Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.09.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Menetluse liik
ja
nende
Regionaalhaigla
Puudutatud isik: XX (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Raivo Bergson Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 23.09.2019 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Asjaolud ja menetluse käik
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 23.09.2019 Harju Maakohtule taotluse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks XX (puudutatud isik) suhtes. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 22.09.2019 ja alates kell 21.30 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ei ole tema
1(6)
psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida nelja ööpäeva vältel. Arvestades eeltoodut taotles avaldaja rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
2.Maakohus määras 23.09.2019 määrusega puudutatud isikule riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud.
3.Psühhiaatri arvamuses on märgitud järgmist. Varasemast on teada, et puudutatud isik on haigestunud psüühiliselt 2001. aastal, isikul diagnoositi skisoafektiivne häire. Sama haiguse ägenemiste tõttu on isik haiglaravi vajanud kokku neljal korral, viimati 13.05.2009.– 15.05.2009. Puudutatud isik on käinud valdavalt regulaarselt psühhiaatri ambulatoorsetel vastuvõttudel. Puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse erakorralisele vastuvõtule seisundi halvenemise tõttu venna elukaaslase poolt 22.09.2019, kus ta hospitaliseeriti informeeritud nõusoleku alusel segatüüpi skisoafektiivse häire diagnoosiga ja suunati ravile alaägedate haigete osakonda. Osakonnas oli patsient kiirenenud mõttekäigu ja vähenenud unevajadusega, veiderdava käitumisega, familiaarse olekuga ning pidevalt jutustav. Koostöövalmidus raviks ja soov lahkuda, et minna pidutsema ja alkoholi tarbida vaheldusid. Puudutatud isikule määratud ravimid olid juba mõnda aega tagasi otsa saanud, uusi isik ei muretsenud ning arvas, et edaspidi ravi enam ei vaja. Peale paari tunnist viibimist osakonnas otsustas puudutatud isik akna kaudu lahkuda olles teavitanud palatikaaslast, et ta enam ravi ei vaja. Esimese korruse aknast välja hüpates vigastas puudutatud isik parema jala hüpeliigese piirkonda. Puudutatud isik läks venna juurde, kes toimetas isiku tagasi 5. osakonda. Arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja sellest tulenevat käitumist hospitaliseeriti ta 22.09.2019 kell 21.30 tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega ravile akuutosakonda. Puudutatud isiku enda sõnul alustas ta käesoleva aasta septembrist tööd XXX tööõpetuse õpetajana. Patsient avaldab luulumõtteid, et XXX on sarnane asutustega, kus hoitakse eluaegseid vange, keda seadustest tulenevalt ei tohi maha lasta. Vange mõjutatakse ja muudetakse kahjutuks silmside abil, ainuke erinevus vanglast on käeraudade ja kiriku puudumine. Puudutatud isiku sõnul koheldakse õpilasi antud koolis väga halvasti ja neile ei võimaldata rehabilitatsiooni. Antud kool ongi põhjus, miks sinna määratud õpilased normaalseteks ei saa. Puudutatud isik arvab, et XXX on loodud tahtlikult laste ohjeldamiseks ja kiusamiseks. Jääb mulje, et puudutatud isik varjab oma psühhoosielamusi, on väga kahlustav ja avaldab pidevalt vihjeid paranoilistele luulumõtetele ("kas olete seal käinud?", olete ametnike käitumist näinud?", "te ei taha sellest kuulda" jms. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire segatüüpi skisoafektiivse häire näol, tema käitumine on meeleolumuutustest ja psühhootilistest elamustest juhitud ning ettearvamatu, millega ohustab eelkõige enda hoole all olevaid alaealisi aga ka teisi ümbritsevaid isikuid. Ebaadekvaatse ja rahutu käitumisega võib kutsuda esile agressiooni ka enese suhtes. Puudutatud isikul esinevast raskest psüühikahäirest (segatüüpi skisoafektiivne häire F25.2) tingituna ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku seisundit ja senist ravijärgimust hinnates ei ole alust prognoosida seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel sedavõrd, et oleks tagatud patsiendi ohutu töötamine lastekollektiivis, mistõttu taotletakse kohtult luba puudutatud isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.
4.Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 23.09.2019. Maakohtu 23.09.2019 määrusest nähtub, et puudutatud isik avaldas ärakuulamisel järgmist: „Mulle meeldib suitsetada. Kas see
2(6)
on halb? Piirid võiksid inimlikkuse piiresse jääda. Ma tahaks äkki õues jalutada vahepeal ja suitsu teha. Mis advokaat arvab minu inimlikust soovist? Kas ma pean jääma siia tahtevastaselt või vabatahtlikult? Mis episoodist me räägime? III osakonnast lahkumisest? Mis haigus mind vaevab siis? Teist korda ei taha enam seda eelmist episoodi läbi teha. Ma sain eelmine kord üliraske emotsionaalse trauma. Võtsin korralikult ravimeid kogu aeg. Mis mu perekonnast saab? Mul on naine ja kolm last. Ma palusin täiesti inimlikult, et palun lubage, kas tohib. Ma annan teile oma sõna, et teen suitsu ära ja tulen tagasi. Kui see suitsetamine nii kahjulik on, siis ma võin ilma suitsuta ka olla siin“. Maakohtu määrus
5.Maakohus rakendas 23.09.2019 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 22.09.2019 kuni 26.09.2019 ja pikendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani. Maakohus määras paigutada puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kuni 01.11.2019 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Maakohus määras kohaldada puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus viitas PsAS §-le 11 lg 1, §-le 13 lg 1 ja 2, TsMS §-le 531 lg 1, §-le 534 lg 5, §-le 537 lg 4. Maakohus tuvastas kohtule esitatud arsti arvamuse põhjal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire - segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.0). Puudutatud isiku käitumine on meeleolumuutustest ja psühhootilistest elamustest juhitud ning ettearvamatu. Võib olla agressiivne nii enda kui ka ümbritsevate suhtes. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ta on oma seisundist tingituna ja ravita jäämisel ohtlik oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega nii endale kui teda ümbritsevatele. Puudutatud isiku seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tajuma ravivajadust. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ning haiglaravita jätmisel võib puudutatud isik psüühikahäire tõttu ohustada nii enda kui teda ümbritsevate elu, tervist ning julgeolekut. Seetõttu kohaldas maakohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas isiku neljaks päevaks kinnisesse asutusse alates 22.09.2019 kuni 26.09.2019. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest. Puudutatud isik ei ole oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, seehulgas ravimite võtmisest keeldumise osas. Maakohus määras seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sealhulgas vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. Maakohtu poolt ärakuulamisel puudutatud isik oma ravivajadust ei mõistnud. Puudutatud isiku raviarsti hinnangul on vajalik haiglaravi kestusega kuni 40 päeva. Maakohtu hinnangul nähtub vajadus pikemaajaliseks haiglas viibimiseks sellest, et puudutatud isik võib oma psüühilise seisundi tõttu käituda nii enda kui teda ümbritsevate elu ja tervise suhtes ettearvamatult. Puudutatud isik on psühhoosist tulenevalt paranoiline ning arvestades, et ta töötab igapäevaselt koos alaealiste õpilastega, näitab see neile otsest reaalset ohtu. Puudutatud isik ei võta talle määratud ravimeid, mis näitab otsest ohtu ka talle endale. Ilma adekvaatse ravita võib tema
3(6)
seisund halveneda, toimetulematus süveneda. Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus mitmendat korda, mis näitab, et tema seisundi paranemine ja iseseisev toimetulek ei ole ilma pikaajalise haiglas viibimise ja ravita tõenäoline. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline kontrollima oma käitumist. Seega esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Seetõttu määras maakohus pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Maakohus paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks ehk kuni 01.11.2019 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Määruskaebus
6.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Puudutatud isik ei pea tahtevastaselt haiglas olema. Puudutatud isik ravivajadust ei tunnista. Puudutatud isik leiab, et ta on täiesti terve ja talle on arusaamatu, miks ta haiglasse paigutati. Haiglas piinatakse inimesi, sest neile ei anta küllaldast võimalust suitsetamiseks. Ravivajaduse tekkimisel võiks ta end ise kodus ravida. Arst saaks öelda, milliseid ravimeid ja millal peaks võtma. Puudutatud isik ei ole endale ega teistele ohtlik ja tema tervislik seisund tema käitumist ei mõjuta. Tema ohtlikkus ei ole millegagi tõendatud ega veenvalt esile toodud. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tema puhul täidetud PsAS §-is 11 lg 1 sätestatu ning tahtevastasel ravil viibimise ei ole vajalik ja põhjendatud. Menetluse edasine käik
7.Avaldaja teatas vastuses määruskaebusele, et maakohtu määrus on põhjendatud. Avaldaja märkis, et käesolevalt on puudutatud isik ravil 3. osakonnas, kus tema käitumine on antipsühhootilise ravi foonil muutunud rahulikumaks ja suunatavaks, kuid endiselt on puudutatud isik aktiivne ja toimekas. Vestlusel on ta jutukas, avaldustes resoneerne ja targutlev, keskendumisvõime on madal. Meeleolu on mõnevõrra normaliseerunud, kuid püsib tundlikkus ja ärrituvus. Puudutatud isiku mõttekäigu seoslikkus ja sihipära on häiritud ning kitsenenud oma töökohaga seonduvale. Puudutatud isik avaldab jätkuvalt vihjamisi tähendus- ning suurusmõtteid ning tõlgendab ümbritsevat luululiselt. Luululistel ajenditel keeldus puudutatud isik haiglatoitu söömast ja personalilt sööki vastu võtmast. Puudutatud isik on paranoiline personali suhtes, ravi ja haiglarežiimi vaidlustav. Puudutatud isik ise oma haiguse ägenemist ei taju ja on veendunud, et on käesolevaks paranenud, ravivajadust ta ei mõista. Puudutatud isikul puudub sisuline kriitika oma käitumise ja haigusseisundi kohta. Puudutatud isiku käitumine on juhitud haiguslikest elamustest, mistõttu võib ta olla ootamatu, impulsiivse ning ettearvamatu käitumisega ohtlik enesele ning ümbritsevatele inimestele (eelkõige alaealistele õpilastele, sest puudutatud isik töötab lastekollektiivis. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2) ning tal puudub kriitika oma seisundi raskuse ja ravivajaduse kohta. Puudutatud isik võib väljaspool haiglat käituda kontrollimatult, ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning ohustada sellega enda ja/või ümbritsevate turvalisust.
8.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
9.Avaldaja teatas 29.10.2019 kohtule, et seoses puudutatud isiku seisundi paranemisega on tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatud 29.10.2019.
4(6)
Ringkonnakohtu seisukoht
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on lõppjärelduses õige, kuid osaliselt tuleb muuta selle põhjendusi (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21). Määruskaebus jääb rahuldamata.
11.Esmalt märgib ringkonnakohus, et avaldaja teatas 29.10.2019 kohtule, et seoses puudutatud isiku seisundi paranemisega on tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatud 29.10.2019. Seega on määruskaebuse lahendamise ajaks haiglaravi lõppenud. Eelmärgitule vaatamata annab ringkonnakohus hinnangu vaidlustatud maakohtu määruse seaduslikkusele.
12.Puudutatud isik on määruskaebuses tuginenud sellele, et ta ei ole endale ega teistele ohtlik. Maakohus ei ole puudutatud isiku ohtlikkust kui kinnisesse asutusse paigutamise üht eeldust nõuetekohaselt tuvastanud ja oma järeldusi põhjendanud, jättes sidumata need konkreetsete asjaoludega. Ringkonnakohus saab selle vea parandada, hinnates puudutatud isiku ohtlikkust. Kolleegiumi hinnangul kinnitamist leidnud puudutatud isiku võimalik ohtlikkus. Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et tal ei ole ohtlik, ei lükka ümber raviarstide hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Psühhiaatri arvamusest nähtuvalt esineb puudutatul isikul raske psüühikahäire – segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2). Puudutatud isikul on puudulik haiguskriitika ja ta ei saa aru oma haiguse tõsidusest. Puudutatud isikule määratud ravimid olid juba mõnda aega tagasi otsa saanud, uusi ravimeid puudutatud isik ei muretsenud ning arvas, et edaspidi ta ravi enam ei vaja. Peale paaritunnist viibimist osakonnas otsustas puudutatud isik akna kaudu lahkuda, olles teavitanud palatikaaslast, et ta enam ravi ei vaja. Esimese korruse aknast välja hüpates vigastas puudutatud isik parema jala hüpeliigese piirkonda. Ka avaldaja vastusest määruskaebusele nähtub, et puudutatud isik ise oma haiguse ägenemist ei taju. Eeltoodust nähtub, et puuduliku haiguskriitika ja ravivajaduse eitamise tõttu lahkus puudutatud isik haigla akna kaudu ja vigastas ennast. Ei ole välistatud, et puudutatud isik võib end sel viisil vigastada ka väljaspool haiglat. Puudutatud isik töötab XXX õpetajana. Seega puutub ta igapäevaselt kokku alaealistega, mistõttu on oluline, et lastele oleks igasugune oht täielikult välistatud. Psühhiaatri arvamusest nähtub, et puudutatud isik avaldab seoses XXX-ga luulumõtteid. Puudutatud isik arvab, et XXX on loodud tahtlikult laste ohjeldamiseks ja kiusamiseks. Puudutatud isiku käitumine on meeleolumuutustest ja psühhootilistest elamustest juhitud ning ettearvamatu, millega puudutatud isik ohustab eelkõige enda hoole all olevaid alaealisi. Lastega töötades on oluline, et igasugune oht lastele oleks täielikult välistatud. Ebaadekvaatse ja rahutu käitumisega võib puudutatud isik kutsuda esile agressiooni ka enese suhtes. Arvestades, et puudutatud isik töötab koolis õpetajana ja puutub kokku lastega, tal on seoses kooliga ja õpilastega luulumõtted ning raske psüühikahäire tõttu võib puudutatud isik käituda kontrollimatult, ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning esile kutsuda agressiooni ka enese suhtes. Kolleegiumil ei ole alust kahelda maakohtul pärast isiku ärakuulamist tekkinud siseveendumuses isiku ohtlikkuse kohta, mille kohaselt on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline (eelkõige iseendale).
5(6)
Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et psühhiaatrilise abi seadus (PsAS) § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 1 ja 5 tulenevad tingimused on täidetud ja puudutatud isiku määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
13.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud avaldajal puuduvad. Riigi õigusabi korras kaebuse esitajale määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Ele Liiv
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.