Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.09.2019 määrus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
Menetluse liik
nende Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi vanemabi Mariann Tusti Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 25.09.2019 määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 25.09.2019 Harju Maakohtule avalduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks XX (puudutatud isik) suhtes. Taotlusele on lisatud arsti arvamus.
2.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH psühhiaatriakliinikus alates 15.09.2019. 25.09.2019 kell 08.00 rakendati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel. Seega palub avaldaja rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
3.Avaldusele lisatud arsti arvamuses on märgitud järgmist: puudutatud isik viibib statsionaarsel ravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus teist korda elus. Varasemalt on olnud alkoholi kuritarvitamise tõttu lühiajaliselt Wismari haiglas ravil, regulaarset psühhiaatrilist ravi ei ole teadaolevalt saanud. Hospitaliseeritud Psühhiaatriakliinikusse erakorraliselt 15.09.2019. Suunatud rindkerekirurgia osakonnast, kus viibinud alates 11.09 enesevigastuse järgselt. Joobes pussitas end kööginoaga rindkerre. Kirurgia osakonnas operatsiooni järgselt vallandus delirioosne seisund tugeva rahutusega.
4.Esialgu oli hospitaliseeritud tahtest olenematule ravile valvearsti otsusel. 17.09.2019 oli tahtest olenemstu ravi lõpetatud, kuna patsient avaldas, et on nõus raviga. 19.09.2019 suunatud edasiseks raviks II osakonda. Osakonda saabumisel patsient küsis, kas ta saab koheselt koju minna. Enda arvates ravi ei vajanud, olukorda adekvaatselt ei hinnanud. Patsient ütles esialgu, et kukkus juhuslikult noa peale, siis, et ei mäletagi juhtunut. Edaspidi kehitas õlgu, väitis, et "tegi nalja", "midagi erilist ei juhtunud". Nõustus haiglaraviga kuni 24.09, kuna talle selgitati, et vajab ka füüsilise seisundi jälgimist (Hgb, põletikunäitajad - oli määratud antibakteriaalne ravi, kirurgias vajas vereülekandeid). 23.09.2019 korduval vestlusel avaldas patsient jätkuvalt tungivat soovi ravi koheselt lõpetada, palus lähedastel võtta ta koju omal vastutusel. Kontakt patsiendiga formaalne, ta on napisõnaline, nägu hüpomiimiline. Osakonnas omaette, teistega ei suhtle. Jätkuvalt väidab, et midagi tõsist pole temaga juhtunud ja mingit ravi ta ei vaja. Eitab meeleolu, tahteaktiivsuse alanemist, suitsiidmõtteid.
5.Patsiendi lähedaste poolt saadud andmetel on patsient ka enne tarvitanud alkoholi, tal on esinenud joomasööste, kuid alates kevadest 2019 on ta psüühiline seisund muutunud progresseeruvalt halvemaks. Patsient on muutunud düsfooriliseks, tõmbunud endasse, avaldanud kiivusluulumõtteid. Suvel ei tulnud enam tööga suvilas toime, asjad olid laiali, kuigi väitis, et hakkab suvilas tööd tegema. Alates 20.08 on joonud vahetpidamata, 4.09 toimetati Wismari haiglasse, kus sai infusioonravi joomasööstu katkestamiseks, kuid koju naastes koheselt jätkas alkoholi tarvitamist. Jõi 10 minutiga pudeli viina, lähedastele ütles, et ei soovigi enam juua, kuid mitte juua ka ei suuda. Alates 10.09 hakkas avaldama surmasoovi - palus, et lähedased annaksid talle mürki, rääkis et on muutunud mõttetuks inimeseks, koormaks kõigele, enam ei soovi elada. Küsis jätkuvalt abikaasa käest, kas tal on ikka armukesi, "ma tean, et on, sa maksad neile oma kullaga". Midagi ei söönud, adekvaatset kontakti temaga lähedased enam ei saavutanud. 15.09.2019 leidis abikaasa patsienti köögi põrandalt teadvuseta, nuga rinnus.
6.Praeguse seisuga patsient osakonnas jätkuvalt masenduses, hüpomiimiline. Esineb mäluhäireid, konfabulatsioone. Ravi ei pea vajalikuks, ütleb, et tahaks vaid minna koju, kus abikaasa hoolitseb ta eest, tagab hea toitumise ja tervis taastub. Meeleolu alanemist
seletab sellega, et viibib haiglas, kus talle ei meeldi. Adekvaatset kriitikat oma terviseseisundi ja ohtliku käitumise kohta ei ole tekkinud. Kontakt patsiendiga jätkuvalt formaalne. Ta ei avalda spontaanselt ning eitab küsitlusel luulumõtteid, meeleolu alanemist. Objektiivselt on apaatne, jõuetu, deprimeeritud. Korduvalt on küsinud abikaasa käest ka haiglas viibimise ajal tema armukeste kohta, on veendunud, et abikaasa pole temale truu ning maksab oma armukestele. Neid mõtteid avaldab vaid abikaasale, personaliga rääkides dissimileeriv.
7.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire raske depressiooni ja luululise häire näol, suitsidaalne käitumine. Seisund on süvenenud mitme kuu jooksul alates kevadest 2019, taustaks alkoholi sõltuvus, alates 20.08 tarvitanud alkoholi pidevalt (varasemalt sellist käitumist pole patsiendil esinenud). Ta avaldab jätkuvalt luulumõtteid oma abikaasa suhtes, kodus varasemalt on olnud abikaasa suhtes verbaalselt agressiivne. Tema psüühiline seisund on käesolevalt haiguslikest elamustest hõivatud. Oma seisundist tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust. Haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii enesele kui ka teistele. Patsiendi seisundit ja senist ravi hinnates pole tõenäoline seisundi paranemine ja iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes 4päevase haiglaravi järgselt, mistõttu taotlevad raviarstid kohtult luba puudutatud isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja temale rahustava, meeleolu stabiliseeriva ning psühhoosivastase ravi manustamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest. Esimese astme kohtu määrus
8.Harju Maakohtu 25.09.2019 määrusega rakendati puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 25.09.2019 kuni 29.09.2019; pikendati puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani; paigutati puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kuni 04.11.2019 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks; kohaldati puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.
9.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi haigla psühhiaatriaosakonnas kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 sätestab, et esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks, samuti esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise taotluse esitab isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Haigla pea- või ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst.
10.TsMS § 533 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 2) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 sätestab, et esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist
võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
11.Kohtule esitatud arsti arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire raske depressioon ja luululine häire, suitsidaalne käitumine. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Puudutatud isik on oma seisundist tingituna ja ravita jäämisel ohtlik oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega eelkõige endale. Puudutatud isiku seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tajuma ravivajadust. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut.
12.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ning haiglaravita jätmisel võib puudutatud isik psüühikahäire tõttu ohustada enda elu, tervist ning julgeolekut. Seetõttu kohaldab kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutab isiku neljaks päevaks kinnisesse asutusse alates 25.09.2019 kuni 29.09.2019.
13.Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, seehulgas ravimite võtmisest keeldumise osas. Kohus määrab seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sealhulgas vajadusel tahtevastase ravimite manustamise.
14.TsMS § 534 lg 5 sätestab, et esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Esialgset õiguskaitset võib kohaldada ka käesoleva seadustiku § 537 lõikes 4 nimetatud eesmärgil ja tähtaja jooksul.
15.Seoses avaldaja esialgse õiguskaitse pikendamise taotlusega kuulas kohus 25.09.2019 ära puudutatud isiku tema esindaja juuresolekul. Puudutatud isik avaldas 25.09.2019 ärakuulamisel järgmist: „Haigla on väga hea. Arstid on väga head. Kogu teenindav personal ja õed on suurepärased. Asi on selles, et ma talun halvasti suurt hulka inimesi. Mõnikord peale sööki iiveldab. Kõhulahtisus on. Maos keerleb kõik ringi. Siin on tualeti kasutamisega seotud ebamugavused. Olen nõus ravima, juba on mul õmblus maha võetud. Ilus-puhas haav on. Tablette võtan. Et kui on mingite vitamiinide järgi vajadus, siis seda saab ka kodus teha. Kodus saab ka parema toiduga enda enesetunnet parandada, füüsilist seisundit ja psüühilist samuti. Mingi aja olen nõus ravil olema. 11.09 sattusin haiglasse. Haigla osas pretensioone pole. Raske on taluda seda üldsust siin. Tahan, et kodused olud revalveeriksid edasise ravivaliku. Tunnen end hästi, peamine, et haav on ilusti kinni kasvanud. Kodune toit on muidugi parem. See on minu ettepanek. Lihtsalt mänglevalt vehkisin noaga ja kogemata läks liiga tugevasti. Puht juhuslikult. Mingit enesetapukatset ei olnud, kedagi ei ole rünnanud. Psüühiline, moraalne seisund on normaalne. Rohkem küsimusi ei ole. Ei olnud kaine, kui noa intsident juhtus. Ei tarvita tihti alkoholi. Muidu klaas viina. Lihtsalt juhtus nii, rumaluse tõttu.“ Puudutatud isiku esindaja ei vaielnud vastu puudutatud isiku paigutamisele kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras.
16.Puudutatud isiku raviarst avaldas 25.09.2019 ärakuulamisel, et puudutatud isik ei soovi ravi. Ütleb, et tegi nalja. Mingit kriitikat ei ole. Tarvitas alkoholi alates 20.08 kuni 15.09, midagi ei söönud, ainult jõi. Lähedaste sõnul hakkas ta kevadest muutuma. Talle ei meeldinud midagi. Esitas naisele kummalisi küsimusi. Ei tulnud enam oma asjadega toime. Viimane kord avaldas, et ta ei tahagi enam juua, aga ei saa ka mitte juua. Rääkis mõttetusest ja pussitas end. Naine tuli kööki, mees lamas teadvuseta nuga rinnus.
Igaühele avaldab seda erinevalt, ühele ütleb, et ei mäleta, mis juhtus, teisele, et tegi nalja, kolmandale, et kukkus.
17.Kohtu hinnangul puudutatud isik oma ravivajadust ei mõista. Puudutatud isiku raviarsti hinnangul on vajalik haiglaravi kestusega kuni 40 päeva. Kohtu hinnangul nähtub vajadus pikemaajaliseks haiglas viibimiseks sellest, et puudutatud isik võib oma psüühilise seisundi tõttu käituda enda elu ja tervise suhtes ettearvamatult. Puudutatud isik on psühhoosist tulenevalt ennast kahjustav – ta on väljendanud suitsiidimõtteid ning seejärel ennast noaga kõhtu pussitanud. Selline käitumine näitab otsest reaalset ohtu tema enda elule. Ilma adekvaatse ravita võib tema seisund halveneda, toimetulematus süveneda. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline kontrollima oma käitumist. Seega esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Seetõttu määrab kohus pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Kohus paigutab puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks ehk kuni 04.11.2019 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks.
18.Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ning kohalikku omavalitsust, sest nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isiku psüühikahäire on eeltoodust nähtuvalt toonud kaasa esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldused, mille esinemine ei sõltu nimetatud isikute arvamusest. Määruskaebus
19.Puudutatud isik palub 10.10.2019 määruskaebuses maakohtu määruse tühistada või alternatiivselt muuta määrust osaliselt ja kohaldada tahtest olenematut ravi kuni 30 päeva. Puudutatud isiku füüsiline tervis on haiglas halvenenud, vererõhk on 160. Puudutatud isikule ei ole selge, mis diagnoos talle pandud on. Rasket psüühikahäiret puudutatud isikul ei ole. Puudutatud isik ei nõustu ka määruses näidatud ravi piirtähtajaga 40 päeva. Puudutatud isik oleks nõus vajadusel olema haiglas kuni 30 päeva. Puudutatud isikul ei esine rasket psüühikahäiret, mistõttu puudub seaduses ettenähtud alus tahtevastase ravi kohaldamiseks või alternatiivselt taotleb ravi kohaldamise piirtähtaja lühendamist 30 päevani. Menetluse edasine käik
20.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
21.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
22.Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
23.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-s 1 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani. Maakohus on selles osas oma seisukohti piisavalt põhjendanud.
24.Asja materjalist nähtub, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Esialgsele avaldusel lisatud psühhiaatrite (Jekaterina Kress ja Ülle Võhma) arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire raske
depressiooni ja luululise häire näol ning suitsidaalne käitumine. Vastuses määruskaebusele on avaldaja täpsustatud, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire - luululine häire ning kaasuvaks välja kujunenud alkoholi sõltuvus (aine episoodiline tarvitamine).
25.Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul tõendatud eelkõige psühhiaatrite JK ja ÜV arvamusega. Samuti on maakohus puudutatud isiku 25.09.2019 ära kuulanud ja veendunud, et puudutatud isik vajab ravi. Ka kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja ei vaielnud vastu puudutatud isiku paigutamisele kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras.
26.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et haiglaravita jätmisel võib puudutatud isik psüühikahäire tõttu ohustada enda elu, tervist ning julgeolekut. Maakohus on põhjendanud, et puudutatud isik võib oma psüühilise seisundi tõttu käituda enda elu ja tervise suhtes ettearvamatult. Puudutatud isik on psühhoosist tulenevalt ennast kahjustav – ta on väljendanud suitsiidimõtteid ning seejärel ennast noaga rindkeresse pussitanud. Kuivõrd asja materjalist nähtuvalt ei oma puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest (haiguskriitika puudub), siis ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane ega võimalik. Puudutatud isik vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaari tingimustes.
27.Lisaks on 16.10.2019 vastuses määruskaebusele avaldaja välja toonud, et ravi foonil ei ole patsiendil haiguskriitikat kujunenud, ravivajadust ta ei mõista. Patsient on korduvalt avaldanud soovi haiglast lahkuda ja ravimitest keelduda. Avaldaja hinnangul ei ole võimalik välistada patsiendi ebaadekvaatse ja ohtliku käitumise kordumist väljaspool kontrollitud ravikeskkonda.
28.Kaebaja märgib määruskaebuses, et ta ei nõustu ravi piirtähtajaga 40 päeva ning oleks nõus vajadusel olema haiglas kuni 30 päeva. Kuivõrd ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu ennast ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane, siis ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et esialgse õiguskaitse pikendamine 40 päeva asemel 30 päevale oleks piisav. Lisaks on puudutatud isiku raviarsti hinnangul vajalik haiglaravi kestusega kuni 40 päeva ning maakohus on sellega nõustunud. Siiski on ravivajaduse äralangemisel võimalik avaldajal esitada kohtule taotlus puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi lõpetamiseks enne 04.11.2019.
29.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
30.Määruskaebuste menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.