XX hagi osaühingu Y vastu hüvitise 4 500 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15. veebruari 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus Osaühingu Y apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Menetlusosalised ja nende esindajad
XX apellatsioonkaebuse hind 3 750 eurot Osaühingu Y apellatsioonkaebuse hind 0 eurot Hageja (apellant/vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Stella EinlaKhomich Kostja (vastustaja/apellant) osaühing Y (registrikood XXXXXXXXX), tehinguline esindaja Aivar Keskpaik
Menetluse liik
RESOLUTSIOON:
Kirjalik menetlus
1.Tühistada Harju Maakohtu 15. veebruari 2019. a otsus osas, millega maakohus jättis osaühingu Y menetluskulud tema enda kanda ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta osaühingu Y menetluskuludest 83,33% XX kanda. Muus osas jätta otsus muutmata.
Rahuldada XX hagi osaühing Y vastu töövaidluses osaliselt.
2.2.Mõista osaühingult Y XX kasuks välja hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel summas 750 eurot.
2.3.Jätta XX menetluskulud 16,67% ulatuses osaühing Y kanda ning osaühingu Y menetluskulud 83,33% ulatuses XX kanda. 1(7)
Tsiviilasi nr 2-18-4895
3.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Rahuldada osaühingu Y apellatsioonkaebus.
5.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta XX kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Kohtueelne menetluse käik
1.28. veebruari 2018 otsusega nr 4-1/2425/17 rahuldas töövaidluskomisjon XX avalduse osaühingu Y vastu osaliselt, tuvastas XX ja osaühingu Y vahel sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise TLS § 91 lg 2 alusel 20. oktoobrist 2017 ning mõistis osaühingult Y XX kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise summas 750 eurot. Otsus tehti teatavaks
7.märtsil 2018. Hagi aluseks olevad asjaolud
2.XX (hageja) esitas 1. aprillil 2018 Harju Maakohtule hagi osaühingu Y (kostja) vastu TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 4 500 euro väljamõistmiseks. Hagist nähtub, et poolte vahel on 18. septembril 2017 sõlmitud tööleping nr 33, mille kohaselt oli hageja töötasuks 1 500 eurot kuus. Hageja märgib, et poolte vahel sõlmitud tööleping on hageja poolt 19. oktoobril 2017 üles öeldud kostja kui tööandja poolse oluliste rikkumiste tõttu. Kostja ei ole töölepingu erakorralist ülesütlemist vaidlustanud, kuid on jätnud tasumata TLS § 100 lg 4 nimetatud hüvitise. Hageja palub kostjalt välja mõista TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 4 500 eurot, mis vastab hageja kolme kuu töötasule, ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja selgitab, et esitas hagejale 10. oktoobril 2017 töölepingu ülesütlemisavalduse, mille järgselt allkirjastasid pooled samal kuupäeval töölepingu nr 33 lisa 1, millega lõpetasid töölepingu. Töölepingu lõpetamise kuupäev oli 25. oktoober 2017. Hageja eelmainitud töölepingu lõpetamist vaidlustanud ei ole.
19.oktoobril 2017 lahkus hageja cá kell 10:00 omavoliliselt töölt, jättes tööülesanded täitmata, millega rikkus töölepingust tulenevaid töötaja kohustusi. Kuna hagejaga allkirjastatud töölepingu lõpetamise kohaselt oli hageja viimane tööpäev 25. oktoober 2017, siis ei pidanud kostja ajalise kaalutluse põhjendusel mõistlikuks muuta
2(7)
Tsiviilasi nr 2-18-4895 töölepingu lõpetamise alust, kuigi kostjal oli selleks hageja poolse töökohustuste rikkumise näol TLS § 88 lg 1 p 3 järgi seaduslik alus olemas.
20.oktoobril
saatis hageja kostjale erakorralise töölepingu ülesütlemisavalduse, millega soovis töölepingu üles öelda tagasiulatuvalt alates 19. oktoobrist 2017. Hageja soovis kostjaga töölepingu erakorraliselt üles öelda TLS § 91 lg 2 p-ide 1, 2 ja 3 alusel tuues välja kostja väidetavad rikkumised. Kostja kinnitab, et ükski hageja märgitud kostja rikkumistest ei ole tõene ja on hageja poolt ise rahalise hüvitise saamise eesmärgil välja mõeldud. Kostja on seisukohal, et hageja saades teada, et kostja lõpetab temaga katseajal töölepingu, mõtles hageja väidetavad kostja rikkumised pahatahtlikult välja. Kõik hageja töölepingu erakorralises ülesütlemisavalduses toodud kostjapoolsed kohustuste olulised rikkumised on tõendamata, mistõttu TLS § 91 lg 1 tulenevat töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olevat mõjuvat põhjust ei saa eksisteerida. Hageja toob oma ülesütlemisavalduses välja väidetavad kostjapoolsed rikkumised, kusjuures kõik hageja toodud rikkumised on ajaliselt umbmäärased ning ei ole aru saada, millal need väidetavad rikkumised aset leidsid. Kuna hageja ei ole tõendanud hageja poolse töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olnud asjaolude esinemist, siis ei ole võimalik ka aru saada, mis ajal hageja nendest asjaoludest teada sai, mistõttu ei ole võimalik hinnata, kas hageja on töölepingu üles öelnud mõistliku aja jooksul peale ülesütlemise aluseks olnud asjaolude teadasaamist. Juhul, kui kohus leiab, et tööleping on üles öeldud TLS § 91 lg 2 alusel, siis kostja on seisukohal, et taoliselt töötaja poolt konstrueeritud töölepingu erakorralise ülesütlemise eest ajal, mil töötaja on ise töölepingut rikkunud ja tööandja on talle töölepingu ülesöelnud, on hüvitis suurusega 750 eurot (1,5 alampalka) nagu töövaidluskomisjon on oma 28. veebruari 2018 otsuses leidnud, ka ebamõistlikult kõrge. Hageja on oma ülesütlemisavalduse esitamisega käitunud vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 ja VÕS § 6), mis väljendub hageja poolt ülesütlemisavalduses väljamõeldud kostja poolsetes rikkumistes. Kostja leiab, et hüvise suuruse kindlaksmääramisel peaks kohus arvestama järgmiste asjaoludega: 1) kostja ei ole hageja ja kostja vahelist töölepingut rikkunud, rääkimata olulisest rikkumisest; 2) hageja on käitunud vastuolus hea usu põhimõttega ehk hageja on erakorralises töölepingu ülesütlemisavalduses toodud kostja poolsed tõendamata rikkumised pahatahtlikult välja mõeldud; 3) hageja töötas kostja juures alates 18. septembrist 2017 ehk ühe kuu; 4) kostja ütles hagejaga töölepingu üles katseaja ebarahuldavate töötulemuste tõttu. Maakohtu lahend
4.Maakohus rahuldas hagi 15. veebruari 2019 otsusega osaliselt ja mõistis hageja kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 750 eurot ning jättis hageja menetluskuludest 16,67% kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda.
Maakohus tuvastas järgmised faktilised asjaolud: • poolte vahel on 14. septembril 2017 sõlmitud tähtajatu tööleping nr 33, mille kohaselt asus hageja 18. septembril 2017 kostja juurde tööle ning tema töötasuks oli 1 500 eurot kuus (tl 4-7); • hageja edastas 20. oktoobri 2017 e-kirjaga kostjale erakorralise töölepingu ülesütlemisavalduse, milles teatas töölepingu erakorralisest ülesütlemisest 19. 3(7)
Tsiviilasi nr 2-18-4895 oktoobrist 2017, tugines TLS § 91 lg 2 p-idele 1, 2 ja 3 ning osundas järgmistele rikkumistele: - tööandja on töötajaga ebaväärikalt käitunud; - tööandja heitis töötajale pidevalt ette, et tema on vastutav ettevõtte rahavoogude ja kohesaabuva pankrot eest; - tööandja ei võimaldanud ületunde asendada vaba ajaga, vaid tasustas seda määraga 7 eurot tunni, mis ei ole seadusejärgne pooleteise kordne töötasu; - Tööandja andis korralduse sõita tehniliselt mittekorras auto ja käruga, väljendades niimoodi hoolimatust töötaja elu ja tervise suhtes (tl 8-9); • kostja ei ole hageja poolset töölepingu erakorralist ülesütlemist TLS §-s 105 sätestatud korras vaidlustanud; • kostja ei ole hagejale tasunud TLS § 100 lg 4 nimetatud hüvitist; • 28. veebruari 2018 otsusega nr 4-1/2425/17 rahuldas töövaidluskomisjon XX avalduse osaühingu Y vastu osaliselt, tuvastas XX ja osaühingu Y vahel sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise TLS § 91 lg 2 alusel 20. oktoobrist 2017 ning mõistis osaühingult Y XX kasuks välja hüvitise summas 750 eurot (tl 72-73); • kostja ei ole töövaidluskomisjoni 28. veebruari 2018 otsust nr 4-1/2425/17 vaidlustanud; • hageja vaidlustas töövaidluskomisjoni 28. veebruari 2018 otsuse nr 4-1/2425/17 üksnes TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise suuruse osas.
Maakohus viitas TvLS § 59 lg-tele 1, 2 ja 3 märkides, et kuna hageja on vaidlustanud vaid hüvitise suurust, siis töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud osas, millega töövaidluskomisjon leidis, et hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping on lõppenud hageja poolse erakorralise ülesütlemisega TLS § 91 lg 2 alusel 20. oktoobrist 2017. Seega ei ole käesoleval juhul asjakohased kostja väited, mis puudutavad töölepingu lõppemist muul alusel (s.o TLS § 86 alusel esitatud ülesütlemisavaldus ja selle põhjal 10. oktoobril 2017 vormistatud töölepingu nr 33 lisa 1), ja ka väited, mis puudutavad hagejapoolse ülesütlemise alusetust ning kohus neid väiteid ei analüüsi.
Maakohus leidis, et kuivõrd poolte vahel sõlmitud tööleping on lõppenud TLS § 91 lg 2 alusel 20. oktoobrist 2017, on hagejal tekkinud automaatselt õigus nõuda kostjalt TLS § 100 lg-s 4 nimetatud hüvitist.
Maakohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse puhul võimalik väita, et hageja oleks töösuhet lõpetades käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Hageja on kostjale edastanud erakorralise töölepingu ülesütlemise avalduse ning põhjendanud seda. Kostja on avalduse kätte saanud ning sellega tutvunud. Tööandja ei ole pidanud vajalikuks esitada kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avaldust ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, mistõttu on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Seega tuleb eeldada, et tööandja on ülesütlemisavalduse aluseks olnud rikkumised omaks võtnud. Olukorda, kus töötaja asub oma õiguste kaitsele, ei saa pidada hea usu põhimõtte vastaseks. Seega puudub alus väita, et hageja oleks käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, millest johtuvalt on hagejal kostja vastu hüvitise nõudeõigus.
Maakohtu hinnangul tuleb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada töösuhte kestusega. Hageja jõudis kostja juures tööülesandeid täita kõigest cá 1 kuu. Samuti tuleb arvestada töölepingu erakorralise lõpetamise aluseks olnud asjaolusid, sh seda, et tööandja 4(7)
Tsiviilasi nr 2-18-4895 on töötajaga ebaväärikalt käitunud; tööandja ei hüvitanud ületunnitööd vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, vaid hüvitas selle rahas määraga 7 eurot tunnis, mis ei ole seadusejärgne 1,5-kordne töötasu; tööandja andis korralduse sõita tehniliselt mittekorras auto ja käruga. Asja materjalidest nähtub, et ka kostja ei olnud hageja sooritusega töösuhtes rahul, mistõttu on 10. oktoobril 2017 esitanud talle töölepingu ülesütlemisavalduse (tl 62), tuues selle põhjenduseks katseaja eesmärgi mittetäitmise ning asjaolu, et “töötaja ei ole täitnud kehtestatud efektiivsus- ehk töömahu norme.“ Võttes arvesse kõike eeltoodut, leidis maakohus, et kostjalt tuleb TLS § 100 lg 4 alusel hageja kasuks välja mõista hüvitis summas 750 eurot. Nimetatud summas hüvitise väljamõistmine arvestab mõlema poole huvisid. Hageja ei ole esile toonud sedavõrd mõjusaid asjaolusid, mis annaksid aluse suurema hüvitise väljamõistmiseks ning samuti ei ole kostja toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse väiksema hüvitise väljamõistmiseks või välistaksid selle täielikult.
10.Menetluskulude jaotusel tugines maakohus TsMS § 163 lg 1 hageja suhtes teisele alternatiivile ja kostja suhtes kolmandale alternatiivile, põhjendades seda kohtuotsuses sedastatu ja lepingu ülesütlemise asjaoludega. XX apellatsioonkaebus
11.Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsust hagi rahuldamata jäetud ulatuses ning menetluskulude jaotuse osas. Hageja hinnangul ei ole kohus arvestanud hüvitise suuruse määramisel sellega, et kostja ei taganud hagejale ohutuid töötingimusi. Tööandja korraldus sõita tehniliselt mittekorras sõidukiga võis põhjustada liiklusõnnetust ja raskeid tagajärgi, milliste korral oleks kahjuhüvitis kindlasti suurem kui hageja taotletav hüvitis. Hageja palub hagi täielikult rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Osaühingu Y apellatsioonkaebus
12.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse menetluskulude jaotuse osas. Kostja hinnangul on kohus põhjendamatult jätnud kostja menetluskulud tema enda kanda, sest käesoleva hagiga ei saavutanud hageja enamat kui töövaidluskomisjonis. Lisaks ei ole otsus menetluskulude jaotuse osas motiveeritud. Vastused apellatsioonkaebustele
13.Pooled vastaspoole esitatud apellatsioonkaebusega ei nõustu, paludes jätta see rahuldamata.
Ringkonnakohtu seisukoht
14.Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetluskulude jaotuse osas, millega maakohus jättis kostja menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab kostja menetluskulud 83,33% ulatuses hageja kanda. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata ja seetõttu ka hageja apellatsioonkaebus rahuldamata.
15.TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses. 5(7)
Tsiviilasi nr 2-18-4895
16.Osas, millega maakohus hagi 750 euro ulatuses rahuldas, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, mistõttu ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.
17.Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega hagi rahuldamata jäetud osas täies ulatuses ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Erinevalt hageja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. Tõendite hindamine on maakohtu kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on rikkunud kaalumispiire. Praegusel juhul kolleegium seda ei tähelda.
18.Kuigi hageja on kaebuses tuginenud samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebusele vastuseks järgmist.
19.Kolleegiumi hinnangul on maakohus piisavalt analüüsinud TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise suuruse põhjendatust, sealjuures arvestanud ka seda, et kostja andis hagejale töövahendina mittekorras sõiduki koos käruga. Väide, et eelduslikult oleks toimuda võiva õnnetusjuhtumi korral olnud kahju suurem, kui hageja poolt nõutav TLS § 100 lg 4 järgne hüvitis (4500 eurot), ei ole kolleegiumi hinnangul aluseks, mida saaks arvestada töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise suuruse määramisel. Maakohus on arvestanud hageja poolt kohtu ette toodud asjaolusid kogumis ning ringkonnakohtu hinnangul jõudnud õigustatult järeldusele, et TLS § 100 lg 4 alusel väljamõistetava hüvitise suuruseks saab põhjendatuks pidada 750 eurot.
20.Järgmisena lahendab kolleegium kostja apellatsioonkaebuse, milles kostja vaidlustab maakohtu otsuse menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt nt RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Vaidlustatud otsusest nähtub, et maakohus on põhjendanud menetluskulude jaotust kohtuotsuses sedastatuga, arvestades sealjuures lepingu ülesütlemisega seotud asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastava kaalutlusotsustuse tegemisel ületanud diskretsioonipiire, sest maakohtu põhjendusest ei ole järgitav, miks on põhjendatud jätta kostja menetluskulud tema enda kanda TsMS § 163 lg 1 viimase alternatiivi alusel.
21.Kolleegium selgitab, et kohus võib TsMS § 162 lg 4 järgi jätta erandina menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab aga erandlike asjaolude olemasolu (vt RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-126-14, p 16). Kolleegiumi hinnangu käesolevas asjas ei ole esile toodud erandlikke asjaolusid, mis tingiks TsMS § 162 lg 4 kohaldamise. 6(7)
Tsiviilasi nr 2-18-4895
22.Kohtupraktika kohaselt lähtutakse menetluskulude jaotamisel hagihinnast ja üldreeglist, mille järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Arvestades, et hagi rahuldati 16,67 % ulatuses (4500 eurost 750 eurot) ning kolleegiumi hinnangul puuduvad erandlikud asjaolud, mis tingiks menetluskulude jaotamise teistmoodi, kui vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile, on põhjendatud jätta kostja menetluskulud hagi rahuldamata jäetud, s.o 83,33% (100-16,67) ulatuses hageja kanda TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel.
23.Arvestades, et hageja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata aga kostja apellatsioonkaebus rahuldati, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab põhiasjas tehtud lahendi menetluskulude jaotust, siis ei määra ringkonnakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks (vt RKTKo 13.06.2018, 2158794/42, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul praeguse otsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.