigesti avalduse puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamiseks kuni 40 päevani. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib kohus pärast isiku enda ärakuulamist pikendada kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Seega tuleneb TsMS § 534 lg-st 5, et kohus saab esmalt otsustada isiku esialgse õiguskaitse korras paigutamise kinnisesse asutusse kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ja hiljem võib teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik. Seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. Kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist. Esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (vt Riigikohtu 19.12.2014 määrust nr 3-2-1-155-13, p 46.3).
19.Maakohus pikendas seega ebaõigesti esialgset õiguskaitset 40 päevani sama määrusega, millega otsustas isiku kinnisesse asutusse paigutamise kuni neljaks päevaks esialgse õiguskaitse korras. Seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et maakohus kuulas puudutatud isiku enne määruse tegemist ära ja kohtule oli esitatud koos avaldusega esialgse õiguskaitse kohaldamiseks psühhiaatri arvamus, mille kohaselt oli esialgse õiguskaitse pikendamine ilmselgelt vajalik. Iseenesest ei ole välistatud, et isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise pikendamist kuni 40 päevani palutakse koos esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusega, nagu on avaldaja teinud käesolevas asjas. Sellise esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse saab aga rahuldada üksnes siis, kui enne pikendamist esitatakse kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta (vt Riigikohtu 30.04.2019 määrust nr 2-18-17167, p 21). TsMS § 534 lg 5 sisuks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgne õiguskaitse on olnud tulemuslik või on vaja kinnises asutuses viibimist pikendada. Arstide arvamused, mis on antud enne esialgse õiguskaitse rakendamist, ei ole käsitletavad psühhiaatri või muu pädeva arsti arvamusena § 534 lg 5 teise lause mõttes.
20.TsMS § 534 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tuleb kohtul ka esialgse õiguskaitse pikendamisel 40 päevani tuvastada, et isiku psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematule ravile paigutamise
PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud eeldused on ilmselt täidetud, viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta ( vt ka Riigikohtu 19.12.2018 määrust nr 2-18-11917, p 20). Nagu juba eelnevalt märgitud, ei võinud maakohus tuvastada esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust ilma psühhiaatri või muu pädeva arsti arvamuseta, mis on antud pärast kohtu poolt esialgse õiguskaitse rakendamist. Käesolevas asjas TsMS § 534 lg-le 5 vastav arvamus puudub ja esialgse õiguskaitse pikendamine kuni 40 päevani oli ebaseaduslik, mistõttu tuleb maakohtu määrus selles osas tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab avalduse eeltoodud osas selle põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
21.Määruskaebemenetluses kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Gaida Kivinurm