SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku taotlus XY suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja ravitähtaja pikendamiseks kuni 40 päevaks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 18.09.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse XY määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Avaldaja: SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik esindajad (registsikood 90004527, aadress Ristiku 1, Pärnu linn, 80010) Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): XY (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xx-xx xxxxxx), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Vahur Krinal (e-post: [email protected] ) Eestkosteasutus: Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu) (registrikood 75000064, aadress Suur-Sepa 16, Pärnu 80098, e-post [email protected] ) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Pärnu Maakohtu 18.09.2019 määrus jätta muutmata.
2.Jätta XY määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.
1.16.09.2019 esitas SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik Pärnu Maakohtule avalduse XY (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja selle ravi pikendamiseks üle 4 päeva isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.
2.Avalduse kohaselt hospitaliseeriti XY SA Pärnu Haiglasse 14.09.2019 kell 18:55 ning tema suhtes kohaldati tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi. Puudutatud isik tuli koos tütre ja pojaga erakorraliselt valvearsti vastuvõtule. Käitumine viimase kahe kuu jooksul järjest ebaadekvaatsem. Viibinud alates tütre sünnist korduvalt statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil psühhootiliste episoodidega. Viimasel ajal mõjustuselamused, räägib piinamisest, kannab juukseid „kuhjas“ ning alati müts peas, vahetab korduvalt mobiiltelefone ja telefoninumbreid, telefon sageli välja lülitatud ning aku küljest võetud, fooliumisse mähitud. Esinevad paranoilise sisuga luulumõtted ja mõjustuselamused. Patsient uitab palju ringi, käigud motiveerimata. Viimasel ajal käinud uitamas väheses rõivas ja rihmikutes, nii et tagasi jõudes olnud läbi märg ja külma saanud. Lapsed otsinud korduvalt ema taga. Pojale avaldanud, et teda on kuskil keldris kinni hoitud ja piinatud. 15.08.2019 pöördunud tütre initsiatiivil valvepsühhiaatri vastuvõtule Viljandi haiglasse, siis määratud ambulatoorne psühhoosivastane ravi, mida patsient võtma pole hakanud.
3.Hospitaliseerimisel käitumine ebaadekvaatne. Haiguskriitika ja ravisoostumus puudub, peab end täiesti terveks. Käitumine psühhoosist mõjutatud, ettearvamatu. Ohtlik iseendale, kuna käitumises lähtub paranoilise sisuga luulumõtetest ja haigusteadvuse puudumisest. Hospitaliseerimisel diagnoositud paranoidne skisofreenia (F20.0).
4.Käesolevalt psühhootiline ebaadekvaatse käitumisega seisund püsib. Sisulist kontakti ei saa, käitumiselt omapärane, ilme kahtlustav, usaldamatu ning on probleeme pisendav. Haigusteadvus ning ravisoostumus puuduvad täielikult. Ta ei ole alustanud suukaudset ravi (psühhoosivastane ravim risperidoon) peale erakorralist valvepsühhiaatri vastuvõtul käimist. Tegemist on paranoidse skisofreenia ägenemisega ning seda psüühikahäiret saab hinnata raskeks. Tema käitumine on mõjustatud psühhoosist st ebareaalsetest elamustest (luulumõtetest, mõjustuselamustest, ilmselt ka tajuhäiretest). Ta vajab spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, elekterkonvulsioonravi ning turvalist kontrollitud ravikeskkonda kuni psühhoosi leevenemiseni. Kuna ta käitub psühhootiliste sümptomite ajel sihipäratult ning ebaadekvaatselt, siis võib ta panna ohtu peamiselt enda elu ja tervise, kuna ei suuda sihipäratu käitumisega tagada enda turvalisust ning võtta vastu tema tervisele vajalikku ravi. Käesolev diagnoos: Paranoidne skisofreenia, ägenemine (F20.0). Kuna skisofreenia ägenemise episoodi ravi on tavapäraselt aeganõudev ning selline psüühikahäire ei möödu 4 päevaga, siis on juba praegu ette näha pikemat ravivajadust kui 4 päeva.
5.Kuna ülal nimetatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu iseenda elu, tervist ja julgeolekut ning kuna muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis vastavalt PsAS § 11 lg 1 vajab XY tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist.
6.16.09.2019 määrusega rahuldas Pärnu Maakohus SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku valvearsti taotluse osaliselt ja rakendas XY suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus tähtajaga kuni 4 päeva alates XY 14.09.2019 kell 18.55
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-19-14194 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 18.09.2019 kell
7.17.09.2019 toimunud ärakuulamisel avaldas puudutatud isik kohtule, et ta jäi ise haiglasse, ei ole endale ega ühiskonnale ohtlik. Maakohtu määrus
8.Pärnu Maakohus pikendas 18.09.2019 määrusega XY suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja ravi eesmärgil SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse paigutamise tähtaega kuni 40 päevani alates tema 14.09.2019 kell 18.55 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o mitte kauemaks kui 24.10.2019 kell 18.55. Maakohus määras, et XY suhtes on lubatud kasutada psühhoosivastast ravi (ravimite manustamine süstena ja tablettravina, vajadusel elekterkonvulsioonravi). Menetluskulud (riigi õigusabi tasu ja kulud) jättis kohus Eesti Vabariigi kanda. Määrus kuulus täitmisele viivitamata.
9.Määruse põhjendustest nähtuvalt võetakse isik PsAS § 11 lg 1 kohaselt tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
10.TsMS § 534 lg 1 järgi kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 543 lg 2 sätestab, et esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse psüühikahäirega isiku paigutamiseks tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse võib esitada ka PsAS § 13 lõikes 1 nimetatud isik. Viidatud PsAS § 13 lg 1 järgi võib esialgse õiguskaitse taotlust esitada ka haigla pea- või ülemarst. Haigla pea- või ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst. SA Pärnu Haigla Psühhiaatrikliiniku juhataja kt on õigustatud esitama kohtule avaldust XY suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks.
11.TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni 4 päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
12.Tutvunud kohtule esitatud avaldusega ja sellele lisatud tõenditega, sh XY tervislikku seisundit kajastavate dokumentidega, ning kuulanud isiklikult ära XY ja tema raviarsti, leidis kohus, et tahtest olenematu ravi kohaldamise alused püsivad ning esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega tuleb pikendada.
13.XY Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus toimunud ärakuulamisel eitas haigust ja ravivajadust, samas avaldas valmisolekut dr Puusillaga ilma kohtuta ravis kokku leppida. XY selgituste kohaselt sattus ta haiglasse enda halva nalja tagajärjel, kõik tema varasemad haiglaskäigud on olnud must huumor. Sel korral olevat XY läinud umbes pooleks tunniks kodust välja jalutama, telefon jäi koju laadima. Jalas olid tal küll lahtise ninaga jalatsid, kuid sellise ilma jaoks täiesti sobivad, jalad said kastes märjaks. Kuna poeg on talle öelnud, et XY kohe helistaks, kui midagi vaja on, siis XY oligi pojale helistanud, et jalad said märjaks. XY eitas, et ta oleks olnud abitus seisundis, läbimärg ja külmunud, tal olevat lihtsalt jalutades jalad ära väsinud ja ta läks
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-19-14194 kohta, kus saaks helistada. Samas Dr xxxxx poolt kohtule vahendatud XY laste selgituste kohaselt ei olnud lapsed XYga mitu päeva kontakti saanud, XY sattus läbimärja ja külmununa xxxxx juurde ja sealsed töötajad helistasid, et XYle abi saada.
14.XY selgitas, et tütre soovil käis ta sel suvel Viljandi haiglas, seal kirjutas umbkeelne tohter talle vanad rohud, XY neid loomulikult võtma ei hakanud, sest tema teada tuleb ravimeid võtta perearsti järelevalve all. Perearsti juurde rohtusid näitama ta ei läinud, sest perearsti vastuvõtuaeg on napp, hiljem XY olevat unustanud. Tal olevat lähimäluga probleeme, see võib tema sõnul olla sellest, et 61,5 aasta vanuselt oli tal ilmselt miniinsult, aga seda ei ole kuskil fikseeritud, ninaverejooksuga asi lahenes. Mäluprobleemid võivad olla ka vanusest, xx-aastaselt ei ole see keelatud. XY kirjeldas, et psühhoosid hakkasid tal 1975.aastast, pärast sünnitust. Tal oli kogu aeg paha olla, ema ja mees sundisid ravimeid võtma. Alles 2005.a tehtud uuringutes selgus, et XYl on sapikivid, mis tekitasid koolikuid ja iiveldust, tegelikult mingeid psühhoose XYl enda arvates ei olegi olnud. 20 aastat tagasi olevat XYle mingi diagnoos pandud. Vahepeal pikka aega diagnoosi ei olnud. XY eitas luulumõtteid ja paranoiasid, tal ei olevat mingeid kalduvusi, ainult natuke usub astroloogilisi tähemärke. Ta ei vaja mingit ravi, ta ei ole endale ega teistele ohtlik. XY sõnul on ta pensionär, varem on töötanud mitmetel töökohtadel, sh pikalt väga vastutusrikkal tööl xxxxxxxx. Sellist tööd ei oleks olnud võimalik teha, kui tervis ei oleks olnud korras. Haiglas saab mingit rohtu, mille vastu see on, tuleb küsida tohtritelt. XY eeldab, et on unerohi ja vitamiinid, aga ta saab magada ka ilma unerohuta.
15.Raviarst dr xxxxxx ärakuulamisel selgitas, et XY vajab kindlasti ravi pikemalt. XYl on diagnoositud paranoidset skisofreeniat. Diagnoosi sai ta ca 20 a tagasi. Tema esimene psühhoos võis tekkida peale sünnitust. Ravi kokkuleppe sõlmimine praegu kõne alla ei tule, sest ise XY ravi vajalikuks ei pea ega enda haigust ei tunnista. Ambulatoorselt ta suukaudseid ravimeid ei võta, kokkuleppeid ei ole täitnud. Varem ei ole see toiminud. Ta on ohtlik ainult iseendale. Viimati lapsed otsisid teda mitu päeva. See pole nii, et läheb korra välja ja jätab telefoni koju laadima. Xxxxx töötajad kutsusid abi, sest ta oli läbimärg ja külmunud. XYl on luulud ja meelepetted, see mõjutab tema käitumist. Pinnalisel vaatlusel on temaga nagu kõik korras, ta on rahulik ja rõõmus. Eelmiste tohtritega oli ta sarkastiline. Praegu saab ta haiglas antipsühhootilist ravi süstena. Ravi peab olema regulaarne, aga ambulatoorselt ta ravimeid ei tarvita. Tal ei ole mingit haiguskriitikat ega ravisoostumust. Edasine raviplaan on praegu selline, et kui haiglast välja saab, siis jätkatakse 1 kord kuus depoo süstidega. On kokkuleppe linna sotsiaalosakonnaga, et sotsiaaltöötajad hakkavad korraldama tema toomist haiglasse depoosüste saama.
16.XYle esindajaks määratud vandeadvokaat Vahur Krinal pidas tahtevastast ravi ja ravitähtaja pikendamist vajalikuks, kuigi XYga vesteldes oli esindajale ilmne, et ravi on mõjunud positiivselt. Sisuline kontakt oli adekvaatne ja ajendiks olnud sündmusele oli XYl oma versioon olemas. Adv Krinali hinnangul haigusteadvus puudub XYl täielikult. Kinnitas, et ei vaja haiglaravi. Tegemist võib olla paranoidse skisofreenia ägenemisega ning seda psüühikahäiret saab hinnata raskeks. Tema käitumine on mõjustatud psühhoosist st ebareaalsetest elamustest (luulumõtetest, mõjustuselamustest, ilmselt ka tajuhäiretest). Ta vajab turvalist kontrollitud ravikeskkonda kuni psühhoosi leevenemiseni. Kuna ta käitub psühhootiliste sümptomite ajel sihipäratult ning ebaadekvaatselt, siis võib ta panna ohtu peamiselt enda elu ja tervise, kuna ei suuda sihipäratu käitumisega tagada enda turvalisust ning võtta vastu tema tervisele vajalikku ravi. Kuna paranoidse skisofreenia ägenemise episoodi ravi on tavapäraselt aeganõudev ning selline psüühikahäire ei möödu 4
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-19-14194 päevaga, siis lähtudes eelõige esindatava huvidest on igati õigustatud pikendada tema suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi ravi kuni 40 päevaks.
17.Pärnu linn toetab ravitähtaja pikendamist. Pärnu linnavalitsuse eakate hoolekande peaspetsialist kontakteerus info saamiseks XY raviarsti (dr xxxxxx) ja tütrega (YY) ning tegi registritesse erinevaid päringud. XY on üksielav Pärnu linna vanaduspensionär. Tal on kaks seadusjärgse ülalpidamiskohustusega täisealist last ja eakas ema, kellele tagab vajaliku abi ja hoolduse XY õde. Nimetatud lähedaste elukohad on xxxxxxxx. XYle kuulub korter, mida ta kasutab elamispinnana. Igakuiseks sissetulekuks on vanaduspesnion, puuet talle ei ole määratud. XY toimetati 14.09.2019 Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse lähedaste poolt. Tütre sõnul oli ema käitumine paari viimase kuu jooksul süvenevalt ebaadekvaatne ning tema enda elu ja tervist ohustav. XY toimetulek oli tugevalt häiritud luululiste elamuste tõttu- ta ei saanud oma kodus pikema perioodi jooksul rahulikult magada, uitas linnas, riietus ilmastikule mittevastavalt. Viimasel kuul jättis ta oma eluasemekulude arve tasumata, kuna kasutas enamuse sissetulekust ebamõistlikele ostudele (nt soetas järjest mitu telefoni, kuna ei tulnud nende kasutamisega toime).
18.Psühhiaatriakliiniku info kohaselt oli XY käitumine hospidaliseerimisel ebaadekvaatne ja puudus haigusteadvus. Ta ei mõistnud ravivajadust ja pidas ennast täiesti terveks. Haiglas diagnoositi XYl paranoilise skisofreenia ägenemine ja haigusseisund on püsinud ka peale 48 h möödumist. Raviarsti, dr xxxxxx, 17.09.2019 suulise info kohaselt ei ole XY seisund märkimisväärselt paranenud ja parimate ravitulemuste saavutamiseks on oluline, et XY ravi jätkuks pikema aja jooksul. Raviarsti seisukohta toetab ka XY tütar, kelle sõnade kohaselt on ema varasematel haigusjuhtudel peale pikemat ravi olnud tavaelus toimetulev. XYl on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu peamiselt iseenda elu, tervist ja julgeolekut. Kuna muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis vastavalt PsAS § 11 lg 1 vajab XY tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist.
19.Kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid ja ärakuulamisel vahetult kogetu kinnitavad PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu. XYl on diagnoositud paranoidne skisofreenia. Haiglasse paigutamisel on diagnoositud haigusseisundi ägenemine. Ta on viibinud varasemalt korduvalt ravil psühhiaatriakliinikus psühhootiliste episoodidega. XY ärakuulamisel kohus veendus vahetult, et XYl ei ole saadud ravile vaatamata tekkinud arusaamist enda haigusest ega ravivajadusest.
20.Haiglaravita jäämisel võib eeldada, et haigusseisund süveneb veelgi ning ohtlikud olukorrad koduses keskkonnas jätkuvad sarnaselt haiglasse toomise ajale. XY koduses keskkonnas ei hoolitse enese eest – ei maga piisavalt, läheb sihipäratult ja teadmata ajaks välja uitama ilmastikuoludele mittesobivates riietes. Eeltoodust tulenevalt ravita jäämine ohustab eelkõige XY enda elu ja tervist. XY laste sõnul on XY varem pärast haiglaravi tavaelus iseseisvalt hästi toime tulnud, kuid ambulatoorselt ravi ei jätka. Patsiendil praegu haiguskriitikat ei ole ja ravisoostumus on puudulik (võtab haiglas ravi vastu, kuigi ei pea ravi vajalikuks). Varem ei ole X.Y talle välja kirjutatud ravimeid ambulatoorselt tarvitama hakanud. Tema haiguse kontrolli alla saamiseks on aga vaja ravimeid võtta regulaarselt. Seetõttu on kohus seisukohal, et muu psühhiaatriline abi ei ole praegu küllaldane ega võimalik. Ravita jäämisel püsib väga suur tõenäosus, et XY psüühikahäire süveneb veelgi, selle tagajärjel väheneb tema suutlikkus hoolitseda enda elutähtsate vajaduste rahuldamise eest, väheneb üldine sotsiaalne toimetulek. Kohus ärakuulamisel veendus, et XY haigust ei tunnista ning ravi vajalikuks ei pea. Kõige eeltoodu alusel oli kohus veendunud, et XY suhtes on
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-19-14194 põhjendatud esialgse õiguskaitse korras rakendatud tahtest olenematut ravi tähtaega pikendada kuni 40 päevani. Määruskaebus
21.Puudutatud isiku esindaja esitas tema nimel Pärnu Maakohtu kohtumäärusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada selliselt, et puudutatud isik ei peaks viibima sundravil ja et tal oleks ise võimalik enese eest kodus hoolitseda.
22.Määruskaebuse kohaselt soovib puudutatud isik määruse vaidlustada ja leiab, et ta saab ise enda eluga hakkama, ega vaja teiste (tütar ja poeg) sekkumist enda ellu; ta ei ole kellegi suhtes ohtlik ja ei vaja üldse ravi, sest peab end täiesti terveks; juhul kui peakski vajama, siis ta ravib ennast ise kodus. Puudutatud isik ei nõustu ühegi kohtumääruses väljatoodud argumendiga.
23.Faktilisi ja õiguslikke väiteid asjaolude kohta, millest tuleneb määruse tegemise ebaõigsus puudutatud isikul esitada ei ole. Samuti ei oska puudutatud isik esitada tõendeid, millega ta sooviks iga faktilist väidet tõendada. Ta lihtsalt on kindlal arvamusel ja seisukohal ning veendunud selles, et ta ei ole kellelegi ohtlik ega vaja ravi ja kinnises raviasutuses ravil viibimist ning saab ise enda eest hoolitsemisega hakkama. Menetluse edasine käik
24.Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas vastuse saamiseks avaldajale ning eestkosteasutusele.
25.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja leidis, et kaebuse nõudmised ja põhjendused ei ole õigustatud, kuna need tuginevad vaid puudutatud isiku arvamusele, et ta on psüühiliselt terve ega vajanud oma psüühilise seisundi tõttu tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Avaldaja on vastupidisel arvamusel ning tugineb selles psühhiaatrite hinnangule kuupäevadest 14.09.19 ja 15.09.19 ning edaspidiselt X.Y raviarsti hinnangule tema psüühilise seisundi dünaamika osas.
26.Eestkosteasutus määruskaebusega ei nõustunud. Vaidlustatud kohtumääruse alusel esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi pikendamine on olnud põhjendatud. Määruskaebuses ei ole toodud faktilisi ja õiguslikke väiteid, mille suhtes Pärnu linn saaks seisukohta võtta.
27.10.10.2019 määrusega lõpetas Pärnu Maakohus puudutatud isiku suhtes Pärnu Maakohtu 16.09.2019 kohtumääruse alusel esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ja 18.09.2019 kohtumääruse alusel pikendatud tahtest olenematu psühhiaatriline haiglaravi.
28.Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
29.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 18.09.2019 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
30.Määruskaebuse esitaja väidab, et ta pole haige, ei vaja ravi, ei ole kellegi suhtes ohtlik ja saab ise enda eest hoolitsemisega hakkama. Ringkonnakohus ei nõustu
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-19-14194 määruskaebuse esitajaga, et tema suhtes ei olnud vaidlustatud määruse tegemise ajal esialgse õiguskaitse rakendamise ja pikendamise eeldused täidetud.
31.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
32.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nimetatud eeldusi piisava põhjalikkusega kontrollinud. Sealjuures on maakohus tuginenud nii raviasutuse psühhiaatrite arvamustele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus kui ka puudutatud isiku raviarsti seisukohale, mille kohaselt on statsionaarse haiglaravi jätkamine vajalik. Maakohus on ära kuulanud puudutatud isiku enda, talle määratud esindaja ja puudutatud isiku elukohajärgse eestkosteasutuse.
33.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda puudutatud isik adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Puudutatud isikul on diagnoositud paranoidne skisofreenia (F 20.0) ning hospitaliseerimisel selle ägenemine. Erakorraliselt valvearsti vastuvõtule saabudes oli puudutatud isik psühhootiline, ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega, ohtlik pigem iseenda elule ja tervisele. Psühhootiliste elamuste ajel liikunud eelneva 2 kuu jooksul väga palju ringi, rõivastudes ilmastikuoludele mittevastavalt ja seadnud ohtu ma tervise ning heaolu; toitunud ebatervislikult; maganud ebapiisavalt; avaldanud mõjutuselamusi nagu kiiritamine ja piinamine; jätnud hügieeni hooletusse. Puudutatud isikule määratud ambulatoorse psühhoosivastase ravi plaani täitma ei ole asunud.
34.Raviarsti hinnangul on puudutatud isikule vajalik statsionaarse haiglaravi jätkamine, kuna tal on luulud ja meelepetted ning ravita jäämisel psühhoos suureneb. Puudutatud isikuga ei ole ravi kokkuleppe sõlmimine olnud võimalik haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumise tõttu ning hetkel saab ta antipsühhootilist ravi süstena. Puudutatud isik on ravita jäämisel iseendale ohtlik. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud ka see, et vaidlustatud määruse tegemise ajal esines puudutatud isiku suhtes jätkuv statsionaarse haiglaravi vajadus, milleta jätmisel ohustanuks puudutatud isik oma elu ja tervist. Ühtlasi järeldub eelnevast, et muu psühhiaatriline abi ei oleks puudutatud isikule olnud küllaldane.
35.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on ka puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja ja eestkosteasutus määruskaebuse esitaja tahtest olenematu ravi pikendamist kuni 40 päevaks toetanud. Puudutatud isiku enda ärakuulamise tulemusena on maakohus õigesti järeldanud, et puudutatud isik oma haigust ei tunnista ega ravi vajalikuks ei pea. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna vaatamata saadud ravile ei olnud puudutatud isikul tekkinud arusaamist enda haigusest ja ravivajadusest ning ta pole ravimeid ambulatoorselt tarvitama hakanud, ei olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane ning põhjendatud oli tema suhtes tahtest olenematu ravi pikendamine, kuna ravita jäämisel oleks puudutatud isik ohustanud iseennast.
36.Kuivõrd maakohus on põhjendatult pikendanud puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamist kuni 40 päevani, jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-19-14194
37.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda.
38.TsMS §-st 543 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots Ulvi Loonurm kohtunik kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.