XX hagi YY ja CC vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/3840
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 22. augusti 2019 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosaline ja tema esindaja ringkonnakohtus
Hageja (määruskaebuse esitaja) XX (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Kostja I YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II CC (isikukood XXXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 22. augusti 2019 määrus ja saata asi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.
MENETLUSE KÄIK JA MAAKOHTU MÄÄRUS
1.XX (hageja) esitas 24. juulil 2019 Harju maakohtule YY (kostja I) ja CC (kostja II) vastu hagi, milles palus tunnistada täiteasjas nr 022/2019/3840 sundäitmine ajutiselt lubamatuks kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud, alternatiivselt palus hageja tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Hagiavalduse kohaselt esitasid kostjad 6. juunil 2019 kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendid täitemenetluse läbiviimiseks. Täitedokumentideks on Tartu Maakohtu
5.oktoobri 2017 ja Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18564, mis jõustus 7. mail 2019. Võlgnikuks on hageja ja nõude sisuks on menetluskulude võlg summas 4896 eurot ja lisanduv viivis. Hagejal on kostja I vastu nõue 10 000 eurot, mis põhineb asjaolul, et kostja I ebaseaduslikus valduses on hagejale kuuluvad varalised vahendid summas 10 000 eurot. Sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 esimese lause alusel põhjusel, et hagejal on kostja I vastu nõue, mis annab hagejale õiguse täitmisest keelduda võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 alusel. Alternatiivselt tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks, sest hageja loeb kostjate nõude tasaarvestatuks VÕS § 197 alusel.
2.Maakohus keeldus
22.augusti 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest, sest hageja taotletavat eesmärki ei ole võimalik hagiavaldusega saavutada. Hagiavalduse kohaselt on hageja 25. aprillil 2014 surnud QQ (pärandaja) ainupärija ning kostja I on väidetavalt juba 2014. aastal ebaseaduslikult võtnud enda valdusse 10 000 euro osas hagejale pärandaja pärandina kuuluvat vara. Täiteasjas nr 022/2019/3840 on täitedokumendiks Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2017 ja Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18564, mis jõustusid 7. mail 2019. Hageja on sundtäitmise lubamatuse alusena toonud esile asjaolud, mis kõik on olemas olnud enne täitedokumendiks oleva lahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Hageja ei ole välja toonud, et tasaarvestuse aluseks olevad faktilised sündmused on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist, mistõttu hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on perspektiivitu. Kuivõrd kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest, siis ei lahendanud maakohus ka hageja menetlusabi taotlust ega hagi tagamise taotlust.
3.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda.
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLEMINE MAAKOHTUS
4.Hageja esitas 23. augustil 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja hagi menetlusse võtta, lahendada hageja menetlusabi- ning hagi tagamise taotlus. Maakohus jättis hagi ebaõigesti TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata ja kohaldas ebaõigesti TMS § 221 lg-t 2. Maakohus ei selgitanud, kuidas oli hagejal võimalik maksma panna nõuet kostjate I ja II vastu tsiviilasjas nr 2-16-18564. Tasaarvestusolukord tekkis alles peale täitedokumendiks olevate kohtulahendite jõustumist. Praeguses tsiviilasjas esitatud hagiga ei avata tsiviilasja nr 2-16-18564 menetlust uuesti. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja palus tunnistada sundtäitmine lubamatuks ajutiselt kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud. Ajutine peatamine ei ole samastatav sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega.
5.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 9. septembril 2019.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei otsusta hagi menetlusse võtmist.
7.Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslik alus on TMS § 221 lg 1, mille kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Maakohus on iseenesest õigesti selgitanud, et kui täitedokumendiks on kohtulahend, nagu praegusel juhul, piirab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg 2. Siiski ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et hagi esitamisega on rikutud TMS § 221 lg-t 2, kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud hageja väide, et VÕS § 197 lg 1 kohane tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite esitamise õigus tekkis hagejal alles 7. mail 2019, s.o tsiviilasjas nr 2-16-18564 kohtulahendi jõustumisel.
8.Riigikohus on selgitanud, et TMS § 221 lg 1 kohaldamisel on määrav tasaarvestusolukorra tekkimise aeg (Riigikohtu 3. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 23 ja selles lahendis viidatud 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10).
2 (4)
Maakohus ei ole kontrollinud, millal hageja väidetud tasaarvestusolukord tekkis, vaid on ekslikult lähtunud üksnes sellest, millal hageja nõue sissenõutavaks muutus. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega on tasaarvestusolukorra eelduseks lisaks asjaolule, et tasaarvestav pool võib nõuda teiselt poolelt oma kohustuse täitmist ka asjaolu, et tasaarvestav pool võib oma kohustuse täita. Praegusel juhul on kohtulahendist tulenev nõue, mida hageja soovib tasaarvestada, menetluskulude hüvitamise nõue. Kuivõrd kohtuotsus on TsMS § 457 lg 1 kohaselt pooltele kohustuslik alates selle jõustumisest, ei ole enne kohtuotsuse jõustumist, millega poolelt mõistetakse välja teise poole menetluskulud, poolel kohustust menetluskulud hüvitada. See kohustus tekib alles kohtuotsusega. Kuivõrd menetluskulude jaotus sõltub asja tulemusest, ei ole poolel ka enne kohtuotsuse jõustumist võimalik prognoosida, kas ja millises ulatuses tekib tal kohtuotsusega kohustus hüvitada teise poole menetluskulud. Seega ei olnud hagejal võimalik esitada tasaarvestusavaldust tsiviilasjas nr 2-16-18564, vaid see võimalus tekkis tal alles pärast kohtuotsuse jõustumist. Hageja on tuginenud asjaolule, et ta on tasaarvestanud kostjate nõude enda nõudega kostja I vastu. VÕS § 73 lg 3 kohaselt vabastab tasaarvestus mõne solidaarvõlausaldaja nõudega võlgniku kohustuse täitmisest teistele solidaarvõlausaldajatele. Seega juhul, kui hageja on kostjate nõude enda nõudega kostja I vastu tasaarvestanud kehtib see ka kostja II suhtes. Eeltoodust tulenevalt ei välista TMS § 221 lg 2 praegusel juhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist.
9.Maakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada ja saata asi maakohtule hagi menetlusse võtmise uuesti otsustamiseks.
10.Ringkonnakohus nõustub kaebuse väitega ka selles, et hageja on hagis esitanud alternatiivsed nõuded, mh on hageja palunud tunnistada sundtäitmine lubamatuks ajutiselt kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud. Riigikohtu seisukoha järgi on põhimõtteliselt võimalik tunnistada sundtäitmine lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 alusel (Riigikohtu 20. märtsi 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 42). Maakohus selle nõude perspektiivi ei ole üldse hinnanud. Ringkonnakohtu hinnangul saab selle nõude lubatavust TMS § 221 lg 2 järgi hinnata sarnaselt tasaarvestusele tuginemise lubatavusele.
11.Ringkonnakohus ei saa maakohtu asemel otsustada hagi menetlusse võtmist, seetõttu lahendada ka menetlusabi taotlust ega hagi tagamise taotlust. Seetõttu kuulub määruskaebus rahuldamisele osaliselt.
12.Maakohtu keeldumisotsustuse tühistamise tõttu kuulub tühistamisele ka maakohtu otsustus menetluskulude jaotuse kohta. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
13.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata. 3 (4)
14.Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p-le 15 asendab kohtukoosseisu liiget Liis Arrakut Kaija Kaijanen. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin
/ allkirjastatud digitaalselt / Kaija Kaijanen
/ allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.