Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
11.09.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-12664
Tsiviilasi
XX hagi Y OÜ vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 20.02.2019 otsus
Kaebuse esitajad, kaebuse XX apellatsioonkaebus, 1223,76 eurot liigid ja tsiviilasja hind Y OÜ vastuapellatsioonkaebus, 1223,78 eurot apellatsioonimenetluses Menetlusosalised esindajad
ja
(apellant/vastustaja): XX (isikukood nende Hageja XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Olavi Järve Kostja (vastuapellant/vastustaja): Y OÜ (registrikood XXXXXXXX, asukoht XXX), lepinguline esindaja Monika Meerents
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta kostja taotlus CC pangakonto väljavõtte uue tõendina vastuvõtmiseks rahuldamata. Dokumenti ei ole selle elektroonilise esitamise tõttu vaja tagastada.
2.Jätta Pärnu Maakohtu 20.02.2019 otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda, mistõttu puudub vajadus nende rahaliseks kindlaksmääramiseks.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 24.08.2018 Pärnu Maakohtule hagiavalduse Y OÜ (kostja) vastu, milles palus tuvastada kostjapoolse töölepingu ülesütlemise tühisus; lõpetada tööleping alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral; mõista kostjalt hageja kasuks välja kolme kuu keskmine töötasu 2266,25 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis tasumata põhinõudelt seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni nii, et viivisevõlgnevus ei ületa summat 2266,25 eurot; jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt asus hageja 01.07.2015 kostja juurde tööle sekretär-asjaajajana. Pooled ei sõlminud kirjalikku töölepingut. Töösuhte olemasolu tõendamiseks esitas hageja väljavõtted selle kohta, et kostja tasus tema nimel sotsiaal- ja tulumaksu. Samuti tegi kostja hageja töötamise kohta kande töötamise registris. Seega oli tulenevalt töölepinguseaduse (TLS) § 4 lg-st 2 poolte vahel sõlmitud tööleping.
3.Võttes arvesse, et poolte vahel puudus kirjalik tööleping, ei ole kostja hagejale teatanud ka töölepingu kestust ega tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjust. Seega eeldatakse, et tähtajalist töölepingut ei ole sõlmitud ehk siis on tööleping tähtajatu.
4.07.01.2016 jäi hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele ja pärast seda lapsehoolduspuhkusele.
5.Kostja tegi töötajate registrile teatise, et tööleping hageja ja kostja vahel on lõppenud. Hageja sai vastava teate Maksu- ja Tolliametilt 07.08.2018. Hageja ei ole saanud kostjalt töölepingu ülesütlemise avaldust.
6.Kuivõrd hageja ei ole saanud kostjalt töölepingu ülesütlemise avaldust, siis on poolte vahel kehtiv tööleping (vt TLS § 95 lg 1). Tulenevalt TLS § 107 lg-st 1 palub hageja lõpetada töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.
7.Kuivõrd hageja keskmine töötasu oli 755,42 eurot kuus, siis palub hageja kostjalt välja mõista hüvitise vastavalt TLS § 109 lg-le 1 summas 2266,25 eurot. Lisaks palub hageja välja mõista viivise seaduses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest põhinõude täitmiseni viivis kuni põhinõude suuruseni.
8.25.10.2018 seisukohas märkis hageja, et tööleping ei olnud tühine. Kostja nimel sõlmis hagejaga töölepingu RR, kes tegutses hageja faktilise ühingujuhina ja kellel oli õigus kostja nimel tehinguid teha. Kostja pidi olema hagejaga sõlmitud töölepingust teadlik ja talus seda. Kostja on tunnistanud, et tema juhatuse liige EE sai ligipääsu töötajate registrile 2016. a., kuid töötajate registri kanne muudeti alles 2018. a. augustis, kusjuures kanne muudeti põhjusel, et tööleping lõppes tähtaja möödumisel. Asjakohased ei ole kostja viited
tsiviilasjale nr 2-17-19343, sest selle menetluse pooleks olid RR ja kostja, mitte aga hageja.
9.27.11.2018 seisukohas märkis hageja, et tõele ei vasta kostja seisukoht, nagu ei oleks hageja saanud omada kahte täiskohaga tööd (hageja teine töökoht oli AS-s Q). Hageja esitas lisaks kostja 2015. a. majandusaasta aruande, millest nähtub töötajate arv ja mis kaudselt tõendab hageja arvates, et kostja pidi teadma ja aktsepteerima temaga sõlmitud töölepingut. Kostja ei ole hagejale töölepingu ülesütlemise teatist saatnud, seega loeb hageja avalduse esitamiseks 07.08.2018, kui hageja sai Maksu- ja tolliametilt teate, et kostja lõpetas hageja töötamise. Seega kestis hageja töösuhe kostja juures veidi enam kui kolm aastat. Eeltoodust tulenevalt palub hageja lugeda tööleping lõppenuks 06.09.2018 seisuga.
10.11.12.2018 seisukohas märkis hageja, et tõele ei vasta kostja väide, nagu oleks tal puudunud vajadus sekretär-asjaajaja järgi. Hageja tööülesannete hulka kuulusid mh laevapiletite broneerimine, tühistamine ja muutmine; tunniarvestustega tegelemine; palgaarvestuste koostamine; lähetustasude arvestus; hinnapakkumiste koostamine; hinnapäringutele vastamine; suhtlus klientide ja tarnijatega; materjalide tellimine; materjalide transpordi korraldamine; arvete maksmine; arvete koostamine ja laiali saatmine; suhtlemine raamatupidamisega; jooksvate probleemidega tegelemine jne. Kostja vastuväited hagile
11.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
12.Pooled ei sõlminud töölepingut. Kostjal puudus vajadus sekretär-asjaajaja järele. Hageja ei ole kostja juures kunagi tööülesandeid täitnud. RR-l puudus õigus kostja nimel lepinguid sõlmida. Kostja juhatuse liikmeks oli väidetava töölepingu sõlmimise ajal EE, kes ei ole RR-le mistahes volitusi kostja nimel lepingute sõlmimiseks andnud. Kostja nimel sõlmis lepinguid alates 30.10.2014 juhatuse liige EE. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitas kostja B AS-ga sõlmitud krediiditingimustega müügilepingu, Nordea Finance Estonia AS ja kostja vahel sõlmitud liisingulepingu ning kostja ja PP vahel 17.10.2016 sõlmitud töölepingu. RR ja CC olid kostja juhatuse liikmeteks kuni 30.10.2014. Pärast kostja juhatusest lahkumist jäid mõlemad isikud kostja juurde tööle ehitustöölistena, täites ka objektijuhi kohustusi. RR jäi kokkuleppe kohaselt kostja nimel ülekandeid tegevaks isikuks.
13.Kostja seaduslik esindaja EE sai hagejale töötasu maksmisest teada 2016. a. sügisel. Kuni 28.10.2016 teostas kostja pangakontolt ülekandeid ja edastas raamatupidamisele andmeid peaasjalikult RR, kes on hageja abikaasa. Nimetatud asjaolu kohta esitas kostja Luminor Bank AS 09.05.2018 tõendi, millest nähtub, et hagejale makstud töötasu maksed augustist 2015. a. – jaanuar 2016. a. kinnitas RR. Kostja seaduslik esindaja sai ligipääsu emaksuametile 26.07.2016 ja seniajani puudus kostjal teave hageja kohta töötamise registris tehtud kande kohta.
14.Kostja nõudis RR-lt tsiviilasja nr 2-17-19343 raames viimase poolt alusetult omandatud raha tagastamist ja tekitatud kahju hüvitamist. Nimetatud tsiviilasja raames hageja abikaasa vastu esitatud kahjunõue hõlmas mh hagejale perioodil 06.08.2015 – 06.01.2016 alusetult tehtud väljamakseid kogusummas 4760 eurot selgitusega töötasu.
15.Tsiviilasjas nr 2-17-19343 peetud kompromissläbirääkimisest tulenevalt pidi hageja esitama avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 01.06.2018 ja kuigi seda kirjalikult ei tehtud, siis on kostjale vahendatud vandeadvokaat Kaire Ausi kaudu hageja tahe töölepingu lõpetamiseks ja seega tuleb tööleping lugeda lõppenuks alates 01.06.2018 hageja enda soovil.
16.Asjaolust, et hageja jäi 07.01.2016 rasedus- ja sünnituspuhkusele, järeldab kostja, et hageja kostja juurde tööle vormistamine oli vajalik selleks, et kindlustada hagejale
võimalikult suur sünnitus- ja vanemahüvitis. Kaudselt tõendab kostja arvates töölepingu fiktiivsust asjaolu, et hageja ei teavitanud kostjat lapsehoolduspuhkusele jäämisest ning töötamise registris ei ole tehtud kannet hageja töötamise peatamise kohta. Hageja ei naasnud pärast lapsehoolduspuhkust tööle, kuid naasis 2018. a. oma tegelikule töökohale AS-s Q. Tööleping on kostja arvates alternatiivselt tühine selle näilisuse tõttu.
17.Kostja vaidleb vastu hageja töötasu suurusele. Tegemist on töötasuga, mis on kõrgem sarnastel töökohtadel keskmiselt makstavast töötasust. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitas kostja portaal Delfi Ärilehe 16.12.2015 artikli väljatrüki „VAATA, millised on 50 levinuma ametikoha keskmised palgad“. Esimese astme kohtu otsus
18.Pärnu Maakohtu 20.02.2019 otsusega rahuldati hagiavaldus osaliselt, tuvastati kostja poolt hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus; loeti poolte vahel sõlmitud tööleping lõppenuks alates 06.09.2018; mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel summas 1133,13 eurot; mõisteti kostjalt hageja kasuks välja viivis põhinõudelt (1133,13 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 06.09.2018 – 20.02.2019 kokku summas 41,72 eurot ja alates 21.02.2019 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täieliku täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui 1133,13 eurot. Maakohus jättis menetluskulud 79,42 % ulatuses kostja kanda ja 20,58 % ulatuses hageja kanda. Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulud summas 2450 eurot, millest kostja kanda jääb 1945,79 eurot. Maakohus määras kindlaks kostja menetluskulud summas 1309 eurot, millest hageja kanda jääb 269,39 eurot. Maakohus mõistis lõplikult vastastikuste nõuete tasaarveldamise korras kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1676,40 eurot ning määras, et menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
19.Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel eksisteeris töölepinguline suhe ja kas tööleping sõlmiti kehtivalt.
20.Hageja väitel asus ta kostja juurde tööle suvel 2015. a. TLS § 4 lg 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult. Tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et pooled kirjalikku töölepingut ei sõlminud.
21.Hageja väitel asus ta kostja juures tööle sekretär-asjaajajana, kes täitis kõiki ülesandeid, mida talle andis RR, sh lepingute koostamine, arvete maksmine, kostja nimel klientide pakkumiste tegemine, tunnitabelite täitmine, kaubale transpordi tellimine, jooksvate küsimuste lahendamine (I kd, tl 187 pöördel). Hageja väitel leppis ta töölepingu sõlmimises kokku RR-ga, kes tegutses kostja nimel.
22.Kohus kuulas RR tunnistajana üle 15.01.2019 toimunud kohtuistungil (I kd, tl 186 – 194). Tunnistaja ütluste kohaselt oli kogu kostja ettevõtte töö tema ja hageja korraldada. Tunnistaja ja hageja leppisid kokku hageja tööülesannetes. Hageja täitis tunnistaja korraldusel kõiki ülesandeid, mida oli kostja huvides vaja teha. Ta broneeris pileteid, tegi pakkumisi, organiseeris transporti, suhtles klientide ja tarnijatega, tegeles asjaajamisega raamatupidamises, sh dokumentide väljaotsimisega, arvete koostamise ja maksmisega.
23.Kohus leidis, et tunnistaja RR ütlused tõendavad hageja väiteid töölepingu sõlmimise kohta ja hageja kostja juures tööle asumise kohta. RR ütlused on kooskõlas teiste asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega. Kostja on hageja eest tasunud sotsiaal- ja tulumaksu ning arvestanud talle töötasu augustist 2015. a. – veebruarini 2016. a., mida tõendavad väljavõtted maksude tasumise kohta (I kd, tl 6 – 7 ja I kd, tl 8 – 9), hageja kostja juures töötamise kohta oli tehtud kanne töötajate registris, millest nähtub, et hageja asus kostja juurde tööle 01.07.2015 ja tööleping lõppes 31.07.2018 TLS § 80 lg 1 alusel, s.o tähtaja
möödumisega. Eeltoodust tulenevalt on RR ütlused selle kohta, et tema sõlmis kostja nimel hagejaga töölepingu, hageja asus kostja juures tööle ja kostja täitis töölepingut omalt poolt, usaldusväärsed vaatamata sellele, et tunnistaja ja hageja on abikaasad. Seega, tuvastas kohus, et hageja ja kostja nimel RR sõlmisid 01.07.2015 suulise töölepingu, leppisid kokku tööülesannetes ja hageja asus neid täitma.
24.Kostja väitel ei olnud RR-l õigust hagejaga töölepingut sõlmida, kuna tal puudus esindusõigus. Pooled ei vaidle selle üle, et töölepingu sõlmimise ajal ei olnud RR kostja juhatuse liikmeks. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja ei olnud RR-le väljastanud kirjalikku esindusõigust tõendavat dokumenti (volitus). Hageja väitel tegutses RR kostja faktilise ühingujuhina, millest hageja järeldas, et tal on õigus hagejaga töölepingut sõlmida. Poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel tuleb järeldada, et RR-l oli vähemalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 2 järgi õigus hagejaga lepingut sõlmida. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud.
25.RR poolt tunnistajana antud ütluste kohaselt oli kogu kostja ettevõtte töö tema korraldada ja tal oli õigus kostjat esindada. EE valiti kostja juhatuse liikmeks maksude optimeerimiseks, kuna kostja tegutses Soomes. EE oli vaid nimi paberil (tl 191). Lepinguid sõlmis kostja nimel RR, samuti oli tal ligipääs kostja pangakontole ja ta korraldas töötasude ja arvete maksmist. Kanded töötajate registrisse lasi RR teha raamatupidajal (tl 191 pöördel).
26.Tunnistaja JJ ütluste kohaselt (I kd, tl 190 pöördel) puudus tal Y OÜ-s töötamise ajal kirjalik tööleping. Y OÜ-s töötas ta enda arvates 2015. a. august - 2016. a. märts. Töölepingu sõlmimise küsimustes toimusid läbirääkimised RR-ga, kellega sõlmiti ka kokkulepe töölepingu sõlmimise ja hiljem lõpetamise kohta. Tunnistajale teadaolevalt ajas Y OÜ-s asju RR. Kostja on tunnistanud asjaolu, et RR tegeles kostja juhtimisega 09.05.2018 täiendavates seisukohtades tsiviilasjas nr 2-17-19343: „Seega osaliselt jäi kostja tegutsema kui faktiline ühingujuht, kuigi vastavat lepingut hageja ja kostja vahel ei sõlmitud.“ (I kd tl 77 – 78). Kostja ja KK 12.04.2016 sõlmitud lepingust nähtub, et kostja nimel on lepingule alla kirjutanud RR. Maksu- ja Tolliameti väljatrükist kostja volituste kohta nähtub, et RR-l oli volituste ja administreerimise õigus, samuti raamatupidaja pakett alates 03.03.2014 kuni 30.10.2016 (I kd, tl 64). RR ja raamatupidaja NN 16.05.2016 ja 17.05.2016 e-kirjavahetusest (I kd, tl 99 – 100) nähtub, et RR on andnud raamatupidajale teavet ja korraldusi seoses JJ töölepingu lõpetamisega. RR, raamatupidaja NN ning Maksu- ja Tolliameti vahelisest e-kirjavahetusest (I kd, tl 96 – 98) nähtub, et Maksu- ja Tolliameti jaoks oli kostja kontaktiks RR e-posti aadress. Samuti nähtub nimetatud kirjavahetusest, et raamatupidaja NN sai raamatupidamisega seonduvalt korraldusi ja andmeid RR-lt. Luminor Bank AS-i 09.05.2018 tõendist nähtub, et kostja on tasunud augustist 2015. a. – jaanuarini 2016. a. töötasu, Kõik maksed on kinnitatud RR poolt (I kd, 63). Eeltoodud tõendite alusel tuvastas kohus, et RR sõlmis kostja nimel faktiliselt lepinguid ja tegutses seejuures faktiliselt kostja esindajana. Samuti korraldas RR faktiliselt äriühingu tegevust.
27.Kostja 2015. a. majandusaasta aruandest nähtub, et kostja kontakt e-posti aadressiks on RR e-posti aadress. Nimetatud asjaolu eraldivõetuna ei tõenda kohtu arvates RR tegutsemist äriühingu faktilise juhina, kuid koosmõjus teiste eelnimetatud tõenditega kinnitab kohtu siseveendumust, et kostja tegevust korraldas ja juhtis olulises osas ja kostja tegevus toimus RR teadmisel.
28.Seega sai hageja RR tegevusest mõistlikult järeldada, et RR-l on õigus kostja nimel sõlmida töölepingut puudutavaid kokkuleppeid isegi, kui hageja teadis, et RR ei ole kostja juhatuse liige. Täidetud on TsÜS § 118 lg 2 kohaldamise teine eeldus, st kostja vähemalt pidi teadma, et hagejaga on tööleping sõlmitud ja ta talus seda. EE juhatuse liikmena kostja nimel toimingute ja tehingute tegemine ei välista RR poolt faktilise ühingujuhina tegutsemist.
29.Äriseadustiku § 167 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Kohtu arvates tähendab korraliku ettevõtja hoolsus mh ka kohustust olla informeeritud äriühingut puutuvast, mh tema nimel tehtud tehingutest. Kostja 2015.a majandusaasta aruandest nähtub, et kostja oli 2015. a. 6 töötajaga väikeettevõte (I kd (tl 123), seega pidi kostja oma juhatuse liikme kaudu olema teadlik hagejaga sõlmitud töölepingust.
30.Isegi, kui järeldada, et kostja ei pidanud teadma hagejaga sõlmitud töölepingust, siis kostja enda väitel sai tema juhatuse liige EE hagejaga sõlmitud töölepingust teada 26.07.2016. Nimetatud asjaolu kinnitab kohtule esitatud väljavõte EE õiguste saamise kohta Maksuja Tolliametis (I kd, tl 64). Vaatamata sellele ei teinud kostja midagi selleks, et vaidlustada hagejaga sõlmitud töölepingut. Samuti ei astunud kostja mistahes samme selleks, et kustutada väidetavalt tühine kanne kostjaga sõlmitud töölepingu kohta. Kohtu arvates ei saa töölepingu vaidlustamiseks pidada hagi esitamist tsiviilasjas nr 2-17-19343, kuna nimetatud vaidlus ei olnud suunatud hageja, vaid RR vastu. Eeltoodust järeldab kohus, et kostja talus ja aktsepteeris hagejaga sõlmitud töölepingut ja selle täitmist.
31.Kostja on esitanud alternatiivse väite selle kohta, et poolte vahel sõlmitud tööleping oli näilik TsÜS § 89 lg 1 järgi. Kostja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et poolte eesmärk oli luua ekslik mulje töölepingu olemasolust ja tegelikult olid pooled kokku leppinud, et nad töölepingule iseloomulikke õiguslikke tagajärgi ei soovi.
32.Kostja väitel ütles hageja töölepingu kostjaga üles alates 01.06.2018. Asjas esitatud tõendid ei ole piisavad selleks, et oleks võimalik tuvastada hageja poolne töölepingu ülesütlemine alates 01.06.2018. Vandeadvokaat Kaire Ausi ja kostja lepingulise esindaja Monika Meerentsi vahelisest e-kirjavahetusest nähtub, et hageja poolt töölepingu lõpetamise avalduse esitamine oli kostja ja RR vahelise kompromisslepingu sõlmimise eeltingimus ja Kaire Aus on avaldanud, et kostja esitab töölepingu ülesütlemise avalduse kirjalikult, kuid kirjavahetusest ei nähtu kostja enda tahet tööleping üles öelda ega ka lõpetamise avaldust. Tõenditest ei nähtu, et vandeadvokaat Kaire Aus oleks tegutsenud hageja nimel. Kuna asjas ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, et hageja soovis lepingut lõpetada, siis tuvastab kohus, et hageja ei öelnud kostjaga sõlmitud töölepingut üles. Riigikohus on oma 07.12.2011 otsuse nr 3-2-1-117-11 p-s 17 asunud seisukohale: „Kuna TLS § 95 lg 1 järgi on töölepingu lõppemise eelduseks ülesütlemisavaldus, ei saa tööleping lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (TsÜS § 68 lg-d 3 ja 4).“ Lähtudes eeltoodust tuvastas kohus, et kumbki pool ei ole töölepingut kehtivalt üles öelnud.
33.Hageja on esitanud TLS § 107 lg 2 alusel taotluse, et kohus lõpetaks töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, s.o 06.09.2018. Hageja nõue tuleb rahuldada. TLS § 97 lg 2 p-i 2 kohaselt peab tööandja erakorralisest ülesütlemisest töötajale ette teatama, kui töötaja töösuhe tööandja juures on kestnud üks kuni viis tööaastat – vähemalt 30 kalendripäeva. Hageja asus kostja juures tööle alates juulist 2015. a. Hageja sai Maksu- ja Tolliametilt teate töötaja töötamise lõpetamise kohta kande tegemisest 07.08.2018. Seega tuleb tööleping lugeda lõppenuks alates 06.09.2018, arvestades TLS § 97 lg 2 p-s 2 sätestatud etteteatamise tähtaega.
34.Tulenevalt TLS § 109 lg-st 1 on hagejal õigus saada TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise korral hüvitist.
35.Luminor Bank AS 09.05.2018 tõendist nähtub, et augustis ja septembris 2015. a. maksti hagejale töötasuna 465 eurot, kokku 930 eurot. Oktoobris ja detsembris 2015. a. maksti hagejale töötasuna 950 eurot, kokku 1900 eurot. Novembris 2015. a. ja jaanuaris 2016. a. maksti hagejale töötasuna välja 965 eurot, kokku 1930 eurot. Pooled on lepinguvabaduse printsiibile vabad töötasus kokku leppima isegi, kui see ületab turul kehtivat keskmist töötasu. Eeltoodust tulenevalt ei ole töötasu kokkuleppe tuvastamisel tähtsust kostja poolt esitatud portaali Delfi Ärileht 16.12.2015 artikli väljatrükil.
36.Vastavalt Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 92 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg-le 1 võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna teenitud summad. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Vastavalt määruse nr 92 § 3 lg-le 1 keskmise tööpäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. Keskmise tööpäevatasu arvutamise aluseks olevat tööpäevade arvu vähendatakse tööpäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral „Töölepingu seaduse” § 19 alusel.
37.Eeltoodu alusel tuvastas kohus, et hageja keskmine töötasu kuus oli 769,02 eurot. Kohus tõi välja, et 2015. a. juulis töötatud 23 päeva eest oli töötasu 465 eurot; augustis 21 päeva eest 465 eurot; septembris 22 päeva eest 950 eurot; oktoobris 22 päeva eest 965 eurot; novembris 21 päeva eest 950 eurot ja detsembris 21 päeva eest 965 eurot (kokku töötatud päevi 130 töötasuga 4760 eurot). Eeltoodust tulenevalt on päevatasu 36,62 eurot ja korrutatuna 21 tööpäevaga kuus on keskmine töötasu 769,02 eurot kuus.
38.Hageja on arvestanud keskmiseks töötasuks 755,42 eurot, hagejal on lubatud esitada nõue väiksemas suuruses, seega võtab kohus hüvitise määramisel arvesse 755,42 eurot.
39.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-82-12 p-s 17 sedastanud, et TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise väljamõistmine on kohtu kaalutlusotsus. TLS §109 lg 1 teise lause alusel arvestab kohus hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega.
40.Antud juhul on kohane hüvitise suurus TLS § 109 lg 1 järgi pooleteise kuu keskmise töötasu suurus, s.o 1133,13 eurot. Kohus arvestas hüvitise suuruse määramisel asjaoluga, et hageja oli teadlik kostja soovist, et hageja esitaks töölepingu ülesütlemise avalduse (hagiavalduse p 4; I kd, tl 3), mis kostja ja RR lepinguliste esindajate kirjavahetusest nähtuvalt (I kd, tl 65 – 67) seondus kompromissi saavutamise tingimustega tsiviilasjas nr 2-17-19343. Kuigi tõenditest nähtuvalt ei tegutsenud RR esindaja vandeadvokaat Kaire Aus hageja esindajana, nähtub kirjavahetusest siiski, et Kaire Aus vahendas kompromissiläbirääkimistel teavet hagejalt („RR avaldus tuleb käsikirjaline ilmselt.“ – I kd, tl 66), millega loodi ettekujutus, et hageja esitab töölepingu ülesütlemiseks avalduse. Hageja ei ole menetluse kestel väitnud, et Kaire Aus oleks kostja esindajale kompromissi läbirääkimistel edastanud ebaõiget teavet hagejalt, vaid ainult, et Kaire Aus ei ole olnud tema esindaja. Seega käitus hageja seoses töölepingu lõpetamisega seonduvalt vastuoluliselt. Lisaks, faktiliselt täitis hageja kostja juures tööülesandeid 6 kuud, pärast mida jäi hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele ja pärast seda lapsehoolduspuhkusele ega naasnud enam tööle. Seega täitis hageja kostja juures tööülesandeid väga lühiajaliselt.
41.Hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Põhjendatud ei ole viivisenõue alates hagiavalduse esitamisest, vaid kuupäevast, millal kohus töölepingu lõpetab, s.o 06.09.2018 (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-12 p-s 18). VÕS § 113 lg 1 kohane viivis on 20.02.2019 seisuga 41,72 eurot. Kohus mõistab TsMS § 367 alusel kostjat hageja kasuks välja edasiulatuva viivise TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitiselt summas 1133,13 eurot alates 21.02.2019 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras kuni hüvitise täieliku tasumiseni kuid mitte suuremas summas kui 1133,13 eurot.
42.Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, s.o 79,42 % ulatuses, siis jäävad menetluskulud 79,42 % ulatuses kostja kanda ja 20,58 % ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1).
43.Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust summas 50 eurot ja kulutustest õigusabile 2400 eurot koos käibemaksuga. Eeltoodud ulatuses, arvestades asja mahtu ja keerukust, on lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 2450 eurot. Kuivõrd kohus jättis hageja menetluskulud 79,42 % ulatuses kostja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja nõuda menetluskulud summas 1945,79 eurot.
44.Kostja menetluskulud koosnevad õigusabikulust summas 1347,50 eurot ilma käibemaksuta. Kohus pidas kostja lepingulise esindaja toiminguid põhjendatud ja vajalikuks 17 tunni ulatuses summas 1309 eurot. Kuivõrd kohus jättis kostja menetluskulud 20,58 % ulatuses hageja kanda, siis tuleb hagejalt kostja kasuks välja nõuda menetluskulud summas 269,39 eurot.
45.Lõplikult vastastikuste nõuete tasaarveldamise korras kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud summas 1676,40 eurot (s.o 1945,79 – 269,39 = 1676,40). Hageja apellatsioonkaebus
46.Hageja palub 18.03.2019 apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles jäeti hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda (s.o osas, milles hageja hüvitise nõue ja vastavas ulatuses ka viivisenõue rahuldamata jäi) ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
47.Kostja ei ole maakohtus taotlenud hüvitise vähendamist. Seega ei oleks maakohus saanud hageja poolt taotletava hüvitise suurust vähendada. Hageja ei ole töölepingu ülesütlemise avalduse esitamist lubanud. Hageja ei olnud tsiviilasja nr 2-17-19343 menetluse pool ning Kaire Aus ei olnud tema esindaja. Tsiviilasjas nr 2-17-19343 Kaire Ausi poolt antud lubadusi ei saa omistada hagejale. Seega ei saa hageja käitumine olla vastuoluline. Hageja oli teadlik, et kostja soovis temalt töölepingu ülesütlemise avalduse esitamist, kuid jääb arusaamatuks, miks oleks hageja pidanud selle esitama või millisel alusel kostja seda nõudis. Seadusest ei tulene hagejale kohustust töölepingu ülesütlemise avaldust esitada. Samuti ei saa kostja seda ka nõuda.
48.Hageja ei täitnud tööülesandeid faktiliselt vaid 6 kuud. Töösuhte hulka tuleb arvestada ka rasedus- ja sünnituspuhkuse ning lapsehoolduspuhkusel viibitud aeg. Hageja täitis ka sellel ajal tööülesandeid. Lisaks täitis hageja kostja juures tööülesandeid juba enne töölepingu sõlmimist (vt RR poolt 15.01.2019 istungil antud ütlused).
49.Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada sellega, et kostja lõpetas töölepingu hageja lapsehoolduspuhkusel viibimise ajal sellest hagejat teavitamata. Seega tuleb lugeda, et kostja ütles töölepingu üles oluliste perekondlike kohustuste täitmise tõttu (vt TLS § 92 lg 2, § 92 lg 1 p-d 1 ja 2). Töölepingu lõpetamise aluseks oli töötajate registris kostja poolt vääralt märgitud tähtaja möödumine. Kuna tööleping oli tähtajatu, käitus kostja eeltoodud aluse märkimisel ebakorrektselt. Eeltoodu näitab kostjapoolset taunimisväärset käitumist. TLS § 100 lg 4 järgi saab kohus hüvitist ka suurendada, mida iseenesest asjaolusid arvesse võttes võiks hageja ka nõuda. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et esinesid alused ka hüvitise suurendamiseks, mis oleksid tasakaalustanud hüvitise vähendamise alused. Seega ei saa kuidagi olla põhjendatud hüvitise vähendamine.
50.Maakohus on ka kostja menetluskulud ebaõigesti arvestanud. Maakohus on leidnud, et kostja menetluskulude suurus on 1309 eurot (käibemaksuta). Samas on kostja 04.02.2019 menetluskulude nimekirjas märkinud, et tema menetluskulude suuruseks on 1020 eurot (käibemaksuta). Maakohus on tõenäoliselt menetluskulude suuruse kindlakstegemisel lähtunud kostja poolt esitatud arvetest. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda menetluskulude nimekirjast, mitte arvetest.
Kostja vastuapellatsioonkaebus
51.Kostja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ulatuses, millega kohus hagi rahuldas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
52.Kostja esitas taotluse uue tõendi (CC arvelduskonto väljavõte) vastuvõtmiseks. Nimetatud tõendiga soovib kostja lükata ümber tunnistaja RR ütlused seoses hageja väidetava tööle võtmise vajadusega. 2015. a. suvel ei saanud toimuda tunnistaja RR töömahu suurenemist seoses CC tööst eemalejäämisega, kuivõrd CC käis 2015. a. suvest kuni talveni regulaarselt tööl, mida tõendab asjaolu, et CC-le on makstud nii töötasu kui ka lähetustasusid.
53.Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et tunnistaja RR ütlused tõendavad hageja väiteid töölepingu sõlmimise kohta. RR on hageja abikaasa. Maakohus ei ole hinnanud, kuidas võis see mõjutada tunnistaja erapooletust. Maakohus jättis tähelepanuta ka vastuolud tunnistaja ütluste ja asjas esitatud dokumentaalsete tõendite vahel. Nimelt väitis tunnistaja, et hageja esialgseks töötasuks oli 600 eurot netona. Samas, kostja poolt esitatud Luminor Bank AS 09.05.2018 tõendilt nähtuvalt on kahel esimesel kuul tehtud hagejale kostja arvelduskontolt ülekandeid selgitusega töötasu summa 465 eurot. Lisaks olid tunnistaja ütlused vastuolus hageja selgitustega – kui hageja selgituste kohaselt tegeles tema üksnes AS-st Q materjalide tellimisega, siis tunnistaja ütluste kohaselt tellis hageja materjale lisaks veel Bauhofist, Kodustuudiost, Katusemeistrist.
54.Kohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväited seoses TLS § 4 lg 2 kohaldamisega. Hageja poolt 15.01.2019 istungil antud seletusest ning RR poolt antud ütlustest järeldub, et kui üldse, siis tegelikkuses abistas hageja üksnes RR viimase poolt tööülesannete täitmisel. Kuigi väidetavalt asus hageja tööle kostja juurde sekretär-asjaajajana, kasutades seejuures kostja ametlikku e-postiaadressi XXX, ei ole hageja enda nimel edastanud nimetatud e-postiaadressil ühtegi kirja. Samuti ei ole eluliselt usutav, et töötaja, kelle tööülesannete hulka kuulub muu hulgas arvete tasumine, ei oma ülekannete tegemiseks iseseisvalt kostja arvelduskonto kasutamise õigust, vaid peab kasutama maksete teostamiseks kolmanda isiku (RR) profiili. Lisaks ei osanud hageja ega RR selgitada hageja väidetavat töö mahtu, väites, et kuude lõikes oli see erinev, kuid mõlemad väitsid, et hiljem töömaht suurenes.
55.Maakohus leidis ebaõigesti, et RR-l oli õigus sõlmida kostja nimel töölepinguid. Tsiviilasjas nr 2-17-19343 09.05.2018 esitatud seisukoha p-s 3 tõi kostja välja, millises konkreetses osas jäi RR pärast 30.10.2014 kostja ühingu juhil omistatavaid tegevusi täitma – ta korraldas edasi ühingu raamatupidamist, edastades dokumente ja algandmeid (sh andmed töötasude kohta) raamatupidajale ning samuti teostas RR kostja arvelduskontolt makseid. Samas ulatuses ühingu juhile omistatavate tegevuste jätkamist pärast 30.10.2014 kinnitas kostja ka 13.11.2018 eelistungil. Kostja ei ole kunagi väitnud, et pärast 30.10.2014 tegeles RR kostja tegevuse juhtimisega laiemas ulatuses kui eelnimetatud tegevused, seejuures ei ole kostja kunagi väitnud, et RR-l oleks olnud lepingute sõlmimise õigust. Ainuüksi asjaolust, et RR edastas raamatupidajale dokumente ning teostas vastavalt kokkuleppele kostja arvelduskontolt makseid, ei saa järeldada, et RR-l oli kostja esindamise õigus või et RR korraldas äriühingu tegevust.
56.RR poolt kostja nimel lepingute sõlmimise tõendamiseks esitas hageja kaks tõendit – tunnistaja JJ ütlused ja 12.04.2016 lepingu. Tunnistaja JJ ei mäletanud aga seda, kes kostja nimel temaga lepingu sõlmis. 12.04.2016 KK ja kostja vahel sõlmitud teenuse osutamise lepingul on kostja esindajana märgitud juhatuse liige EE, RR on lepingul märgitud üksnes kostja kontaktisikuks.
57.Asjaolust, et kostja 2015. a. majandusaasta aruandes oli märgitud, et kostjal oli 6 töötajat, ei saa järeldada, et kostja juhatuse liige oli teadlik sellest, et töötamise registris on tehtud kanded hageja kohta. Kostja eelmine juhatuse liige EE sai juurdepääsu e-maksuametile 26.07.2016, mil juhatuse liige sai ka reaalselt kontrollida Maksu- ja Tolliametis olevate kostja andmetega.
58.Tsiviilasjas nr 2-17-19343 peetud kompromissläbirääkimistel kinnitas hageja poolt töölepingu lõpetamise kohta avalduse esitamist vandeadvokaat Kaire Aus, kelle osas puudus alus kahelda, et ta esitab hageja tahtele mittevastavaid kinnitusi.
59.RR-l ja hagejal oli soov luua ekslik mulje töölepingu olemasolust ning selle alusel tasude maksmisest, eesmärgiga suurendada hagejale raseduse ja sünnitamisega seoses riiklikult makstavaid hüvitisi. Kostja võimalused negatiivse asjaolu – hageja poolt tegelikult kostja juures mittetöötamise – tõendamiseks on piiratud. Hageja ei ole tõendanud hageja poolt kostja huvides töö tegemist. Kuigi hageja väidete kohaselt suhtles ta nii tarnijate ja tellijatega, on hageja oma töötamist püüdnud tõendada üksnes RR ütlustega, kes on ütluste andmisel olnud ilmselgelt erapoolik.
60.Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kostja seisukoha hageja töötasu kohta juhul, kui poolte vahel oleks olnud sõlmitud tööleping. Kostja viitas TLS § 29 lg-le 2. Hageja ega tunnistaja RR ei osanud selgitada hageja väidetava töö mahtu, kuid tunnistaja RR ütluste kohaselt tegi hageja tööd vabadel päevadel (st kui ei olnud tööl põhitöökohal ASs Q). Eeltoodust võib järeldada, et isegi kui töösuhe oleks eksisteerinud, ei oleks töömaht olnud täistööajale vastavas mahus. Töötasu suuruse määramisel ei ole põhjendatud lähtuda üksnes tehtud ülekannetest, vaid hinnata tuleb ka töö olemust, mahtu ning arvestada sarnase töö eest sarnastel tingimustel makstavat tasu. Kostja on esitanud tõendina Delfi Ärilehe 16.12.2015 artikli väljatrüki, mille kohaselt oli 2015. aastal sekretäri keskmine netotöötasu koos lisatasudega 678 eurot, madalaim 350 eurot. Juhul, kui eeldada töötamist täistööajaga, ei oleks kostja hinnangul hageja poolt väidetud töökohale omistatavaid võimalikke tööülesandeid arvestades olnud sarnase töö eest sarnastel asjaoludel makstava netotöötasu suuruseks enam kui 350 eurot.
61.Isegi kui poolte vahel oleks töösuhe eksisteerinud, oleks kohtu poolt arvesse võetud asjaolusid arvestades põhjendatud olnud mitte enam kui poole kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise väljamõistmine.
62.Otsuse kohaselt rahuldas kohus hagi osaliselt, 79,42% ulatuses, mistõttu jättis kohus menetluskulud 79,42% ulatuses kostja ja 20,58% ulatuses hageja kanda. Otsusest ei nähtu, kuidas on kohus jõudnud tulemini, mille kohaselt on hagi rahuldatud 79,42% ulatuses. Hageja nõudeid arvestades ei oleks hagi rahuldamise ulatus saanud olla enam kui 75% (kohus tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 50% ulatuses hageja poolt taotletust). Vastustaja seisukoht
63.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
64.Hageja palus jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja palus jätta kostja poolt esitatud täiendava tõendi vastu võtmata. Ringkonnakohtu seisukoht
65.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti.
Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
66.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
67.Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse CC pangakonto väljavõtte uue tõendina vastuvõtmiseks, mille vastuvõtmisest maakohus keeldus. TsMS § 652 lg 2 alusel ei võta ringkonnakohus vastu tõendit, mille vastuvõtmisest maakohus õiguspäraselt keeldus. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada (TsMS § 238 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna hageja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et temaga sõlmiti tööleping põhjusel, et CC jäi tööst ajutiselt eemale, puudub kostjal vajadus ka sellist väidet ümber lükata. Seetõttu jääb kostja taotlus TsMS § 238 lg 1 p 1 ja § 652 lg 2 alusel rahuldamata. Dokumenti ei ole selle elektroonilise esitamise tõttu vaja tagastada, kuid kohus ei võta seda ka toimikusse.
68.Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
69.Ebaõige on hageja seisukoht, et kohtul puudus õigus omaalgatuslikult väljamõistetava hüvitise suurust muuta. TLS § 109 lg 1 kohaselt, kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi, maksab tööandja töötajale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja poolte huve. Seega on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise väljamõistmine kohtu kaalutlusotsus ( vt Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-82-12 p 17). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hüvitise suuruse määramisel diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on põhjendanud, miks ta leiab, et antud juhul on õiglaseks hüvitiseks pooleteise kuu keskmine töötasu, mitte kolme kuu töötasu, nagu soovis hageja.
70.Maakohus arvestas põhjendatult sellega, et hageja käitus töölepingu lõpetamisega seonduvalt vastuoluliselt. Hageja RR abikaasana oli teadlik kostja ja RR vahelisest vaidlusest ning asjaolust, et vaidlus hõlmas ka hagejale töötasuna tehtud väljamakseid. RR ja kostja vahel peetud kompromissläbirääkimiste käigus, kus ühe nõudena RR vastu oli ka hagejale alusetult makstud töötasu tagasinõudmine, lubas hageja esitada omal soovil töölepingu lõpetamise avalduse, kuid tegelikkuses seda ei teinud ning hiljem esitas hoopis hüvitise nõude töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Kuigi RR esindaja vandeadvokaat Kaire Aus ei tegutsenud hageja esindajana, vahendas ta kompromissiläbirääkimistel ka teavet hagejalt. Hageja ei ole menetluse kestel väitnud, et vandeadvokaat Kaire Aus esitas kompromissläbirääkimistel tema tahtele mittevastavaid kinnitusi.
71.Maakohus arvestas põhjendatult ka sellega, et hageja täitis kostja juures tööülesandeid lühiajaliselt. Faktiliselt täitis hageja kostja juures tööülesandeid 6 kuud, pärast mida jäi hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele ja pärast seda lapsehoolduspuhkusele ega naasnud enam tööle. Paljasõnaline ja tõendamata on hageja väide, et ta täitis tööülesandeid ka rasedus- ja sünnituspuhkusel ning lapsehoolduspuhkusel viibimise ajal.
72.Hageja ei tuginenud maakohtus asjaolule, et kostja ütles töölepingu üles põhjusel, et hageja täidab olulisi perekondlikke kohustusi, mistõttu maakohus ei saanud sellega ka arvestada. Pooled vaidlesid menetluses selle üle, kas hageja üldse täitis mingeid töökohustusi või oli tööleping sõlmitud fiktiivselt selleks, et suurendada hagejale makstavaid riiklikke hüvitisi.
73.Vastuseks kostja vastuapellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
74.Maakohus leidis põhjendatult, et RR tegutses tegeliku ühingu juhina ja oli õigustatud sõlmima kostja nimel ka lepinguid. Kostja on ise möönnud ja aktsepteerinud, et RR tegelikkuses võttis juhtimisest osa, see on täitis juhatuse liikme kohustusi ning tegi seda kostja teadmisel. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et oleks RR-le esindusõigust piiratud ainult teatud toimingutega.
75.Ebaõige on kostja väide, nagu oleks JJ 15.01.2019 istungil öelnud, et ta ei mäleta, kes sõlmis temaga töölepingu. JJ andis 15.01.2019 istungil järgmisi ütlusi: „...rääkisin RRga töölepingu asjus. Temaga sõlmisime ka kokkuleppe. Teadaolevalt ajas asju RR selles firmas. RR võttis mu tööle, tema maksis mulle palka, lõpetas lepingu, suhtlesin ainult RRga, mitte kellegi teisega. Ta oli minu jaoks ülemus ja tegi tööd. Ta tegi ka samamoodi tööd nagu mina. Temaga ma suhtlesin, tema ütles, mis on tunnihind ja tema tegi lepingu. Juhatuse liiget ma ei tea, kes oli, kui ma seal töötasin. Mina tean, et kui keegi helistas, siis RR tegeles uute objektide ja klientidega /.../ Põhiline, kes muretses ja tegi oli RR.“
76.Ebaõige on kostja väide, et 12.04.2016 KK ja kostja vahel sõlmitud teenuse osutamise lepingul on RR märgitud üksnes kostja kontaktisikuks.
77.RR on selle lepingu allkirjastanud ning kostja on lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi aktsepteerinud. Seega on kostja aktsepteerinud ka RR esindusõigust lepingu allkirjastajana.
78.Lisaks on RR faktilise ühingujuhina tegutsemine tõendatud RR enda 15.01.2019 istungil antud ütlustega „... mul oli esindusõigus Y, kogu ettevõtte töö oli minu korraldada, ehk siis meie korraldada ning oli EE juhatuse liikmeks ainult maksude optimeerimiseks.“
79.Eeltoodust järeldub, et RR tegutses faktilise juhina, kellel oli juhatuse liikme kohustuste täitjana ka esindusõigus sõlmida lepinguid.
80.Kohus ei jätnud tähelepanuta kostja vastuväited seoses TLS § 4 lg 2 kohaldamisega Vaidlust pole selle üle, et kirjalikku töölepingut poolte vahel ei sõlmitud, kuid TLS § 4 lg 2 teise lause kohaselt loetakse tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Hageja on esile toonud, et RR sõlmis temaga kostja nimel suulise töölepingu ja andis talle sekretär-asjaajaja tööülesandeid, mis seisnesid kostja nimel klientidele pakkumiste tegemises, lepingute ettevalmistamises, kaubale transpordi tellimises, arvete maksmise korraldamises, tunnitabelite täitmises ja muude jooksvate küsimuste lahendamises. Hageja on oma väiteid tõendanud tunnistaja RR ütlustega. Asjaolu, et hageja ei saatnud e-kirju enda nimel ega omanud isiklikku ligipääsu kostja arvelduskontole, ei tähenda, et hageja tegelikult eelpoolkirjeldatud tööülesandeid ei täitnud. Tegemist on väikese ettevõttega, kus puudus vajadus hagejale isikliku meiliaadressi tegemiseks ja pangakontole iseseisva juurdepääsu loomiseks.
81.Asjassepuutuvad ei ole kostja väited selle kohta, et hageja vormistati töötajaks eesmärgiga suurendada riiklikke hüvitisi seoses hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele ning lapsehoolduspuhkusele minekuga. Töölepingu kehtivust ei mõjuta iseenesest asjaolu, et hageja enne raseduspuhkusele minekut soovis suuremate riiklike toetuste saamiseks ka rohkem tööd teha.
82.Alusetu on kostja väide, et poolte vahel puudus töösuhe, kuna hageja üksnes abistas RR. Oluline ei ole siinkohal see, kas eelnevalt oli hageja teinud samu toiminguid tasuta või kas töölepingu sõlmimisel töökoormus kasvas. Kostja ei ole ümber lükanud hageja kirjeldatud tööülesannete täitmist. Tegemist on tööga, mille tegemist võib eeldada üksnes tasu eest.
83.Maakohus leidis põhjendatult, et RR ütlusi pole põhjust pidada ebausaldusväärseteks ainuüksi sel põhjusel, et RR on hageja abikaasa. RR ja kostja vaheline vaidlus lõppes kompromissiga, mida kinnitas kohtuistungil ka kostja esindaja. Muid aluseid, mille tõttu saaks pidada RR ütlusi ebausaldusväärseteks, asjas tõendatud ei ole. Kostja ei ole esitanud ka omapoolseid tõendeid, mis lükkaksid RR ütlused ümber. Asjaolu, et RR ei teadnud
täpset kokkulepitud töötasu suurust, ei muuda ütlusi ebausaldusväärseks. Tegemist oli ligi nelja aasta taguse kokkuleppega, kus palga täpset suurust võibki olla raske mäletada.
84.Töötasu kokkulepe ja selle suurus on tõendatud RR 15.01.2019 istungil antud ütlustega ja hageja töötasu laekumistega. Keskmise töötasu summa on tõendatud ka tulumaksu tasumise väljavõttega, mille kohaselt oli hageja 6 kuu keskmine brutopalk 979,54 eurot, mis teeb keskmiseks netokuupalgaks 755,42 eurot. Kuna oli olemas töötasu kokkulepe, ei oma antud juhul tähtsust kostja poolt esitatud andmed sekretäride palkade suuruste kohta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
85.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud 79,42 % ulatuses kostja kanda ja 20,58 ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta.TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalisel rahuldamisel on kohtul õigus jaotada menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusele. Hageja tuvastusnõude rahuldas kohus täielikult ning hüvitise ja viivise nõuded osaliselt.
86.Mõlema poole apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
87.Maakohus määras hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 2450 eurot ja kostja menetluskulude suuruseks 1347,50 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest ja vastastikuste nõuete tasaarveldamisest mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1676,40 eurot.
88.Hageja leiab, et maakohus on kostja menetluskulude suuruse valesti arvestanud, kuna kostja on ise märkinud, et menetluskulude suurus on 1020 eurot ning menetluskulude kindlaksmääramisel ei saanud kohus lähtuda suuremast summast. Ringkonnakohtu hinnangul vastab kohtuotsuses märgitud kostja menetluskulude suurus kostja menetluskulusid tõendavatele arvetele ja menetluskulude nimekirjas avaldatud suurusele. Esialgses taotluses olnud arvutusliku vea on kostja selle avastamisel koheselt parandatud.
89.Maakohtu poolt kindlaksmääratud hageja põhjendatud menetluskude suurust ei ole kostja vaidlustanud.
90.Kuna ringkonnakohtu menetluskulud jäävad poolte endi kanda, pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.