TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

2013 veebruarikuu lõpus muutus patisendi käitumine taas kummaliseks, ei läinud tööle, kasutas firma raha omavoliliselt, sõimas ja süüdistas põhjuseta kõiki. Ta Ägestus pereliikmetele peale, ähvardas ja laamendas, noris tüli endise elukaalasega; töökohas tegi ebaadekvaatseid suuri plaane, lõhkus kontorimööblit ja ähvardas töökaaslasi tema soovidele mitte vastu tulles enesetapuga. 14.03.2013 hospitaliseeriti puudutatud isik ägedas maniakaalses seisundis kiirabi korras politsei kaasabil psühhiaatriakliinikusse, kus kohaldati tema suhtes kohtumääruse alusel tahtest olenematut ravi. Haiglas viibides oli puudutatud isik maniakaalses seisundis - väga aktiivne, sekeldav, konfliktne, mõttekäiguhäirete ja suurusmõtetega. Ravile allus visalt, sai suurtes annustes antipsühhootikume ja rahusteid ja vajadusel rahustavaid süsteid. 06.05.2013 põgenes puudutatud isik omavoliliselt haiglast, lahkudes kaaspatsiendiga välismaale (Vatikani), kust sugulastel abil toimetati ta tagasi Eestisse. Hiljem põgenes taaskord kodust ja oli kinni peetud politsei poolt. Viimati viibis Eestis tahtevastasel ravil kohtumääruse alusel 2015 suvel. Patsient oli elanud Maltal, kus politsei info kohaselt ta ei pöördunud puhkuselt tagasi haiglasse ravile. Talle olid määratud antipsühhootilised ja meeleolu stabiliseerivad ravimid. 17.09.2019 öösel kell 00.03 toodi puudutatud isik politsei kaasabil kiirabiga Sihtasutus PõhjaEesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse (psühhiaatriakliinik), kus tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Ta oli psüühikahäire tõttu ohtlik nii endale kui teistele. Tooduna psühhiaatriahaigla valvetuppa situatsioonis puudutatud isik ei orienteerunud, emotsionaalselt ülierutatuna vahel ähvardas siis jälle naeris. Väitis jätkuvalt, et ta on politseinik, teda jälitatakse, haige ta pole ja ravimeid ei võta. Ta ei olnud suuteline ise ravivajadust hindama. Tema seisundi paranemist ei olnud alust prognoosida nelja ööpäeva vältel. Avaldaja taotles eeltoodut arvestades rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset pikendada kuni 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Maakohtu lahend

otsust enda ravi jätkamise kohta. Temal esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit arvestades vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist. Seetõttu määras kohus tahtest olenematu pühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sh vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. Kohtumääruse kohaselt kuulas kohus puudutatud isiku ära. Puudutatud isik avaldas, et kutsus ise politsei ja et ta soovis tulla haiglasse, et sõpradele MM-le ja SS-le infot hankida ja paar kontakti saada. Eestisse põgenes Maltalt, kuna maffia tahtis teda seal tappa ja seepärast viibis Maltal ka psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isiku raviarsti hinnangul on vajalik haiglaravi kestusega kuni 40 päeva, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, ta on endiselt maniakaalne. Riigi õigusabi korras puudutatud isikule määratud esindaja toetab taotlust. Kohtu hinnangul nähtus vajadus pikemaajaliseks haiglas viibimiseks sellest, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumisega võib olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevale. Endale ohtlikkus seisnes selles, et isik võis asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda meelepetete mõjul ja suutmatusest ümbritsevat adekvaatselt tajuda. Teistele ohtlikkus seisnes selles, et ta võis haigusseisundis olla agressiivse ja vägivaldse käitumisega (nt füüsiliselt vägivaldne). Eelmärgitut silmas pidades pidas kohus põhjendatuks pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leiab, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus

Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt PsAS § 11 lg 1 sätestatud tingimused ei ole tema suhtes täidetud. Isikul raske psüühikahäire olemasolu, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ja tema ohtlikkus endale või teistele, on kaks kolmest eeldusest, mis peavad PsAS § 11 lg 1 kohaselt esinema, et isik oleks õigus võtta tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või tema suhtes oleks võimalik tahtest olenematut ravi jätkata. Puudutatud isiku läbivaadanud psühhiaatri arvamusega on tõendatud, et isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Nimelt on puudutatud isikul diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire maniakaalne episood (F33), mistõttu on käitumine täiel määral mõjutatud temal esinevatest haiguslikest elamustest ja muutunud ettearvamatuks, ähvardavaks ja agressiivseks. Asjaolu, et puudutatud isik ise on seisukohal, et ta on terve ja ei vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Sõltuvalt oma seisundist ei mõista puudutatud isik ravivajadust. Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 kuulas maakohus ära ka puudutatud isiku enda ja veendus vahetult tema olukorras. Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, et puudutatud isik oli psüühikahäire tõttu ohtlik esmajoones iseendale, ohustades enda julgeolekut, elu ja tervist, kuid võis oma ettearvamatu ja agressiivse käitumisega ohustada ka teisi isikuid. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on vastuolus TsMS § 534 lg-ga 5 kohaldanud käesolevas asjas 18.09.2019 määrusega esialgset õiguskaitset juba algselt pikemaks perioodiks kui neli päeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Riigikohus on selgitanud, et esmalt saab otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1155-13, p 46.3 teine lõik). Ringkonnakohus möönab, et arstidel võib juba esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajaks tekkida veendumus, et isikule on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist abi rohkem kui neli päeva. Nii ka käesolevas asjas, kus nii valvearst 18.09.2019 taotluses kui arvamuse allkirjastanud teine psühhiaater leidsid, et puudutatud isiku tervislikku seisundit arvestades ei ole nelja ööpäeva vältel psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see minetus praegusel juhul siiski alust maakohtu lahendi tühistamiseks, kuna maakohus on määruse tegemisel sisuliselt kontrollinud ja tuvastanud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse pikendamise eelduste esinemise. TsMS § 172 lg 3 alusel jäävad puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riigi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud avaldajal puuduvad. Riigi õigusabi korras kaebuse esitajale määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega pärast vastava taotluse saamist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.