Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
04.10.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-10489
Tsiviilasi
Arsonsisi Tallinn OÜ hagi OÜ Talfors (likvideerimisel) ja Arrson Invest OÜ vastu võlgnevuse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.06.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Talfors (likvideerimisel) apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsiooni- 960 083,04 eurot menetluses Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (vastustaja): Arsonsisi Tallinn OÜ (registrikood 11158827, asukoht Vana-Aaviku tee 11, Aaviku küla, 75301 Rae vald), lepingulised esindajad vandeadvokaat Karin Marosov ja advokaat Jana Tudelep Kostja I (apellant): OÜ Talfors (likvideerimisel) (registrikood 10021948, asukoht Narva mnt 10-2, Tallinn 10124), lepinguline esindaja advokaat Katrin Prükk Kostja II: OÜ Arrson Invest (registrikood 10686688)
Istungi toimumise aeg
17.09.2019
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 04.06.2018 otsus lõppjärelduses muutmata, kuid muuta otsust osaliselt motiivide osas.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud OÜ Talfors (likvideerimisel) kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Arsonsisi Tallinn OÜ (hageja) esitas 07.03.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse OÜ Talfors (likvideerimisel) (kostja I) ja Arrson Invest OÜ (kostja II) vastu 345 604,24 euro nõudes. 31.01.2017 taotles hageja haginõude suurendamist 960 083,04 euroni.
2.Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostjate vahel toimunud alates 2006. aastast koostöö, mille raames müüs hageja kostjatele omandireservatsiooniga pulbervärve. Esialgses hagis nõudis hageja kostjatelt 345 604,24 eurose võlgnevuse tasumist, kuigi kogu väidetav võlgnevus oli summas 960 083,04 eurot. Kostjad on nimetatud kohustust tunnistanud 21.01.2014 võlatunnistusega. Hageja ei nõudnud esialgses hagis kõigi tasumata arvete tasumist, vaid üksnes perioodil 07.01.2013 - 07.07.2013 ja 28.06.2013 väljastatud arvetest tekkinud võlgnevuse tasumist. Sellel perioodil väljastatud arvetest tulenes võlgnevus 345 604,24 eurot. Võlgnevus tuli tasuda vastavalt arvetel esitatud tähtajale hiljemalt perioodil 07.04.2013 kuni 26.09.2013. 31.01.2017 menetlusdokumendis teavitas hageja, et suurendab oma nõuet 960 083,04 euroni nõudes seega kostjatelt kogu 21.01.2014 võlatunnistusega tunnistatud võla tasumist.
3.Nõue ei ole suurendatud osas aegunud. Nõude aegumine on peatunud. Esiteks leppisid hageja ja kostjad võlatunnistuses kokku kostjatele täiendava tähtaja andmises kuni 21.02.2014, mistõttu oli nõude aegumine nimetatud tähtajani peatunud. Teiseks oli aegumine peatunud seoses läbirääkimiste toimumisega kuni 26.02.2014, mil toimus viimane kohtumine GM ja IA vahel, pärast mida lõppesid läbirääkimised lõplikult.
4.Kostjad tegutsesid seltsinguna ning vastutavad seetõttu võlaõigusseaduse (VÕS) § 595 alusel solidaarselt.
5.Hageja leiab, et ettevõtte üleminekut ei ole toimunud. Kostjate vastuväited hagile
6.Kostjad hagi ei tunnistanud, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Kostja II vaidlustas hageja väite, et hageja on talle müünud pulbervärve. Ka ei ole kostja II tunnistanud võlga hageja ees.
8.Kostja I selgitas, et talle kuulus pulbervärvide müügiga tegelenud ettevõte, mille ta andis 2014. aasta alguses hagejale üle. Sellega koos läks hagejale üle ka kostja I võlg hageja ees. Kostja I hinnangul anti üle pulbervärvi müügi ettevõtte üleandmisega seoses kaubamärk, klientide andmebaas, müügiinfo, laojääk, hinnainfo, väikevahendid,
töötajad, kataloogid ja reklaammaterjal, müügilepingud jmt. VÕS § 182 lg-st 2 tulenevalt on kostja I kohustused hageja ees läinud hagejale üle.
9.Hageja nõue on aegunud osas, mille võrra hageja 31.01.2017 kohtule esitatud taotluses suurendas oma nõuet 345 604,24 eurolt 960 083,04 euroni.
10.Kostjad ei nõustu, et nad tegutsesid seltsinguna. Esimese astme kohtu otsus
11.Harju Maakohtu 04.06.2018 otsusega rahuldati hagi kostja I vastu ja mõisteti kostjalt I välja 960 083,04 eurot. Hagi kostja II vastu jäeti rahuldamata. Hageja menetluskulud jäeti kostja I kanda ja kostja II menetluskulud hageja kanda.
12.Hagejal on nõue 960 083,04 eurot, mis tuleneb 21.01.2014 antud võlatunnistusest.
13.Põhjendatud ei ole kostjate väide justkui olnuks nõue suurendatud osas kohtule nõude suurendamise taotluse esitamise ajaks, s.o 31.01.2017, aegunud. Kuna võlatunnistuses lubatud kinnispandi seadmiseks tähtaja andmine oli tingitud võla tasumata jätmisest, siis on see käsitletav täiendava tähtaja andmisena võla tasumiseks ning seega oli aegumine kuni 21.02.2014 peatunud. 13.03.2014 kirjutas GM MA-le, et ta loodab, et võlgnevus tagatakse hüpoteegiga. Ühtlasi kinnitas ta, et nad oleks õnnelikud, kui saaksid tagasi tähtajaks tasumata raha ja et tagatis on ainult ajutine lahendus, mis lubab koostööd jätkata. 17.02.2014 vastas MA GM-le e-kirjaga, milles kinnitas oma soovi täita võlakirjas lubatut. Teiseks oli nõude aegumine peatunud läbirääkimiste tõttu kuni 26.02.2014. Pärast eeltoodud kuupäeva lõppesid läbirääkimised ja pooltevaheline koostöö lõplikult ja oli selge, et võlga vabatahtlikult ei tasuta. Seda kinnitasid tunnistajad AO seoses 26.02.2014 toimunud kohtumisega, et „pärast nõupidamist oli selge, et mingit edasiminekut ei toimu ning mingeid tagatisi ei seata“ ning ka IA tõi 17.10.2017 istungil välja, et 25.02.2014-26.02.2014 toimusid läbirääkimised ning nendel kuupäevadel toimunud läbirääkimisel teatas kostja II, et ei sea võlatunnistuses lubatud hüpoteeki. Võlatunnistusest tuleneva nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 21.01.2014, kuid peatus kuni 26.02.2014, kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema 26.02.2014 ning täitus 26.02.2017 (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 167 lg-d 1, 2; § 146 lg 1).
14.Kostja I ettevõte ega ka võlg ei ole hagejale üle läinud. Poolte vahel puudus kokkulepe ettevõtte ülemineku kohta ja sisulist varade, sh õiguste ja kohustuste üleminekut ei ole toimunud. Väidetavalt läksid hagejale üle kõik kostja I kohustused ja esemed, kuid mitte õigused. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et ettevõtte ülemineku puhul lähevad üle kõik ettevõttega seotud õigused ja kohustused kogumis. Riigikohus on leidnud, et ainuüksi selle tuvastamine, et ettevõtte väidetav omandaja kasutab samu ruume ja müüb samu kaupu kui väidetav üleandja, et nende töötajad kattuvad osaliselt, ärinimed on sarnased ning üleandja ja omandaja on seotud juhtorganite kaudu, ei anna alust VÕS § 182 kohaldamiseks. Tõendama peab ka ettevõtte majandmisega seotud asjade ja õiguste käsutamist selleks, et hinnata, kas asjade ja õiguste kogumiga on üle läinud ettevõtte majandustegevusega seotud põhivara (ettevõtte tuum) (RKTKo nr 3-2-1-129-11, p 11). Kostja I ei ole hagejale üle andnud kostja I pangakontol olevat raha ega nõudeõigust kolmandate isikute vastu, kellele kostja I kauba edasi müüs ning kes jätsid nimetatud kauba eest tasumata. MA on 06.02.2018 istungil kinnitanud, et „OÜ Talforsil olid ka võlgnikud klientide hulgas, kuid nende nõuete üleandmise kohta kokkulepet ega juttu ei olnud“ ja „hagejale antud andmebaas ei sisaldanud klientide kreditoorseid võlgnevusi ega maksekäitumist. Selle kohta informatsiooni ma ei edastanud Arsonsisi Tallinn OÜle“. Kui kostja I oleks andnud hagejale üle ettevõtte, siis peaks kostja loobuma kõikidest nõuetest klientide vastu ning andma üle klientidelt pangakontodele laekunud vara. Seda tehtud ei ole.
15.Kostjate esindaja 09.02.2017 seisukohast nähtub, et käsutust deebitoride üleandmiseks ei toimunud, kuna kostja I kasutas oma vastava kohustuse täitmise suhtes kinnipidamisõigust VÕS § 110 alusel. Arvestades, et MA on istungil kinnitanud, et „nõuete üleandmise kohta ei olnud kokkulepet ega juttu“, siis on seisukoht kinnipidamisõiguse teostamisest otsitud ja tuleb jätta arvestamata.
16.Kostja I andis hagejale üle informatsiooni klientide kohta osaliselt. AO 18.10.2017 istungil antud ütlusest tuleneb, et informatsiooni ei antud üle mitte ettevõtte ülemineku raames, vaid eesmärgiga säilitada olemasolevat kliendibaasi seniks kuni kostja I probleem võlgnevusega laheneb.
17.Kostja I on enda sõnul ettevõtte hagejale üle andnud, kuid ei ole vastavalt VÕS § 182 lg-le 4 nõuete loovutamisest võlgnikele teatanud ja ka vastavaid summasid ega nõudeõigust ei ole hagejale üle andnud.
18.Käesoleval juhul ei ole tõestatud kokkulepe kostjatele kuuluva vara ja õiguste, sh nõuete üleandmise, kohustuste üle võtmise või lepingute ülemineku kohta. Muuhulgas ei andnud kostja I hagejale üle ettevõtte majandamisega seotud lepinguid ega raamatupidamisdokumente. Seda kinnitas MA 06.02.2018 istungil.
19.Kostja I väidab, et ettevõtte ülemineku raames anti üle ka laojääk, kuna asjas esitatud materjalidega on tõendatud, et hagejale tagastati edasi müümata kaup, mille eest vormistas hageja ka kreeditarve. Kohtu hinnangul oli tegemist lepingust taganemise korral toimuva tagasitäitmisega VÕS § 189 lg-st 1 tulenevalt. Seda, et kasutamata jäänud pulbriladu tagastatakse ja tagastuse kohta vormistatakse kreeditarve, nähtub 07.03.2014 e-kirjast (tl 55-56, II kd). Lisaks on antud asjaolu tõendatud ka AO ütlustega: „Lisaks klientide nimekirjale lepiti hiljem kokku ka OÜ Talfors laojäägi tagasi ostmine sel ajal kui selgus, et ladu, mida me kasutasime on ära müüdud. //...// Kuna seal olid ka meie tehase värvid, siis otsustasime selle lao jäägi OÜ-lt Talfors tagasi osta. Lao jäägi eest me raha ei maksnud, kui arvestada OÜ Talfors võlgnevust meile, esitasime selle ulatuses kreeditarve.“ (18.10.2017 istungi protokolli lk 3).
20.Samuti ei ole kostja I hagejale üle andnud kaubamärgi esindusõigust. Arsonsisi kaubamärki ei ole Eestis registreeritud ega üldtuntuks tunnistatud. Tõendatud ei ole, et kostjale I oleks Arsonsisi kaubamärgi esindusõigus kunagi kuulunud ning järelikult ei saa olla toimunud ka kaubamärgi esindusõiguse üleandmist.
21.Kostjad on ettevõtte üleminekut põhjendanud ka asjaoluga, et müügijuht PP asus tööle hageja juurde. Samas on PP lahkumisavaldusest näha, et ta soovis lepingu lõpetamist kostjaga I poolte kokkuleppel teise äriühingusse tööle asumise tõttu. Kui ettevõte oleks üle antud, siis töölepingud oleks läinud üle ettevõtte üleandmise käigus ja töölepingu lõpetamist ei oleks olnud vaja vormistada (töölepingu seaduse § 112 lg 1). PP kirjutas lahkumisavalduse, kuna tal Talfors OÜ-s töö puudus, aga hagejal oli vaja asjatundlikku tööjõudu. Seda on kinnitanud PP ka 18.10.2017 istungil. Seega ei asunud PP hageja juures tööle ettevõtte ülemineku raames.
22.MA väitis 06.02.2018 istungil, et hageja võttis üle kostja I kasutuses olnud ruumid ning sellest tulenevalt esitas kostja II 2014. a. märts - mai arveid, mis olid kostja I ruumide võrra suuremad. Eeltoodud ütlused on vastuolus asjas esitatud dokumentaalse tõendiga. Kostja II poolt hagejale 04.03.2014 esitatud üüriarvest nähtub, et 2014. a. märtsi kuu üür on 1700 eurot ning muud teenused 2500 eurot, mis on täpselt sama suured nagu näiteks 2013. a. juulikuu arves. Seega ei ole tõendatud, et ruumid üle anti.
23.Kostja I on muuhulgas väitnud, et anti üle ka reklaammaterjalid, kataloogid, tõmbekapp jms. Samas on PP 18.10.2017 istungil selgitanud: „Tootenäidiste stendid toodi meile ära Talfors OÜ-lt kuskil suvel 2014 ja kuna meil oli neid müügitöö juures vaja, siis me ei näinud põhjust neid Talfors OÜ-le tagasi anda. Minu teadmist mööda ei lähtunud soov saada need tootenäidiste stendid Arsonsisi Tallinnalt. Meie neid ei küsinud.“.
Arvestades, et kostja I hageja pulbervärvi müügiga enam ei tegelenud, siis tundub loogiline, et ära anti ka müügitööks nende kasutuses olnud materjalid. Seda, et pärast koostöö lõppu kadus võimalus kasutada varem kasutada võimaldatud esemeid, kinnitas tunnistaja PP samuti 18.10.2017 istungil.
24.Eeltoodust nähtub, et ettevõtte ülemineku osas ei ole kokkulepet sõlmitud ning mingeid toiminguid ei teostatud, mis annaksid alust arvata, et pulbervärvi müügiga tegelev ettevõtja kostjalt hagejale üle anti. Kostjate väide, et hageja nõustus suuliselt omandama ettevõtet, millel oli hageja ees 960 083,04 eurone võlg, ei ole eluliselt usutav. VÕS § 206 lg-st 1 tulenevalt oleks kostjal I jäänud võlg hageja ees üles ka siis kui ettevõte tõesti oleks üle läinud, kuna võla ülemineku osas kokkulepet ei olnud. Kokkuleppe puudumist võla ülemineku osas on kinnitanud ka MA 06.02.2018 istungil.
25.Kohustus võla tasumiseks on vaid kostjal I. Hageja poolt esile toodud asjaolud ei tõenda seltsingut VÕS § 580 lg 1 järgi. Seltsingulepingu sätted ei ole kohaldatavad sellistele lepingulistele suhetele, kus üks osapool osutab teenust või võõrandab teisele poolele asja või annab selle teise poole kasutusse konkreetse kokkulepitud vastutasu eest. Seega eelkõige peab seltsingu olemasolu tuvastamiseks tõendama, et kostjatel oli ühine eesmärk (vt ka RKTKo nr 3-2-1-52-10 p 15). Kostjatel ei olnud ühist vara. Vastastikku olid küll kohustused ja teatud juhtudel esindati üksteise äriühinguid, kuid võlgnevus tekkis kostjal I. Kostjate tahtlust kasu ja kahju jagada tõendatud ei ole. Ühise eesmärgi nimel tegutsemist tõendatud ei ole. Kostja II poolt kostjale I lao ja/või müügipinna üürimine ei tähenda seltsingut olukorras, kus kostja II sai kostjalt I eelnimetatud teenuse eest tasu. Ainuüksi asjaolu, et kostjate omanikud ja/või juhatuse liikmed on suguluses ja esinesid aeg-ajalt teineteise nimel, ei anna samuti alust väita, et tegemist oleks seltsinguga. Samuti ei nähtu seltsingut asjaolust, et kostja II oli valmis tagama kostja I kohustusi hageja ees.
26.Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kohustuse täitmiseks kohustatud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Apellatsioonkaebus
27.Kostja I palus 04.07.2018 apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi kostja I suhtes rahuldati ning jäeti menetluskulud kostja I kanda ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtusse. Kostja I palus jätta menetluskulud hageja kanda.
28.Nõue, mille võrra haginõuet 31.01.2017 suurendati, oli selle esitamise ajaks aegunud. Nõude aegumine ei olnud peatunud. Maakohus leidis ebaõigesti, et kinnispandi seadmise tähtaja andmisega anti ka täiendav tähtaeg võla tasumiseks. Tähtaja andmise puhul tuleb välja selgitada, millise kohustuse täitmiseks see anti. Kohustus tasuda võlg ja kohustus anda võla tasumiseks tagatis on kaks eri kohustust. Ühe kohustuse osas tähtaja andmine ei tähenda veel teise kohustuse osas tähtaja andmist. GM 13.02.2014 (otsuses ekslikult 13.03.2014) ja MA 17.02.2014 kirjadest ei nähtu, et hageja oleks kostjale andnud täiendava tähtaja võla tasumiseks. Lisaks ei oma TsÜS § 167 lg 1 puhul tähtsust mitte läbirääkimiste pidamise fakt iseenesest, vaid see, mille üle läbirääkimisi peetakse. Kohus ei tuvastanud, et läbirääkimisi peeti võla tasumise üle ning seega puudus alus TsÜS § 167 lg 1 kohaldamiseks.
29.Hageja on menetluse kestel omaks võtnud, et tal puudub osa kohtusse esitatud nõudest. Kuna võlatunnistusele on lisatud hageja arved kostjale I vahemikus 30.11.2012– 31.12.2013, siis on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ning selle võlatunnistuse alusel ei saa nõuda muude kui võlatunnistuse lisas nimetatud arvete tasumist. 04.07.2014 hagi täienduse kohaselt ei võlgne kostjad hagejale enam võlatunnistuse lisas toodud osasid arveid (ajavahemikus 08.07.2013–31.12.2013 esitatud arveid), kuna 04.07.2014 menetlusdokumendis ütles hageja, et põhivõla seis 04.07.2014 on toodud
ära sama menetlusdokumendi lisas 1. Võrreldes võlatunnistuse lisaga puuduvad 04.07.2014 menetlusdokumendi lisast 1 arved ajavahemiku 08.07.2013–31.12.2013 kohta. Seega võttis hageja kohtumenetluses omaks, et tal puudub osa võlatunnistusest tulenevast nõudest. Kostjad juhtisid sellele tähelepanu 17.10.2017 istungil.
30.Vahemikus 08.07.2013–31.12.2013 esitatud arvete kogusumma on 434 589,01 eurot. Olukorras, kus hageja nõue tuleneb võlatunnistusest, võlatunnistus hõlmas vahemiku 30.11.2012–31.12.2013 arveid, seisuga 04.07.2014 puudusid hagejal kostja I vastu nõuded osa võlatunnistusega hõlmatud arvete – vahemiku 08.07.2013–31.12.2013 arvete – osas, 08.07.2013–31.12.2013 arvete summa on 434 589,01 eurot, pidi maakohus jätma hageja nõude summas 434 589,01 eurot rahuldamata. Hageja ei selgitanud hagis, milliste võlatunnistusele lisatud arvete tasumist ta nõuab ja milliste tasumist ta ei nõua. Olukorras, kus hagis esitatud nõue on väiksem kui summa, mis eeltoodud põhjustel tuleb jätta rahuldamata (345 604,24 vs 434 589,01), tuleks hagi rahuldamise korral seda teha võrdeliselt, võttes aluseks hageja võlatunnistusest tuleneva nõude ja sama nõude selle osa, mis oli sellest alles 04.07.2014-ks (s.o (960 083,04 – 434 589,01) x 100 / 960 083,04).
31.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et tegemist ei ole ettevõtte üleminekuga. Maakohtu järeldus suulise vormi ebausutavuse kohta on asjaolusid arvestades meelevaldne. Maakohus ei ole võtnud seisukohta, mis oli käesoleval juhul ettevõtte tuum. Võtmata selles osas seisukohta, ei ole võimalik öelda, kas ettevõte läks üle või mitte. Käesoleval juhul oli ettevõtte tuumaks aastatega välja töötatud kliendisuhted (kliendibaas). See anti üle ja selle osas vaidlus puudub.
32.Maakohus on olulised tõendid jätnud hindamata. Kostja I poolt välja toodud tõenditest nähtub, et poolte vahel oli kokkulepe ettevõtte üleandmise kohta; ettevõte anti üle; poolte vahel oli kokkulepe nõudeõiguste ülemineku kohta; laojääk anti üle kokkuleppel, mitte seaduse alusel; kostjal I oli kaubamärgi esindusõigus; töötaja läks hageja ja kostja kokkuleppel üle; hagejale läksid üle kostja I kasutuses olnud ruumid; reklaammaterjalid anti üle; laotarvikute kasutamise võimalus kadus mitte ettevõtte üleandmisega ja selle tõttu, vaid muudest asjaoludest tulenevalt ja hiljem.
33.Maakohus järeldas MA ütlustest meelevaldselt, et ettevõtte üleandmise kohta kokkulepet ei olnud. Olukorras, kus pooled leppisid kokku ettevõtte üleandmises (IA selgitus 17.10.2017 istungil, tl 198, V kd), ei olnud neil vaja eraldi kokku leppida nõudeõiguste üleandmises – ettevõtte üleandmise kokkulepe sisaldab oma olemuselt endas ka nõudeõiguste üleandmise kokkulepet. Hageja nõudis nõudeõiguste üleandmist (26.02.2014 e-kiri, tl 57, II kd). Seega, ehkki pooltel sellest „juttu“ ei olnud, siis olid mõlemad pooled seda meelt, et üleandmise objektiks olid ka nõudeõigused.
34.Maakohus asus seisukohale, et ei ole tõendeid, et mingid ruumid üle anti. Maakohus leidis, et MA ütlused on vastuolus võrreldud arvetega. Maakohus jättis tähelepanuta, et MA rääkis arvetest mitmuses. Hagejale esitati erinevate ruumide kohta erinevad arved, toimikus on 2014. a. märtsi arve vaid nende ruumide osas, mis olid hageja kasutuses juba enne ettevõtte üleminekut ja uute ruumide lisandumist. Lisandunud ruumide arvet toimikus ei ole. Muud tõendid näitavad, et hageja võttis pärast ettevõtte üleminekut kasutusse kostja I senised ruumid (vt 24.03.2014 e-kiri, tl 48, II kd; PP ütlused 18.10.2017 istungil).
35.PP soovis töölepingu lõpetamist. Kuna tööandja jaoks ei ole vahet, kas ettevõtte üleminekul tööleping üle anda või see kokkuleppel lõpetada, lähtus kostja I töötaja soovist. Maakohus on omistanud vormistuslikule küljele ülemäärase tähenduse. Tõendid näitavad, et sisuliselt oli tegemist töötaja üleminekuga (vt töötaja avaldus, 26.02.2014 e-kiri, tl 57, II kd; vt 24.03.2014 e-kiri, tl 48).
36.Maakohus leidis ebaõigesti, et kuna kostja I hagejale nõudeõigusi üle ei andnud, siis nõudeõiguse üleandmise kokkulepet poolte vahel ei olnud. Sellest, et lepinguga võetud kohustust ei täideta, ei tulene veel, et lepingut ei ole. Kostja I selgitas, et ta ei andnud nõudeõigusi üle tulenevalt VÕS §-st 110. See on seaduslik alus kohustuse täitmisest keeldumiseks, mis aga ei näita, et poolte vahel ei olnud ettevõtte üleandmise kohustust.
37.Raamatupidamise üleandmist ei saa pidada ettevõtte üleandmise tunnuseks. Raamatupidamine tuleb anda üle, kui üle antakse juriidiline isik. Käesoleval juhul seda ei toimunud.
38.Maakohus pidi vaidluse lahendamiseks hindama, kas Arsonsisi kaubamärk on üldtuntud. Kaubamärgi üldtuntuks tunnustamiseks ei ole ette nähtud eraldi menetlust.
39.Maakohtu seisukoht, et isegi kui ettevõte oleks üle läinud, jäi kostja I kohustus hageja ees üles, kuna võla ülemineku kokkulepet ei olnud, ei põhine kehtival õigusel. VÕS § 182 lg-st 2 tulenevalt ei ole kohustuse üleminekuks vajalik kokkulepe kohustuste ülemineku kohta.
40.Hageja ja kostja I tegid aastaid koostööd. Kostja I oli hageja ainuesindaja, hageja müüs kostjale I tooteid sadades tuhandetes eurodes aastas. Kogu koostöö toimus suusõnaliste kokkulepete alusel. Sellises olukorras on meelevaldne maakohtu järeldus, et ettevõtte üleminek suulise kokkuleppe alusel on mitteusutav. Ettevõtte ülemineku tulemusena üle läinud võlg oli suur, kuid see oli üle läinud ettevõtte väärtusega tasakaalus. Arvestades üle läinud ettevõtte ärikasumit ja võttes aluseks diskonteeritud rahavoogude meetodi, on taolise ettevõte hinnaks ca 600 000 eurot.
41.Käesoleval juhul esitas hageja hagi nii kostja I kui ka kostja II vastu. Kuna hageja hagi kostja II vastu jäi rahuldamata, tuleb pool hageja kõigist menetluskuludest jätta hageja enda kanda (TsMS § 162 lg1). Vastustaja seisukoht
42.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
43.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks, otsust tuleb aga TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muuta osaliselt põhjenduste osas.
44.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on osas, millega rahuldati hagi kostja 1 vastu ja jäeti hageja menetluskulud kostja 1 kanda. Osas, millega jäeti hagi kostja 2 vastu rahuldamata ja kostja 2 menetluskulud hageja kanda, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt edasi kaebamata jõustunud.
45.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega ole rikkunud menetlusõiguse norme, mis annaksid alust otsuse tühistamiseks.
46.Kostja 1 väidab apellatsioonkaebuses, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kuid pole välja toonud, millist õigusnormi on maakohus valesti kohaldanud või millise õigusnormi on maakohus jätnud kohaldamata.
47.Ebaõige on apellandi väide, nagu oleks hageja menetluse kestel omaks võtnud, et tal puudub osa kohtusse esitatud nõudest. Asjaolu, et 04.07.2014 hagi täiendusele lisatud tabelis loetletud arved erinesid võlatunnistuses nimetatud arvetest, ei tähenda hagejapoolset nõude puudumise omaksvõttu. TsMS § 231 lg 2 kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Hageja ei ole nõude puudumist kirjalikes dokumentides ega ka suuliselt kohtuistungil omaks võtnud,
vaid selgitas 20.11.2017 menetlusdokumendis, et hagi täienduse lisas 1 toodud tõend on tõepoolest eksitav ning tuleks jätta tähelepanuta, sest see kajastab Talforsile väljastatud arveid kuni 28.06.2013, võlatunnistus puudutab aga ka neid arveid, mis on esitatud pärast nimetatud kuupäeva.
48.Hageja nõue tugineb 21.01.2014 võlatunnistusel, milles kostja 1 tunnistab hageja ees võlga summas 960 083,04 eurot. Kostja 1 esitas hageja nõudele 2 vastuväidet: 1) 31.01.2017 avaldusega suurendatud nõude osas on nõue aegunud; 2) kostja 1 andis hagejale 2014. aasta jaanuaris-veebruaris üle ettevõtte, mille tagajärjel kostja 1 võlgnevus hageja ees läks hagejale endale üle.
49.Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt aegumise küsimust.
50.Esialgu nõudis hageja kostjatelt võlgnevuse tasumist osaliselt summas 345 604,24 eurot. 31.01.2017 teavitas hageja, et suurendab oma nõuet 960 083,04 euroni, nõudes seega kostjatelt kogu 21.01.2014 võlatunnistusega tunnistatud võla tasumist. Vaidlust ei ole selle üle, et aegumistähtaeg algas võlatunnistuse andmisest 21.01.2014 ja kestis TsÜS § 146 lg 1 alusel kolm aastat. Vaidlus on selle üle, kas aegumine oli vahepeal peatunud.
51.Maakohus leidis, et aegumine oli peatunud kahel alusel - võla tasumiseks täiendava tähtaja andmise tõttu ja võla tasumise üle läbirääkimiste pidamise tõttu.
52.Kolleegium ei nõustu maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et kuna võlatunnistuses lubatud kinnispandi seadmiseks tähtaja andmine oli tingitud võla tasumata jätmisest, siis on see käsitletav täiendava tähtaja andmisena võla tasumiseks ning sel alusel oli aegumine kuni 21.02.2014 peatunud. Ringkonnakohus leiab, et ehkki kinnispandi seadmine oli vajalik kostja võlakohustuse tagamiseks hageja ees, ei saa kinnispandi seadmiseks antud tähtaega pidada iseenesest võla tasumise kohustuse edasilükkamiseks. Asja materjalist ei nähtu, et seoses võimaliku kinnispandi seadmisega, oleks hageja võla tasumise tähtaega pikendanud. Hageja esmane soov oli jätkuvalt, et kostja maksaks ära võla ning hüpoteek oleks üksnes taganud kohustuse täitmist ja lihtsustanud võla sissenõudmist, kui kostjad siiski oma kohustust ei täida. Seega tuleb maakohtu vastavad põhjendused otsusest välja jätta.
53.Kolleegium nõustub aga maakohtu seisukohaga, et nõude aegumine oli peatunud läbirääkimiste tõttu kuni 26.02.2014.
54.TsÜS § 167 lg 1 kohaselt nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Kostja 1 ei eita, et läbirääkimisi peeti ja need algasid võlatunnistuse andmisega. Kolleegium ei nõustu aga apellandi väitega, et läbirääkimisi ei peetud võla tasumise üle, vaid hüpoteegi seadmise üle ning seega puudus alus TsÜS § 167 lg 1 kohaldamiseks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et läbirääkimisi peeti võla tasumise üle. Ka hüpoteegi seadmine oli osa võla tasumise üle peetavatest läbirääkimistest. Läbirääkimiste sisu nähtub toimikus olevatest kirjalikest tõenditest ja tunnistajate ütlustest.
55.21.01.2014 allkirjastasid kostjate seaduslikud esindajad võlatunnistuse, millega kinnitati ühiselt soovi likvideerida võlgnevus ning seada hiljemalt 21.02.2014 kostjale 2 kuuluvale kinnisasjale hüpoteek võlgnevuse tasumise tagamiseks (I kd, lk 5).
56.13.02.2014 peatas hageja pulbervärvide müügi kostjale 1, kuna kostja 1 ei olnud jätkuvalt arveid tasunud ( V kd, lk 110).
57.13.02.2014 e-kirjas kirjutab kostja 1 seaduslik esindaja GM järgmist: „... meie esmane huvi ei ole seda võlga hüpoteegiga tagada. Me oleksime rahul kui te tasuksite meile viivituses oleva võlasumma, käesolev garantii on ainult ajutine lahendus, mis tagab meile teie võla, sest vastasel juhul ei saaks me sellistel tingimustel ärisuhtega enam jätkata“ ( IV kd, lk 166).
58.14.02.2014 saadab kostja 1 seaduslik esindaja Ingmar Arrak hageja seaduslikele esindajatele kirja, milles palub, et hageja jätkaks pulbervärvide müümist kostjale 1 ja lubab, et nad garanteerivad igakuise aruandluse ja võla täieliku tasumise. IA kirjutab muuhulgas järgmist: „Tahame väljendada oma tahtmist ja lubada, et veebruari lõpuks maksame me jaanuari müükide eest ning kindlasti veel ka lisasumma, et vähendada oma võlga. Me tõesõna soovime olla teie pulbervärvide esindaja ja me anname endast parima, et leida rahastust võla vähendamiseks.“ (V kd, lk 114).
59.MA 17.02.2014 e-kirjast nähtub, et MA lubab veel 17.02.2014 tasuda võlgu olev summa vähemalt osaliselt ja kinnitab, et täidab võlatunnistuses kokkulepitut (IV kd, tl 166).
60.Mõlemad pooled on seda meelt, et 25.02.2014-26.02.2014 toimusid viimased läbirääkimised, kus võla tasumist ja selle tagamist arutati. Tunnistaja AO kinnitas 17.10.2017 kohtuistungil seoses 26.02.2014 toimunud kohtumisega, et peale nõupidamist oli selge, et mingit edasiminekut ei toimu ning mingeid tagatisi ei seata ning kuna mingit mõistlikku selgitust ei antud, otsustasid nad pöörduda õigusabi saamiseks kohaliku advokaadibüroo poole (V kd, lk 200 pöördel). Ka IA tõi 17.10.2017 istungil välja, et 25.02.2014-26.02.2014 toimusid läbirääkimised ning nendel kuupäevadel toimunud läbirääkimisel teatas kostja II, et ei sea võlatunnistuses lubatud hüpoteeki (V kd, lk 198) .
61.Eeltoodu alusel leidis maakohus põhjendatult, et võlatunnistusest tuleneva nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 21.01.2014, kuid peatus kuni 26.02.2014, kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema 26.02.2014 ning lõppes 26.02.2017. Kuna nõude suurendamise avaldus esitati kohtule 31.01.2017, ei ole suurendatud osas nõue aegunud.
62.Järgnevalt käsitleb kolleegium ettevõtte võimalikku üleandmist.
63.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et ettevõtte ülemineku osas ei ole kokkulepet sõlmitud ning kogumis selliseid toiminguid ka ei teostatud, mis annaksid alust arvata, et pulbervärvi müügiga tegelev ettevõte kostjalt hagejale üle anti. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
64.Maakohus on hinnanud kõiki asjakohaseid tõendeid õigesti ja piisaval määral. Samuti on maakohus vastanud kõigile kostja 1 väidetele seoses ettevõtte üleminekuga. Apellatsioonkaebuses kordab kostja 1 samu väiteid, millele maakohus on juba otsuses vastanud. Maakohus on võtnud seisukoha ka nn ettevõtte tuuma osas, kuigi pole kasutanud sama terminit. Maakohus on õigesti leidnud, et ettevõtte põhivara ei seisne ainult kliendibaasis, seda enam, et informatsioon klientide kohta anti üle osaliselt. Maakohus selgitas, et ettevõtte üleminekut ei saanud toimuda, kuna kostja 1 ei andnud hagejale üle nõudeid klientide vastu ning klientidelt kostja 1 pangakontole laekunud raha. Ettevõtte põhivara ei saa olla ainult informatsioon klientide kohta. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kui kostja 1 oleks andnud hagejale üle ettevõtte, siis peaks ta ka olema loobunud kõikidest nõuetest oma klientide vastu ning andma üle ka klientidelt pangakontodele laekunud raha. Kostja 1 seda ei teinud. Samuti ei ole kostja 1 tõendanud, et ta oleks hagejaga sõlminud kokkuleppe nõuete üleandmise kohta. Tunnistaja MA kinnitas 06.02.2018 kohtuistungil vastupidist: „OÜ-l Talfors olid ka võlgnikud klientide hulgas, kuid nende nõuete üleandmise kohta kokkulepet ega juttu ei olnud“ ( VI kd, lk 88 pöördel) ja „hagejale antud andmebaas ei sisaldanud klientide kreditoorseid võlgnevusi ja maksekäitumist“ ( VI kd, lk 88).
65.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ettevõtte üleandmise kokkuleppe puudumist kinnitab mh ka asjaolu, et kostja 1 ei andnud hagejale üle raamatupidamisdokumente. VÕS § 182 lg 2 kohaselt lähevad ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud
kohustused. Kui ettevõtte omandajale ei anta üle raamatupidamisdokumente, siis pole võimalik omandajal teha selgeks, millised on ettevõttega seotud kohustused. Ka antud juhul ei ole kostja 1 selgitanud, millised oli väidetavalt üle antud ettevõtte kohustused, v.a kohustus tasuda hagejale võlatunnistusega tunnistatud võlg. Ettevõtte üleandmisel oleks pidanud üle andma kõik ettevõttega seotud asjad, dokumendid õigusedkohustused ja muu vajalik, et ettevõtte omandajal oleks võimalik jätkata ettevõtte majandamisega. Maakohus on õigesti leidnud, et ettevõtte ei saanud minna üle suulise kokkuleppe alusel selliselt, et ettevõtte omandajale polnud selge, mida talle üle antakse. Täiesti paljasõnaline on apellatsioonkaebuse väide, et ettevõtte väärtus oli kooskõlas võla suurusega.
66.Apellatsioonkaebuses viidanud e-kirjad ei ole asjakohased ettevõtte ülemineku tuvastamisel. Ühestki viidatud kirjast ei nähtu ettevõtte ülemineku kokkuleppe sõlmimine ega õiguste ja kohustuste üleandmine ettevõtte ülemineku raames.
67.PPa tööle asumine hageja juures ei kinnita, et ettevõte läks hagejale üle. Kui ettevõte oleks üle antud, siis töölepingud oleks läinud üle ettevõtte ülemineku raames. Praegusel juhul vana tööleping lõpetati ning sõlmiti uus.
68.Maakohus ei ole eksinud tunnistajate ütluste hindamisel. Maakohus on tunnistajate ütlusi hinnanud kogumis koos teiste tõenditega.
69.Eeltoodu alusel pole ringkonnakohtul alust hinnata tõendeid teisiti, kui seda tegi maakohus ning jõuda teistsugusele järeldusele ettevõtte ülemineku osas. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
70.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja 1 kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et kuna hagi kostja II vastu jäi rahuldamata, tuleb pool hageja menetluskuludest jätta hageja enda kanda. Hageja esitas ühe nõude kostjate kui solidaarvõlgnike vastu. Hagejal ei ole menetluskulusid, mis seonduksid ainult kostjaga
2.Kostja 1 vastu rahuldati hagi täielikult, mistõttu jättis maakohus õigesti hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja 1 kanda.
71.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja 1 kanda.
72.Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.