8.aprilli 2019. a otsuse peale täiteasjas nr 084/2017/1038
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. augusti 2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS-i määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja: Swedbank AS (registrikood 10060701), volitatud esindaja Jüri Puust Vastustaja: kohtutäitur Oksana Kutšmei, esindaja kohtutäituri abi Vladimir Kutšmei Puudutatud isikud:
1.Elise Stets (sissenõudja) (isikukood XXXXXXXXXXX ), seaduslik esindaja Kadi Tamm
2.Denis Stets (võlgnik) (isikukood XXXXXXXXXXX )
1.Jätta Swedbank AS-i määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Maakohtu 14. augusti 2019 määrus muutmata.
Jätta Swedbank AS-i taotlus TMS § 1181 kohaldamata jätmiseks ning selle suhtes põhiseadusliku järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata.
esindajad
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
4.Jätta määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud Swedbank AS-i kanda. Kohtutäiturile hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Swedbank AS (avaldaja) esitas 18. aprillil 2019 kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei
8.aprilli 2019 otsuse peale täiteasjas nr 084/2017/1038 ja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Maakohus jättis 22. aprilli 2019 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebuse kohaselt on võlgniku Denis Stetsi suhtes sissenõudja Elise Stetsi seadusliku esindaja Kadi Tamme avalduse ja Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonna 18. mai 2015 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-15-104373 alusel algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 084/2017/1038. Kohtutäitur on 24. augusti 2017 elatisevõlgniku eest tasutud raha arestimise aktiga arestinud avaldajale tasutud raha. Akti kohaselt on avaldaja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 1181 lg 1 ja lg 2 teise lause alusel kohustatud kandma võlgniku eest avaldajale tasutud raha koheselt kohtutäituri ametialasele arvelduskontole. Võlgniku eest avaldajale täidetud rahalised kohustused kuulusid 24. augusti 2017 akti järgi arestimisele kokku summas 3889 eurot 55 senti. Avaldaja esitas 1. septembril 2017 kohtutäiturile kaebuse kohtutäituri tegevusele elatisevõlgniku eest tasutud raha arestimisel. Kohtutäitur jättis 25. septembri 2017 otsusega täiteasjas nr 084/2017/1038 kaebuse rahuldamata. Avaldaja esitas maakohtule kaebuse kohtutäituri otsuse peale, tsiviilasjas nr 2-17-15228. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
18.veebruari 2019 määrusega avaldaja alternatiivse kaebuse tühistada kohtutäituri 24. augusti 2017 arestimisakti ja 25. septembri 2017 otsus täiteasjas nr 084/2017/1038 osas, milles kohtutäitur ei arvestanud TMS § 1181 lg 2 järgse mittearestitava sissetulekuga. Kohus kohustas kohtutäiturit määrama arestimisaktis täitemenetluse seadustiku nõuete kohaselt kindlaks võlgniku TMS § 1181 lg 2 järgse mittearestitava sissetuleku.
8.aprillil 2019 tegi kohtutäitur avaldaja 1. septembri 2017 kaebuse suhtes uue otsuse, millega määras 24. augusti 2017 arestimisaktis võlgniku mittearestitava sissetuleku alljärgnevalt: a) juhul, kui võlgniku eest avaldajale ühes kalendrikuus tasutud raha ületab kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või on sellega võrdne, siis võlgniku vastava kuu mittearestitava sissetuleku suuruseks on pool (1/2) ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurusest; b) juhul, kui võlgniku eest avaldajale ühes kalendrikuus tasutud raha on kuu eest ettenähtud palga alammäära suurusest väiksem, siis võlgniku vastava kuu mittearestitava sissetuleku
suuruseks on kaks kolmandiku (2/3) võlgniku eest nimetatud perioodil avaldajale tasutud rahast; c) mitterestitava sissetuleku suurust ületavas osas kuulub võlgniku eest avaldajale tasutud raha
24.augusti 2017 arestimisakti alusel arestimisele. Avaldaja sai kohtutäituri otsuse kätte 10. aprillil 2019. TMS § 1181 on vastuolus põhiseadusega, kuna riivab igasuguse hüvitiseta avaldaja kui võlausaldaja omandipõhiõigust ja võlgniku kohustuse täitnud kolmandate isikute omandipõhiõigust. Säte ei ole eesmärgipärane ning seetõttu ei toimu omandipõhiõiguse riive üldistes huvides ega ole proportsionaalne. Lisaks koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt eraja avalik-õiguslikke võlausaldajaid. Avaldaja palub tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks, jätta see asja lahendamisel kohaldamata ning tühistada kohtutäituri 8. aprilli 2019 otsus. Kohtutäitur oleks pidanud arvestama ka teistele võlausaldajatele tasutuga. Alternatiivselt palub avaldaja tühistada kohtutäituri 8. aprilli 2019 otsuse osas, milles kohtutäitur ei ole arvestanud seadusjärgse miinimumsummaga ning kõikidele võlausaldajatele tehtavaid tasumisi kolmandate isikute poolt. Kohtutäitur on maksed arestinud vales ulatuses ning on määratlenud sissetuleku valel alusel. Kohtutäitur on ebaõigesti lähtunud sissetuleku kindlaksmääramisel avaldajale tasutud summadest. Kohtutäituril tulnuks võtta arvesse kõikidele võlausaldajatele kolmandate isikute poolt tasutud summad. Samuti tulnuks kohtutäituril lähtuda sissetuleku objektiivsest summast ehk palga alamäärast (TMS § 132) või alternatiivina võlgniku sissetulekust (sh arvesse võttes igapäevavajadusi).
2.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Avaldaja koormab alusetult ja põhjendamatult menetlust järjekordse taotlusega tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohtud on eelnevalt tsiviilasjas nr 2-17-15228 avaldaja täiteasjas nr 084/2017/1038 esitatud kaebust läbi vaadates asunud seisukohale, et TMS § 1181 ei ole põhiseadusega vastuolus.
8.aprilli 2019 otsus on kooskõlas ringkonnakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-17-15228 antud juhistega. Ringkonnakohus tuvastas, et sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole viinud ja eeldatavalt ei vii elatisnõude täielikule rahuldamisele. Ringkonnakohus selgitas, et antud juhul tuleb mittearestitav sissetulek kindlaks teha TMS § 132 lg 11 alusel, st kohtutäituril on võimalik arestida kuni pool ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurus ning kui arestitav summa jääb alla poole palga alammäära summa, võib arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust. Avaldaja nõue, et kohtutäitur arvestaks avaldajale tehtud arestimisaktis kõikidele võlgniku võlausaldajatele tehtavaid tasumisi, on meelevaldne. Avaldajal puudub õigus nõuda, et kohtutäitur arestiks esmalt korteriühistule (või muule võlgniku võlausaldajale) tehtavad maksed ja jätaks avaldajale võlgniku eest tehtavad maksed arestimata.
MAAKOHTU SEISUKOHT
3.Tartu Maakohus jättis 14. augusti 2019 määrusega avaldaja kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei 8. aprilli 2019 otsuse peale täiteasjas nr 084/2017/1038 rahuldamata, menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Kuna ringkonnakohus tühistas 18. veebruari 2019 määrusega arestimisakti üksnes osas, milles kohtutäitur ei arvestanud TMS § 1181 lg 2 järgse mittearestitava sissetulekuga, siis võlgniku eest avaldajale tasutud raha arestimise kui sellise õiguspärasuse küsimus on jõustunud kohtumäärusega lahendatud.
TMS § 1181 ei ole põhiseadusega vastuolus. Maakohus on 28. veebruari 2018 määruses tsiviilasjas nr 2-17-15228 põhjalikult analüüsinud TMS § 1181 põhiseaduspärasust. Ringkonnakohus nõustus 17.04.2018 määruses maakohtu vastavate põhjendustega ning jäi nende juurde ka 18.02.2019. a määruses. Maakohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et kohtutäitur pidanuks arvestama ka teistele võlausaldajatele võlgniku eest tasutuga. Arestimisel tuleb lähtuda võlgniku, ja mitte võlausaldajate huvidest. Avaldaja ei saa otsustada, milliste kohustuste tagasitäitmine vastaks rohkem võlgniku huvidele. Võlgnik ei ole kohtutäituri tegevust vaidlustanud. TMS § 1181 lg-st 1 tulenevalt võib kohtutäitur elatisnõude täitmisel nõuda arestimisaktiga kolmandalt isikult võlgniku eest täidetud rahalise kohustuse tagasitäitmist üksnes juhul, kui võlgniku eest kolmandale isikule täidetud rahaline kohustus või rahalised kohustused kokku ületavad võlgnikule seadusega ettenähtud mittearestitava sissetuleku. TMS § 1181 lg 2 esimese lause järgi võib kolmandalt isikult nõuda tagasitäitmiseks rahalise kohustusena makstud summa, mis ületab võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku. Ringkonnakohus märkis 18. veebruari 2019 määruses, et kohtutäitur pidanuks arstimisaktis võlgniku mittearestitava sissetuleku kindlaks määrama TMS §-de 131 ja 132 alusel. Ringkonnakohus leidis, et kuna sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole viinud ja eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, tulnuks kohtutäituril käesoleval juhul võlgniku mittearestitav sissetulek kindlaks teha TMS § 132 lg 11 alusel. TMS § 132 lg 1 järgi sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. TMS § 132 lg 11 järgi kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni pool käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Kui lapse elatisnõude täitmiseks võlgniku sissetulekust arestitav summa jääb alla poole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud summast, võib arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust. Sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole viinud ja eelduslikult ei vii ka edaspidi lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, nimetatu on ringkonnakohtu poolt tuvastatud ning nähtub ka kohtutäituri 12. septembril 2018 tsiviilasjas nr 2-17-15228 esitatud vastusest (tl 41–46). Täitemenetluse kaudu ei ole õnnestunud vähendada elatise võlgnevust ega saavutada igakuise elatise tasumist. Minimaalsed laekumised elatise katteks toimusid vaid esimesel neljal kuul võlgniku töötasu arestimise tulemusena, kuid alates 24. juulist 2017 võlgnik ei tööta. Elatisnõude rahuldamine ei ole võimalik ka võlgniku vara arvelt. Võlgnikule kuulub 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast ja korteriomand, kuid vara käsutamine on keelatud. Vara on koormatud ka hüpoteekidega avaldaja kasuks. Seega tuli käesoleval juhul võlgniku mittearestitav sissetulek kindlaks teha TMS § 132 lg 11 alusel. Kohtutäitur määras õiges ulatuses mittearestitava sissetuleku TMS § 132 lg 11 järgi, kooskõlas ringkonnakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-17-15228 kohtutäiturile antud juhistega.
MÄÄRUSKAEBUS
4.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus, teha asjas uus lahend, millega rahuldada avaldaja kaebus kohtutäituri tegevuse peale, jätta TMS § 1181 kohaldamata ja edastada vastav kohtulahend Riigikohtule. Avaldaja palub jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Määruskaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud TMS § 1181 ning ebaõigesti jätnud sätte põhiseaduspärasuse hindamata. Kohus teostab põhiseaduslikkuse kontrolli iseseisvalt ning sõltumata menetlusosaliste taotlustest. Ei ole välistatud, et kohus jõuab uues
menetluses ja uues kohtukoosseisus teistsugusele seisukohale. TMS § 1181 riivab igasuguse hüvitiseta avaldaja kui võlausaldaja omandiõigust, riivab võlgniku kohustuse täitnud kolmanda isiku omandiõigust, säte ei ole eesmärgipärane ning lg 5 järgi koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt eraõiguslikke ja avalik-õiguslikke võlausaldajaid. Võlgnikule ettenähtud miinimumsumma taotlemine võlgniku poolt ei saa mõjutada avaldajale tekitatavat omandõiguse riivet, sh avaldajale kuuluva raha arestimise ulatust. Maakohtu määruse põhjendus, mille kohaselt tuleb arestimisel lähtuda võlgniku ja mitte võlausaldajate huvidest, ei ole asjakohane. Asjakohane ei ole ka maakohtu seisukoht, et võlgnik ei ole kohtutäituri tegevust vaidlustanud. TMS § 1181 lg 2 sätestab, et tagasi võib nõuda vaid summat, mis ületab võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku. Ebamõistlik oleks võlausaldajalt eeldada, et ta selgitab välja võlgniku sissetuleku suuruse ja selle, kas võlgniku puhul on mittearestitava sissetuleku summat arvestatud. Arestimisaktis tuleb võlausaldaja kaitseks lähtuda miinimumi objektiivsest summast. Avaldaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohtutäitur saaks valida, millisele võlausaldajale tehtud makseid arestida. Sellises olukorras tuleks maksed arestida proportsionaalselt. Mitme võlausaldaja korral võiks kohtutäitur eelistada sellise kohustuse tagasitäitmise nõudmist, mis on teistega võrreldes kõige vähem seotud võlgniku miinimumvajaduste rahuldamisega. Praegusel juhul tasutakse eluasemelaenu (eluase, kui sotsiaalne miinimum). Sissetulekut mitteteeniva võlgniku täiendav „karistamine“ TMS § 1181 lg 2 miinimumsummast ilmajätmisega (kodu võõrandamisega) ei ole põhjendatud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks on võlgnikule kuuluva korteriga seotud kommunaalmaksed rohkem seotud isiku miinimumvajadustega, kui sama korteri omandiõigus. Avaldaja hinnangul on eluaseme olemasolu rohkem seotud miinimumvajadustega, sest korteriomandi võõrandamisel ei ole vajalik vastavaid makseid enam üldse tasuda. Isegi kui pidada kommunaalmakseid ja eluaseme laenumakseid miinimumvajaduste osas võrdseks, siis tuleks kohtutäituril arestida tasutud summad proportsionaalselt.
5.Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (TsMS § 659, § 657lg 1 p 1). Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks. Menetluskulud tuleb jätta avaldaja kanda.
7.Avaldaja on õigesti märkinud, et erinevad kohtukoosseisud võivad samas asjas jätta kohtuasja lahendamisel seaduse sätte kohaldamata ja tunnistada selle põhiseadusega vastuolus olevaks ning edastada vastava lahendi Riigikohtule. Taotlus jätta kohaldamata seaduse sätted ja tunnistada need põhiseadusvastaseks ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse tõlgendamise ja kohaldamise küsimus, mis on kohtu enda ülesanne (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 46). Ringkonnakohus on seisukohal, et TMS § 1181 ei ole põhiseadusega vastuolus. Maakohus on 28. veebruari 2018 määruses tsiviilasjas nr 2-17-15228 põhjalikult analüüsinud TMS § 1181 põhiseaduspärasust ning ringkonnakohus nõustus 17. aprilli 2018 määruses maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus jääb oma seisukoha selle juurde ja ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata.
8.Maakohus leidis õigesti, et olukorras, kui on mitu isikut, kellelt saab kohustuse tagasitäitmist nõuda, võiks kohututäitur eelistada sellise kohustuse tagasitäitmise nõudmist, mis on teistega võrreldes kõige vähem seotud võlgniku miinimumvajaduste rahuldamisega.
Avaldaja leiab, et eluasemelaenu kohustus on rohkem seotud võlgniku miinimumvajaduste rahuldamisega, kui kommunaalteenuste tasumise kohustus, sest eluaseme võõrandamisel ei tule võlgnikul enam kommunaalteenuse makseid tasuda. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist siiski pigem võrdväärsete kohustustega. Nii ühe kui ka teise kohustuse mittetäitmine võib lõppkokkuvõttes tuua kaasa võlgniku eluaseme sundvõõrandamise. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma vastav avaldaja väide antud juhul aga tähtsust. Vaidlust ei ole, et kohtutäituril oli iseenesest õigus pöörata sissenõue avaldajale täidetud rahalisele kohustusele. Asjaolu, kas kohttäitur arestis või mitte kohustuste täitmist ka teistele võlausaldajatele, ei muuda avaldaja suhtes arestimise akti tühiseks. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja väitega, et kohtutäitur ei saa valida, millisele võlausaldajale tehtud makseid arestida. Seaduses ei ole kehtestatud kohustuslikku kohustuste arestimise järjekorda. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtutäituril olukorras, kui on mitu isikut, kellelt saab kohustuse tagasitäitmist nõuda, diskretsiooniõigus hinnata, milline kohustus on teistega võrreldes kõige rohkem või vähem seotud võlgniku miinimumvajaduste rahuldamisega. Ning maakohus asus selle juures õigesti seisukohale, et seda hinnates tuleb kohtutäituril lähtuda siiski võlgniku, mitte võlausaldaja huvidest.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on kohtutäitur 8. aprilli 2019 otsuses lähtunud ringkonnakohtu poolt 18. veebruari 2019 määrusega antud juhistest ning määras põhjendatult ning õigesti mittearestitava sissetuleku. Ringkonnakohus selgitas 18. veebruari 2019 määruses tsiviilasjas nr 2-17-15228, et praegusel juhul tulnuks kohtutäituril võlgniku mittearestitav sissetulek kindlaks teha TMS § 132 lg 11 alusel. TMS § 132 lg 11 alusel on kohtutäituril praegusel juhul võimalik arestida kuni pool ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust ning kui arestitav summa jääb alla poole palga alammäära summa, võib arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde.
10.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb selle lahendamisega seotud menetluskulud jätta avaldaja kanda. TsMS § 175 lg 31 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata. Kohtutäiturit esindas kohtumenetluses kohtutäituri abi, seega kohtutäituri büroo töötaja TsMS § 175 lg 2 mõistes. Seega kohtutäiturile hüvitatavaid menetluskulusid ei ole tekkinud.
11.Avaldaja on tasunud määruskaebuselt riigilõivu summas 50 eurot. Riigilõivu seaduse (RLS) § 59 lg 15 kohaselt tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule. RLS § 59 lg 10 järgi tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Avaldaja on seega riigilõivu tasunud enam 35 euro suuruses summas. TsMS § 150 lg 1 p 1 järgi tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. TsMS § 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. TsMS § 150 lg 6 alusel lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.