Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2-19-4562 lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Menetluse käik, asjaolud

2-19-4562 erakorraliseks ülesütlemiseks tööandja poolt. Hageja ei ole kordagi ise ka tunnistanud, et ta oleks vargust toime pannud, seda ei ole talle enne ülesütlemisavalduse esitamist ka ette heidetud ning ta ei ole kordagi ka tööandjalt varastanud. Alates töölepingu sõlmimisest toimus tööandja juures omatoodangu müük selliselt, et meistrid andsid kalatöötlejale korralduse pakkida omatoodangu müügiks minev kaup. Aeg ajalt viidi see tsehhist väljas asuvasse külmkambrisse, aega ajalt aga väljastati pakkija poolt nii töötajatele kui ka ettevõtte juhtkonnale otse tsehhist. Tavaliselt kasutati otse tsehhist väljastamist värske toodangu puhul, eelkõige põhjusel, et see ei rikneks. Kuigi 20.06.2014.a kehtestati tööandja juures käskkiri omatoodangu müügi kohta, jätkus tegelikkuses juhtkonna teadmisel endine praktika ning värsket kaupa väljastati ka teistel nädalapäevadel otse tsehhist. Jätkus ka välja kujunenud praktika sellest, et mitte meister isiklikult ei pakkinud nimelisi pakke, vaid tegi selle ülesandeks kalatöötlejatele, mistõttu pakkisid kalatöötlejad muuhulgas ka neile endile tellitud omatoodangut. Omatoodangu pakkimistest olid alati meistrid teadlikud, see toimus meistrite kontrolli alla ja meistrid olid teadlikud sellest, kes ja millises koguses omatoodangut tellis ja ka sai, samuti olid meistrid need, kes sageli värske omatoodangu korral sisestasid omatoodangu müügiandmed tellimislehele, teades eelnevalt, kes töötajatest omatoodangut müügiks sai. 30.10.2018.a saabus ettevõttesse planeeritust suurem kogus toorainet ning hageja soovis saada omatoodangu müügiks 5 kg kaaluvat supikogu, mille väärtus oli 3 eurot. Koos meistriga läks hageja supikogu tsehhi pakendama, pakendades selle musta tugevamasse kilekotti, asetas pakendi kasti ja läks uuesti koos meistriga tsehhist välja ning viis omatoodangu müügiks mõeldud supikogu fileetsehhi söögiruumis asuvasse külmkappi. Hageja ja meistri kokkuleppel pidi meister vormistama 30.10.2018.a omatoodangu müügi hagejale. 21.11.2018.a koostatud seletuskirjas hageja selgitaski tööandjale, et ta on taoliselt toiminud 23 korda. Alles hilisemalt, peale ülesütlemisavalduse kätte saamist, avastas hageja, et oktoobri kuu palgalehel, mille ta sai kätte 15.11.2018.a, ei ole kajastatud 30.10.2018.a omatoodangu müüki summas 3 eurot, mis tuli hagejale suure üllatusena. Hageja ei ole kunagi varastanud ega soovinud ka 30.10.2018 vargust toime panna, tegemist oli inimliku eksitusega, millest ta sai teadlikuks alles peale seda, kui temaga oli töösuhe lõpetatud. Hagejal puudus igasugune kavatsus ja tahe tööandja vara varastamiseks ja hageja ei ole seda ka kunagi teinud. Laitmatu taustaga töötaja ei hakka rikkuma oma mainet 3 eurot maksva supikogu pärast. Hageja on teadlik turvakaamerate olemasolust, samuti viibisid sündmuse juures teised töötajad. Omatoodangu müügiks mõeldud pakki hoidis hageja kogu aeg nähtaval kohal ega ole püüdnud seda mingilgi moel varjata, hageja paigutas selle söögiruumis paiknevasse üldkasutavasse külmkappi, kuhu kõigil töötajatel on ligipääs ning see asus seal kuni tööpäeva lõpuni. Hageja ei peitnud supikogu, ei käitunud kuidagi eriliselt, ei püüdnud oma tegevust varjata, mida varguse toimepaneku korral tehakse. Ei ole mõistlik käsitleda hageja käitumist eelpool kirjeldatud olukorras varguse toimepanemisena. Hagejale saab ette heita taolises olukorras üksnes seda, et ta rikkus 20.06.2014.a käskkirja, kuid käskkirja p 10 kohaselt saab taoline rikkumine endaga kaasa tuua üksnes tööandja hoiatuse, mitte töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega järgimata. Tegemist oli supikoguga, mille müügihinnaks oli 3 eurot. Hageja on 16 aasta jooksul tööandja juures oma kohustusi täitnud korrektselt, ühtegi varasemat rikkumist esinenud ei ole. Arvestades töötaja varasemat töökohustuste täitmist ning asjaolu, et töötajale ette heidetava teo toimepanek töötaja poolt ei olnud üheselt välja selgitatud, see põhineb üksnes paljasõnalistel väidetel ja oletustel, on hea usu põhimõtte vastane töötajaga töölepingu erakorraline ülesütlemine ilma eelneva hoiatamiseta. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et väidetav rikkumine on töötaja poolt toime pandud 30.10.2018, samas aga on ülesütlemisavaldus esitatud ligi kuu aega hiljem väidetava teo toimepanemisest. Seega on tööandja aktsepteerinud töötaja käitumist ega ole seda pidanud

2-19-4562 töökohustuste niivõrd suureks rikkumiseks, mis tooks endaga kaasa töölepingu erakorralise ülesütlemise ilma eelnevat hoiatust tegemata. Alles ligi kuu aega hiljem on tööandja asunud hoopis vastupidisele seisukohale ning on töötajaga töölepingu lõpetanud ilma, et ta oleks hoiatamist vajalikuks pidanud ega ka järginud ülesütlemisest ette teatamise tähtaegu. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-187-15 ja 3-2-1-70-16 leidnud, et tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg 1 ja 3 koostoimest. Hoiatamise eesmärk on anda töötajatele võimalus oma käitumist parandada. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et töösuhtes on töötaja võrreldes tööandjaga nõrgemaks pooleks (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-21-24-13). Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada TLS § 88 lg 1 alusel, ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat hoiatamata (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-187-15). Seisukohta, et tööandjal on kohustus hoiatada töötajat mh TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud rikkumise korral, toetab tööõiguses kehtiv ülesütlemiskaitse põhimõte, mille kohaselt tuleb võimalusel töölepingu ülesütlemisest hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on eelkõige hõlmatud VÕS § 116 lg 2 p-des 2- 4 sätestatud asjaolud. Hageja on seisukohal, et kostjal oli kohustus hagejat enne töölepingu ülesütlemist hoiatada, kuna hageja poolt väidetav varguse toimepanek, olukorras, kus on tegelikkuses tõendamata, et hageja üldse oleks enne töölepingu ülesütlemist vargust toime pannud, ei olnud eriliselt raske asjaolu. Kostja ei ole ülesütlemisavalduses esile toonud erilisi asjaolusid, miks ei saanud hagejat hoiatada enne töölepingu lõpetamist. Vastupidi tööandja on ise ka ülesütlemisavalduse pealkirjastanud hoiatusena, vaatamata asjaolule, et selle sisus ta lõpetab erakorraliselt töösuhte. Hageja käitumine sellest, et ta ei pidanud kinni 20.06.2014 koostatud käskkirjas toodud nõuetest võis olla taunitav, kuid mitte nii eriliselt raske asjaolu, millele kostja ei saanud tähelepanu juhtida ning anda võimalust käitumise muutmiseks. Tööõiguse ülesütlemiskaitse põhimõtete kohaselt tuleb töösuhte ülesütlemisest võimalusel hoiduda ning kasutada seda viimase meetmena juhul, kui töösuhte jätkamine ei ole kuidagi võimalik. Hageja on seisukohal, et kostjal tuli käesoleval juhul hagejat enne töösuhte lõpetamist hoiatada, seda enam, et hageja oli kostja juures töötanud üle 16 aasta ja tööandja ei ole kunagi töösuhte kestel hagejale varasemalt ühtegi hoiatust teinud. TLS 97 lg 1 ja lg 2 p 4 kohaselt oli tööandjal kohustus ka töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatada vähemalt 90 päeva, mida tööandja ei teinud. TLS § 97 lg 3 kohaselt võib tööandja küll TLS § 88 lg-s 1 nimetatud alusel töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, aga seda üksnes juhul, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaeg on ülesütlemist pehmendav abinõu, mille eesmärgiks on anda töötajale teada töösuhte lõppemisest ja võimaldada talle aega uue töö otsimiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-172-14, p 12). Käesoleval juhul ei ole tööandja ülesütlemisavalduse esitamisel ja etteteatamistähtaja järgimata jätmisel kaalunud kas umbisikulised ja paljasõnalised väited hageja kohta võivad olla tõesed või mitte, vestluses hagejaga ei ole tööandja kordagi selgesõnaliselt küsinud kas töötaja on varguse toime pannud või mitte. N N ja K K 21.11.2018.a koostatud

2-19-4562 seletuskirjadest nähtub üksnes, et fileetsehhi töötaja T liikus kalakastiga, kumbki töötajatest ei väida selgesõnaliselt, et nad nägid, et fileetsehhi töötaja pani toime varguse. Tööandaja on seletused võtnud üksnes viilutustsehhi meistrilt ja meistriabilt, kes sisuliselt fileetsehhi töötajatega kokku ei puutu. Hageja on seisukohal, et tööandja etteheited temale töölepingu ülesütlemisel on alusetud ja pahatahtlikud, tööandja ei ole töölepingu ülesütlemisel arvestanud asjaoluga, et alusetute etteheidete tõttu jääb 16 aastat laitmatult töökohustusi täitnud tööandjale lojaalne töötaja päeva pealt ilma sissetulekuta ja tööta ning seda olukorras, kus tööandja ei ole töölepingu lõpetamisel töötajale tasunud ka TLS § 100 lg-s 5 ette nähtud hüvitist. Isegi juhul, kui töötaja oleks toime pannud varguse, ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et väidetavalt varastatud supikogu väärtus oli 3 eurot, mis ei kujuta endast ka olulise majandusliku kahju tekitamist tööandja varale. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et tööandjal puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks vajalikud eeldused on täitmata ning TLS § 104 lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine.

2-19-4562 kokkuleppel 21.11.2018 ehk samal päeval, kui oli antud ülesütlemisavaldus ka hagejale. Kui hageja märgib hagiavalduse punktis 3.1.1, et talle tuli suure üllatusena, et tema oktoobri 2018 palgalehel ei oldudki kajastatud omatoodangu müüki, ei ole hageja väide üllatuse kohta usutav – kõik asjaolud viitavad sellele, et meistriga ei olnud hagejal mingit sellist kokkulepet, et omatoodangu müük vormistatakse ning hageja ja meister tegutsesid ilmselgelt koostöös tekitada kostjale kahju. Kostja rõhutab, et hageja väited supikogu hoidmise kohta töötajate külmkapis on valed. Esiteks ei olnud hageja supikogu külmkapis hoidmist tööandjaga vesteldes kordagi ise maininud ja ta ei ole seda välja toonud ka käesolevas töövaidluses varasemalt. Teiseks ei mahu 5 kg suurune must kilekott töötajate külmkappi, kuivõrd seal hoiavad umbes 75 töötajat oma kaasavõetud lõunat. Kostja on töötajatelt küsinud, kas sellist kilekotti külmkapis nähti ning on saanud eitavad vastused. Kolmandaks toimub hügieeninõuetest lähtuvalt töötajate söögiruumi ja seal asuva külmkapi igapäevane kontroll. Hageja 5 kg suurust kilekotti oleks juhusliku kontrolli korral kindlasti märgatud ning koheselt ka vastavaid samme astutud selleks, et teha kindlaks eseme omanik ja vastavad asjaolud. Kostja osundab, et hoiatuse tegemine ei olnud 30.10.2018 rikkumisjuhtumiga seonduvalt asjakohane, kuivõrd töötaja ise 21.11.2018 antud selgituses ise sõnaselgelt kinnitas, et on sarnaseid rikkumisi pannud toime varem juba 2-3 korda. Kostja rõhutab, et korduvad rikkumised justnimelt annavad aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja nõustub lisaks töövaidluskomisjoni otsuse punktis 15 komisjoni poolt sedastatuga, et toiduainetööstuses, kus tööandjal on ühtlasi oluline vastutus tervisekaitse- ja hügieeninõuete järgimise tagamisel, on toodangu pakkimise, ladustamise jm logistiliste protsesside reeglite eiramine töötaja poolt oluline hoolsuskohustuse rikkumine, mis võib kaasa tuua ulatuslikud probleemid toodete kvaliteedi ja nõuetele vastavuse tagamisel (kostja toob siinkohal välja, et Osaühingul Vettel on olnud ka varem töötajatega hügieeninõuete järgimise üle vaidlusi ning kohus on varasemalt jaatanud tööandjapoolset töölepingu erakorralise ülesütlemise õigust töötaja poolt hügieeninõuete rikkumise korral, vt tsiviilasi nr 2-15-219). Töövaidluskomisjon on lisaks korrektselt välja toonud, et omatoodangu ostust tööandja teavitamata jätmist ja lubamatul viisil toodangu enda tarbeks tsehhist välja viimist ei saa pidada lojaalseks käitumiseks ning et töötaja poolt korduvalt toodangu omaalgatuslik tsehhist väljaviimine on käsitletav loomulikult teona, mida tööandja saab pidada usalduse kaotuse aluseks. Seega esines üheselt alus töölepingu ülesütlemiseks TLS § 88 lg 5 alusel. Lisaks ülaltoodule rõhutab kostja, et antud juhul oli tööandjal TLS § 88 lg 5 alusel töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks mitu põhjust – töötaja ei olnud tasunud tööandjale omatoodangu eest ja lisaks oli töötaja korduvalt eiranud tervisekaitse- ja hügieeninõudeid, mis seisnes 20.06.2014 omatoodangu müügi käskkirja reeglite mittejärgimises. Kostja ei nõustu, et asjaoluga, et tööandja ütles lepingu erakorraliselt üles rikkumisjuhtumi toimumisest veidi hiljem, oleks tööandja aktsepteerinud töötaja käitumist või ei oleks lugenud töötaja käitumist töökohustuste oluliseks rikkumiseks (seejuures ei ole õige hageja väide, et ülesütlemine toimus ligi kuu hiljem rikkumisjuhtumist; tegelikkuses toimus see vaid paar nädalat hiljem; ajavahemik 30.10.2018-21.11.2018 kulus tööandjal vestlusteks töötajatega info kontrollimiseks, seletuskirjade võtmiseks ning kaamerasalvestiste läbivaatamiseks). Oktoobri palgalipik saadeti töötajale 15.11.2018, kuid töötaja ei tulnud seejärel omatoodangu ostmise asjaolu tööandjaga täpsustama, kuigi nägi palgalipikult, et 30.10.2018 ostu lipik ei kajastanud. Tööandja ütles lepingu erakorraliselt seejärel üles mõistliku aja jooksul. Töötajal oli pärast 15.11.2018 piisavalt aega, et tulla tööandjaga omatoodangu ostmise asjaolusid täpsustama, kuid töötaja seda ei teinud. Ei ole oluline, kuidas sellist teguviisi täpsemalt nimetada (kas vargus või pettus) – oluline on, et selline käitumine tekitas tööandjas põhjendatult usaldamatuse töötaja vastu. Usalduse kaotuse olukorra põhistamiseks ei ole vajalik see, et töötaja tegu tekitas tööandjale mingi arvestatava majandusliku kahju vaid

2-19-4562 määrav on, kas tööandja saab töötajat edaspidi tulenevalt töötaja käitumisest usaldusväärseks pidada. 30.10.2018 rikkumis-juhtumi puhul tugines tööandja siiski otseselt töötaja enda poolt antud selgitusele, et töötaja oli toodangut omaalgatuslikult tsehhist varem välja viinud korduvalt, mis aga tähendas antud juhul korduvat omatoodangu ostu käskkirjas esitatud nõuete rikkumist ning konkreetsel juhul ka seda, et 30.10.2018 juhtumi puhul jättis töötaja selle eest tööandjale ka tasumata. Seega, isegi kui asuda seisukohale, et tunnistajate selgitused on liiga umbisikulised või paljasõnalised (mida na ei ole), siis on tööandja töölepingu erakorralisel ülesütlemisel eeskätt tuginenud muudele ning ka käesolevas vastuses korduvalt välja toodud asjaoludele, kui et on tuginenud tunnistajate ütlustele. Kostja rõhutab, et ei ole oluline see, kas tööandja varguse kohta töötajalt küsis või kas töötaja seda ise tunnistas või mitte. Tööandja oli töötajale töölepingu ülesütlemisel oma põhjendused esitanud ning on ka käesolevas vaidluses esile toonud faktilised asjaolud, mis tõendavad usalduse kaotuse olukorda töötaja suhtes. Lisaks ei ole hageja väide õige, et temalt ei oldud kordagi selgesõnaliselt küsitud, kas ta on vargus toime pannud või mitte. Tööandja küsis temalt selgelt, miks hageja 30.10.2018 teo toime pani ning alles selle peale kirjutas töötaja seletuskirja. Seletuskirja kirjutamise hetkel oli töötajale teada, mida talle ette heidetakse ja samuti oli töötaja selle hetke seisuga juba teadlik sellest, et tema oktoobri 2018 palgalehel ei oldud kajastatud omatoodangu müüki. Töötaja ei lükanud seletuskirjas talle etteheidetud tegu ümber ega esitanud ka vastuväiteid, vaid selgitas, et on varasemalt tsehhist omavoliliselt supikogusid välja viinud 2-3 korda. Kostja toob välja, et vestluses pakkus tööandja töötajale välja ka võimaluse, et kutsutakse politsei ja kaamerasalvestis ja menetlus antakse üle politseile, kuid töötaja seda ei soovinud. Kuivõrd kostja on seisukohal, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu erakorraliselt ilma etteteatamistähtaega järgimata põhjendatult ja seaduslikult, puudub võimalus mistahes suuruses hüvitise väljamõistmiseks kostjalt hageja kasuks ja kostja palub jätta hageja vastava taotluse rahuldamata. Kostja nõustus kirjaliku menetlusega. Kohtu seisukoht

2-19-4562 tasumata oma omandisse. Töötaja poolt taolise teo toimepanemise tõendamise kohustus on tööandjal. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja juures 20.06.2014.a. käskkirjaga kehtestatud omatoodangu müük /TVK toimik lk 40/, mille kohaselt töötajatele müüakse omatoodangut ainult reedeti ja selle eest tasumine toimub palgast kinnipidamise teel. Omatoodangu müüki korraldab laotöötaja. Nimelised pakid tellimislehe alusel kaupa tellinud töötajatele teeb laotöötaja jaoks valmis meister. Kõik töötajad saavad oma tellitud kauba kätte laotöötaja käest fileetsehhi söögiruumis reedese tööpäeva lõpus. Mitte ükski töötaja ei võta ega komplekteeri ise endale omatoodangut (p 10). Laotöötaja sisestab omatoodangu müügiandmed finantsosakonna poolte etteantud tabelisse ja esitab eelmise kuu koondtabeli hiljemalt järgmise kuu 2-ks tööpäevaks raamatupidamisse. Hageja väitel toimus alates temaga töölepingu sõlmimisest tööandja juures omatoodangu müük selliselt, et meistrid andsid kalatöötlejale korralduse pakkida omatoodangu müügiks minev kaup. Aeg ajalt viidi see tsehhist väljas asuvasse külmkambrisse, aega ajalt aga väljastati pakkija poolt nii töötajatele kui ka ettevõtte juhtkonnale otse tsehhist. Tavaliselt kasutati otse tsehhist väljastamist värske toodangu puhul, eelkõige põhjusel, et see ei rikneks. Kuigi 20.06.2014.a kehtestati tööandja juures käskkiri omatoodangu müügi kohta, jätkus tegelikkuses juhtkonna teadmisel endine praktika ning värsket kaupa väljastati ka teistel nädalapäevadel otse tsehhist. Jätkus ka välja kujunenud praktika sellest, et mitte meister isiklikult ei pakkinud nimelisi pakke, vaid tegi selle ülesandeks kalatöötlejatele, mistõttu pakkisid kalatöötlejad muuhulgas ka neile endile tellitud omatoodangut. Omatoodangu pakkimistest olid alati meistrid teadlikud, see toimus meistrite kontrolli alla ja meistrid olid teadlikud sellest, kes ja millises koguses omatoodangut tellis ja ka sai, samuti olid meistrid need, kes sageli värske omatoodangu korral sisestasid omatoodangu müügiandmed tellimislehele, teades eelnevalt, kes töötajatest omatoodangut müügiks sai. Ka töövaidluskomisjoni istungil tunnistajana ülekuulatud ja kostja juures kuni 21.11.2018 meistrina töötanud M M ütlused kinnitavad osaliselt hageja eeltoodud kirjeldust omatoodangu müügi kohta, mille kohaselt väljastasid tsehhist kaupa kalatöötlejad meistri teadmisel nii, et hüütakse kui vaja ja meister paneb kirja /TVK toimik lk 45/. Hageja väitel soovis ta 30.10.2018.a. saada omatoodangu müügiks 5 kg kaaluvat ja 3 eurot maksvat supikogu ja läks koos meistriga supikogu tsehhi pakendama, pakendades selle musta tugevamasse kilekotti, asetas pakendi kasti ja läks uuesti koos meistriga tsehhist välja ning viis omatoodangu müügiks mõeldud supikogu fileetsehhi söögiruumis asuvasse külmkappi. Hageja ja meistri kokkuleppel pidi meister vormistama 30.10.2018.a omatoodangu müügi hagejale. 21.11.2018 seletuskirjas hageja selgitas tööandjale, et on taoliselt toiminud 2-3 korda. Alles pärast ülesütlemisavalduse kättesaamist avastas hageja, et oktoobri kuu palgalehel, mille ta sai kätte 15.11.2018, ei ole kajastatud 30.10.2018 omatoodangu müüki summas 3 eurot, mis tuli talle üllatusena. Hageja kinnitusel ei ole ta kunagi varastanud ega soovinud ka 30.10.2018 vargust toime panna, tegemist oli inimliku eksitusega, millest ta sai teadlikuks alles peale seda, kui temaga oli töösuhe lõpetatud. Hageja kinnitusel puudus tal igasugune kavatsus ja tahe tööandja vara varastamiseks ja hageja ei ole seda ka kunagi teinud. Laitmatu taustaga töötaja ei hakka rikkuma oma mainet 3 eurot maksva supikogu pärast. Hageja on teadlik turvakaamerate olemasolust, samuti viibisid sündmuse juures teised töötajad. Omatoodangu müügiks mõeldud pakki hoidis hageja kogu aeg nähtaval kohal ega ole püüdnud seda mingilgi moel varjata, hageja paigutas selle söögiruumis paiknevasse üldkasutavasse külmkappi, kuhu kõigil töötajatel on ligipääs ning see asus seal kuni tööpäeva

2-19-4562 lõpuni. Hageja ei peitnud supikogu, ei käitunud kuidagi eriliselt, ei püüdnud oma tegevust varjata, mida varguse toimepaneku korral tehakse. Töövaidluskomisjoni istungil tunnistajana ülekuulatud ja kostja juures kuni 21.11.2018 meistrina töötanud M M kinnitusel ei ole hageja kaupa salaja välja viinud /TVK toimik lk 45/. Kostja väitel on aga hageja toimepannud varguse, kuna töötaja oli omatoodangut 30.10.2018 tsehhist välja viinud, töötaja oli saanud seejärel 15.11.2018 oktoobrikuu palgalehe, kus ei kajastunud omatoodangu müük temale. Ometi ei teinud töötaja midagi selleks, et käituda tööandja suhtes ausalt ning lojaalselt ning tulla selgitama ja täpsustama, et omatoodangu müük talle on jäänud palgalipikul ja tema palgaarvestuses arvesse võtmata. Meister, keda hageja mainib, oli fileetsehhi meister ehk hageja vahetu juht. Seejuures oli kostja kahtlustanud ka meistri seotust hageja vargusjuhtumiga. Meistriga vesteldi juhtumi teemal ning ta kirjutas avalduse töölepingu lõpetamiseks omal soovil ning tema tööleping lõpetati poolte kokkuleppel 21.11.2018 ehk samal päeval, kui oli antud ülesütlemisavaldus ka hagejale. Usutav ei ole hageja väide selle kohta, et talle tuli suure üllatusena, et tema oktoobri 2018 palgalehel ei olnud kajastatud omatoodangu müüki– kõik asjaolud viitavad sellele, et meistriga ei olnud hagejal mingit sellist kokkulepet, et omatoodangu müük vormistatakse ning hageja ja meister tegutsesid ilmselgelt koostöös tekitada kostjale kahju. Hageja väited supikogu hoidmise kohta töötajate külmkapis on valed. Esiteks ei olnud hageja supikogu külmkapis hoidmist tööandjaga vesteldes kordagi ise maininud ja ta ei ole seda välja toonud ka käesolevas töövaidluses varasemalt. Teiseks ei mahu 5 kg suurune must kilekott töötajate külmkappi, kuivõrd seal hoiavad umbes 75 töötajat oma kaasavõetud lõunat. Kostja on töötajatelt küsinud, kas sellist kilekotti külmkapis nähti ning on saanud eitavad vastused. Kolmandaks toimub hügieeninõuetest lähtuvalt töötajate söögiruumi ja seal asuva külmkapi igapäevane kontroll. Hageja 5 kg suurust kilekotti oleks juhusliku kontrolli korral kindlasti märgatud ning koheselt ka vastavaid samme astutud selleks, et teha kindlaks eseme omanik ja vastavad asjaolud. Kostja hinnangul on hageja 30.10.2018 vargusjuhtum tõendatud turvakaamera pildiga samast päevast /TVK toimik lk 24/; hageja enda poolt 21.11.2018 koostatud kirjaliku selgitusega /TVK toimik lk 23/, mille kohaselt hageja kirjeldab, et ta läks kambrisse, pani supikogud kotti ja viis tsehhist välja ning et ta on asjaga tegelnud 2-3 korda; kostja töötaja viilutuse meistri K K tööandjale 21.11.2018 koostatud seletuskirjaga /TVK toimik lk 25/, mille kohaselt märkas ta 30.10.2018, et filee töötaja T väljus filee meistrite toast tühja kastiga, mis tundus kahtlane, kuna ta ei näinud põhjust miks peaks fileetöötaja väljaspool tsehhi kastiga liikuma; töötaja N N 21.11.2018 seletuskirjaga /TVK toimik lk 26/, mille kohaselt rääkis temale üks fileetsehhi töötaja omapoolsest tähelepanekust, kuidas nende tsehhist kala välja viiakse ja et töötajate kahtluse kohaselt on selles pundis ka meister ja meistriabi. Mõni päev edasi ütles tema meister talle, et nägi kuidas T tuli temale kalakastiga vastu. Tema kuulis omakorda kuidas teises toas midagi pakitakse, sest kotist tõmmatakse aga uusi kotte, mistõttu nad Karmiga eeldasid, et miskit on valesti ja nad rääkisid sellest Dle; EK 21.11.2018 seletuskirjaga /TVK toimik lk 42/, mille kohaselt on töötajad ammu märganud, et toimub kala ja kalatoodete väljaviimine tsehhist. Näiteks ühel korral väljus T halli restkastiga tsehhist kontorisse M tuppa ja on olnud olukordi, kus M ja T on tsehhist väljunud kalakastiga. Vahest võetakse kala otse kaaluliini otsas, teisel korral jahutuskambrist. Kohus nõustub hagejaga selles, et eelpool kirjeldatud olukorras ei ole mõistlik hageja käitumist käsitleda varguse toimepanemisena. Hagejale saab ette heita taolises olukorras üksnes seda, et ta rikkus 20.06.2014.a käskkirja, kuid käskkirja p 10 kohaselt saab taoline rikkumine endaga kaasa tuua üksnes tööandja hoiatuse, mitte töölepingu ülesütlemise

2-19-4562 etteteatamistähtaega järgimata. Tegemist oli supikoguga, mille müügihinnaks oli 3 eurot. Hageja on 16 aasta jooksul tööandja juures oma kohustusi täitnud korrektselt, ühtegi varasemat rikkumist esinenud ei ole. Arvestades töötaja varasemat töökohustuste täitmist ning asjaolu, et töötajale ette heidetava teo toimepanek töötaja poolt ei olnud üheselt välja selgitatud, see põhineb üksnes tunnistajate üldsõnalistel väidetel ja oletustel, on kohtu hinnangul hea usu põhimõtte vastane töötajaga töölepingu erakorraline ülesütlemine ilma eelneva hoiatamiseta. Siinkohal väärib märkimist ka asjaolu, et väidetav vargus on töötaja poolt toime pandud 30.10.2018, samas aga on ülesütlemisavaldus esitatud ligi kuu aega hiljem väidetava teo toimepanemisest, ilma, et tööandja oleks hoiatamist vajalikuks pidanud ega ka järginud ülesütlemisest ette teatamise tähtaegu. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-187-15 ja 3-2-1-70-16 leidnud, et tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg 1 ja 3 koostoimest. Hoiatamise eesmärk on anda töötajatele võimalus oma käitumist parandada. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et töösuhtes on töötaja võrreldes tööandjaga nõrgemaks pooleks (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-21-24-13). Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada TLS § 88 lg 1 alusel, ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat hoiatamata (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-187-15). Seisukohta, et tööandjal on kohustus hoiatada töötajat mh TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud rikkumise korral, toetab tööõiguses kehtiv ülesütlemiskaitse põhimõte, mille kohaselt tuleb võimalusel töölepingu ülesütlemisest hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on eelkõige hõlmatud VÕS § 116 lg 2 p-des 2- 4 sätestatud asjaolud. Kohus asub sarnaselt hagejaga seisukohale, et kostjal oli kohustus hagejat enne töölepingu ülesütlemist hoiatada, kuna hageja poolt väidetav varguse toimepanek olukorras, kus on tegelikkuses tõendamata, et hageja üldse oleks enne töölepingu ülesütlemist vargust toime pannud, ei olnud eriliselt raske asjaolu. Kostja ei ole ülesütlemisavalduses esile toonud erilisi asjaolusid, miks ei saanud hagejat hoiatada enne töölepingu lõpetamist. Vastupidi tööandja on ise ka ülesütlemisavalduse pealkirjastanud hoiatusena, vaatamata asjaolule, et selle sisus ta lõpetab erakorraliselt töösuhte. Hageja käitumine sellest, et ta ei pidanud kinni 20.06.2014 koostatud käskkirjas toodud omatoodangu müügi nõuetest võis olla taunitav, kuid mitte nii eriliselt raske asjaolu, millele kostja ei saanud tähelepanu juhtida ning anda võimalust käitumise muutmiseks. Tööõiguse ülesütlemiskaitse põhimõtete kohaselt tuleb töösuhte ülesütlemisest võimalusel hoiduda ning kasutada seda viimase meetmena juhul, kui töösuhte jätkamine ei ole kuidagi võimalik. Kohus asub seisukohale, et kostjal tuli käesoleval juhul hagejat enne töösuhte lõpetamist hoiatada, seda enam, et hageja oli kostja juures töötanud üle 16 aasta ja tööandja ei ole kunagi töösuhte kestel hagejale varasemalt ühtegi hoiatust teinud. Kostja ei ole teinud usutavaks seda, et üle 16 aasta sama tööandja juures rikkumiste ja karistusteta töötanud töötaja eespoolkirjeldatud viisil 3-eurose maksumusega toote pärast oma maine kahtluse alla seab.

2-19-4562 TLS 97 lg 1 ja lg 2 p 4 kohaselt oli tööandjal kohustus ka töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatada vähemalt 90 päeva, mida tööandja ei teinud. TLS § 97 lg 3 kohaselt võib tööandja küll TLS § 88 lg-s 1 nimetatud alusel töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, aga seda üksnes juhul, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaeg on ülesütlemist pehmendav abinõu, mille eesmärgiks on anda töötajale teada töösuhte lõppemisest ja võimaldada talle aega uue töö otsimiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-172-14, p 12). Käesoleval juhul ei ole tööandja ülesütlemisavalduse esitamisel ja etteteatamistähtaja järgimata jätmisel kaalunud kas umbisikulised ja paljasõnalised väited hageja kohta võivad olla tõesed või mitte, hageja seletuskirjast nähtub, et tööandja ei ole selgesõnaliselt küsinud kas töötaja on varguse toime pannud või mitte. N N ja K K, samuti EKi 21.11.2018.a koostatud seletuskirjadest nähtub üksnes, et fileetsehhi töötaja T liikus kalakastiga, ükski töötajatest ei väida selgesõnaliselt, et nad nägid, et fileetsehhi töötaja pani toime varguse. Hageja oli teadlik turvakaamerate olemasolust, mille salvestise väljavõttest nähtuvalt viibisid sündmuse juures teised töötajad, hageja ei peitnud supikogu, ei käitunud kuidagi eriliselt, ei püüdnud oma tegevust varjata. Kohus nõustub hagejaga selles, et tööandja etteheited temale töölepingu ülesütlemisel on alusetud ja pahatahtlikud, tööandja ei ole töölepingu ülesütlemisel arvestanud asjaoluga, et alusetute etteheidete tõttu jääb 16 aastat laitmatult töökohustusi täitnud tööandjale lojaalne töötaja päeva pealt ilma sissetulekuta ja tööta ning seda olukorras, kus tööandja ei ole töölepingu lõpetamisel töötajale tasunud ka TLS § 100 lg-s 5 ette nähtud hüvitist. Isegi juhul, kui töötaja oleks toime pannud varguse, ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et väidetavalt varastatud supikogu väärtus oli 3 eurot, mis ei kujuta endast ka olulise majandusliku kahju tekitamist tööandja varale. Kohus jätab siinkohal tähelepanuta kostja 10.04.2019 vastuväidetes toodud etteheited hagejale tervisekaitse- ja hügieeninõuete rikkumise kohta, kuna töölepingu ülesütlemisel ei ole kostja nendele etteheidetele tuginenud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tööandjal puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks vajalikud eeldused on täitmata ning TLS § 104 lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. TLS § 107 lg 1 kohaselt kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Vastavalt TLS § 107 lg-le 2 lõpetab kohus TLS § 107 lg-s 1 sätestatud juhul töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kuivõrd hageja on seisukohal, et tööandja poolt esitatud töölepingu ülesütlemisavaldus on tühine ja hageja ei soovi töösuhte jätkamist kostja juures, siis tuleb poolte vahel sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada. TLS § 109 lg 1 kohaselt kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohus leiab, et vaidlusaluse juhtumi asjaolusid arvestades on õiglane hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 2079.78 eurot. Osundatud sättes ettenähtud kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise vähendamisel arvestab kohus töötaja osa tekkinud arusaamatuses, mis seisnes selles, et töötaja omatoodangut ostes ei järginud omatoodangu müügi käskkirja reegleid ega veendunud kas meister omatoodangu müügi ka kajastas. Töötaja

2-19-4562 on oma keskmise töötasu suuruseks nimetanud 1039.89 eurot ning kostja ei ole selle kohta vastuväiteid esitanud /TVK toimik 6-12/.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.