Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras haiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.10.2019 määrus esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
XX määruskaebus Avaldaja: Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, psühhiaatriakliiniku kaudu) Puudutatud isik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Raivo Bergson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 25.10.2019 määrus muutmata.
2.XX määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.
Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht (TsMS § 543). Avaldus ja asjaolud
1.25.10.2019 esitas Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (SA PERH) Psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja) kohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks tema kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.
2.Taotluse kohaselt viibis puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 24.10.2019 kell 19.56 ja tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel.
3.Taotlusele on lisatud psühhiaatrite arvamus. Raviarstid dr NK, dr IV ja dr KT selgitavad, et puudutatud isik haigestus psüühiliselt 2008 ägeda psühhootilise seisundiga. 2012 diagnoositi tal segatüüpi skisoafektiivne häire ja psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamine. Kokku on olnud ta SA PERH psühhiaatriakliinikus hospitaliseeritud 7 korral. Patsient on kahel korral viibinud statsionaarsel ravil ka Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus. Patisendi ravisoostumus on olnud puudulik. Novembris 2016 lahkus patsient haiglast omal soovil. Pärast haiglaravil olemist ei ole patsient psühhiaatri ambulatoorsel vastuvõtul käinud, ei ole võtnud määratud ravimeid. Elab Soomes, alalist elukohta ei ole, praegu on üürinud koos vennaga korteri. Töötanud viimased kaheksa kuud Tivolis ja viimased kaks nädalat uuel töökohal ehitusfirmas.
4.24.10.2019 saabus patsient psühhiaatriakliinikusse ema saatel. 18.10.2019 oli helistanud emale ja rääkinud, et teda jälitatakse. Patsient oli käitunud tööl ebaadekvaatselt. Jälitamise tõttu oli puudutatud isik võtnud kõik oma dokumendid ja võtmed, sõitnud autoga 4-5 päeva mööda Soomet ringi ja jätnud nii telefoni, võtmed kui dokumendid suvalistesse kohtadesse. Auto oli jäetud tee äärde seisma ja see on nüüdseks leitud 70 km kaugusel Helsingist. Autovõti leiti Soomes ühest raudteejaamast. Kuna võtmed olid kaotatud, kutsus puudutatud isik mitu korda päevas lukuabi, et koju pääseda. 24.10.2019 saabus puudutatud isik Eestisse, läks oma lapsepõlvekodu hoovi ja tülitas sealseid elanikke, kes helistasid patsiendi emale, kes tõi ta psühhiaatriakliinikusse. Osakonnas on patsient olnud sekeldav ja rahutu, võtnud ära kaaspatsientide riideid, toonud uriiniproovi asemel topsi vett ja öelnud, et tema soontes voolabki allikavesi. Ta on vaenulik vanemate suhtes ja arvab, et hoopis nemad peaksid 40 päeva haiglas kinni olema. Täpsemalt keeldub puudutatud isik oma hiljutisest elust rääkimast, kordab, et on terve inimene, räägib segast juttu.
5.25.10.2019 kuulas maakohus ära puudutatud isiku ja raviarsti, kes jäi taotluses toodud seisukohale. Ärakuulamisel avaldas pudutatud isik: „Tean, kus viibin. Viibin 5-ndas osakonnas, hullumajas. Ema tõi mind siia. Ema ütles, et mine ole seal paar päeva, et siis on kõik korras. Ta on vist liiga palju minu vanemat venda kuulanud, kellega ma olen vahepeal raksu läinud. Elan Soomes ja töötan seal ehitusel. Auto parkisin Soomes ära, aga ma ei mäletanud enam, kuhu ma selle auto parkisin. Läksin linna peale jalutama ja pärast ei jätnud meelde tänava nime. Politsei leidis auto ja auto võtmed üles. Kõik sai korda. Olen varem ka siin viibinud mõned korrad. Paar korda on politsei mind kinni pidanud ja otse siia toonud. Keegi tavaliselt ei küsigi minult, kuidas mina ennast oma kehas tunnen. Tunnen ennast oma kehas väga hästi. Emaga on suhted väga head. Kodus võtan ravimeid, mis mulle määratakse. Parema meelega läheks koju. Kaheksa kuud olin Soomes tööl. Niigi pole ema niikaua näinud. Pole tore tunne niimoodi kodumaale tulla, kui otse siia toodi. Lapsepõlve kodus käisin hoovis. Nägin, et väravad läksid lahti ja jooksin sinna sisse. Seal oli vana tuttav, kellega vestlesime. Siis tuli ema mulle sinna järgi ja ta arvas, et võiksime siia kontrolli tulla. Olen nõus siin paar päeva olema. Sellist asja pole küll olnud, et kaaspatsientide riideid võtan ära ja proove ei anna. Ma ei saa anda proovi, kui mul pole häda.“.
6.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotlust. Esimese astme kohtu määrus
7.Maakohus rakendas 25.10.2019 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päevaks. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 03.12.2019 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
8.Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, oli maakohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Ärakuulamisel maakohus veendus, et isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Kohtu hinnangul kujutab patsient ohtu nii iseendale kui ka ümbritsevatele oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega. Isiku seisundi hinnangust ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. Arsti hinnangul vajab kindlasti ravi sellises raskes seisundis vähemalt 40 päeva ja võib-olla kauemgi. Maakohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale, kuna ta ei ole võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta, aga ka ümbritsevatele. Isik on varasemalt
käitunud ettearvamatult ning selline käitumine võib ravita jäädes korduda. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik pikaajalist hospitaliseerimist. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei ole alust prognoosida isiku seisundi paranemist 4 päeva jooksul, tuleb pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Puudutatud isiku määruskaebus
9.Puudutatud isik esitas oma esindaja kaudu määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada, kuna ta ei vaja ravi ega pea tahtevastaselt haiglas olema.
10.Puudutatud isikule määratud esindaja vestles esindatavaga tema viibimiskohas. Puudutatud isik selgitas, et teda on haiglasse paigutatud põhjuseta. Ta elab Soomes, on terve ja tahtevastaselt ravile paigutamise näol on tegemist vandenõuga. Kui vaja, võib ise ravimeid võtta. Puudutatud isik soovib võimalikult kiiresti haiglast välja saada ja koju naasta. Ta leiab, et ei ole endale ega teistele ohtlik. Tema ohtlikkus ei ole millegagi tõendatud ega veenvalt esile toodud. Täidetud ei ole PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused, mistõttu ei ole tahtevastasel ravil viibimine põhjendatud. Menetluse edasine käik
11.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
12.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
ja
edastas
Määruse põhjendused
13.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja kohtuasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS §-de 659 ja 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
14.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt maakohus on ebaõigesti tuvastanud puudutatud isiku ravivajaduse. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid kogumis ja menetlusõiguse norme rikkumata välja selgitanud PsAS § 11 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused.
15.Määruskaebuses vaidlustab puudutatud isik tahtevastast psühhiaatrilist ravi eelkõige seetõttu, et ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses toodud seisukohaga, et puudutatud isik on täiesti terve ega vaja ravi ning tema ohtlikkus ei ole veenvalt esile toodud. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (segatüüpi skisoafektiivne häire) ning tahtevastase ravi kohaldamiseks ja haiglasse paigutamiseks andis aluse tema maniakaalsest haigushoost mõjutatud ettearvamatu, impulsiivne ja luululine käitumine, mis oli eelkõige teda ennast, aga ka ümbritsevaid ohustav.
16.Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus
tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Kolleegium märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamus koosmõjus avalduse ning puudutatud isiku ja tema raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatud asjaoludega kinnitab, et puudutatud isikul puudub toimunu suhtes kriitika ning ta ei ole võimeline mõistma ravi vajadust. Puudutatud isiku ohtlikkus on reaalne, kui puudutatud isik ravi ei jätka. Asjas on esile toodud, et puudutatud isik on varem ravil viibinud 7 korral, neist viimasel korral 04.06.2018 – 11.07.2018 ebaadekvaatse ja agressiivse käitumise tõttu, kui ronis Endla teatri katusele ja loopis sealt kive alla ja hiljem lõhkus raudkangiga autosid. Puudutatud isiku ohtlikkusele viitab tema käitumine ka vahetult seekordsele haiglaravile eelneval perioodil, sh käitus ta ebaadekvaatselt tööl, jälitamise luulu ajel seikles autoga Soomes, jättes oma auto, dokumendid ja võtmed erinevatesse kohtadesse, ning Eestisse naastes tülitas lapsepõlvekodu hoovis sealseid elanikke, kuni puudutatud isiku ema ta sealt psühhiaatriahaiglasse toimetas. Eeltoodud kirjeldus kinnitab raviarsti seisukohta, et puudutatud isiku ohtlikkus enda ja ümbritsevate suhtes väljendub eelkõige selles, et patsiendil puudub haigustaju, tema käitumine on maniakaalsest ja psühhootilisest seisundist juhitud, mistõttu haiguslikest elamustest tulenevalt käitub ta nii ennast kahjustavalt ja ohtu seades kui ka ümbritsevaid rünnates. Asjaolude kirjeldusest nähtuvalt on puudutatud isik praeguse haigushoo tõttu ja varasemat ravikogemust hinnates kodustes tingimustes ravita jäämisel potentsiaalselt ohtlik nii endale kui ka ümbrisevatele. Ravimite mittevõtmisel puudutatud isiku seisund halveneb. Haiglaravita jätmisel ohustanuks puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii teiste isikute kui ka iseenda julgeolekut, elu ja tervist. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline. Raske psüühilise häirega isiku enda seisukoht ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut ega saa olla PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel ja ravivajaduse üle otsustamisel määravaks.
17.Puudutatud isik märgib määruskaebuses, et ta võib vajadusel võtta vabatahtlikult ravimeid. Nagu eelnevalt märgitud, et ole asja materjalist nähtuvalt puudutatud isik oma seisundist tulenevalt võimeline täielikult mõistma ravivajadust ega kontrollima ilma ravita oma käitumist. Puudutatud isik on korduvalt viibinud tahtevastasel ravil ja haiglast väljaspool viibides ravi katkestanud, mis on toonud kaasa tagasilanguse tema tervislikus seisundis, millest võib järeldada, et puudutatud isik ei suuda siiski ise otsustada ravimite võtmise vajaduse üle. Ka psühhiaatrite järelduste kohaselt on puudutatud isik oma seisundist tuleneva haiguskriitika puudumise tõttu võimetu ise ravivajaduse üle otsustama. Kuna puudutatud isik ei ole haiglaravile eelnevalt järginud ravisoovitusi ja ei ole olnud järjekindel kodus ravimite kasutamisel, ei saa hetkel usaldada puudutatud isiku lubadust jääda vabatahtlikule ravile. Ravita jäädes püsib tema käitumine ettearvamatu, agressiivse ja ohtlikuna nii patsiendile endale kui ümbritsevatele. Seega ei ole haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumise tõttu muu psühhiaatriline abi võimalik ega piisav.
18.Seega, arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, leidis maakohus õigesti, et on vajalik kohaldada tahtest olenematut
psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Arvestades eeltoodut ei anna määruskaebuse väited kolleegiumi arvates alust maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks.
19.Täiendavalt selgitab ringkonnakohus järgmist. Maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset ja koheselt pikendas ka esialgse õiguskaitse tähtaega 40 päevani. Seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtte kohaselt rakendatakse esialgset õiguskaitset esmalt neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Seega saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3 teine lõik).
20.Kolleegiumi hinnangul ei anna eelmises lõigus esiletoodud minetus praegusel juhul siiski alust maakohtu lahendi tühistamiseks. Avaldaja esitatud taotlusest nähtuvalt oli arstidel esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajaks tekkinud veendumus, et puudutatud isiku tervisliku seisundi ägenemise kontrolli alla saamine võtab rohkem kui neli päeva. Samuti on maakohus määruse tegemisel sisuliselt kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse pikendamise eelduste esinemist. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on kohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud ning ringkonnakohtul puudub alus selles kahelda. Samuti on maakohus enne määruse tegemist ära kuulanud raviarsti ning maakohtule oli koos avaldaja taotlusega esitatud kolme psühhiaatri ühine arvamus, mille kohaselt on tahtevastase ravi tähtaja pikendamine 40 päevani vajalik. Seega olid kolleegiumi hinnangul sisuliselt täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega.
21.Samas rõhutab ringkonnakohus, et kolleegium tolereerib sellist kohest tähtaja pikendamise võimalust üksnes konkreetsetel asjaoludel ja leiab, et üldjuhul tuleb lähtuda siiski seaduse regulatsioonist, s.o TsMS § 534 lg 5 teisest lausest, mille kohaselt rakendatakse esialgset õiguskaitset esmalt neljaks päevaks ja seejärel hinnatakse ravivajadust uuesti ja vajadusel pikendatakse esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani.
22.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt)
Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
Mati Maksing (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.