Tallinna linna (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) avaldus XX kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.07.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
XX määruskaebus ja YY määruskaebus Avaldaja: Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) Puudutatud isik 1: XX (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Eva Tibar Puudutatud isik 2: YY (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 22.07.2019 määrus osas, milles maakohus otsustas lugeda XX tahtevastaselt kinnises hoolekandeasutuses ööpäevaringsel tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusel viibimine lõpetatuks 22.07.2020 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega (maakohtu määruse resolutsiooni punkt 2). Muus osas jätta määrus muutmata, kuid täpsustada resolutsiooni punkte 1 ja 3.
2.XX määruskaebus ja YY määruskaebus jätta rahuldamata.
3.1.Paigutada XX (isikukood XXXXXXXXXXX) tema tahte vastaselt kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele kuni erihooldusteenuse vajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 22.07.2020.
3.2.Käesolev määrus kuulub viivitamatult täitmisele alates määruse Tallinna linnale kättetoimetamisest.
3.3.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud XX menetluskulud Eesti Vabariigi kanda ja ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543). Asjaolud ja avaldus
1.Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu, avaldaja) esitas 06.03.2019 Harju Maakohtule avalduse XX (puudutatud isik 1, tütar) kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele paigutamiseks.
2.Avalduse kohaselt on puudutatud isik 1 viimase 8 aasta jooksul viibinud haiglaravil 18 korda. Haiglaravi lõppedes katkestab puudutatud isik 1 koheselt ravimite võtmise. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (SA PERH) 29.01.2019 vastusest nähtub, et puudutatud isikul 1 on diagnoositud segatüüpi skisoafektiivne häire, mis on raske psüühikahäire. Esmakordselt vallandus tal äge psühhoos 2004. a augustis - esinesid meelepettelised elamused, luulutaju, patsient oli rahutu ja ebaadekvaatse käitumisega, sisulist kontakti temaga saada ei olnud võimalik. Koostöövalmidus raviks oli vähene, patsient lahkus ravilt omaalgatuslikult. Kõik haiglaravil viibimised on toimunud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi korras. Kõigil kordadel on hospitaliseerimine olnud põhjustatud patsiendi rahutust ja vägivaldsest käitumisest (loopinud ja lõhkunud asju, rünnanud lähedasi). Aastatel 2013-2014 sagenesid haigushood, kuna puudutatud isik 1 hakkas enese „aktiveerimiseks“ kasutama stimulaatoreid (amfetamiin, metamfetamiin), mille järgselt vallandusid elavate meelepetete ja tugeva rahutusega haigushood.
3.Avaldaja poole pöördus puudutatud isiku 1 ema YY (puudutatud isik 2, ema), kes selgitas, et tema tütar on psüühiliselt haige ega ole võimeline oma elu korraldama, ravimite kasutamine on juhuslik, iseseisvalt ta neid ei võta. Ilma ravita muutub tütar ettearvamatuks ja konfliktseks. Puudutatud isik 2 avaldas soovi hakata oma täisealise tütre eestkostjaks ja palus paigutada tütar ööpäevaringsele erihooldusteenusele kinnisesse asutusse, kuid võttis hiljem avalduse tagasi selgitusega, et ei soovi olla tütre eestkostjaks ega soovi ka tütre paigutamist erihooldusteenusele kinnises asutuses.
4.Puudutatud isiku 1 raviarst dr. Q kinnitas 27.02.2019 SA PERH Psühhiaatriakliiniku sotsiaaltöötajale, et patsient on kinnisesse asutusse paigutamata jätmisel ohtlik nii iseendale kui ka ümbritsevatele isikutele.
5.Kinnisesse asutusse mittepaigutamisel ei suuda puudutatud isik 1 oma psüühilisest seisundist tulenevalt tagada endale igapäevast olmet, sotsiaalset turvalisust ja ravi. Menetlusosaliste seisukohad, ekspertiisiakt ja ärakuulamine
6.Puudutatud isikule 1 riigi õigusabi korras määratud esindaja märkis, et vesteldes puudutatud isikuga 1 jääb mulje, et tema tervislik seisund ei tingi hetkel vajadust kinnisesse asutusse paigutamiseks. Varasemast on teada, et ta on reeglina olnud ravil kohtumääruse alusel, ta on korduvalt ravilt põgenenud ning pärast haiglaravi lõppemist koheselt lõpetanud ravimite võtmise. Haiglaravid ei andnud soovitud tulemust ning lühikese aja jooksul on puudutatud isik 1 vajanud taas hospitaliseerimist. Puudutatud isiku 1 Facebook’i postitused, mis pärinevad küll ajast enne viimast hospitaliseerimist, viitavad need läbivalt vaimsete häirete olemasolule. Tema enda suhtumine nendesse postitustesse on “tegin lihtsalt nalja, inimesel peaks ju olema vaba eneseväljendus”. Postitustest käib korduvalt läbi ka raamatu kirjutamise teema, teema käsitlus viitab sellele, et plaan raamatut kirjutada ei ole kuigi tõsiseltvõetav ning on pigem seotud haigusega.
7.Puudutatud isik 2 leiab, et tütar ei vaja kinnisesse asutusse paigutamist. Pigem on vajalik igapäevaellu sotsialiseerumine. Kaasa aitab see, et tütar sai ülikooli sisse ja seega on tal olemas eesmärgipärane tegevus.
8.Kohtupsühhiaatriline ekspertiis (ekspert SS) tehti puudutatud isiku 1 vaimse seisundi hindamiseks 12.04.2019. Ekspertiisi akti kohaselt algasid puudutatud isikul 1 psüühikahäired 2002. Esmakordselt vallandus äge psühhoos augustis 2004. Viibis SA PERH psühhiaatriakliinikus 14.08 – 21.10.2004. Diagnoositi segatüüpi skisoafektiivne häire. Nõustus kasutama ambulatoorselt ravimeid, kuid kodus katkestas ravi koheselt. Süvenesid unehäired, lisandusid meelepettelised elamused, mille mõjul 26.10.2004 hüppas alla neljanda korruse aknast. Toimetati kiirabiga Regionaalhaigla Mustamäe korpusesse ja peale õhkrinna dreneerimist toimetati edasiseks raviks psühhiaatriakliinikusse, kus samal päeval üritas WC-s end põiekateetri voolikuga puua. Viibis ravil 28.10 – 28.12.2004. Vaatamata ravile püsis seisund pikemat aega ebastabiilsena, haiglast lahkudes ei olnud haiguskriitikat kujunenud. Toetusravi katkestas peagi, samuti katkestas ta õpingud ega asunud tööle. Järgnevalt on teda hospitaliseeritud haiglaravile kõrgenenud meeleolust põhjustatud rahutusseisundite tõttu paariaastaste intervallidega. Haigushood olid kestvad, mistõttu vajas igal korral korduvaid hospitaliseerimisi sama haigushoo piires. Kõik haiglaravil viibimised, kokku 26 korral, on toimunud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi korras. Haiglas saadud psühhoosivastase raviga ta rahunes, formaalselt nõustus kasutama toetusravi, mistõttu kirjutati ta ambulatoorsele ravile. Tegelikkuses kodus ravimeid kordagi ei kasutanud ja psüühiline seisund halvenes peagi. Kõigil kordadel on hospitaliseerimine olnud põhjustatud uuritava rahutust ja vägivaldsest käitumisest (loopinud katki lillepotte, visanud kodukorteri aknast alla sisustust, rünnanud lähedasi jms.). Aastatel 2013-2014 sagenesid haigushood, kuna oli hakanud enese "aktiveerimiseks" kasutama
stimulaatoreid (amfetamiin, metamfetamiin), mille järgselt vallandusid elavate meelepetete ja motoorse rahutusega haigushood. Raviks määrati erinevaid psühhoosivastaseid ravimeid (Serdolect, Zeldox, Abilify, Seroquel), kuid ühtki neist ta korrapäraselt võtma ei soostunud. Ka neuroleptikumi depooravi (Fluanxol depo, Abilify Maintena, Xeplion) korrapäraseks manustamiseks ambulatoorselt ei pöördunud. Viimastel aastatel on tal püsiva luululise avaldusena esinenud armastusluul meeskodaniku suhtes, keda tülitab pidevalt ilmudes tema koju, kust reeglina õnnestub patsienti ära tuua vaid politsei kaasabil. On lisandunud armastusluul nii meesarstide suhtes kui ka paranoilised kiivusluulumõtted erinevate isikute suhtes, keda arvab olevat lähedastes suhetes oma armastatuga. Luulumõtetest ajendatuna kirjutab armastus- ja ähvarduskirju, avaldab tapmisplaane erinevate isikute ja nende pereliikmete suhtes, mis häirib ümbritsevate turvatunnet. Korduvalt on pöördutud politseisse uuritava ähvardava käitumise tõttu. Alates 03.10.2017 on uuritav viibinud haiglaravil 7 korral, kokku 451 päeva, neist 125 päeva Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus. Viimati viibis ravil 21.01 – 01.03.2019. Kodus ravimeid ei kasutanud. 11.03.2019 pöördus valvetuppa ebaadekvaatse ja lärmakana suveriietuses kolmel korral, hospitaliseeriti tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 11.03.2019. Osakonnas oli ta lärmaka ja trotsliku olekuga, hindas enda käitumist igati normaalseks, ravivajadust kategooriliselt eitas, ähvardas ja süüdistas oma ema, nõudis enda koju lubamist. Psühhiaatrid jõudsid arvamusele, et patsiendil esineb raske psüühikahäire maniakaalse skisoafektiivne häire (F25.0) näol, tema käitumine on suurus- ja armastusluulumõtetest hõivatud, rahutu ja agressiivne. Harju Maakohus määras 13.03.2019 patsiendi tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile kuni 40 päevaks (tsiviilasi nr 2-19-3832). Käesolevaks on uuritav mõneti rahunenud, kuid tal puudub haiguskriitika ja arusaamine ravivajadusest - "mulle neuroleptikumid ei sobi" (kuigi haiglas võtab ravimeid). Ainuke ravim, mida on nõus võtma, on liitium. Haiglasse tulekut mäletab, ütleb, et armastab meesarsti ja seetõttu haiglasse tuligi.
9.Eksperdi hinnangul on puudutatud isik 1 psüühiliselt selge teadvusega, orienteerub õigesti ajas, kohas, enese isikus, haiguskriitika ja situatsioonist arusaam puudulikud. Mõttekäik ja kõne mõnevõrra kiirenenud, räägib ühtlase monoloogina, sekkub kaasvestleja juttu, mistõttu on vestlust raske juhtida. Mõttekäik on lennukas, kriitikata, ennast ja oma toimetulemist ülehindav. Ei saa aru oma tõsistest käitumise probleemidest ning nendega seotud ohtudest, tagajärgedest. Tema sotsiaalne elu, käitumine on olnud sageli seoses temal esineva psühhootilise seisundiga lausa kaootiline, inadekvaatne, ettearvamatu, ohtlik kaaskodanikele ja ka temale iseendale. Emotsionaalsed reaktsioonid on inadekvaatsed, võib samas naerda ja tõsiselt kurjaks saada, tõsta häält, muutuda ähvardavaks. Tunde-tahteelu on psühhoosist mõjutatud, tahteavaldused püsimatud, töösättumus vähene. Võib olla oma käitumises väga impulsiivne. Avaldab mitmeid suurusmõtteid. Sotsiaalne toimetulemine oluliselt häiritud ja tema ümber on jätkuvad tõsised probleemid. Tal puudub absoluutselt haigusteadvus, ennast psüühiliselt haigeks ei pea ning lähtuvalt sellest ei pea vajalikuks ravimite kasutamist.
10.Ekspert jõudis arvamusele, et puudutatud isikul 1 esineb maniakaalne skisoafektiivne häire, mis avaldub kõrgenenud tahteaktiivsuses ja meeleolus, suurus- ja lembeluulu mõtetes. Haigus on tal alanud noorukieas ning kulgenud sagedaste ägenemistega.
Vaimuhaigus piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Puudutatud isik 1 vajab pidevat psühhiaatrilist ravi, ta ei saa ravivajadusest aru ja tema tervislik seisund ravita jäämisel oluliselt halveneb ning sellega kaasub kaootiline, arvamatu, psühhootiline ning ühiskonnaohtlik käitumine. Tema tervislik seisund ei võimalda tal eluga iseseisvat toimetulekut. Puudutatud isik 1 vajab tulenevalt tema tervislikust seisundist erihooldust eritüüpi hoolekandeasutuses ööpäevaringse tugevdatud järelvalvega. Hoolekandeasutusse paigutamise eelduste äralangemise ajaks prognoosib ekspert kuni üks aasta.
11.Kohus kuulas puudutatud isiku 1 ära 05.06.2019 SA PERH Psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isik 1 seletas, et esimest korda elus on tal praegu raviskeem, mis talle sobib. Soovib haiglast välja minna ja hakkab seda raviskeemi jälgima. Emaga läbisaamine on praegu hea. Lõpetas Tallinna Inglise Kolledži, õppis lühiajaliselt mitmes ülikoolis, on töötanud tõlkijana. Maakohtu hinnangul vastas puudutatud isik 1 kõigile küsimustele sisuliselt ja adekvaatselt. Esimese astme kohtu määrus
12.Maakohus rahuldas 22.07.2019 määrusega avalduse, paigutas puudutatud isiku 1 tema tahte vastaselt kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele tähtajaga kuni üks aasta. Maakohus jättis puudutatud isiku menetluskulud riigi kanda ja teiste menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Maakohus määras lugeda tahtevastaselt kinnises hoolekandeasutuses erihooldusel viibimine lõpetatuks 22.07.2020 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
13.Maakohus leidis, et kuna puudutatud isikul 1 esineb raske psüühikahäire maniakaalse skisoafektiivse häire näol, on täidetud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg 1 pst 1 tulenev eeldus, s.o isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.
14.Maakohtu hinnangul esineb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamise teine tingimus, s.o puudutatud isik 1 on ohtlik endale ja enda lähedastele, kuna eksperdi hinnangul vajab puudutatud isik 1 pidevat psühhiaatrilist ravi, ta ei saa ravivajadusest aru ja tema tervislik seisund ravita jäämisel oluliselt halveneb ning sellega kaasub kaootiline, arvamatu, psühhootiline ning ühiskonnaohtlik käitumine.
15.Puudutatud isiku 1 seisund tema kohtu poolt ärakuulamisel 05.06.2019 oli pealtnäha hea ja puudutatud isik 1 avaldas, et tal on sobiv raviskeem, mida ta soovib kodus järgida. Puudutatud isik 1 oligi kodusel ravil alates 17.07.2019.a, kuid toimetati uuesti psühhiaatriahaiglasse 5 päeva hiljem s.o 22.07.2019.
16.Kohtu andmebaasist nähtuvalt on puudutatud isik 1 olnud alates 2006. a tahtevastasel ravil 29 korral. Eeltoodust nähtub, et isik vajab pidevat ööpäevaringset järelevalvet. Tema peamine probleem on enda ohtu seadmine (narkootikumid, juhuslikud meestuttavad, tülidesse sh füüsilistesse tülidesse sattumine, kõrgusest allahüppamine, ilmastikuga sobimatu riietuse kandmine).
17.Lisaks nähtub asjaoludest, et puudutatud isiku 1 osas varem kohaldatud abimeetmete rakendamine ei ole küllaldaseks osutunud. Asjaoludest nähtuvalt ei ole puudutatud isik 1 kontrollimatus keskkonnas suutnud kinni pidada talle määratud raviskeemist.
18.Seega leidis maakohus, et puudutatud isiku 1 suhtes on täidetud kõik SHS § 105 lg-s 1 sätestatud asjaolud, mis on aluseks isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusele ja kohtu hinnangul tuleb puudutatud isik 1 paigutada hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama, kus on tagatud turvaline ja rangelt kontrollitud keskkond ning alkoholi ja narkootiliste ainete kättesaadavus on välistatud. Puudutatud isiku 1 määruskaebus
19.Puudutatud isik 1 esitas määruskaebuse, milles palus jätta teda kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamata.
20.Vale on väide, et puudutatud isik 1 toodi psühhiaatriahaiglasse seetõttu, et ta lõhub, laamendab, ründab jm. Puudutatud isik 1 möönab, et on sattunud psühhiaatriahaiglasse paljudel kordadel, kuid peaaegu mitte kunagi eeltoodud asjaoludel. Esimest korda psühhoosi sattudes 2004. aastal lõi katki ühe peegli, 15 aasta jooksul on visanud aknast välja kokku kaks viinapudelit ja kahel korral televiisoripuldi, ühel korral lõhkus linnas tuhatoosiks pandud lillepoti.
21.Puudutatud isiku 1 hinnangul on tema ravikuulekus paranenud, kuna tajub paremini ravivajadust ja tunneb, et võetavad rohud aitavad tal tasakaalus püsida. Ebaõigesti on kirjeldatud tema haiglast vabanemist 17.07.2019 ja seejärel 5 päeva pärast uuesti haiglasse toimetamist, kuna tema verenäitajad olid kõik korras ja rohud olid võetud ning ta tuli ise haiglasse, mitte teda ei toimetatud sinna. Antut arvesse võttes ei ole põhjendatud teda hooldekodusse paigutada, kuna suudab ravimite najal oma eluga ise hakkama saada, olemata ohtlik ei teistele ega endale. Puudutatud isik 1 palub arvesse võtta, et kriminaalkurjategijad saavad ka kunagi vabaks oma karistuse kandmisest, aga psühhiaatriline patsient peab oma esimest psühhoosi või varasemat ravikuuletumist (selle puudumist) kandma endaga kogu aeg kaasas. Puudutatud isik 1 mainib ühtlasi, et asub sügisest õppima ülikoolis.
22.Menetlus algatati ebaseaduslikult. Haiglast helistati puudutatud isiku 1 emale ja ähvardati, et tütart ei võeta enam kunagi psühhiaatrilisele ravile, kui ta ei tee avaldust tütre hooldekodusse panekuks. Puudutatud isiku 2 määruskaebus
23.Puudutatud isik 2 esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldaja avaldus rahuldamata, või alternatiivselt peatada puudutatud isiku 1 tema tahte vastaselt kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele paigutamine, jättes ta vabadusse kohtuliku kontrolli all. Menetluskulud palub puudutatud isik 2 jätta avaldaja kanda.
24.Puudutatud isik 1 saab oma käitumisest aru ja suudab seda reguleerida, v.a psühhoosi ajal, mil ta vajab haiglaravi, mitte hooldekodu. Hoolekandeasutusel ei ole õigust isikut tahtevastaselt ravida.
25.Puudutatud isik 2 on valmis tegema muudatusi enda elukorralduses, kolima tütre juurde ja tagama järelevalve ravimite võtmisel. Varem olid probleemid raviskeemist kinnipidamisel seetõttu, et ravi ei toiminud. Ravile allumatus ei ole olnud tingitud ümbritsevast keskkonnast, vaid ennekõike ravi sobimatusest. Pärast viimast haigushoogu leiti sobiv raviskeem, mida on kinnitanud ka puudutatud isik 1, kellel psühhoose ei ole enam esinenud. Seetõttu ei ole põhjendatud esile tuua varasemaid probleeme ravimite võtmisel. Narkootikume ei ole tarvitanud 5 aastat ja seega jääb kohtu viide sellele ohule arusaamatuks.
26.Eksperdiarvamus on puudutatud isiku 1 sümptomite suhtes oluliselt ülepaisutatud ja tugineb varasemale perioodile. Maakohus andis sellele põhjendamatult suure kaalu ja jättis seejuures tähelepanuta puudutatud isiku 1 enda ja tema lähedaste seisukohad.
27.Puudutatud isiku 2 hinnangul on tütre tervislik seisund ravimite võtmise korral kontrolli all hoitav, ta ei ole ohtlik ja ema kaasabil on tütrel võimalik iseseisvalt hakkama saada. Puudutatud isik 1 sai ülikooli sisse, mis andis talle uue sihi.
28.Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnisesse asutusse paigutamise teel.
29.Alternatiivselt tuleb kaaluda kinnisesse asutusse paigutamise peatamist, jättes ta kohtuliku kontrolli alla. Menetluse edasine käik
30.Avaldaja vaidles puudutatud isiku 2 määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
31.Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
32.Ringkonnakohus edastas puudutatud isiku 1 määruskaebuse avaldajale ja puudutatud isikule 1 määratud esindajale ja palus esitada seisukohad. Avaldaja leidis, et puudutatud isiku 1 määruskaebuse ei ole põhjendatud. Puudutatud isiku 1 esindaja leidis vaidlustamata määruse seaduslikkust ja põhjendatust, et puudutatud isiku 2 alternatiivne taotlus väärib tähelepanu. Määruse põhjendused
33.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuste ja kohtuasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus otsustas lugeda puudutatud isiku 1 tahte vastaselt kinnises hoolekandeasutuses ööpäevaringsel tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusel viibimine lõpetatuks 22.07.2020 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega (resolutsiooni punkt 2). Muus osas on määrus seaduslik ja põhjendatud, kuid ringkonnakohus täpsustab tähtaja osas määruse resolutsiooni punkti 1 ning punkti 3 sõnastust. Määruskaebused tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus määruse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
34.Esmalt vastab ringkonnakohus puudutatud isiku 1 väitele menetluse algatamise kohta. Isiku kinnisesse asutusse paigutamist saab menetleda õigustatud isiku avalduse alusel. TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi on Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu)
puudutatud isiku 1 elukohajärgse linnavalitsusena õigustatud esitama puudutatud isiku 1 suhtes vastava avalduse. Seega on menetlus käesolevas asjas alustatud õigesti. Asjaolud, miks puudutatud isik 2 elukohajärgsele linnavalitsusele avalduse puudutatud isiku 1 suhtes esitas ja sellest hiljem loobus, ei oma määravat tähtsust avaldaja avalduse menetlemisel, kuivõrd kohus peab igal juhul avalduse rahuldamise eelduseid kontrollima.
35.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuste esitajate seisukohaga, et puudutatud isiku 1 suhtes hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tingimused ei olnud täidetud.
36.Isiku saab paigutada (SHS) § 105 lg 1 järgi tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama, kui on täidetud kõik nimetatud sättes sisalduvad tingimused, sh 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ja 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik.
37.Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul 1 on diagnoositud raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (tl-d 6-7 ja 33 pöördel). Määruskaebustes ei ole ka vaidlustatud psüühikahäire esinemist, selle raskust ega ka asjaolu, et ravita jäämisel piirab psüühikahäire isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Seega ei ole määruskaebemenetluses enam vaidluse all, kas SHS § 105 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus on täidetud.
38.Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et asjas esitatud tõendid kinnitavad SHS § 105 lg 1 p-s 2 sätestatud teist eeldust, s.o puudutatud isiku 1 ohtlikkust. Kohus hindab TsMS § 232 lg 1 järgi seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas asjaolu on tõendatud või mitte. Praeguses asjas leidis maakohus tõendite hindamisel ja puudutatud isiku 1 ärakuulamisel tekkinud siseveendumuse alusel, et puudutatud isik 1 on ohtlik SHS § 105 lg 1 p 2 tähenduses. Tõendite hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui maakohus on väljunud kaalumispiiridest. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et maakohus ületas diskretsioonipiire.
39.Vastuseks määruskaebuste seisukohale, et puudutatud isik 1 ei ole ohtlik ei endale ega teistele, märgib kolleegium järgmist.
40.Riigikohus on selgitanud, et seda, kas isik on ohtlik endale või teistele, peab väga täpselt ja põhjalikult põhjendama, tuvastades mh selle aluseks olevad asjaolud. Ohtlikkust tuleb hinnata lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Kohus ei ole eksperdi arvamusega seotud ja tuginemine üksnes eksperdi arvamusele võib olla ebapiisav. Kohus peab põhjendama, milles võib seisneda isiku ohtlikkus, samuti millal ja mis asjaoludel on isik varem ohtlikult käitunud. Ainuüksi asjaolu, et isik on haige ja vajab ravi ega saa toime iseseisva elu korraldamisega, ei anna alust arvata, et ta on ohtlik endale või teistele. Ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite järgi ning see tuleb tuvastada lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga, s.t tuleb
tuvastada, et isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks ja see on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 30.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p-d 11–17).
41.Avaldaja on avalduses esile toonud, et puudutatud isik 1 ei ole võimeline enda tervise eest hoolitsema, haigusteadvuse ja -kriitika puudumisest tulenevalt ei võta ta iseseisvalt ravimeid, ravita jäämisel muutub tema käitumine ebaadekvaatseks ja konfliktseks. Avaldaja hinnangul ei suuda kinnisesse asutusse paigutamata jätmisel puudutatud isik 1 oma psüühilisest seisundist tulenevalt tagada endale igapäevast olmet, sotsiaalset turvalisust ja ravi ning ei saa välistada tema ohtliku käitumise vallandumist nii enda kui teiste suhtes (tl 2 – 5).
42.Avaldusele lisatud psühhiaatriakliiniku osakonna juhataja 29.01.2019 arvamusest nähtuvalt ei ole haiguskriitika tekkinud ka vaatamata alates 2017. aastast kestnud püsivale haiglaravile. Ohtliku käitumise näitena toob arst muu hulgas esile, et luulumõtetest ajendatuna kirjutab puudutatud isik 1 armastus- ja ähvarduskirju, avaldab tapmisplaane erinevate isikute ja nende pereliikmete suhtes, mis häirib ümbritsevate turvatunnet. Korduvalt on pöördutud politseisse puudutatud isiku 1 ähvardava käitumise tõttu. Pärast 09.01.2019 haiglast vabanemist oli puudutatud isik 1 oma ema andmetel inhaleerinud „valget pulbrit“, mille toimel tervis halvenes (tl 6 – 7).
43.Eksperdi hinnangul puudub puudutatud isikul 1 haiguskriitika täielikult, ravita jäämisel tema tervislik seisund halveneb kiiresti oluliselt, millega kaasneb kaootiline, ettearvamatu, psühhootiline ja ühiskonnaohtlik käitumine (tl 32 – 33 pöördel).
44.Puudutatud isik 2 kurtis avaldaja poole pöördudes, et ilma ravita muutub tütar ettearvamatuks ja konfliktseks (tl 3). Sisuliselt sama möönab ema ka määruskaebuses, et ravita jäämisel ei suuda tütar oma käitumist kontrollida (tl 44 pöördel).
45.Ekspertiisiakti kohaselt on puudutatud isik 1 viibinud tahtevastasel ravil aastate jooksul kokku 26 korral. Ringkonnakohus toob puudutatud isiku 1 ohtlikkuse ilmestamiseks esile 2019. a juhtumid. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt viibis puudutatud isik 1 Harju Maakohtu 03.12.2018 määruse alusel tahtevastasel ravil 01.12.2018 – 09.01.2019 (tsiviilasi nr 2-18-18251). Haiglast vabanedes katkestas puudutatud isik 1 toetusravi koheselt, mis nähtub järgmisest tema suhtes algatatud tsiviilasjast nr 2-19-948. 21.01.2019 toimetati puudutatud isik 1 ravile endise klassivenna õuelt, kelle suhtes on tal armastusluul. Patsient üritas öösel sisse tungida võõrasse elamusse, palvetele lahkuda ei kuuletunud, mistõttu kutsuti politsei ja patsient toimetati kiirabikorras politsei kaasabil psühhiaatriakliinikusse. Haiglasse saabudes oli lärmakas, trotslik, õigustas oma käitumist (öine sissetung võõrasse majja), rääkis pidevalt seksuaalsuhete teemal, kasutas ebatsensuurseid väljendeid politsei- ja kiirabitöötajate suhtes. Ravimite kasutamist eitas, igasugusest ravikoostööst keeldus, mistõttu ta hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 21.01.2019. Samal päeval tegi Harju Maakohus määruse, mille alusel paigutati puudutatud isik 1 tahtevastasele ravile kuni 01.03.2019. Tsiviilasjas nr 2-19-3832 esitatud andmete kohaselt pöördus puudutatud isik 1 ise psühhiaatriahaiglasse 11.03.2019 kolmel korral, tõi kaasa kotiga prügi, mida palus üle anda osakonna meesarstile, haaras võõraste isikute asju koridorist, tungis personali ruumidesse, et haarata sealt süüa, temale tehtud ettepanekutest end ravida kategooriliselt keeldus. Vaatamata külmale ilmale oli puudutatud isik 1 toariietes, jalas toasussid, jalad olid püsivast liikumisest ja
külmetusest turses. Kuna patsient ravile jäämast kategooriliselt keeldus, hospitaliseeriti ta valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 11.03.2019. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt määrati viimati puudutatud isikule 1 tahtevastane ravi Harju Maakohtu 13.03.2019 määrusega 40 päevaks, mida pikendati 17.04.2019 määrusega 3 kuuks, s.o 17.07.2019 (tsiviilasi nr 2-19-3832).
46.Eeltoodust nähtub, et raviskeemist kinnipidamine puudutatud isiku 1 poolt on probleematiline. Puudutatud isik 1 on tahtevastase ravi järgselt iga kord loobunud ravimite võtmisest ja langenud seetõttu koheselt uuesti psühhoosi. Erinevates menetlustes esile toodud juhtumite näitel ei ole kahtlust, et ravimite võtmata jätmisel muutub puudutatud isiku 1 käitumine ettearvamatuks ja ohtlikuks nii tema endale kui ka teistele. Puudutatud isik 1 ei mõista, et ta vajab pidevat psühhiaatrilist ravi. Ravimite võtmata jätmist ei õigusta tema isiklik arvamus, et kõigi nende aastate jooksul arstide poolt määratud ravimid talle ei sobi. Puudutatud isiku 1 paljasõnaline väide, et seekord on ta valmis väljaspool kinnist asutust võtma vabatahtlikult ravimeid, ei ole senist haiguslugu lugedes veenev.
47.Vastuseks puudutatud isiku 2 määruskaebusele, et tütar ei vaja kinnisesse asutusse paigutamist, kuna ema suudab ise tagada efektiivse kontrolli ravimite võtmisel, märgib kolleegium järgmist. Raske psüühikahäirega isiku järelevalve vajab teadmisi ja oskusi ning kahtlemata ka väga suurt pühendumust. Ringkonnakohus ei ole veendunud, et puudutatud isiku 1 ema on käesoleval juhul selliseks tütre ravi järelevalveks valmis, arvestades, et vaatamata tütre väga pikale haigusloole ei ole ta seni suutnud oma tütart piisavalt toetada, et tütre tervislik seisund püsiks haiglast väljudes stabiilsena. Puudutatud isiku 2 lubadus teha tulevikus ümberkorraldusi oma igapäevaelus jääb seetõttu paljasõnaliseks. Ringkonnakohtu hinnangul on kõnekas ka asjaolu, et puudutatud isik 1 on viibinud hoolekandeasutuses alates 17.07.2019, kuid 17.10.2019 seisuga ei olnud Valkla Kodu töötajad veel puudutatud isikuga 2 kohtunud ja olid kõnelnud temaga telefoni teel üksnes kahel korral.
48.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul põhjendatud kaaluda ka puudutatud isiku 2 taotlust kohaldada TsMS § 540 lg 1, s.o peatada kinnisesse asutusse paigutamist. Ringkonnakohus selgitas määruse eelmises punktis, miks ei ole puudutatud isiku 1 jaoks sobilik kodune ravi. Senine ravikuulekus ei võimalda eeldada, et hoolekandeasutusse paigutamise peatamine oleks puudutatud isiku 1 tervisliku seisundi stabiilsena hoidmise huvides. Puudutatud isiku 1 tervislik olukord võib pigem kindlasti kui tõenäoliselt koheselt halveneda, kui ta teenuselt eemal viibides ravimeid ei manusta.
49.Mõlemas määruskaebuses on rõhutatud, et puudutatud isikul 1 on uus eesmärk – ülikoolis õppimine, mis motiveerib teda ravimeid võtma. Avaldaja 18.10.2019 seisukohast nähtuvalt tegi puudutatud isik 1 akadeemilise puhkuse avalduse (tl 61 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval ajal oluline saavutada stabiilsus puudutatud isiku 1 tervislikus seisundis. Arvestades, et puudutatud isik 1 ei ole pärast gümnaasiumi lõpetamist osalenud aktiivses õppetegevuses, on see väga suur elumuutus, mis võib mõjuda esialgu vastupidiselt puudutatud isikute ootusi ärevust tekitavalt. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul turvalisem lahendus liituda õppetegevusega pärast hoolekandeteenuse vajaduse äralangemist.
50.Puudutatud isiku 2 määruskaebusest võib välja lugeda, et ema peab õigeks tütre ravimist psühhiaatriahaiglas, kuid välistab tema viibimise hoolekandeasutuses. Kuigi puudutatud isik 2 möönab oma määruskaebuses, et tütar vajab psühhoosi ajal psühhiaatrilist ravi, ei mõista ta, et tegelikult on tütar viimasel kahel aastal ravimite võtmise katkestamise tõttu sisuliselt viibinud kogu aeg tahtevastasel ravil kinnises asutuses. 12.04.2019 tehtud ekspertiisiakti andmetel on alates 03.10.2017 puudutatud isik 1 viibinud haiglaravil 451 päeva, millele lisandus 3-kuuline ravi 11.03 – 17.07.2019. Seega on puudutatud isik 1 viimasel paaril aastal viibinud kinnises asutuses ravil ca 83 % ajast. Puudutatud isik 1 märgib oma määruskaebuses, et 22.07.2019, s.o 5 päeva pärast viimast tahtevastast ravi, mis kestis 3 kuud, pöördus ta ise uuesti psühhiaatriahaiglasse. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud asjaolu kinnitab, et vaatamata pikemale haiglas viibimisele, ei saa puudutatud isik 1 tulenevalt haiguskriitika puudumisest siiski järelevalveta iseseisvalt hakkama. Ringkonnakohus ei mõista, miks eelistab puudutatud isik 2, et tema tütar viibiks pigem järjepidevalt sundravil psühhiaatriahaiglas, kuna ta langeb pärast igakordset haiglast vabanemist koheselt psühhoosi, selle asemel, et tütre tervislik seisund oleks kontrollitud keskkonnas raviskeemi järgides stabiilne.
51.Ringkonnakohus nõustub puudutatud isiku 2 väitega, et sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi, kuid tulenevalt SHS § 100 lg 2 p-st 4 on ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise käigus teenuseosutaja kohustatud lähtuvalt täisealise isiku vajadustest ja suunamisotsuses nimetatud teenuse saamise eesmärgist järgima tervishoiuteenuse osutaja poolt täisealisele isikule määratud raviskeemi. Arvestades puudutatud isiku 1 puudulikku haiguskriitikat, on lähedasel isikul tema mõjutamine vabatahtlikult ravimeid võtta keerulisem kui hoolekandeasutuse personalil, kellel on professionaalsed oskused ja kogemused keeruliste klientidega toimetulekuks. Lähtudes 17.10.2019 Valkla Kodu antud tagasisidet avaldajale, ei ole esimesel 3 kuul puudutatud isiku 1 tervislikus seisundis tagasilööke olnud ja vabatahtliku ravimite võtmisega probleeme esinenud (tl 61 pöördel). Kolleegium selgitab, et sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuse osutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud (SHS) § 101 lgs 1. SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt Riigikohtu 28.05.2019 määrus kriminaalasjas nr 1-10-8154, p 13 ja selles viidatud 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-16-10435, p 16). Seega, juhul kui puudutatud isik 1 ei võta vabatahtlikult ravimeid ja rikub ravirežiimi ning tal selle tagajärjel tuvastatakse järjekordselt tahtevastase ravi vajadus, on ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi.
52.Eeltoodust nähtuvalt vajab puudutatud isik 1 pidevat ravi ja eriti oluline on pärast igakordse tahtevastase ravi lõppemist ka raviskeemist kinnipidamine. Tema pikk haiguslugu kinnitab fakti, et iseseisvalt ta määratud raviskeemist kinni ei pea ning viimase 2 aasta jooksul, millest puudutatud isik 1 on suurema osa viibinud
psühhiaatriahaiglas, ei ole olnud ka lähedaste abi ja toetus piisav. Seega ei ole puudutatud isiku 1 ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui hoolekandeasutuses ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega erihooldusega SHS § 105 lg 1 p 3 mõttes, kuna iseseisvalt ega lähedaste abiga ta ravimeid ei ole seni võtnud. Alates 17.07.2019, kui puudutatud isik 1 on viibinud Valkla Kodus, ei ole kohtute infosüsteemi andmetel avaldaja taotlenud tahtevastase ravi kohaldamist puudutatud isikule 1, millest kolleegium järeldab, et puudutatud isik 1 tarvitab ravimeid, mis hoiavad tema seisundi stabiilsena. Seega täidab hoolekandeteenus oma eesmärki – tagab piisava järelevalve puudutatud isiku 1 poolt raviskeemist kinnipidamisel.
53.Nagu ringkonnakohus märkis, ei ole raviasutus teinud pärast 17.07.2019 puudutatud isiku 1 suhtes tahtevastase ravi otsust. Seega puudutatud isik 1 viibib küll kinnises asutuses, kuid talle ei ole määratud tahtevastast sundravi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seetõttu maakohtu määrus õige osas, milles maakohus sidus erihooldusteenusel viibimise tähtaja tahtevastase ravi lõpetamise otsusega (resolutsiooni p 2). SHS § 105 lg 4 kohaselt otsustab täisealise isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse paigutamise, nõusolekuta hooldamise, selle pikendamise, peatamise ja lõpetamise kohus TsMS-s täisealise isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse jaoks ettenähtud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. SHS § 105 lg 5 järgi võib kohus paigutada isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates. SHS § 105 lg 6 järgi teatab ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja, kelle juures täisealine isik kohtuotsuse alusel nõusolekuta hooldamisel viibib, täisealise isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamise pikendamise, peatamise või lõpetamise vajadusest viivitamata täisealise isiku eestkostjale ja elukohajärgsele vallavõi linnavalitsusele, lisades teatele psühhiaatri arvamuse täisealise isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamise peatamise, pikendamise või lõpetamise põhjendatuse kohta. TsMS § 539 lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega isiku kinnisesse asutusse paigutamise, kui paigutamise eeldused on ära langenud. Kohus võib kinnisesse asutusse paigutamise lõpetada isiku enda või tema eestkostja või isiku elukoha järgse valla- või linnavalitsuse taotlusel või omal algatusel. Eeltoodust tulenevalt saab kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja siduda SHS § 105 lg-s 1 loetletud asjaolude äralangemisega, s.o erihooldusteenuse vajaduse äralangemisega, mitte aga tahteavastase ravi lõpetamisega. Eeltoodud osas tuleb maakohtu määruse resolutsiooni muuta.
54.Lisaks tuleb täpsustada ka maakohtu määruse resolutsiooni p 3, milles maakohus on määranud esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse jõustumise. Tegemist on ilmse ebatäpsusega, kuna vaidlustatud määrusega kohaldati kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamist ja toimikust nähtuvalt ei ole maakohus menetlenud esialgse õiguskaitse kohaldamist.
55.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult käesoleva asja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud puudutatud isiku 1 kulu, mis jäi riigi kanda. Sama põhimõtte järgi tuleb ka määruskaebuste menetlemisega seotud avaldaja ja puudutatud isiku 2 kulud jätta nende endi kanda ja puudutatud isiku 1 kulud riigi kanda (TsMS § 172 lg-d 1 ja 3).
Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt)
Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
Mati Maksing (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.