Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

2-18-6869 kohustatud tasuma kostjale elatist.

2-18-6869 või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Hagiavaldusest nähtu, et hageja peab tema suhtes algatatud täitemenetluste raames sissenõutavate elatise summade sundtäitmist lubamatuks, kuna ta on perioodide 2016 ja 2018 oma kohustused täitnud. Kohus hagejaga ei nõustu. 4.7.Hagejalt on Tallinna Ringkonnakohtu 05.07.2016 otsusega elatis välja mõistetud PKS § 106 lg 2 alusel. Riigikohus on oma 19.10.2011 otsuses nr 3-2-1-75-11 p-s 17 asunud seisukohale, et kolleegiumi arvates tuleb PKS § 106 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et sugulasel tekib PKS § 106 lg 2 esimese lause järgi asenduskohustus ka juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane ei ole oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest PKS § 102 lg 1 järgi küll vabastatud, kuid tema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on temalt ülemäära raske saavutada. Sama otsuse p-s 18 asus Riigikohus seisukohale, et vanavanemal on PKS § 106 lg 2 järgi asenduskohustus ka juhul, kui kohustatud vanema (antud juhul I.B. kui lapse isa) vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Seega ei vabane vanavanem ülalpidamiskohustusest ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis välja mõistetud. Kohus on seisukohal, et eeltoodud Riigikohtu tõlgendusega kooskõlas on ka olukord, kus asenduskohustus PKS § 106 lg 2 järgi juhul, kui kohustatud isik on küll võimeline elatist maksma, kuid ei ole võimeline seda tegema olulises osas sellisel määral, et täita alaealise lapse kui õigustatud isiku vajadusi. Kuna tegemist on asenduskohustusega, siis läheb kohustatud isiku asemel ülalpidamist andnud isikule üle õigustatud isiku nõue kohustatud isiku vastu. Kohus on seisukohal, et eelnimetatud tõlgendus on kooskõlas Riigikohtu 24.10.2012 otsuses nr 3-2-1-118-12 seisukohaga, mille kohaselt tuleb lapsele tagada tema igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise ja kehtiva PKS § 99 lg-s 1 ja 2 sätestatuga, mille kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei muudetud hageja ja V.B.i kohustusi Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2018 otsusega. Nimetatud otsusest nähtub, et kuigi I.B.i võime kostjat ja K.B.it ülal pidada on puudulik, siis on kostja vajadused kaetud, kuna hagejalt kui kostja vanaemalt on PKS § 106 lg 2 alusel elatis välja mõistetud. Eeltoodust järeldub selgelt, et Tallinna Ringkonnakohus pidas võimalikuks I.B.ilt välja mõistetud elatist vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära mh põhjusel, et hageja vajaduste täitmine on ka tulevikus tagatud hagejalt välja mõistetud elatise kaudu. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et asjaolud, mille kohaselt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2018 otsusega vähendati I.B.ilt varasema kohtulahendi alusel välja mõistetud igakuise elatise summat ja I.B. on nimetatud kohtuotsust nõuetekohaselt täitnud, ei muutnud hageja kohustust tasuda kostjale igakuist elatist. Kuna hagejalt välja mõistetud kohustus on asenduskohustus PKS § 106 lg 2 tähenduses, siis tekib kostjal I.B.i vastu tema poolt tasutud ja tasutavate summade ulatuses tagasinõue, eeldusel et nõudeõiguse üleminek ei ole vastuolus kostja huvidega (PKS § 106 lg 2 teine lause). 4.8.Järgnevalt hindab kohus, kas hageja on täitnud kostja ees 2016 ja 2018 elatise tasumise kohustust. Asja materjalidest nähtub, et nii V.B. kui ka hageja olid kumbki kohustatud tasuma

2-18-6869 igakuiselt 100 eurot kostja ja K.B.i seadusliku esindaja R.B. kontole, s.o 100 eurot*12 kuud*2=2400 eurot aastas. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et hageja oleks ise teinud R.B. kontole ühtegi kannet või tasunud oma kohustust muul moel kui pangakonto ülekandega. Kohtu hinnangul ei ole välistatud, et hageja kohustuse võis täita ka tema abikaasa V.B.. VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Kohus selgitas hagejale oma 19.08.2019 määruses vajadust selgitada tõenditena esitatud pangakonto väljavõtteid, sh millal ja millises summas tasus V.B. hageja eest. Hageja kohtu nõuet ei täitnud. Kohtu hinnangul saab eeldada, et V.B.i tahe oli eelkõige täita enda kohustused ja seejärel hageja kohustused. Seega saab eeldada, et 2016 raha ülekandmisega täitis V.B. enda kohustuse K.B.i ülalpidamiseks. V.B.i konto väljavõttest nähtub, et ta tasus 2017 R.B. kontole kokku 3150 eurot, seega saab eeldada, et V.B. soovis 2017 täita nii enda kohustuse K.B.i ees kui ka hageja kohustuse I.B. ees. Järelejäänud 750 eurot on kostja seaduslik esindaja arvestanud V.B.i 2019 kohustuse katteks, millele lisandub tema poolt 2018 tasutud 650 eurot. Eeltoodust järeldub, et kostja ei ole tasunud elatist perioodi 2016 ja 2018 osas ja sundtäitmine nende perioodide osas ei ole lubamatu.

(allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.