Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.06.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse XX määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Avaldaja (vastustaja): Sihtasutus Põhja-Eesti esindajad Regionaalhaigla (registrikood 90006399, aadress J. Sütiste tee 19, 13419 Tallinn) Asjast puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson (e-post XXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Harju Maakohtu 05.06.2019 määrus jätta muutmata.
2.XX määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.
4.Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Avaldus ja menetluse käik
1.05.06.2019 esitas Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Harju Maakohtule taotluse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja selle jätkamiseks üle 48 tunni kuni 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest XX (puudutatud isik) suhtes.
1(6)
Tsiviilasi nr: 2-19-8545
2.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 03.06.2019, mil tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetuleku tõttu ega ole võimeline oma ravivajadust ise hindama.
3.Psühhiaatri arvamusest nähtuvalt viibib XX SA PERH Psühhiaatriakliinikus esimest korda elus. Patsient toodud Psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabiga, kuna ta oli kodus vägivaldne ja käitunud ebaadekvaatselt - võtnud emalt võtmed ära ning ei lasknud teda kodust välja 3 päeva jooksul. Digiloo andmete järgi viibis patsient Pärnu Psühhiaatriakliinikus 17.05.2019 - 21.05.2019 tahtest olenematul ravil. Statsionaarses epikriisis kirjeldatud paranoiline luul, kuulmismeelepetted. Diagnoosiks pandud F23.3 Äge ja mööduv psühhootiline episood, muu äge domineerivalt luululine psühhootiline häire. Patsient on saanud antipsühhootilist ravi ja oli lubatud koju. Oli soovitatud pöörduda psühhiaatri juurde elukohajärgselt. Puudutatud isik ei läinud Pärnust koju Tallinnasse, vaid teadmata põhjusel Otepääle. Vanemad ei saanud pojaga ühendust, patsient kaotas oma koti, kus olid kõik dokumendid, raha, võtmed ja mobiiltelefon. Vanemad pöördusid politseisse ning politsei leidis patsiendi Otepääl kämpingus puhkamas. Kui vanemad tulid autoga patsiendile järgi, siis ta ei osanud seletada, kus tema kott on või mis temaga juhtus ja miks ta ei läinud otse koju. Koju jõudes patsiendi käitumine siiski püsinud ebaadekvaatsena - kodus kattis ta kõik aknad kardinatega kinni, kõik uksed pani lukku. Emale hakkas rääkima, et teda või ema varsti tapetakse või röövitakse, öösel pole ta maganud, päeva jooksul magas ainult üks tund, pole normaalselt söönud, visuaalselt kõhnemaks läinud. Hakkas vanematele rääkima sellest, et ta on selgeltnägija ning oskab teiste inimeste saatust lugeda. Valvetuppa jõudes avaldas patsient valvearstile, et tal on "närvivapustus" ning ta tunneb, et emaga võib midagi halba juhtuda. Kriitika oma seisundi osas oli puudulik, kontakt patsiendiga oli formaalne ning jäi mulje sümptomite varjamisest. Arvestades eelnevat anamneesi ja patsiendi käesolevat psüühilist seisundit vormistas valvearst dr. C talle tahtest olenematu ravi otsuse 03.06.2019 kell 10:28. Käesolevaks ajaks patsiendi seisund ei ole muutunud. Endiselt arvab, et tema ema elu on ohus. Täpsustavatele küsimustele vastab vastumeelselt, dissimuleerivalt. Ütleb, et ta on hästi usklik inimene (mis ei ole ema andmetel nii), temal on mingisugune eriline side Jumalaga ning ta peab seetõttu olema ebausklik. Oma reisi Otepääle ei oska ta seletada, annab ebamääraseid ning ebaloogilisi seletusi. Lisaks avaldab, et peale kooli läks ta õppima ülikooli pangandust ning paralleelselt hakkas töötama - kauples aktsiaid. Seal teenis ta palju raha ning otsustas minna koos oma naisega Hispaaniasse elama ja siis Pariisi. Patsient väidab, et nad elasid välismaal 2 aastat ja siis kolisid tagasi Eestisse. Ema sõnade järgi mingisugust rahalist võimalust tal elada välismaal ei olnud ning elasid nad kogu aeg selle tüdruksõbraga Tallinnas. Lisaks ütleb patsient sõprade kohta, et ei usalda enam inimesi, ei ole sellist asja nagu sõprus ning on olemas ainult üks siiras tunne - poja armastus ema suhtes.
4.XX-l esineb raske psüühikahäire ägeda psühhootilise seisundi (F23.9) näol, mis vajab psühhoosivastast ja üldrahustavat ravi. Käesoleval ajal püsib ta haiglaravita jäädes ohtlik nii endale kui teistele. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Temal esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist, st ei ole tõenäoline tema tervisliku seisundi oluline paranemine nelja ööpäeva vältel. Eeltoodut arvesse võttes palub avaldaja kohtul XX suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist neljakümne päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut ravi, sh
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-19-8545 antipsühhootilist ja üldrahustava ravi manustamist kuni 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
5.05.06.2019 ärakuulamisel avaldas puudutatud isiku raviarst, et puudutatud isik viibib psühhiaatriakliiniku teist korda, viimati viibis eelmisel kuul Pärnu psühhiaatriakliinikus. Talle soovitati pöörduda Tallinnasse, kuid teadmata põhjustel läks Otepääle, kust ta leiti ja koju viidi. Viibis kodus raskes seisus - magas maksimaalselt 1 h päevas, ei söönud normaalselt. On visuaalselt kõhnemaks jäänud. Tal esineb paranoia ja suurusluulu mõtteid. Haiglaraviga nõus ei ole, ei leia, et on midagi valesti ja tahab koju minna.
6.Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et läks emaga esimest korda elus riidu. Ainus hirm on mure ema pärast. Reedel palus, et ema ei läheks tööle ja ta ei läinud. Esmaspäeval oli mingi eelaimdus, ema lendab pidevalt oma õe juurde. Puudutatud isik palus, et ema tööle ei läheks. Ema ei olnud nõus. Puudutatud isik võttis võtmed ära, et ema ei saaks tööle minna. Ema helistas isale ja ütles, et poeg võttis võtmed ära ja ei lase teda välja. Tuli politsei. Puudutatud isik on terve elu elektrikuna töötanud, vabakutseline arvutispetsialist. Puudutatud isikul on ravimid olemas, aga ta ei võta neid, peamine ravim on sport. Võtab ravimeid kõrgvererõhutõve vastu, kuid viimased 6-7 kuud ei ole ka neid tarvitanud. Kui närvid on korrast ära, siis tõuseb ka vererõhk. Kui kõik on korras, siis ei võta vererõhu ravimeid. Ei näe mõtet kliinikusse jäämisel, tunneb ennast täiesti tervena. See, mis emaga juhtus, oli lihtsalt arusaamatus.
7.Puudutatud isiku esindaja ei vaielnud vastu puudutatud isiku paigutamisele kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras. Maakohtu määrus
8.Harju Maakohus rakendas 05.06.2019 määrusega XX suhtes esialgset õiguskaitset alates 07.06.2019 ning pikendas seda ühtlasi 40 päevani, paigutas XX psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kuni 13.07.2019 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks, kohaldas XX suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Kohtumäärus kuulus viivitamatule täitmisele.
9.Määruse põhjenduste kohaselt võetakse isik PsAS § 11 lg 1 tulenevalt tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi haigla psühhiaatriaosakonnas kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 sätestab, et esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks, samuti esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise taotluse esitab isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Haigla pea- või ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst.
10.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 2) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 sätestab, et esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-19-8545 neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
11.Kohtule esitatud arsti arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ägeda psühhootilise seisundi (F23.9) näol, mis vajab psühhoosivastast ja üldrahustavat ravi. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Puudutatud isik on oma seisundist tingituna ja ravita jäämisel ohtlik oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega nii endale kui ka teda ümbritsevatele. Puudutatud isiku seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tajuma ravivajadust. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut.
12.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ning haiglaravita jätmisel võib puudutatud isik psüühikahäire tõttu ohustada nii enda kui ümbritsevate elu, tervist ning julgeolekut. Seetõttu kohaldab kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutab isiku neljaks päevaks kinnisesse asutusse alates 03.06.2019 kuni 07.06.2019.
13.Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite võtmisest keeldumise osas. Kohus määrab seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sh vajadusel tahtevastase ravimite manustamise.
14.TsMS § 534 lg 5 sätestab, et esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Esialgset õiguskaitset võib kohaldada ka käesoleva seadustiku § 537 lõikes 4 nimetatud eesmärgil ja tähtaja jooksul.
15.Kohus kuulas puudutatud isiku ära. Puudutatud isik oma ravivajadust ei mõista. Puudutatud isiku raviarsti hinnangul on vajalik haiglaravi kestusega kuni 40 päeva. Kohtu hinnangul nähtub vajadus pikemaajaliseks haiglas viibimiseks sellest, et puudutatud isik võib oma psüühilise seisundi tõttu käituda enda ja teiste elu ja tervise suhtes ettearvamatult. Puudutatud isik on oma psüühilise seisundi tõttu olnud kadunud, ta ei võta talle määratud ravimeid, ei maga ega söö piisavalt, mis näitab otsest reaalset ohtu talle endale. Puudutatud isik käitub oma psüühilise seisundi tõttu ümbritsevate (eelkõige oma ema) suhtes ebaadekvaatselt, mis näitab otsest reaalset ohtu teda ümbritsevatele. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline kontrollima oma käitumist. Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus teistkordselt lühikese aja jooksul, mis näitab, et tema seisundi paranemine ja iseseisev toimetulek ei ole ilma pikaajalise haiglas viibimise ja ravita tõenäoline. Seega esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Seetõttu määrab kohus pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Kohus paigutab puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks ehk kuni 13.07.2019 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks.
16.Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ning kohalikku omavalitsust, sest nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isiku psüühikahäire on eeltoodust nähtuvalt toonud kaasa esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldused, mille esinemine ei sõltu nimetatud isikute arvamusest.
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-19-8545
Määruskaebus
17.Puudutatud isiku esindaja esitas tema nimel Harju Maakohtu kohtumäärusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
18.Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isik haige ja rohtu võib võtta ka kodus. Haiglasse sattus arusaamatuse pärast. Arvatakse, et tahab emale halba, kuid tegelikult armastab ema väga ja hoiab nii nagu oskab. Puudutatud isik pole kellelegi ohtlik ja saab oma elukorraldusega väljaspool haiglat suurepäraselt hakkama. Menetluse edasine käik
19.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas vastuse saamiseks avaldajale.
20.Avaldaja leidis vastuses määruskaebusele, et kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused on täidetud. Puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, P23.3 – äge ja mööduv psühhootiline episood, muu äge domineerivalt luululine psühhootiline häire. Tema käitumine oli psühhootilisest sümptomaatikast täielikult hõivatud. Puudutatud isik ohustas eelkõige enda elu ja tervist, peale Pärnu haiglas viibimist läks patsient teadmata põhjusel Otepääle ega vastanud kõnedele. Politsei leidis puudutatud isiku kämpingust, kus ta oli mitu päeva õues ööbinud, söömata, joomata ega osanud seletada, kus on tema kott, mis temaga juhtus ja miks ta koju ei läinud. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika, peale haiglaravi läks ta kaduma ega pöördunud psühhiaatri juurde ambulatoorselt, eitas oma ravivajadust ning keeldus hospitaliseerimisest. Puudutatud isik ei olnud võimeline oma ravivajadust mõistma ega käitumist kontrollima.
21.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
22.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 05.06.2019 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
23.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et tema suhtes ei olnud esialgse õiguskaitse rakendamise eeldused täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nimetatud eeldusi piisava põhjalikkusega kontrollinud, tuginedes seejuures nii raviasutuse psühhiaatri arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus kui ka puudutatud isiku enda ärakuulamisel saadud seletustele.
24.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
25.Määruskaebuse väide, mille kohaselt ei ole puudutatud isik haige, on vastuolus asjas esitatud tõendiga ega lükka ümber selles esitatud andmeid.
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-19-8545
26.Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul esialgse õiguskaitse rakendamiseks esitatud avalduse ajal raske psüühikahäire ägeda psühhootilise seisundi (F23.9) näol, mis vajas üldrahustavat ja psühhoosivastast ravi ning psüühilise seisundi tõttu ei olnud puudutatud isik võimeline oma käitumist adekvaatselt juhtima. Nimetatud arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isikul mh lähiminevikus diagnoositud samuti raske psüühikahäire ägeda ja mööduva psühhootilise episoodi, muu ägeda domineerivalt luululise psühhootilise häire (F23.3) näol ning ta viibis tahtest olenematul ravil psühhiaatrikliinikus 17.05.201921.05.2019.
27.Eelnevast tulenevalt järeldas maakohus õigesti, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ning PsAS § 11 lg 1 p 1 nimetatud eeldus on täidetud.
28.Vastuolus asjas esitatud tõenditega on ka need määruskaebuse väited, et puudutatud isik pole kellelegi ohtlik, sattus haiglasse arusaamatuse pärast ja saab ka ise kodus rohu võtmisega suurepäraselt hakkama.
29.Nii nähtub avaldusele lisatud psühhiaatri arvamusest, et kuigi puudutatud isik sai perioodil 17.05.2019-21.05.2019 antipsühhootilist ravi ja lubati koju, ta koju ei jõudnud ning läks teadmata põhjusel Otepääle, kus kaotas oma asjad ja kontakti vanematega ning leiti vanemate politsei poole pöördumise tagajärjel. Puudutatud isik ei osanud oma käitumist selgitada ning tema ebaadekvaatne käitumine püsis edasi ka kodus, kus lukustas kõik uksed, kattis aknad, ei maganud ega söönud normaalselt ning võttis emalt liikumisvabaduse 3 päevaks, mille tulemusena kutsutud kiirabiga toimetati uuesti psühhiaatrikliinikusse. Psüühilise seisundi tõttu oli puudutatud isiku kriitikavõime kliinikusse sattumisel oma seisundi osas puudulik. Kohtu poolt ärakuulamisel pidas puudutatud isik emaga juhtunut lihtsalt arusaamatuseks ning avaldas, et tal on ravimid olemas, aga ei võta neid ega näe kliinikusse jäämisel mõtet.
30.Eeltoodu alusel on maakohus õigesti asunud seisukohale, et kuna puudutatud isik käitus oma psüühilisest seisundist tulenevalt enda ja teiste elu ning tervise suhtes ebaadekvaatselt, mõistmata oma ravivajadust, näitab see reaalset ohtu iseendale ja teda ümbritsevatele isikutele ning haiglaravita jätmisel jääb puudutatud isiku otsene reaalne ohtlikkus püsima.
31.Seega olid ringkonnakohtu hinnangul puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamisel ja selle pikendamisel täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p 2 ja p 3 nimetatud eeldused.
32.Kuivõrd maakohus kuulas ära ka puudatud isiku enda ning psühhiaatri hinnangul oli esialgse õiguskaitse pikendamine ilmselgelt vajalik, olid täidetud ka eeldused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks TsMS § 534 lg 5 mõttes.
33.Maakohtule ei ole ette heidetav ka menetlusõiguse normide rikkumine, kuna puudutatud isiku perekonnaliikmete ja kohaliku omavalitsuse ärakuulamata jätmist on kohus sisuliselt põhjendanud sellega, et sai esialgse õiguskaitse rakendamise vajalikkust piisavalt hinnata ka esitatud dokumentide põhjal, mis on TsMS § 534 lg 3 kohaselt lubatav.
34.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda.
35.TsMS §-st 543 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots Ulvi Loonurm kohtunik kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.