Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Kohtumentluses jäi hageja varem esitatud juurde. 23.08.2019.a seisukohas teatas hageja, et esitas kõik töövaidlusega seotud dokumendid Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile, mille põhjal tegi viimane ka otsuse. Tööandja aga ei esitanud TVK-le dokumente, mille nõude oli hageja TVK avalduses esitanud. Hageja leidis, et TVK otsus on tehtud põhinedes kõigile faktidele, dokumentidele, mida mõlemad pooled said võimaluse esitada. Tööandja ESTAK PEIPSI OÜ juhatuse liige Axxxxs Kxxxxxx on nõus sellega, et ta ei hüvitanud puhkusetasu 140, 41 euro ulatuses. 23.08.2019 kuupäevaks ei olnud nimetatud summa hageja panga arveldusarvele laekunud. 07.10.2019.a esitas hageja täiendava seisukoha. Hageja teatas, et kostja väide töölepingu esitamisest talle 01.04.2019.a ei vasta tõele ning et 11.04.2019.a vormistati talle tema nõudmisel leping soome keeles, ei vasta samuti tõele. Vormistati vaid üks leping 11.04.2019.a. Hageja väitel tõendab asjaolu, et ta enne 11.04.2019.a lepingut ei saanud see, et ta pöördus Soome tööinspektsiooni, mille inspektor edastas kirjaliku kinnituse, mille kohaselt Sxxxxx Zxxxxxxxx pöördus tema poole seetõttu, kuna talle polnud õigeaegselt vormistatud töölepingut. Sellise teate on hageja esitanud 10.04.2019 ka Wursti OÜ-le. Kuna hagejal ei olnud kirjalikku töölepingut, ei olnud ta teadlik, millised on tema töötingimused ja kes on tema tegelik tööandja. Samuti polnud hageja teadlik, millised on tema õigused ja kohustused antud töökohale tööle asudes. Kuigi hageja teadis, et töötab Wursti OY-s, selgus pärast kirjaliku lepingu saamist, et tegelikkuses hageja töötab ettevõttes Estak Peipsi OÜ ja peab täitma oma tööülesandeid renditööna Taykakämmen OY juhtimise ja järelvalve all. Hageja leidis, et kostja on rikkunud töölepingu sõlmimise nõudeid ja jätnud lepingust välja asjaolud, mis seal pidanuks olema. Lepingus ei ole teavitatud töötajat katseaja kestuse ja tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjuse kohta (töötajaga oli sõlmitud tähtajaline leping) ning puudub ka kirjalik teavitus, et tööülesandeid täidetakse renditööna kasutajaettevõttes ja kuidas antud juhul kulutused hüvitatakse. Kuna tööandja ei täitnud oma kohustusi ja ei teavitanud töötajat eelpool nimetatud töötingimusest, siis töötaja ei saanud teada, millised on tema töötingimused antud töökohale tööle asumisel. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et tööandja Estak Peipsi OÜ on oluliselt töölepingut rikkunud. Hageja märkis, et kostja küsis tema dokumenti ja isikuandmeid alles 04.05.2019.a, s.o siis kui tööleping oli juba lõpetanud. Hageja selgitas, et enne lepingu sõlmimist oli tööandja ja töötaja vahel suuline kokkuleppe, et tööandja võtab endale kohustuse vormistada dokumendid (maksukohustuslase number, Soome isikukood ja Soome pangaarve), mis annavad hagejale võimaluse ja õiguse töötada Soome Vabariigis. Kostja rikkus seda kohustust, mistõttu võttis hageja 12.04.2019.a vaba päeva, et ise oma dokumendid vormistada. Hageja leidis, et kostja rikkumine on ka see, et ta ei registreerinud hagejat Eestis töötajate registris. Hageja leidis, et tal on õigus saada töölähetuse päevarahasid, mis on seni välja maksmata. Hageja leidis, et tal on õigus saada päevaraha 246.07 eurot, mille väljamõistmist ta hagimenetluses soovib. Hageja leidis, et tööandja on talle jätnud välja maksmata ka osa töötasu summas 249.60. Hageja teatas, et kostja arvestus, et hageja töötas vaid 57 tundi, on ebaõige. Lähtudes kostja enda väidetest, et hageja puudus 5 päeva ja töötas ühe 1 tunnise päeva, oleks tööaja arvestus järgmine: tööleping kestis 16 päeva ja sellel ajal hageja puudus töölt 5 päeva, siis ta töötas 10 8-tunnist tööpäeva ja lisaks ühe ühetunnise päeva, kokku seega 81 tundi. Arvestades tunnitasu 10.40 eurot, pidanuks hageja töötasu olema 842.40 eurot. Hageja märkis, et kostja ei saanud eeldada, et tegemist ei ole erakorralise töölepingu ülesütlemisega, sest tähtajalist töölepingut ei saa TLS § 9 lg 1 alusel üldse korraliselt üles öelda. Töötaja saab tähtajalise töölepingu enne selle lõppemist üles öelda ainult erakorraliselt TLS §

91 alusel mõjuvate põhjuste olemasolul. Seega hagejale jäi arusaamatuks, miks tööandja ei vaidlustanud töökomisjonis erakorralist ülesütlemist. Kohtuistungile hageja ei ilmunud. Ta esitas 08.11.2019.a õhtul, so üks tööpäev enne istungi toimumist kohtule taotluse istungi aja muutmiseks. Kohus taotlust ei rahuldanud. Samas taotluses teatas hageja, et kui kohus istungi aega ei muuda, palub ta asja arutada tema osavõtuta. 11.11.2019.a esitas hageja täiendava seisukoha, milles jäi selle juurde, et talle 01.04.2019.a töölepingut tööandja poolt ei edastatud. Hageja selgitas, et suuline kokkulepe oli tööandajaga olemas selles, et pidi toimuma ettevõttes Wursti OY ja nii tegelikkuses ka oli, kuid pärast töölepingu kättesaamist 11.04.2019, selgus et töölepingu kohaselt peab töötaja täitma oma tööülesandeid renditööna Taykakämmen OY juhtimise ja järelvalve all. Sellele olulisele töölepingu rikkumisele viitab töötaja oma töölepingu ülesütlemisavalduses. See tähendab, et tööandja on ühepoolselt töölepingut muutnud. Hageja jäi ka selle juurde, et kirjalik tööleping ei sisaldanud selgitusi katseaja ja lepingu tähtajalisuse kohta ning seda, et tööd tehakse renditööna ning sellega seotud kulude hüvitamise kohta. Hageja viitas, et kostja väide punktis 3.3, et töölähetuse päevarahasid ei pea tööandja tasuma, kuna TLS kohaselt töötab töötaja renditöölisena välismaal. Tegemist ei ole töölähetusega TLS § 21 mõttes, kuid 01.08.2019 taotluses punktis 1.3 tööandja tunnistas, et töötaja töötas töölähetuses Soome Vabariigis ja punktis 1.5 isegi väitnud, et tasus välislähetuse päevarahad. Kostja vastuväited Kostja TVK-s asja läbi vaatamise istungile ei ilmunud. Kirjalikult oli kostja esindaja teatanud (t lk 41), et töötaja töötas alates 01.04.2019.a Soome ettevõttes Wursti OY pakkijana. Soomes töötamise ajal oli töötajal 5 põhjuseta puudutud päeva, lisaks veel üks 1-tunnine päev. 16.04. 2019.a vastas töötaja tööandaja telefonikõnele, et ta ei soovi töötada ja lahkub töölt. Tööandja on arvestanud tema lõpparve- palga ja puhkusetasu, millest 06.06.2019.a on välja makstud 592.80 eurot. Kuna töötaja töötasu deklareeritakse Soomes, ei ole töötaja Eesti Maksuametis registreeritud. Kohtule esitatud avalduse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja töötas perioodil 01. aprillist 2019. a kuni 16. aprillini 2019. a Estak Peipsi OÜ-s. Pooled ei vaidle töötasu suuruse üle. Kostja selgitas, et hageja töötas töölähetuses Soome Vabariigis, ettevõttes Wursti OY. Tööandjale laekus Soome ettevõttelt info, et töötaja ei ole oma lühikese töötamise aja jooksul viiel päeval tööle ilmunud ja tööandja esindaja küsis töötajalt selgitust. Töötaja esitas 16.04.2019.a töölepingu ülesütlemise avalduse. Kostja leidis, et töölepingu lõpetamist ei saa pidada erakorraliseks, kuivõrd selleks puudub õiguslik alus ja erakorraliseks ülesütlemiseks on täitmata materiaalne eeldus. Kostja oli seisukohal, et hageja ei ole välja toonud mitte ühtegi faktilist asjaolu, mis väidetavalt kaalub üles töölepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise ja töösuhte lõpetamise. TLS § 85 lg 3 kohaselt eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Kostja leidis, et hageja avaldus töösuhte lõpetamiseks on korraline. Esitatud ülesütlemisavalduse alusel ei olnud kostjal alust arvata, et hageja on enda arvates öelnud töölepingu üles erakorraliselt, mille tõttu tööandja ei vaidlustanud töövaidlusorganis koheselt töötaja ülesütlemisavaldust. Töötaja põhjendas ja selgitas oma tahteavaldust ning omistas sellele erakorralise ülesütlemise tahteavalduse sisu alles TVK menetluse käigus. Seoses hageja esitatud väidetavate kostja rikkumistega, selgitas kostja järgmist: - Kirjaliku lepingu sõlmimise viibimist ei saa ette heita kostjale. Enne tööle asumist kooskõlastasid tööandja ja töötaja kõik töölepingu olulised tingimused ja tööandja väljastas töötajale tööandja esindaja poolt allkirjastatud töölepingu projekti 01.04..2019. a. Töötaja antud

lepingut ei allkirjastanud ja ei tagastanud. Tegemist ei ole mitte Tööandja vaid Töötaja soovimatusega allkirjastada kirjalikku lepinguteksti. - Muude dokumentide vormistamine viibis aga seetõttu, et töötaja ei tagastanud töölepingu projekti ja ei esitanud isegi peale faktilist tööle asumist tööandjale oma isikut tõendavat dokumenti, fotot ega ka oma pangakonto andmeid, pidi tööandja töötajalt andmeid eraldi küsima. Seega oli ka dokumentide vormistamise põhjuseks töötaja enda tegevusetus. - Ebaõige on töötaja väide, et ta ei olnud teadlik oma töötingimusest. Kõik töötingimused olid töötajaga läbi arutatud enne faktilise töösuhte algust ja hiljemalt 01.04.2019. a oli töötajale esitatud lepingus. Kostja märkis, et kuigi töötaja kinnitas ebaselgust oma töötamise koha ja töötingimuste suhtes, on ta ometi asunud peale tööandjaga tingimuste arutamist tööle välisriigis, Soome Vabariigis. - Tõendamata on hageja väited tööandja poolt töötasuga seotud maksude mittetasumise kohta, töötingimuste mittevastavuse ja antisanitaarsuse kohta jms. Kostja leidis, et tema ei ole töölepingut rikkunud, mistõttu on erakorraline töölepingu ülesütlemine tühine. Kuivõrd töötajal puudus alus töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks, tuleb lugeda töösuhe lõppenuks korralise ülesütlemisega 17.05.2019. a, mil möödub seaduses sätestatud 30-päevane etteteatamistähtaeg vastavalt TLS § 98 lõikele 1. Kostja avaldas, et juhul, kui kohus asub seisukohale, et tegemist on siiski töölepingu erakorralise ülesütlemisega, on tööandja seisukohal, et töötajal puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (materiaalsed eeldused on täitmata), mistõttu on erakorraline ülesütlemine tühine. Erakorralise ülesütlemise aluste ja kehtivuse tuvastamise korral taotles tööandja TLS § 100 lg 4 alusel välja mõistetud hüvitise tühistamist või vähendamist arvestades nii töötaja kui tööandja poolt esitatud tõendeid ja argumente ja hea usu põhimõtet. Alternatiivselt taotles tööandja ka töölepingu lõpetamist TLS § 107 lg 2 alusel kui töölepingu ülesütlemise oluliste asjaolude tuvastamiseks vajalik tõendite kogum jääb ebapiisavaks ja kohus peab võimalikuks tööleping ise lõpetada. Kostja tunnistas saamata puhkusehüvitise nõuet summas 140,41 eurot. 31.10.2019.a esitas kostja täiendava seisukoha. Kostja märkis, et puudub vaidlus selles, et töötajal ja tööandajal oli 01.04.2019.a sõlmitud suuline tööleping, mis vormistati kirjalikuks 11.04.2019.a siis, kui töötaja oli valmis lepingut allkirjastama ja tal oli siis seda reaalselt vaja, et ennast Soome Vabariigis töötajana registreerida. Oma seisukohtades on töötaja omaks võtnud faktilised asjaolud, et tööandja esindaja Axxxxx Kxxxxxx selgitas Sxxxxx Zxxxxxxxxxe, et ta hakkab töötama renditöölisena Soomes ettevõttes Wursti OY pakkija ametikohal. Töötaja kinnitab samuti, et palga osas saavutasid pooled kokkuleppe juba enne lepingu sõlmimist. Seega olid tööandja ja töötaja suuliselt töölepingu sõlminud enne kui töötaja faktiliselt Soome Vabariigis tööle asus. Tööandja süüdistamine töölepingu mittesõlmimises või sellega viivitamises ei ole antud juhul asjakohane etteheide ja see ei ole töölepingu oluline rikkumine. Töölepingus on kirjas, et töö tegemise koht Soome Vabariik ja töötaja töötab renditöölisena. Kuna töötaja töötas välismaal renditöölisena, siis ei ole tal TLS § 21 alusel õigus saada päevarahasid. Vastavalt Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vaheline tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu art 151 makstakse kõik maksud Soome Vabariigis ja seda kostja on ka teinud. Välisriigi kodanikule antakse isikliku taotluse alusel Soome isikukood ning kodanik peab isiklikult Soome magistraadile esitama vajalikud dokumendid. Kostja märkis, et puudus kokkulepe, et tööandja peab Soomes töötajale mingid dokumendid korda ajamata. Tööandja ei saagi sellist personaalset toimingut, mille käigus kontrollitakse ka töötaja isikusamasust, tema eest teostada. Kui töötaja täidab

tööülesandeid välisriigis ja Eestis maksukohustust ei teki, siis töötajat töötamise registrisse registreerima ei pea. Töötaja ei ole selgitanud, kuidas rikkus tema õigusi see asjaolu, et ta väidetavalt ei teadnud ta kelle juures ta töötas. Kostja jäi selle juurde, et tema töötasu arvestus on õige ja seega on õige ka lõpparve arvestus. Ka hageja ise on omaks võtnud, et asjaolu, et 5 tööpäeval ta tööd ei teinud ja ühel tööpäeval tegi tööd 1 tunni. Samuti on hageja omaks võtnud asjaolu, et 12.04.2019 tegeles ta töö ajast dokumentide taotlemise ja vormistamisega informeerides sellest ka tööandjat ja järelikult ka sellel päeval ei teinud sisulist tööd. Seega ei töötanud hageja kokku 6 päeval. 16.04.2019.a ülesütlemisavaldusest ei selgu, et tegemist on erakorralise ülesütlemise avaldusega. Töölepingu olulise rikkumise asjaolusid on hageja püüdnud põhjendada oma 04.10.2019 vastuses, aga ka need väited ei tõenda töölepingu olulist rikkumist tööandja poolt. Kostja jäi selle juurde, et töölepingu lõpetamist ei saa pidada erakorraliseks, kuivõrd selleks puudub õiguslik alus ja erakorraliseks ülesütlemiseks on täitmata materiaalne eeldus. Kohtuistungil jäi kostja kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kostja esitas kohtule tööaja tabelid ja selgitas, et puudutud 5 päeva olid tööpäevad, lisaks sellele olid hagejal vabad nädalavahetused- tööl on ta olnud 7 päeva ja 1 tund. Kostja võttis omaks, et 12.04.2019.a, kui töötaja ajas korda oma dokumente, ei saa lugeda põhjuseta puudutud päevaks ja töötajal on õigus selle päeva eest saada töötasu. Kostja teatas, et puhkusehüvitist ei ole kahjuks veel välja makstud, kuigi ta nõuet tunnistab. Kostja seaduslik esindaja Axxxxx Kxxxxxx kinnitas, et andis soomekeelse töölepingu hagejale üle 01.04.2019.a Soomes ja seda kohe allkirjastatult tagasi ei saanud- hageja soovis sellega tutvuda. Leping on soome keeles, sest see tuleb esitada Soomes dokumentide (nt Vero kaart) saamiseks. Kostja lepinguline esindaja leidis, et hageja esitatud tõendid ei tõenda hageja väidet selle kohta, et kostja talle töölepingut allkirjastamiseks ei olnud esitanud- need tõendid tõendavad vaid seda, et töötaja on pöördunud nõustamiseks. Kostja esindaja selgitas ka, et Wursti OY esindaja on Taykakämmen OY, kes pidi töötajat kohapeal juhendama. Miks lepingus puudub selgitus selle tähtajalisuse põhjuste kohta, kostja selgitada ei osanud. Kostja teatas, et ei aktsepteeri ülesütlemist kui erakorralist, sest sellest ei ole aru saada, et öeldi üles TLS § 91 alusel. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Esmalt märgib kohus, et ei aruta hageja nõuet lähetuse päevarahade saamise nõudes. Hageja esitas lähetuse päevarahade nõude TVK-le, kuid istungil loobus nõudest. TVK ei ole selles osas ka sisulist otsust teinud. Kohus saab hagimenetluses läbi vaadata nõudeid, milles taotletakse TVK otsuses lahendatud nõuete uut läbi vaatamist- käesolevalt ei ole TVK päevarahade nõuet ei rahuldanud ega ka rahuldamata jätnud, sest hageja ise loobus nõudest. Hageja ei esitanud TVK otsuse kättesaamisest 30 päeva jooksul kohtule taotlust, et kohus vaataks hagimenetluses läbi ka tema nõude lähetuse päevarahade saamiseks. Seega hageja nõuet hagimenetluses lahendada ei saa. Lähtuvalt lepingus kokku lepitule kohaldatakse töösuhtele Eesti õigust (lepingu lk 3, alapunkt Muud kokkulepped, p 1).

Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejal ja kostjal oli 01. aprilliks 2019.a sõlmitud kokkulepe selle kohta, et kostja asub alates 01.04.2019.a tööle Soome pakkijana. Kokku oli lepitud töötasus 10.40€ tunnis ja tööajas 8 tundi päevas, 40 tundi nädalas. Seega oldi pooled saavutanud suuliselt kokkulepped töölepingu oluliste punktide osas ja tööleping tuleb lugeda sõlmituks 01.04.2019.a. Kumbki pooltest ei vaidluste suulise töölepingu olemasolu. Töölepinguseaduse (edaspidi TLS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb tööleping sõlmida kirjalikult. Poolte vahel puudub vaidlus, et mõlema poole allkirjadega leping sõlmiti 11.04.2019.a. Samas kaitseb TLS viidatud säte töötajat ka olukorras, kus kirjalikku lepingut ei sõlmita: § 4 lg 2 teise lause kohaselt loetaks leping sõlmituks ka siis, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib eeldada vaid tasu eest. Töötaja kaiseks on ka sama paragrahvi lg 4, mille kohaselt vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu tühisust. Käesolevas vaidluses ei vaja töötaja aga nimetatud sätete kaitset, sest tööandja töölepingulise suhte olemasolu ei eitagi. Tuleb möönda, et tööle asumise ajaks ei olnud pooled sõlminud lepingut seaduses ette nähtud vormis ja see vormistati hiljem. On küsitav, millist kahju sai töötaja sellest, et leping allkirjastati 11 päeva hiljem. Hageja ei ole viivitusest tingitud oma huvide kahjustamist konkreetselt välja toonud. Hageja enda selgituste kohaselt sai ta 10.04.2019.a pöördumise järel koheselt tööandjalt lepingu, mille allkirjastas- seega ei keeldunud tööandja kirjaliku lepingu sõlmimisest. Poote vahel on vaidlus aga ka selle üle, kelle tegevuse(-tuse) tõttu kirjaliku lepingu sõlmimine viibis. Kostja juhatuse liikme poolt istungil antud selgituse kohaselt andis ta hagejale enda alla kirjutatud lepingu teksti 01.04.2019.a üle Soomes, kui hageja sinna saabus. Hageja eitab lepingu saamist enne 11.04.2019.a. Kumbki pooltest pole oma väite tõendamiseks tõendeid esitanud. Kohus märgib, et hageja tõendid: Soome tööinspektsiooni inspektori 18.09.2019.a meil (koos tõlkega, t lk 82-83) ja hageja 10.04.2019.a meil Wursti OY-le (koos tõlkega t lk 8485) ei tõenda asjaolu, et kostja hagejale 01.04.2019 lepingut esitanud ei olnud. Nimetatud tõendid näitavad vaid seda, et hageja on lepingu saamiseks pöördunud Wursti OY poole ning samuti abi saamiseks tööinspektori poole. Mõlemast kirjast nähtub, et hageja väitis endal kirjalikku lepingu mitte olevat, kuid ei lükka ümber kostja väidet, et leping oli hagejavadluses, kuid tema enda poolt alla kirjutamata. Kohus võrdles lepinguid, mis kohtule esitati: kostja esitas lepingu koopia, mille ta väidetavalt edastas hagejale 01.04.2019.a ja mille hageja pidi talle oma andmetega täiendatult ja allkirjastatult tagastama (t lk 10- 12), ning hageja esitatud lepingu, millel on ka tema allkiri ja andmed (t lk 94-95), mille kostja olevat väidetavalt talle esitanud alles 11.04.2019.a. Visuaalsel vaatlusel on kosta esindaja allkirjad mõlemal lepingul samad (samas kohas, sama kujuga), millest saab järeldada, et kostja esitas lepingu hagejale täiendamiseks ja allkirjastamiseks just sellisel kujul ja enne seda kui selle allkirjastas hageja. Kas see leping on koostatud ja kostja esindaja poolt alla kirjutatud 01.04.2019 (või veidi enne seda) või alles 11.04.2019, lepingust ja muudest tõenditest ei nähtu. Arusaamatu on Soome tööinspektori meilis avaldatud, et tööleping, mille hageja 11.04.2019.a töökaitse osakonnale esitas, polnud alla kirjutatud. Nimetatud asjaolu on vastuolus teiste tõenditega: eelpool viidatud kahe töölepingu koopiaga, millest tuleneb, et kostja oli lepingule alla kirjutanud enne töötajat. Kohus märgib, et hageja ei pidanud oluliseks kohtuistungile ilmuda, mistõttu minetas ta ka võimaluse kirjalikes tõendites esinevate vastuolude osas selgitusi anda. Kohus tõlgendab esitatud tõendeid seega oma kogemuse kohaselt nn keskmise isiku vaatenurgast. Kumbki pool ei ole väiteid kirjaliku lepingu sõlmimise asjaolude kohta veenvalt tõendanud, kuid töölepingu osas oli suuline kokkulepe olemas ja leping siiski 11.04.2019.a nõuetekohaselt vormistati. Eeltoodu tõttu asub kohus seisukohale, et hagejal puudus lepingu ülesütlemise ajal, 16.04.2019.a, alus heita tööandjale ette, et tal puudub kirjalik tööleping, sest leping oli tal kirjalikul kujul olemas alates 11.04.2019. Kohus märgib ka, et töösuhtele kohaldatakse muuhulgas võlaõigusseaduse sätteid (TLS § 1 lg 3). VÕS § 116 lg 4 ja 114 koosmõjus näevad ette, et enne lepingu ülesütlemist tuleks anda vastaspoolele, kes on väidetavalt lepingut

rikkunud, tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks. Käesolevalt on hageja andud kostjale võimaluse rikkumine- sõlmida kirjalik leping- kõrvaldada ja kostja on seda ka teinud. Seega puudus hageja selle rikkumise tõtu aluse leping 16.04.2019.a üles öelda. Puudub ka vaidlus, et hageja ütles töölepingu üles 16.04.2019 avaldusega (t lk 29, sama 64) ja kostja on selle kätte saanud. Hageja on esitanud kohtumenetluses lepingu puuduste kohta mitmeid etteheiteid. Osa etteheiteid on hageja esitanud juba ka ülesütlemise avalduses, kuid suures osas on etteheited lepingu isuliste puuduste kohta esitatud alles kohtumenetluses. Kohus leiab tõendite – eelkõige töölepingu- uurimise järel, et etteheited on põhjendatud vaid osaliselt. Alles kohtule esitatud seisukohas märgib hageja, et tööleping ei sisaldanud punkte mitme TLS § 6 eritingimuse kohta. Ebaõige on hageja väide, et lepingusse ei olnud märgitud, et ta töötab renditöö alusel (TLS § 6 lg 5)- nimetatud asjaolu on kajastatud lepingu p 5, kus on selgelt kirjas, et tööülesandeid täidetakse renditööna (voukratyö). Kuna tegemist oli renditööga, ei vajanud lepingus kajastamist töölähetuse kulude hüvitamisse puutuv. Kohus selgitab, et renditööga kaasnevate kulude hüvitamist reguleerib Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 96/71 Töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega. Nimetatud direktiiv on nii Soomes kui Eestis otsekohalduv, mistõttu puudub vajadus seda lepingus dubleerida. Hageja leiab kohtule esitatud seisukohas, et lepingus pidi olema katseaega puudutav punkt lähtudes TLS § 6 lg 1. Nimetatud sätte kohaselt tuleb lepingus kajastada katseaga puudutav siis, kui see kaldub seaduses sätestatud kestusest kõrvale- eelkõige kui see on lühem kui TLS § 86 lg 1 sätestatud aeg. Käesolevalt lepingus selline punkt puudub, mistõttu kohaldub seadusjärgne katseaja kestus, milleks TLS § 86 lg 1 kohaselt on 4 kuud. Kohus märgib, et lepingusse ei pea kirja panema tingimusi, mis on määratud seadusega- seega ei pidanud katseaja kestust lepingus ka kajastama, kuna see on reguleeritud seaduses. Kohus nõustub aga hageja etteheitega, et lepingust ei nähtu tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjus: TLS § 6 lg lg 2. Leping oli sõlmitud tähtajaga 31.12.2019, kuid põhjust lepingu tähtajalise kohta lepingus ei ole. Seega tuleb kohaldada sama paragrahvi lg 9, mille kohaselt juhul, kui lõigetes 1-5 andmeid ei ole töötajale kirjalikult teatud, eeldatakse, et kokkuleppeid ei ole sõlmitud. Eeltoodust tulenevalt ei kehti käesolevalt lepingule tähtaeg 31.12.2019 ja seega tuleb leping lugeda tähtajatuks. Samas leiab kohus, et nimetatud põhjenduse lepingut välja jätmine ei ole sellise raskusastmega rikkumine, mille tõttu oleks hagejal õigus leping tööandja rikkumise alusel erakorraliselt üles öelda. Tegemist on pigem lepingu tõlgendamise küsimusega, kus seadus näeb ette nn kompensatsioonimehhanismi, kus rikkumise tulemusel asetatakse töötaja paremasse olukord, sest tema leping muutub automaatselt tähtajaliseks. Kohus märgib, et hageja ei ole ülesütlemisavalduses nimetatud lepingu puudust üldse ülesütlemise põhjusena nimetanud. Nii ülesütlemise avalduses kui ka kohtule esitatud seisukohtades on hageja nimetatud kostja rikkumisena seda, et ta ei teadnud, kelle juures ta Soomes töötab. Kostja ei osanud kohtus veenvalt põhjendada, miks töötas hageja Wursti OY-s, kuid lepingus oli tema tööandajaks või –kohaks Soomes märgitud hoopiski teine ettevõte: Taykakämmen OY. Selline vastuolu tegeliku olukorra ja lepingus märgitu vahel on segadust tekitav. Kohus leiab, et kuna renditöötaja täidab teises riigis teise ettevõtte korraldusi ja on tema juhendamisel, tuleb lepingusse märkidagi see ettevõte, kelle juurde töötaja on renditööle saadetud ja kelle juhtimise all ta on. Seega on hageja etteheide kostjale asjakohane. Küsimus on aga, kas see on piisavalt oluline, et lepingu saaks erakorraliselt üles öelda TLS § 91 alusel. Mida kohus hindab allpool. Kohus peab aga vajalikuks märkida vastuolule hageja poolt avaldatud asjaoludes. Töötaja on oma ülesütlemisavalduses märkinud, et ta pöördus Soome tööinspektori poole seetõttu, et tal tekkis tööandja suhtes kahtlus muuhulgas ka seetõttu, et tema töötamise ettevõte erines

lepingusse märgitud. Kohus viitab, et hageja enda selgituse kohaselt ei olnud tal töölepingut enne 11.04.2019.a, tööinspektori poole pöördus ta aga juba 10.04.2019.a. Siit tekib küsimus, kust sai töötajal enne 11.04.2019.a tekkida kahtlus tööandja suhtes põhjusel, et tegelik töötamise ettevõte ja lepingusse märgitud ettevõte on erinevad, kui tal enne 11.04.2019.a kirjalikku lepinguteksti ju polnudki. Lisaks on hageja nimetanud lepingu ülesütlemise avalduses ülesütlemise põhjusena ka selle, et tööandja ei ajanud töötajal Soomes korda dokumente: maksunumbri ja ID-tunnuse saamine ning arveldusarve avamine. Kostja leidis, et kuna tal oli kostja esindajaga selles osas suuline kokkulepe, oli tal selles osas sõlmitud suuline leping. Kohus leiab, et hageja käsitlus nimetatud küsimuses ei vasta üldlevinud õiguslikule regulatsioonile. Kohus märgib, et tegevused, mida hageja välja toob: suhtlus maksuameti ja teiste riigi- või kohalike ametiasutustega ning pangaga arve avamiseks, on tegevused, mida isikud reeglina peavad tegema isiklikult- see on vajalik ka isikusamasuse kontrollimiseks (eelkõige pangas). Kui isik soovib, et teine isik teda nende toimingute tegemisel esindaks, tuleb tal anda selleks volitus, eeldatavalt kirjalikul kujul (volikiri). Sellisel kujul toimub asjaajamine Eesti Vabariigis. Hageja pole viidanud, millisel alusel ta arvab, et Soome Vabariigis oleks asjaajamine korraldatud teisiti. Tööandja, Estak Peipsi OÜ-l puudus õigus ja ka kohustus hageja nimel Soomes eelviidatud õigustoiminguid teha. Hageja ei ole avaldanud, kas ta oli andnud kellelegi volikirja enda esindamiseks. Kohus möönab, et hagejal võis olla Axxxxx Kxxxxxxxxx kokkulepe, et viimane abistab hagejat nende toimingute tegemisel, kuid sellisel juhul on õiguslik suhe (kokkulepe) hageja ja Axxxxx Kxxxxxxxxkui eraisiku vahel. Kohtumenetluses esitas hageja ka etteheite, et kostja ei registreerinud teda Eestis töötamise registris. Hageja enda poolt esitatud EMTA väljavõtte selgitusse (t lk 100) on märgitud, et kui töötaja täidab tööülesandeid välisriigis ja Eestis maksukohustust ei teki, siis ei pea teda töötamise registris registreerima. Hageja lõpparve kohaselt (t lk 43, tõlge t lk 97) peeti hageja sissetulekult makse kinnis Soomes. Seega puudus kostjal kohustus hagejat Eestis registreerida. Kõike eeltoodut arvesse võttes oli töölepingu ülesütlemise ajaks hagejal kostjale tegelikult vaid üks sisuline etteheide: segadus ettevõttega, kelle juures ta Soomes töötab. Muud etteheited olid kas ära langenud (kirjaliku töölepingu sõlmimine) või neid tegelikkuses ei olnud (dokumentide korda ajamine; lepingust väidetavalt puudunud selgitused kasteaja kestuse ja renditöö kohta). Kohus leiab, et nimetatud rikkumine ei olnud sellise kaaluga, et töötajal tekkinuks alus öelda leping üles erakorraliselt TLS § 91 lg 2 alusel- so tööandja poolse olulise lepingu rikkumise tõttu. Hageja ei ole esitanud ka muid mõjuvaid asjaolusid, mis andnuks alusel lepingu lõpetamiseks sama paragrahvi lg 1 lausel: esile ei ole toodud asjaolusid, mis oleks andnud aluse väita, et mõlemapoolse huvi kaalumisel ei oleks lepingu jätkamine mõistlik. Kui töötaja ei soovi enam tööandja juures töötada, on tal erinevaid alused lepingu lõpetamiseks: käesolevalt näiteks lihtsustatud korras katseajal (§ 86) või korraliselt (§ 85). Kuna tegemist on tähtajatu lepinguga, tuleb käesolevalt kohaldada TLS § 85 lg 4: Kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. TLS § 98 lg 1 kohaselt võib töötaja töölepingu korraliselt üles öelda 30 päevase etteteatamisega. Kohus märgib ka, et TLS § 91 lg 1 sätestatud mõjuva põhjuse olemasolu hindamiseks kaalub kohus muuhulgas ka seda, kas ülesütlemise põhjus on nii kaalukas, et selle tõttu oleks välistatud, et töötaja töötaks veel 30 päeva tööandja juures edasi. Käesolevalt kohus leiab, et segadus Soome ettevõttega ei ole nii kaalukas ega töötaja huve nii suurel määral kahjustav, et selle tõttu oleks olnud töötajal välistatud veel 30 päeva edasi töötada.

Kuna hageja on avaldanud tahet tööleping lõpetada 16.04.2019.a , loeb kohus töösuhte korralise ülesütlemisega nimetatud päeval lõppenuks. Kuna kohus leiab, et hageja ütles töölepingu üles korraliselt, puudub tal ka alus nõuda hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel. Kohus jätab nimetatud nõude rahuldamata. Hageja esitas ka nõuded puhkuse hüvitise ja vähem tasutud töötasu saamiseks. Kostja võttis puhkusehüvitise nõude õigeks. Kostja võttis õigeks ka nõude ühe 8-tunnise tööpäeva osas töötasu nõudes so summas 83.20 eurot (bruto) (8x10.40). Kostja võttis nõude õigeks, kuna hageja puudus töölt 12.04.2019.a põhjusel, et korraldas oma dokumente (maksukaart, pangaarve jne). Kuna nimetatud toiminguid sai teha vaid töötaja ise ja ametiasutused on avatud samal ajal kui töötajal on tööaeg, oli tööandajal kohustus töötaja asjaamiseks ära lubada säilitades talle selle aja eest keskmise palga. TLS § 38 sätestab: Tööandja peab maksma töötajale keskmist töötasu mõistliku aja eest, mil töötaja ei saa tööd teha tema isikust tuleneval, kuid mitte tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekkinud põhjusel või kui töötajalt ei saa töö tegemist oodata muul tema isikust mittetuleneval põhjusel. Muus osas tuleb hageja töötasu nõue jätta rahuldamata. Töölepingu kohaselt oli töötaja tööaeg 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Puudub vaidlus, et poolte vahel oli leping perioodil 01.16.04.2019. Nimetatud perioodil oli 12 tööpäeva, sest sellesse perioodi jääb kaks nädalavahetust. Kohus märgib, et 8 tunnise tööpäeva ja 40 tunnise töönädala puhul on töötamise aeg nädalas keskmiselt 5 tööpäeva. Seega sai ta töötada vaid maksimaalselt 12 tööpäeva, millest ühel ta puudus lubataval põhjusel. Kostja teatas, et hageja töötas 7 päeva ja 1 tund ja oma väite tõendamiseks esitas kostja tööaja tabeli (t lk 128). Nimetaud tabelist nähtub, et kostja ei töötanud lisaks puhkepäevadele 06.-07.04 ja 14.04 ja lubatud päevale 12.04 veel ka 01.04, 05.04, 08.04 ja 16.04 ning 15.04 töötas ta vaid 1 tunni. Kohus leiab, et kostja on lõpparves arvestanud hageja töötamise aja õigesti: 57 tundi (7x8+1), millele lisandub kohtus kostja poolt õigeks võetud 8 tundi. Seega tuleb hageja rahaline nõue rahuldada osaliselt kostja poolt õigeks võetud ulatuses: puhkusetasu osas summas 140.41 eurot ja töötasu osas summas 83.20 eurot (bruto). Muus osas jääb hageja nõue rahuldamata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS § 163 jätab kohus kõik hageja menetluskulud tema enda kanda. Kostja menetluskulud jagab kohus poolte vahel järgmiselt: hageja kanda 1⁄4 kuludest, kostja enda kanda 3⁄4 kuludest. Kohus rahuldas hageja nõuded osaliselt, kuigi rahuldatud nõuete proportsiooni ei ole võimalik täpselt määratleda. Eeldatavalt rahuldas kohus hageja nõuded väiksemas ulatuses, kui neid rahuldamata jättis. Samas leiab kohus, et asja jõudmisel kohtumenetlusse on oluline roll sellel, et kosta esindaja ei esitanud TVK-le tööaja tabeleid ega ilmunud ka TVK istungile, et anda täiendavaid selgitusi ja vastata tõusetunud küsimustele. Selle tulemusel võis TVK otsus saada osaliselt ebaõige ja kostja oli sunnitud pöörduma

kohtusse, millega kulud ka kaasnevad. Seega on kulud tingitud suures osas kostja tegevusetusest TVK menetluses. Kohus leiab, et vastutust selle eest ei saa panna hagejale. Asjas ei ole tasutud riigilõivu, sest see menetlus on riigilõivust vabastatud. Hageja menetluskulude nimekirja ei esitanud. Kostja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema kulud õigusabile kokku 1232 eurot. Kostja esindaja poolt kostjale esitatud arvete ja spetsifikatsioonidega tutvumise järel leiab kohus, et kulud on asjakohased ja põhjendatud. Lisaks kirjalikule taotlusele esitas kostja esindaja menetluskulude taotluse suuliselt kohtuistungil seoses kostja esindamisega samal istungil. Nimetatud kulu on 98 eurot (35 minutit tunnitasuga 168 (käibemaksuga)). Kokku on kostja õigusabikulud kokku seega 1330 eurot. Õigusabikulud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p 1 ja p 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Arvestades kostja menetluskulude jaotust poolte vahel jääb hageja kanda 332.50 eurot ja kosta kanda 998.50 eurot. Hageja kanda jäänud menetluskulud tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kostja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel hagejalt kostja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.