Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hageja esitas 7.03.2014 hagi nõudes kostjatelt 345 604,24 eurose võlgnevuse tasumist, kuigi kogu väidetav võlgnevus oli summas 960 083,04 eurot. Hageja ei nõudnud esialgses hagis kõigi tasumata arvete tasumist, vaid üksnes perioodil 07.01.2013 kuni 07.07.2013 ja 28.06.2013 väljastatud arvetest tekkinud võlgnevuse tasumist. Sellel perioodil väljastatud arvetest tulenes võlgnevus 345 604,24 eurot. Võlgnevus tuli tasuda vastavalt arvetel esitatud tähtajale hiljemalt perioodil 07.04.2013 kuni 26.09.2013. Hageja ei nõudnud viiviseid. Hagis oli välja toodud, et kostjad I ja II tunnistasid Talfors OÜ võlgnevuse summas 960 083,04 eurot olemasolu 21.01.2014 antud võlatunnistusega ja kinnitasid oma soovi võlgnevus likvideerida esimesel võimalusel. Võlatunnistuse lisana on esitatud hageja raamatupidamise väljavõte 16.01.2014 seisuga arvetest, mis olid esitatud hageja poolt kostjale I perioodil 30.11.2012-31.12.2013. Esialgu nõudis hageja kostjatelt võlgnevuse tasumist osaliselt (summas 345 604,24 eurot), kuid 31.01.2017 menetlusdokumendis teavitas hageja, et suurendab oma nõuet 960 083,04 euroni nõudes seega kostjatelt kogu 21.01.2014 võlatunnistusega tunnistatud võla tasumist. Ühtlasi leiab hageja, et kostjad I ja II tegutsesid seltsinguna ning seetõttu vastutavad nad võla eest solidaarselt. Kostjad ei võta nõuet omaks ja leiavad, et hageja nõue on alusetu, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kostjate hinnangul anti 2014 alguses hagejale üle kostjale I kuulunud pulbervärvide müügiga tegelenud ettevõte. Sellega seoses läks hagejale üle ka Talfors OÜ-l hageja ees olnud võlg. Lisaks leiavad kostjad, et nõue on aegunud osas, mille võrra hageja 31.01.2017 kohtule esitatud taotluses suurendas oma nõuet 345 604.24 eurolt 960 083,04 euroni.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.

2-14-10489

Poolte vahel puudub vaidlus, et 2014. aasta alguseks oli Talfors OÜ hagejale võlgu 960 083,04 eurot, mis on tänaseni hagejale tasumata. Kostjad tunnistasid Talfors OÜ võlga hageja ees 21.01.2014 antud võlatunnistusega ja kinnitasid oma soovi võlgnevus likvideerida esimesel võimalusel. Asja õigeks lahendamiseks tuleb kohtul hinnata, kas nõue on osaliselt aegunud ja kui suur on seega hageja nõue, kas pulbervärvide müügi ettevõte läks kostjalt I hagejale üle ja seetõttu kustus ka kostja I võlg hageja ees ning kas kostjad vastutavad hageja ees solidaarselt kuna kostjad tegutsesid seltsinguna. Nõue võlatunnistuse sätete alusel Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 on võlatunnistuseks leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Poolte vahel ei ole sisulist vaidlust selles osas, et 21.01.2014.a. andsid kostjad hagejale võlatunnistuse, kus kinnitati, et Talfors OÜ-l on võlg summas 960 083,04 eurot hageja ees ning lubati võlgnevus likvideerida niipea kui võimalik. Hageja soovis, et kostjad seaksid hageja kasuks kinnispandi Vana-Aaviku tee 11, Rae vald, Harjumaa asuvale kinnisvarale summas 960 083,04 eurot. Seda kostjad 21.01.2014 antud võlatunnistuses kinnitasid lubades kinnispandi seada 21.veebruariks 2014. Kostjad võlgnevust tasunud ei ole, kinnispanti nõude tagamiseks ei seatud ning 26.veebruariks 2014 oli selge, et läbirääkimised tulemusi ei anna. 7.03.2014 esitas hageja hagi kohtusse. Hageja nõuab 21.01.2014 võlatunnistusega tunnistatud võlgnevust summas 960 083,04 eurot, mis tuleneb hageja poolt Talfors OÜ-le vahemikus 30.11.2012-31.12.2013 esitatud arvetest. Seega on hagejal nõue 960 083,04 eurot, mis tuleneb 21.01.2014 antud võlatunnistusest. Nõude osaline aegumine Kostjad on vastuses hagile väitnud, et nõue on aegunud osas, mille võrra hageja 31.01.2017 kohtule esitatud taotluses suurendas oma nõuet 345 604.24 eurolt 960 083,04 euroni. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 167 lg 1 kohaselt nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Lõike 2 kohaselt õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral on aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni.

2-14-10489 21.01.2014 kostjate poolt antud võlatunnistuses kinnitati, et Talfors OÜ-l on võlg summas 960 083,04 eurot hageja ees. Ühtlasi lubati nimetatud kohustuse täitmiseks seada kinnispant Arrson Invest OÜ-le kuuluvale kinnisvarale aadressiga Vana-Aaviku tee 11, Rae vald, Harjumaa. Kinnispandi seadmise tähtajaks lubati 21.02.2014. Kuna kinnispandi seadmine oli tingitud võla tasumata jätmisest (kui poleks olnud võla tasumise kohustust, siis poleks kinnispandi seadmine vajalik olnud), siis on see käsitletav täiendava tähtaja andmisena võla tasumiseks ning seega oli aegumine nimetatud tähtajani peatunud. 13.03.2014 kirjutas Gianni Mitrano Mart Arrakule, et ta loodab, et võlgnevus tagatakse hüpoteegiga. Ühtlasi kinnitas ta, et nad oleks õnnelikud kui saaksid tagasi tähtajaks tasumata raha ja et tagatis on ainult ajutine lahendus, mis lubab koostööd jätkata. 17.02.2014 vastas Mart Arrak Gianni Mitranole e-kirjaga, milles kinnitas oma soovi täita võlakirjas lubatut (vt 07.03.2014 hagi tagamise taotluse lisa 3, tõlge hageja 30.11.2016 seisukoha lisa 1). Teiseks oli nõude aegumine peatunud pooltevaheliste läbirääkimiste toimumisega kuni 26.02.2014, pärast mida lõppesid läbirääkimised ja pooltevaheline koostöö lõplikult ja oli selge, et võlga vabatahtlikult ei tasuta. Seda kinnitasid tunnistajad Andrea Ortelli seoses 26.02.2014 toimunud kohtumisega, et „pärast nõupidamist oli selge, et mingit edasiminekut ei toimu ning mingeid tagatisi ei seata“ ning ka Ingmar Arrak tõi 17.10.2017 toimunud kohtuistungil välja, et 25.02.2014-26.02.2014 toimusid läbirääkimised ning nendel kuupäevadel toimunud läbirääkimisel teatas Arrson Invest, et ei sea jaanuaris antud võlatunnistuses lubatud hüpoteeki. Võlga samuti ei tasutud. Võlatunnistusest tuleneva nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 21.01.2014, kuid peatus kuni

2-14-10489 Väidetavalt läksid hagejale üle kõik Talforsi kohustused ja esemed, kuid mitte õigused. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et ettevõtte ülemineku puhul lähevad üle kõik ettevõttega seotud õigused ja kohustused kogumis. Riigikohus on leidnud, et ainuüksi selle tuvastamine, et ettevõtte väidetav omandaja kasutab samu ruume ja müüb samu kaupu kui väidetav üleandja, et nende töötajad kattuvad osaliselt, ärinimed on sarnased ning üleandja ja omandaja on seotud juhtorganite kaudu, ei anna alust VÕSi § 182 kohaldamiseks. Tõendama peab ka ettevõtte majandmisega seotud asjade ja õiguste käsutamist selleks, et hinnata, kas asjade ja õiguste kogumiga on üle läinud ettevõtte majandustegevusega seotud põhivara (ettevõtte tuum) (vt näiteks RKTKo lahend nr 3-2-1-129-11, p 11). Seega ei saa olla olukorda, kus omandajale lähevad üle vaid kohustused, kuid õigused sh nõudeõigused mitte. Nii ei ole kostja I hagejale üle andnud kostja I pangakontol olevat raha ega nõudeõigust kolmandate isikute vastu, kellele kostja I kauba edasi müüs ning kes jätsid nimetatud kauba eest tasumata. Mart Arrak on oma ütlustes 6.02.2018 kinnitanud, et „OÜ Talforsil olid ka võlgnikud klientide hulgas, kuid nende nõuete üleandmise kohta kokkulepet ega juttu ei olnud.“ ja „hagejale antud andmebaas ei sisaldanud klientide kreditoorseid võlgnevusi ega maksekäitumist. Selle kohta informatsiooni ma ei edastanud Arsonsisi Tallinn OÜ-le“. Kui kliendid jätsid kostjale I tarnitud kaupade eest tasumata, oleks kostja I sel juhul pidanud ka vastavad nõudeõigused hagejale üle andma. Kui kostja oleks andnud hagejale üle ettevõtte, siis peaks kostja loobuma kõikidest oma nõuetest oma klientide vastu ning andma üle ka klientidelt pangakontodele laekunud vara. Seda ei ole kostja teinud. Kostjate esindaja on 9.02.2017 seisukohtades kirjutanud, et käsutust deebitoride üleandmiseks ei toimunud, kuna Talfors kasutas oma vastava kohustuse täitmise suhtes kinnipidamisõigust VÕS § 110 alusel. „Nimelt sai kostjale märtsis 2014 teatavaks, et hageja on ettevõtte ülemineku lepingut rikkunud – esitanud hagi 345 604,25 euro nõudes. Seega oli täidetud eeldus oma kohustuse täitmisest keeldumiseks. Talfors käitumises – käsutuse mittesooritamises – väljendubki tahteavaldus, millega Talfors on tuginenud täitmisest keeldumisele. Kostja on valmis oma kohustuse täitma, s.o deebitorid üle andma, vaid juhul, kui hageja samal ajal heastab oma minetused – loobub hagist ja hüvitab kogu kahju, mis tema tegevuse tõttu on kostjale tekkinud.“. Arvestades, et Mart Arrak kinnitas oma 6.02.2018 ütlustes, et „nõuete üleandmise kohta ei olnud kokkulepet ega juttu“, siis kohtu hinnangul on seisukoht kinnipidamisõiguse teostamisest otsitud ja tuleb jätta arvestamata. Kostja I andis hagejale üle informatsiooni klientide kohta osaliselt. Andres Ortelli 18.10.2017 toimunud kohtuistungil antud ütlusest tuleneb, et informatsiooni ei antud üle mitte ettevõtte ülemineku raames, vaid eesmärgiga säilitada olemasolevat kliendibaasi seniks kuni Talforsi probleem võlgnevusega laheneb. Selleks, et hageja saaks müüa olemasolevatele klientidele kaupa sama hinnaga oli vaja saada informatsiooni ka hinna osas, millega konkreetsetele klientidele kaupa müüdi. Eesmärk oli mitte tekitada kahju klientidele ja kaotada klientuuri. VÕS § 182 lg 4 kohaselt peab ettevõtte omandaja võlausaldajatele viivitamata teatama kohustuste omandamisest, ettevõtte üleandja aga teatama võlgnikele nõuete loovutamisest omandajale. Kostja I on enda sõnul ettevõtte hagejale üle andnud, kuid nõuete loovutamisest hagejale ei ole ta võlgnikele teatanud ja ka vastavaid summasid ega nõudeõigust ei ole hagejale üle andnud.

2-14-10489

Vastavalt VÕS § 182 lõikele 1 antakse ettevõttesse kuuluvad asjad ja õigused üle vastavalt asjade ja õiguste üleandmise sätete järgi ning lepingud ülevõtmise sätete järgi. Käesoleval juhul ei ole tõestatud kokkulepet kostjatele kuuluva vara ja õiguste sh. nõuete üleandmise, kohustuste üle võtmise või lepingute ülemineku kohta. Muuhulgas ei andnud Talfors OÜ hagejale üle ettevõtte majandamisega seotud lepinguid ega raamatupidamisdokumente. Seda kinnitas Mart Arrak kohtus tunnistajana antud ütlustes 6.02.2018: „OÜ Talforsi raamatupidamisest dokumente Arsonsisi Tallinn OÜ üle ei antud, vaid kogu OÜ Talforsi dokumentatsioon jäi Arsonsisi Tallinn OÜle üle jäänud ruumidesse. See dokumentatsioon on siiamaani nendes ruumides ja neid ruume rendib praegusel ajal teine äriühing.“. Kostjad on väitnud, et ettevõtte üleandmist tõendab muuhulgas asjaolu, et üle anti kaubamärk, klientide andmebaas, müügiinfo, laojääk, hinnainfo, väikevahendid, töötajad, kataloogid ja reklaammaterjal, müügilepingud jmt. Kostja I väidab näiteks, et ettevõtte ülemineku raames anti üle ka laojääk, kuna asjas esitatud materjalidega on tõendatud, et hagejale tagastati edasi müümata kaup, mille eest vormistas hageja ka kreeditarve. Kohtu hinnangul oli tegemist lepingust taganemise korral toimuva tagasitäitmisega VÕS § 189 lg-st 1 tulenevalt. Seda, et kasutamata jäänud pulbriladu tagastatakse ja tagastuse kohta vormistatakse kreeditarve, nähtub 7.03.2014 Andres Kaivi poolt Mart ja Ingmar Arrakule saadetud e-mailist (Talforsi 02.06.2014 taotluse lisa 3). Lisaks on antud asjaolu tõendatud ka järgmiste Andrea Ortelli ütlustega: „Lisaks klientide nimekirjale lepiti hiljem kokku ka OÜ Talfors laojäägi tagasi ostmine sel ajal kui selgus, et ladu, mida me kasutasime on ära müüdud. //...// Kuna seal olid ka meie tehase värvid, siis otsustasime selle lao jäägi OÜ Talfors tagasi osta. Lao jäägi eest me raha ei maksnud, kui arvestada OÜ Talfors võlgnevust meile, esitasime selle ulatuses kreeditarve.“ (vt 18.10.2017 kohtuistungi protokolli lk-d 3 – Andrea Ortelli ütlused). Samuti pole Talfors OÜ hagejale üle andnud kaubamärgi esindusõigust. Kaubamärk on intellektuaalomand, millele saab omandiõiguse kehtestada kaubamärgi registreerimise teel patendiametis või saada õiguskaitse üldtuntuks tunnistamise tulemusena kaubamärgiseaduse § 12 lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt. Arsonsisi kaubamärki ei ole Eestis registreeritud ega üldtuntuks tunnistatud. Tõendatud ei ole, et Talfors OÜ-le oleks Arsonsisi kaubamärgi esindusõigus kunagi kuulunud ning järelikult ei saa olla toimunud ka kaubamärgi esindusõiguse üleandmist. Kostjad on ettevõtte üleminekut põhjendanud ka asjaoluga, et müügijuht Priit Pärn lahkus Talfors OÜst ja asus tööle hageja juurde. Samas on Priit Pärna lahkumisavaldusest näha, et ta soovis lepingu lõpetamist Talfors OÜga poolte kokkuleppel teise äriühingusse tööle asumise tõttu. Kui ettevõte oleks üle antud, siis töölepingud oleks läinud üle ettevõtte üleandmise käigus ja töölepingu lõpetamist poleks olnud vaja vormistada. Töölepingu seaduse § 112 lg 1 kohaselt töölepingud lähevad muutumatul kujul üle ettevõtte omandajale vastavalt võlaõigusseadusele, kui ettevõte jätkab sama või sarnast majandustegevust. Priit Pärn kirjutas lahkumisavalduse, kuna tal Talfors OÜ-s töö puudus, aga hagejal oli vaja asjatundlikku tööjõudu. Seda on kinnitanud Priit Pärn ka 18.10.2017 kohtuistungil antud

2-14-10489 ütlustes: „Põhjus ülemineku Arsonsisi Tallinnasse oli see, et Talfors OÜ ei müünud Arsonsisi Tallinn OÜ kaupu, ning minul Talfors OÜ-s töö puudus“. Seega ei asunud Priit Pärn hageja juures tööle ettevõtte ülemineku raames vaid põhjusel, et ta osutus sellele ametikohale oma varasemate teadmiste tõttu sobilikuks. Samuti on kostja I väitnud, et hageja võttis üle Talforsi kasutuses olnud ruumid. Mart Arrak väitis 06.02.2018 kohtuistungil justkui oleks hageja võtnud üle Talforsi kasutuses olnud ruumid ning sellest tulenevalt esitas Arrson Invest ajavahemikul 2014. aasta märts kuni mai arveid, mis oli Talforsi ruumide võrra suuremad (06.02.2018 kohtuistungi protokolli lk 3). Eeltoodud ütlused on aga vastuolus asjas esitatud dokumentaalse tõendiga. Nimelt nähtub Arrson Investi poolt hageja 04.03.2014 esitatud üüriarvest, et 2014. aasta märtsi kuu üür on 1 700 eurot ning muud teenused 2 500 eurot, mis on täpselt sama suured nagu näiteks 2013. aasta juulikuu arves (vt hageja 04.07.2014 menetlusdokumendi lisa 2 – üüriarved). Seega ei ole tõendatud, et mingid ruumid üle anti. Kostja I on muuhulgas väitnud, et ettevõtet üle andes anti üle ka reklaammaterjalid, kataloogid, tõmbekapp jms. Samas tunnistaja Priit Pärn on 18.10.2017 istungil selgitanud: „Tootenäidiste stendid toodi meile ära Talfors OÜ-lt kuskil suvel 2014 ja kuna meil oli neid müügitöö juures vaja, siis me ei näinud põhjust neid Talfors OÜ-le tagasi anda. Minu teadmist mööda ei lähtunud soov saada need tootenäidiste stendid Arsonsisi Tallinnalt. Meie neid ei küsinud.“. Arvestades, et Talfors OÜ Arsonsisi pulbervärvi müügiga enam ei tegelenud, siis tundub loogiline, et ära anti ka müügitööks nende kasutuses olnud materjalid. Seda, et pärast koostöö lõppu kadus võimalus kasutada varem kasutada võimaldatud esemeid, kinnitas tunnistaja Priit Pärn samuti 18.10.2017 istungil (protokolli lk 5): „Peale veebruari 2014 osade laotarvikute kasutamise võimalus kadus. Osade näiteks kahveltõstuki kasutamist piirati. Samuti kadusid näiteks käsikärud ja sellised asjad“. Kokkuvõttes nähtub eeltoodust, et ettevõtte ülemineku osas pole tegelikkuses mingit kokkulepet sõlmitud ning mingeid toiminguid ei teostatud, mis annaksid alust arvata, et pulbervärvi müügiga tegelev ettevõtja kostjalt hagejale üle anti. Kostjate väide, et hageja nõustus suuliselt omandama ettevõtet, millel oli hageja ees 960 083,04 eurone võlg, ei ole eluliselt usutav. VÕS § 206 lg 1 kohaselt kui võlgniku ja võlausaldaja isik on võlasuhtes kokku langenud, kuid sellel isikul on võlasuhte jätkumiseks õigustatud huvi, siis võlasuhe ei lõpe. Eeltoodust tulenevalt oleks Talfors OÜ-l jäänud võlg hageja ees üles ka siis kui ettevõte tõesti oleks üle läinud, kuna võla ülemineku osas kokkulepet ei olnud. Kokkuleppe puudumist võla ülemineku osas on kinnitanud ka Mart Arrak on oma ütlustes 6.02.2018: „Meil ei olnud kindlat kokkulepet, et ka Talfors OÜ võlg Arsonsisi Tallinn OÜ ees läheb üle koos ettevõttega, ...“. Eeltoodust nähtuvalt ei ole kostja I ettevõte ega ka võlg hagejale üle läinud. Poolte vahel puudus kokkulepe ettevõtte ülemineku kohta ja sisulist varade, sh õiguste ja kohustuste üleminekut pole samuti toimunud.

2-14-10489 Seltsing Hageja on seisukohal, et Talfors OÜ ja Arrson Invest OÜ tegutsesid seltsinguna VÕS § 580 lg 1 mõistes ning vastutavad seetõttu VÕS § 595 alusel solidaarselt. Seltsinguna tegutsemist kinnitavad hageja hinnangul eelkõige järgmised asjaolud: 1. kostjate majandustegevused olid omavahel tihedalt seotud, sh kasutasid kostjad ühiselt neile laekunud raha, 2. suhetes hagejaga esinesid kostjate juhatuse liikmed pidevalt teineteise nimel ning 3. Arrson Invest oli korduvalt nõus oma varaga Talforsi kohustusi hageja ees tagama. VÕS § 580 lg 1 kohaselt seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Seltsingulepingu sätted ei ole kohaldatavad sellistele lepingulistele suhetele, kus üks osapool osutab teenust või võõrandab teisele poolele asja või annab selle teise poole kasutusse konkreetse kokkulepitud vastutasu eest. Seega eelkõige peab seltsingu olemasolu tuvastamiseks tõendama, et kostjatel oli ühine eesmärk. Sellisele järeldusele on jõudnud ka Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-52-10 punktis 15. Kostjatel polnud ühist vara. Vastastikku olid küll kohustused ja teatud juhtudel esindati üksteise äriühinguid, kuid võlgnevus tekkis konkreetselt Talforsil. Kostjate tahtlust kasu ja kahju jagada tõendatud ei ole. Mõlemad äriühingud tegutsesid oma eraldiseisvate ärihuvide eesmärgil. Ühise eesmärgi nimel tegutsemist tõendatud ei ole. Kohtu hinnangul ei tõenda hageja poolt esile toodud asjaolud seltsingut. Kostja II poolt kostjale I lao ja/või müügipinna üürimine ei tähenda seltsingut olukorras, kus kostja II sai kostjalt I eelnimetatud teenuse eest tasu (nagu väidab hageja ise oma hagiavalduses). Seejuures ainuüksi asjaolu, et kostja I ja kostja II omanikud ja/või juhatuse liikmed on suguluses ja esinesid aegajalt teineteise nimel, ei anna kohtu hinnangul samuti alust väita, et tegemist oleks seltsinguga. Samuti ei nähtu kohtu hinnangul seltsingut asjaolust, et kostja II oli valmis tagama kostja I kohustusi hageja ees. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kohustus võla tasumiseks on vaid kostjal I ning kostjat II ei saa panna selle kohustuse eest solidaarselt vastutavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kohustuse täitmiseks kohustatud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

2-14-10489 jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.