Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7).

kohtuistungil,

peab

ta

seda

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Reme Grupp OÜ esitas 07.06.2021 Harju Maakohtule hagi ICP Solutions OÜ vastu täiteasja nr xxxx ja täiteasja nr xxxx sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 27.01.2019 hageja töövõtjana ja kostja peatöövõtjana töövõtulepingu nr xxxx, mille alusel teostas hageja Rummu hakkepuidukatlamaja ehitustöid. Lepingu p. 1.5.1 kohaselt kuulus lepingu objektiks olevate tööde teostamise eest hagejale tasumisele summa 104 367,20 eurot + käibemaks. 22.11.2019 allkirjastas kostja teostatud tööde õiendi nr. 1 2019 oktoobris objektil teostatud tööde kohta summas 78 851,23 eurot koos käibemaksuga. Teostatud tööde õiendi nr. 1 alusel väljastas hageja kostjale arve nr 19085 summas 78 851,23 eurot (koos km-ga), maksetähtajaga 16.12.2019. Kostja on tasunud arvest nr 19085 viivitusega üksnes 8 851,23 eurot. 02.01.2020 e-kirjas kinnitas kostja hagejale, et on nõus õiendi nr 2 akteerima summas 19 500 eurot + km. 03.01.2020 allkirjastas hageja teostatud tööde õiendi nr. 2 2019 novembris objektil teostatud tööde kohta koos märkusega rea nr 16 osas (rea maht summas 1 904,18 eurot). Teostatud tööde õiendi nr. 2 alusel väljastas hageja kostjale arve nr 19096 summas 23 401,73 eurot (koos km-ga), maksetähtajaga 08.02.2020. Kostja on jätnud arve tervikuna tasumata. Kuna kostja võlgnevust vaatamata korduvatele nõudmistele ja esitatud pankrotihoiatusele ei likvideerinud ning kostja majanduslik olukord viitas püsivale maksjõuetusele, esitas 25.05.2020 hageja kostja suhtes pankrotiavalduse. Pankrotiavalduse esitamise seisuga oli kostja sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus hageja ees 93 401,73 eurot (koos käibemaksuga). Lisaks oli kostja põhjendamatult venitanud viimase akti allkirjastamisega, mis oli eelduseks hageja poolt kostjale viimase lepingu alusel esitatava arve summas 34 041,97 euro väljastamiseks. Samuti on hagejal kostja vastu viivisenõue (vastavalt Lepingu p-le 8.2.1 määras 0,05% põhivõlgnevusest ilma käibemaksuta). 13.07.2020 määrusega nimetas kohus kostjale ajutise pankrotihalduri. 16.07.2020 esitas kostja hageja vastu hagi 75 874,83 euro ja viiviste väljamõistmiseks (ts.-asi 2-20-10325). Hagiavalduses väitis kostja, et on lepingu alusel ebaõigesti maksnud hagejale välja 8 851,23 eurot, kostjal on lepingust tulenev leppetrahvi nõue 9 150 eurot ja kahju hüvitamise nõue 57 873,60 eurot. Hageja vaidles esitatud hagiavaldusele vastu. 27.08.2020 määrusega jättis Harju Maakohus hageja avalduse kostja pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata, jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt välja kostja kasuks menetluskulude hüvitisena 11 704,50 eurot. 13.11.2020 määrusega jättis Tallinna Ringkonnakohus hageja määruskaebuse rahuldamata, Harju Maakohtu 27.08.2020 määruse muutmata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt

välja kostja kasuks menetluskulude hüvitisena 1 323,45 eurot. 17.05.2021 määrusega keeldus Riigikohus hageja määruskaebuse menetlusse võtmisest viitega PankrS § 32 ja TsMS § 696 lg

Kostja on seisukohal, et hageja ei ole kunagi ühtegi tasaarvestusavaldust kostjale esitanud. Hagiavaldusele lisatud kirjavahetusest nähtuvalt on hageja lepinguline esindaja pöördunud kostja lepingulise esindaja poole ning hageja hinnangul on seeläbi 18.05.2021.a e-kirjaga teostatud tasaarvestus. Tasaarvestuse avalduse õiguslikult siduv tegemine eeldab õigustatud isiku ehk hageja poolt kostjale ehk tahteavalduse saajale kui kindlaks määratud isikule tahteavalduse kätte toimetamist. Hageja tugineb aga antud juhul põhiteesina väitele, et tasaarvestus on teostatud e-kirja teel, mida ei ole saatnud hageja ja mille adressaatide hulgas ei ole kostja. Seega kuivõrd VÕS § 197 kohaselt tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele ning hageja ei ole tõendanud Reme Grupp OÜ poolt ICP Solutions OÜ-le tasaarvestuse avalduse kui tahteavalduse tegemist, on hagi õiguslikult perspektiivitu sõltumata sellest, kas hagejal on või ei ole nõudeid, mida teoreetiliselt võiks olla võimalik tasaarvestada. Kostja hinnangul välistab Riigikohtu praktika ning TMS § 221 lg 2 hagi õigusliku perspektiivi. Hageja poolt esitatud väidetava tasaarvestuse aluseks on nõue, mis on ka hageja enda väitel sissenõutavaks muutunud juba enne 2020 suve ehk enne pankrotiavalduse esitamist, st enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Seega esiteks tugineb hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis keskse väitena tasaarvestuse olukorrale, mille aluseks on elulised sündmused ja nõue mis on väidetavalt sissenõutavaks muutunud ca 12 kuud enne hageja poolt hagi esitamist. Teisalt ei ole ka vaidlust selles, et hagejal on võimalik kõnesoleva nõude osas oma õiguseid kaitsta TsMS-s sätestatud korras juba käimasolevas tsiviilasjas nr 2-20-10325. Samuti rõhutab kostja asjaolu, et väidetavad hageja nõuded kostja vastu on menetluse esemeks tsiviilasjas nr 2-20-10325. Hageja poolt kohtule esitatud palve tunnistada lubamatuks kohtuasjas nr 2-20-7546 tehtud määruste sundtäitmine nõuete lõppemise tõttu tasaarvestuse tulemusena on kohut ilmselgelt eksitav ja tegelikust olukorrast ebaõiget ettekujutlust loov. Tuginemine tasaarvestusele olukorras, kus on ebaselge, kas üldse ja mis nõuded hagejal kostja vastu on, arvestades pooleliolevat samasisulist kohtuvaidlust, viitab selgelt hageja pahausksele käitumisele käesoleva hagiavalduse esitamisel ja samuti näitab, et hageja ainus eesmärk käesoleva hagi ja hagi tagamise taotluse esitamisega on venitada täitemenetlust ja sealjuures viivitada oma kohustuste kohast täitmist, mis tulenevad jõustunud kohtulahenditest. Kostja on seisukohal, et arvestades eelnevalt esitatud TMS asjakohast regulatsiooni ja Riigikohtu praktikat ei ole lubatud täitemenetluse lubamatuks tunnistamine kohtuasjas nr 2-20-7546 tehtud määruste sundtäitmine nõuete lõppemise tõttu tasaarvestuse tulemusena. On ilmselge, et nõuete osas, millele tuginedes hageja on väidetava tasaarvestuse teinud, on vaidlus alles pooleli tsiviilasjas nr 2-20-10325 ja samasisulise vaidluse pidamine sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluse raames ei ole kostja hinnangul lubatav. 03.11.2021 seisukohas märgib kostja, et ühestki hageja tõendist ei nähtu, et kostja oleks kuidagi kinnitanud, et ta hageja nõudeid aktsepteerib. Vastupidiselt on kostja läbivalt hageja nõuetele vastu vaielnud. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja poolt esitatud hagi on tervikuna motiveerimata ja puudub õiguslik alus hagi rahuldamiseks. Kokkuvõttes jääb kostja kõigi menetluses esitatud väidete ja tõendite juurde ning palub jätta hagiavalduse täies ulatuses rahuldamata ja kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Pooltel puudub vaidlus selles ja kohus on dokumentaalsete tõendite alusel tuvastanud, et täiteasjas nr xxxx on täitedokumendiks Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-20-7546 hagejalt kostja kasuks menetluskulude väljamõistmise kohta summas 1323,45 eurot ja täiteasjas nr xxxx on täitedokumendiks Harju Maakohtu määrus samas tsiviilasjas nr 2-20-7546 samuti hagejalt kostja kasuks menetluskulude väljamõistmise kohta summas 11 704,50 eurot. Antud tsiviilasjas esitas hageja kohtule avalduse kostja pankroti väljakuulutamiseks, mille kohus jättis rahuldamata ja määras lõpplahendis kindlaks menetluskulud. 17.05.2021 määrusega keeldus Riigikohus hageja määruskaebust Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2020 määrusele menetlusse võtmast. Pooltel puudub ka vaidlus selles, et 27.01.2019 on hageja töövõtjana ja kostja peatöövõtjana sõlminud töövõtulepingu nr xxxx, mille alusel teostas hageja Rummu hakkepuidukatlamaja ehitustöid. Lepingu p. 1.5.1 kohaselt kuulus lepingu objektiks olevate tööde teostamise eest hagejale tasumisele summa 104 367,20 eurot + käibemaks. Antud töövõtulepingust tulenev vaidlus poolte vahel toimub tsiviilasja nr 2-20-10325, milles Pärnu Maakohus on 15.11.2021 jätnud kostja hagi rahuldamata ja rahuldanud hageja vastuhagi täies ulatuses. Otsus ei ole jõustunud, kuna kostja on esitanud sellele apellatsioonkaebuse. Hageja on 18.05.2021 e-kirjaga teatanud kostjale, et tasaarvestab kostja 17.05.2021 esitatud nõude summas 13 027,95 eurot pooltevahelisest töövõtulepingust nr xxxx tuleneva tasunõudega summas 25 000 eurot. Hageja on tasaarvestusavalduses märkinud, et ei ole sisulist vaidlust, et kostja kohustub tasuma hagejale pooltevahelise lepingu alusel vähemalt 25 000 eurot. Tegemist on summaga, mille tasumise kohustuse üle vaidlus puudub ning millise summa lubas kostja tasuda hagejale hiljemalt 2020 augustis -septembris, kuid milline summa on kostja poolt käesoleva ajani tasumata. Kuna lepingu p 2.1 kohaselt rakendub tähtaegselt tasumata summadele viivis 0,05% päevas, siis on kostja poolt vaidlustamata summa 31 487,50 eurot, so 25 000 eurot + viivis summalt 25 000 perioodi 17.12.201918.05.2021 eest 6487,50 eurot). Tasaarvestuse tulemusena on kostja vaidluse all mitteolev kohustus hageja ees 18 459,55 eurot (31 487,50 eurot – 13 027,95 eurot). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja oli õigustatud tasaarvestust tegema ja kas kostja nõue hageja vastu on tasaarvestusega lõppenud. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on kostjale tasaarvestuse tahteavalduse kätte toimetanud. VÕS § 186 p 2 alusel lõpeb võlasuhe tasaarvestusega. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 alusel toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Esmalt ei nõustu kohus kostja vastuväitega, et kostjale ei ole hageja tasaarvestuse tahteavaldust kätte toimetatud. Hageja esitatud e-kirjavahetusega on tõendatud, et poolte tasaarvestust puudutava e-kirjavahetuse adressaatideks on märgitud nii kostja lepingulised kui ka seaduslikud esindajad. Samuti ei ole vaidlust selles, et nii hagejal kui ka kostjal olid tsiviilasjades nr 2-20-7546, nr 2-20-10325 ja nr 2-21-9110 samad lepingulised esindajad, mistõttu puudub alus kahelda nende esindusõiguse kehtivuses ka tasaarvestust puudutavas osas. Asja materjalidest ei nähtu, et lepinguliste esindajate esindusõigust oleks piiratud. Just

kostja lepinguline esindaja on 17.05.2021 pöördunud hageja lepingulise esindaja poole palvega tasuda hageja kohtumäärustest tulenev võlgnevus kostja ees ja teatega, et vastasel korral on kostja sunnitud algatama hageja suhtes järgmisel päeval täitemenetluse. Nimetatud e-kirjale vastas hageja lepinguline esindaja tasaarvestusavaldusega. Kostja lepinguline esindaja ei ole kordagi viidatud e-kirjavahetuses märkinud, et tal puuduksid volitused kostja esindamiseks. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt tuleb lugeda lepingulised esindajad esindusõiguslikeks mh nn talumisvolituse alusel. Lisaks tuleb antud e-kirjavahetuses esitatud hageja tahteavaldus tasaarvestuse tegemiseks lugeda kättetoimetatuks kostjale ka seetõttu, et selle saajateks olid märgitud kostja seaduslikud esindajad S. T. ja K. T. isiklikult. TsÜS § 69 lg 2 järgi loetakse e-kiri saajani jõudnuks, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus- ja kutsetegevuses saab lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (Riigikohtu 21.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12; 24. 11.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 18, 18.04.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-6538, p 14). Kostja ei ole kordagi väitnud, et tal ei oleks olnud mõistlikku võimalust hageja poolt edastatud e-kirjadega tutvuda. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Kohus nõustub hagejaga, et tsiviilasja nr 2-20-7546 menetlemise ajal ei olnud hagejal nõuet, mida hageja oleks saanud tasaarvestada, kuivõrd tasaarvestusolukord tekkis alles pärast tsiviilasjas nr 2-20-7546 tehtud kohtulahendite jõustumist, s.o. alates 17.05.2021, mil jõustusid vaidlusaluste täitemenetluste aluseks olevad kohtumäärused. Nimetatud seisukohta kinnitab ka hageja viidatud kohtupraktika. Nimelt on sarnastel asjaoludel Tallinna Ringkonnakohus määruses tsiviilasjas nr 2-19-11082 märkinud järgnevat: “Kuivõrd kohtuotsus on TsMS § 457 lg 1 kohaselt pooltele kohustuslik alates selle jõustumisest, ei ole enne kohtuotsuse jõustumist, millega poolelt mõistetakse välja teise poole menetluskulud, poolel kohustust menetluskulud hüvitada. See kohustus tekib alles kohtuotsusega. Kuivõrd menetluskulude jaotus sõltub asja tulemusest, ei ole poolel ka enne kohtuotsuse jõustumist võimalik prognoosida, kas ja millises ulatuses tekib tal kohtuotsusega kohustus hüvitada teise poole menetluskulud. Seega ei olnud hagejal võimalik esitada tasaarvestusavaldust tsiviilasjas nr 2-16-18564, vaid see võimalus tekkis tal alles pärast kohtuotsuse jõustumist.“. Samuti on Riigikohus TMS § 221 lg 1 sisustades selgitanud, et TMS § 221 lg 1 kohaldamisel on määrav tasaarvestusolukorra tekkimise aeg, mitte tasaarvestusavalduse tegemise aeg. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestusolukord peab olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Riigikohus on märkinud, et seetõttu tuleb tasaarvestusele tugineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise otsustamisel esiteks kontrollida, millal hageja väidetud tasaarvestusolukord tekkis. Kui täidetakse kohtulahendit, siis peab hagiavaldusest ning ka hagi tagamise taotlusest nähtuma, et tasaarvestuse alus on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (TMS § 221 lg 2).“ (RKTKo 32-1-83-16, p 23).

Seega tekkis tasaarvestusolukord pärast tsiviilasjas nr 2-20-7546 tehtud kohtumääruste jõustumist, kuivõrd enne seda ei olnud selge, kas ja millises ulatuses kostja menetluskulud hüvitamisele kuuluvad. Kohus leiab, et hageja vastuhagiga ja Pärnu Maakohtu 15.11.2021 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-20-10325 on tõendatud, et hageja tasunõue on osaliselt tasaarvestatud ja rahuldatud seda ületavas osas põhinõudes summas 118 582,42 eurot ja viivise nõudes täies ulatuses. Kohus on viidatud otsuses märkinud, et kostjal on tasumata õiendi nr 1 alusel esitatud arvest nr 19085 tulenevalt 70 000 eurot; õiendi nr 2 alusel esitatud arvest nr 19096 on tasumata 23 0401,73 eurot ja õiendist nr 2 nähtuv hageja poolt seni akteerimata töö 34 041,97 eurot. Ühtlasi on kohus esile toonud, et kostja on 18.05.2021 tasaarvestanud tsiviilasjast nr 2-20-7546 tuleneva hageja menetluskulude nõude summas 13 027,95 eurot pooltevahelisest töövõtulepingust tuleneva kostja vastunõudega. Kostja hagi jättis kohus rahuldamata. Vaatamata asjaolule, et nimetatud kohtuotsus ei ole jõustunud, on see TsMS § 272 lg 2 alusel käsitletav dokumentaalse tõendina. Kohus leiab, et lisaks on Harju Maakohtu 13.07.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-7546 tõendatud, et hageja töövõtulepingust tulenev nõue kostja vastu on muutunud sissenõutavaks. Kohus on pidanud hageja arvetest nr 19085 ja nr 10906 tulenevat nõuet selgeks PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses. Kohus on märkinud, et võlgniku etteheited avaldaja poolt tehtud töös väidetavalt esinevate puuduste kohta on ebamäärased ja tõendamata. Nimetatud kohtumäärus on jõustunud. Lisaks on kostja tasunud 26.02.2020 arvest nr 19085 hagejale 8 851,23 eurot, tunnistades seega kohustuse olemasolu hageja ees. Samuti on kostja 02.01.2020 e-kirjas hagejale sisuliselt tunnistanud võlgnevuse olemasolu, kuna on märkinud, et arve nr 19085 tasumine seisab tellijalt raha laekumise taga ja kostja maksab hageja arve kohe, kui tellijalt raha laekub. Täiendavalt on kostja 13.01.2020 e-kirjas põhjendanud arve tasumata jätmist asjaoluga, et väidetavalt pole tellijalt kostjale makset laekunud. Samuti nähtub poolte 2020 mais peetud e-kirjavahetusest kostja võlgnevuse likvideerimise kohta, et kostja ei ole kordagi tuginenud sellele, et hageja oleks esitanud alusetu nõude. Ka on tsiviilasjas nr 2-20-7546 esitatud ajutise halduri aruande ja selle lisaga 8 tõendatud, et kostja on kinnitanud, et tasub hiljemalt 2020 augustis-septembriks hagejale pooltevahelise töövõtulepingu alusel tasumisele kuuluvatest summadest 25 000 eurot. Vaidlus puudub selles, et nimetatud summat tasutud ei ole. TsMS § 230 lg 1 alusel peavad pooled hagimenetluses tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Kostja omapoolsete tõenditega hageja tõendeid ümber lükanud ei ole. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kostja saneerimiskava hõlmab hageja vaidlusalust tasaarvestatud nõuet. Kostja saneerimiskavaga on nimetatud väide ümber lükatud. Nimelt kuulub saneerimiskavast nähtuvalt hageja nõue kostja vastu ümberkujundamisele summas 118 582,42 eurot. Nimetatu tõendab kohtu hinnangul täiendavalt hageja nõude põhjendatust, kuivõrd ka kostja saneerimisnõustaja on lähtunud hageja nõude suuruse määratlemisel hageja nõudest, mis vastab tsiviilasjas nr 2-20-10325 eelnevalt viidatud Pärnu Maakohtu 15.11.2021 kohtuotsusega kostjalt hageja kasuks väljamõistetud põhinõude suurusele. Seega on kostja saneerimisnõustaja pidanud hageja tasaarvestust põhjendatuks, kuivõrd hageja nõue on kajastatud tasaarvestuse tulemusena väiksemana, nagu on märgitud hageja vastuhagi nõudes tsiviilasjas nr 2-20-10325. Eelnevaga on kohtu hinnangul üheselt ümber lükatud kostja vastuväited selle kohta, et saneerimiskavaga üritatakse ümber kujundada ka hageja tasaarvestatud nõuet. Eelneva alusel nõustub kohus hagejaga, et VÕS § 186 p 2 ning VÕS § 197 lg 1 alusel on Harju Maakohtu 27.08.2020 määrusest ning Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2020 määrusest tulenev kostja nõue hageja vastu lõppenud 18.05.2021 seisuga. Seega puudub kostjal nõue

hageja vastu, mille sundtäitmist vaidlusalustes täiteasjades nõuda, millest tulenevalt tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine vaidlusalustes täiteasjades lubamatuks tunnistada. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb hageja menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 1 sätestatust. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks riigilõiv. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate kulud. Kohus on seisukohal, et hagejate menetluskulude nimekirjas toodud lepingulise esindaja kulud vastavad asjas esitatud menetlusdokumentidele ja tehtud toimingutele, sh nende sisule ja mahule (kokku 18 tundi ja 42 minutit). Kohtu hinnangul ei sisalda menetluskulude nimekiri põhjendamatuid või ebavajalikke kulusid. Hageja esindamiseks tehtud toimingud on asjakohased ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Tunnitasu määr (140 eurot tunnis, käibemaksuta) ei ületa kohtupraktika kohaselt lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud ja vajalikku määra. Täiendavalt on põhjendatud ja vajalik kulu riigilõivudele summas 550 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus 3168 eurot, sh õigusabikulud 2618 eurot (käibemaksuta), riigilõiv hagiavalduselt 500 eurot, riigilõiv hagi tagamise avalduselt 50 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 3168 eurot (s.o õigusabikulu 2618 eurot ja riigilõiv 550 eurot). TsMS § 177 lg 4 ning hageja taotluse alusel mõistab kohus kostjalt välja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni hageja kasuks. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 280 eurot. TsMS § 177 lg 1 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.