Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus XX paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.08.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik XX (endine nimi XX, isikukood XXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar, volitatud esindajad Marko Woronowicz, vandeadvokaadi abi Helen Hääl
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 05.08.2019 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda, välja arvatud puudutatud isiku volitatud esindajate kulud, mis jätta XX kanda.
3.Toimetada XX-le kätte üksnes määruse resolutsioon. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Asjaolud ja menetluse käik
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 05.08.2019 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni selliselt, et rakendada puudutatud isiku suhtes esmalt esialgset õiguskaitset ja pikendada seda neljakümne päevani, lubades tema suhtes kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Puudutatud isik viibis Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus (psühhiaatriakliinik) alates 05.08.2019 kell 02.15, kui tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Ta oli psüühikahäire tõttu
ohtlik nii endale kui teistele. Ta ei olnud suuteline ise ravivajadust hindama. Tema seisundi paranemist ei olnud alust prognoosida nelja ööpäeva vältel.
2.Avaldaja esitas kohtule 05.08.2019 psühhiaatri täiendava arvamuse. Selle kohaselt oli puudutatud isikul raske psüühikahäire: paranoidne skisofreenia (F20.09). Tema käitumine oli psühhoosist mõjutatult agressiivne, temale endale ja teistele ohtlik. Ravi vajadust puudutatud isik ei mõistnud. Puudutatud isik oli ühel korral varem psühhiaatriakliinikus ravi vajanud. Patsient toodi 28.11.2018 kiirabiga politsei saatel psühhiaatriakliiniku valvetuppa, sest oli läinud politseisse sooviga teha avaldus, kuid ei suutnud oma probleeme täpsustada. Puudutatud isik rääkis segaselt jälitamisest, asjade varastamisest, enda vägistamisest. Politseinikel tekkis kahtlus patsiendi tervisliku seisundi suhtes, mistõttu kutsuti välja kiirabi. Puudutatud isik viibis haiglaravil perioodil 28.11.2018–10.01.2019. Seekord hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabi ja märulipolitseiga hotellist. Alates 01.08.2019 oli ta postitanud sotsiaalmeediasse segase sisuga ähvardavaid sõnumeid, milles rääkis iseenda või politsei tapmisest. Patsient hakkas politseile ja kiirabile vastu, mistõttu kutsuti märulipolitsei appi. Hospitaliseerimisel oli patsient ülirahutu, sülitas, hammustas, ropendas ja sõimas, siis viskus valvetoa pingile pikali ja ei liigutanud ennast üldse. Arvestades patsiendi seisundit tegi valvearst tema suhtes tahtest olenematu ravi otsuse 05.08.2019 kell 02:15 ja patsient ohjeldati eraldustuppa. Puudutatud isiku vend YY avaldas, et puudutatud isik läheb kõikiga konflikti, sest arvab, et teda kahjustatakse, soovitakse halba. Tal ei ole enam ühtegi sõpra. Ainus, kellega puudutatud isik suhtleb, on tema ema, kuid ka temaga võtab puudutatud isik ise ühendust. Pidevalt vahetab telefoninumbreid, suhtlusportaalides oma nimesid. Kevadel lahkus puudutatud isik Inglismaale, plaanides seal õpinguid jätkata. Ta üüris eluruumid, kuid seejärel leidis, et üürileandja kiusab teda, mistõttu elas kallites hotellides. Pere jaoks ootamatult tuli ta hiljuti Eestisse. Kõik otsisid teda taga, sest ka siin varjus puudutatud isik pere eest. Lõpuks leiti ta hotellist, kus ta oli koos kolme koerakutsikaga. Vend kartis, et puudutatud isik kaobki ühel hetkel ära. Tal olid küll rahalised võimalused jätkata sellist elu, kuid psüühikahäire tõttu ei olnud ta adekvaatne ja võis ennast või teisi kahjustada. Varasemat haiguse kulgu arvestades ei olnud tõenäoline puudutatud isiku paranemine nelja ööpäeva jooksul, mistõttu oli vajalik temale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamine ning rahustava, meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi rakendamine haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.
3.Kohus kuulas 05.08.2019 puudutatud isiku ära. Maakohtu lahend
4.Maakohus rakendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 05.08.2019 kuni 09.08.2019 ja pikendas tema suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani, paigutades puudutatud isiku psühhiaatrihaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks alates 05.08.2019 kuni 14.09.2019 või kuni ravivajaduse äralangemiseni enne nimetatud kuupäeva. Kohus määras, et puudutatud isikule võib kohaldada haiglas viibimise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suutnud ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Oma psüühilise seisundi poolest ei olnud ta võimeline tegema adekvaatset otsust enda ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Tema käitumine oli ebaadekvaatne,
kontrollimatu ja ettearvamatu ning juhitud haiguslikust seisundist. Ravita jäämisel ja tavapärases keskkonnas võis ta olla väljaspool haiglat ohtlik iseendale, aga ka teistele. Endale ohtlikkus seisnes selles, et isik võis asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda meelepetete mõjul ja suutmatusest ümbritsevat adekvaatselt tajuda (mh pidevalt reisib haiguslikus seisundis välisriikidesse, vahetab nimesid ning on kättesaamatu ja raskesti leitav lähedaste poolt). Teistele ohtlikkus seisnes selles, et ta võis haigusseisundis olla agressiivse ja vägivaldse käitumisega (nt füüsiliselt vägivaldne). Kohus kuulas 05.08.2019 ära puudutatud isiku ning küsis esindaja arvamust esialgse õiguskaitse pikendamise kohta. Puudutatud isik oli ärakuulamise ajal voodis pikali ja silmad kinni. Ta avaldas oma vanuse ja nimeks Kadri ning märkis, et elab Tallinnas ja Inglismaal. Puudutatud isik lisas, et omab kolme koera ja kunagi omas ka kassi, kelle sõbranna ära varastas. Ta oli seisukohal, et tema lähedased muretsevad tema pärast asjatult. Esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamise avaldust. Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ega kohalikku omavalitsust, sest nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isiku psüühikahäire oli kaasa toonud esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamise ja esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused, mille esinemine ei sõltunud nimetatud isikute arvamusest. Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest, vajas ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ja oli vähetõenäoline, et tema seisund võis paraneda nelja ööpäeva jooksul. Määruskaebus
5.Puudutatud isik esitas 14.08.2019 määruskaebuse, paludes määrus tühistada. Puudutatud isik oli seisukohal, et ta on terve ja ei vaja ravi. Võib-olla vajas ta psühholoogi, kuid selle soovis ta ise valida. Tema ravile paigutamise taga olid tema lähedased, kes ei olnud õigustatud sekkuma tema ellu või hotell, mis oli tema suhtes vaenulik. Puudutatud isik oli väga rahulik inimene ja ei olnud kellelegi ohtlik. Tema sotsiaalmeedia postitused ei olnud mõeldud reaalse ähvardusena, vaid ta postitas need uurimaks inimeste reageeringut nendele. Uuring oli vajalik uue filmi ja raamatu jaoks. Menetluse edasine käik
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis selle kohta teiste menetlusosaliste seisukohta.
7.Avaldaja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle pikendamine 40 päevani tahtevastase ravi kohaldamisega oli põhjendatud ja vajalik. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia). Haigus diagnoositi esimesel korral haiglas viibimisel 28.11.2018–10.01.2019. Puudutatud isik ravi ei tarvitanud ja raviarstiga kohtus enda sõnul viisakusest. Haiguse tõttu vahetas ta oma nime, läks välismaale elama, kuid ka seal ei saanud rahus olla, sest tundis et teda jälitatakse. Ta vahetas sageli elukohta, telefoni, palkas endale isiklikke turvatöötajaid, kellega samuti ei olnud rahul. Tuli lõpuks tagasi Eestisse, kuid varjas end lähedaste eest. Lõpuks hakkas ta saatma Facebook’is politseile segase sisuga ähvarduskirju, milles avaldas ka enesetapumõtteid. Ta hospitaliseeriti ülirahutuna märulipolitsei kaasabil. Hiljem ta rahunes, kuid kontakt jäi pinnapealseks. Ta ei usaldanud raviarsti, kes oli tema arvates kahtlane riigi poolt määratud isik. Hiljem muutus elamuste suhtes avameelsemaks ja avaldas laialdast paranoilist luulu ning seda,
et ei jaksa sellist elu elada. Puudutatud isik oli täiesti kindel, et tema ei ole haige ja ei vaja psühhiaatrilist ravi. Ta ei hakka ilmselt väljaspool haiglat ravimeid võtma.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Määruskaebuse esitaja väitis, et maakohtu määrus tuleb tühistada, sest kõiki eeldusi tema esialgse õiguskaitse rakendamise korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse paigutamiseks ei esinenud. Esmajoones tuvastas maakohus ebaõigesti puudutatud isikul raske psüühikahäire olemasolu ja puudutatud isiku ohtlikkuse. Isikul raske psüühikahäire olemasolu, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ja tema ohtlikkus endale või teistele, on kaks kolmest eeldusest, mis peavad PsAS § 11 lg 1 kohaselt esinema, et isik oleks õigus võtta tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või tema suhtes oleks võimalik tahtest olenematut ravi jätkata. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega, et maakohus tuvastas ebaõigesti kirjeldatud eelduste esinemise. Puudutatud isiku läbivaadanud psühhiaatrite KK ja ML arvamusega on tõendatud, et isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Nimelt on puudutatud isikul diagnoositud paranoidne skisofreenia (F20.09), mis mõjutab tema käitumist, muutes selle ettearvamatuks, ähvardavaks ja agressiivseks. Asjaolu, et puudutatud isik ise on seisukohal, et ta on terve ja ei vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Sõltuvalt oma seisundist ei mõista puudutatud isik ravivajadust. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt väljendus puudutatud isiku ohtlikkus tema ettearvamatus, ähvardavas ja agressiivses käitumises. Selle tuletas maakohus ekspertide arvamuses kirjeldatust, millele maakohtul oli isiku ohtlikkuse tuvastamisel õigus tugineda. Arvamuse kohaselt oli puudutatud isiku käitumine psühhoosist mõjutatult agressiivne ja ähvardav. Ta ei tajunud ümbritsevat adekvaatselt ja sattus seetõttu sekeldustesse ja konfliktidesse nii Eestis kui ka mujal välismaal, kuhu ta reisis, et saada jälitamisest rahu. Viimane kord hospitaliseeriti puudutatud isik põhjusel, et ta postitas sotsiaalmeediasse segase sisuga ähvardavaid sõnumeid, milles rääkis iseenda või politsei tapmisest. Puudutatud isik hakkas tema hospitaliseerimisel vastu kiirabile ja politseile, mistõttu kutsuti appi märulipolitsei. Vastuses määruskaebusele avaldas raviasutus, et 19.08.2019 tema suhtes korraldatud konsiiliumil avaldas puudutatud isik, et kardab röövimist ja jäletult kadumist ning ei jaksa sellist elu elada. Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 kuulas maakohus 05.08.2019 ära ka puudutatud isiku enda ja veendus vahetult tema olukorras. Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, et puudutatud isik oli psüühikahäire tõttu ohtlik esmajoones enda julgeolule, elule ja tervisele, kuid võis oma ettearvamatu ja agressiivse käitumisega ohustada ka teisi isikuid. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
Kuigi määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, märgib ringkonnakohus siiski, et seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtte kohaselt rakendatakse esialgset õiguskaitset esmalt neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Seega saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18; 19.02.2014 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3). Seega on maakohus vastuolus TsMS § 534 lg-ga 5 kohaldanud praeguses asjas 05.08.2019 määrusega esialgset õiguskaitset juba algselt pikemaks perioodiks kui neli päeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Kõnealune minetus ei anna praegusel juhul siiski alust maakohtu lahendi tühistamiseks, kuna maakohus on määruse tegemisel sisuliselt kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse pikendamise eelduste esinemist: kohus kuulas ära puudutatud isiku isiklikult ja tegi lahendi, tuginedes kahe psühhiaatri arvamusele. Psühhiaatrid olid veendumusel, et puudutatud isik vajas pikemat tahtest olenematut ravi kui neli päeva. Seega olid täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Eeltoodust lähtudes ei ole alust maakohtu määruste tühistamiseks ning puudutatud isiku viibimine kinnises asutuses esialgse õiguskaitse korras on olnud seaduslik. TsMS § 541 lg 1 kohaselt toimetab kohus kinnisesse asutusse paigutamise ja seda peatava või selle lõpetava määruse, muu hulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse, samuti kinnisesse asutusse paigutamisest keeldumise määruse kätte isikule endale, tema esindajale menetluses ja eestkostjale. Määruse põhjendust ei pea isikule endale teatavaks tegema, kui isik ei ole ilmselt võimeline seda mõistma või kui see võib tekitada olulist kahju tema tervisele. Puudutatud isiku huvides on talle kohtumääruse põhjendusi mitte avaldada. Eelkõige võib määruse põhjenduste teadasaamine halvendada puudutatud isiku psüühilist seisundit. Neid kaalutlusi arvestades ringkonnakohus käesoleva määruse põhjendusi puudutatud isikule teatavaks ei tee ning toimetab talle kätte üksnes määruse reolutsiooni. TsMS § 172 lg 3 alusel jäävad puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riigi kanda, välja arvatud puudutatud isiku volitatud esindajate kulud, mis jäävad puudutatud isiku enda kanda. Puudutatud isikul mitme esindaja olemasolu ei olnud praeguses menetluses vajalik ja puudutatud isik suudab eeldatavasti volitatud esindajate kulud kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.