Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.08.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-9054
Tsiviilasi
OÜ Y hagi XX vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.09.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Y apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant OÜ Y (registrikood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv Iivi Otto Kostja/vastustaja XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tiia E. Tammeleht
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 11.09.2018 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Mõista OÜ-lt Y välja XX kasuks apellatsioonimenetluse kulu 337.50 eurot. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.10.04.2017 esitas hageja töövaidluskomisjonile (edaspidi TVK) kostja vastu avalduse tuvastada töölepingu töötajapoolse erakorralise ülesütlemise tühisus ja lugeda ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. 10.05.2017 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/785/17 jättis TVK avalduse rahuldamata. Hageja esitas 09.06.2017 Harju Maakohtule hagi avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Poolte vahel sõlmiti 01.05.2008 tööleping nr Y 370, mille alusel kostja töötas hageja juures toateenija ametikohal. Kostja töötas kuni 2017.a veebruarikuu lõpuni hotellis Q. Alates 01.03.2017 suunas hageja kostja töötama hotelli W. Kostja saatis hagejale 13.03.2017 e-kirja manusena avalduse, millega ütles töölepingu erakorraliselt üles töölepinguseaduse (TLS) § 91 lõike 2 punkti 1 alusel põhjusel, et tööandja kohtles teda ebaväärikalt ja lubas seda teha ka kaastöötajatel. Kostja heitis ülesütlemisavalduses ette, et otseste juhtide PP ja AA suhtumine temasse oli üleolev ja vaenulik, mis seisnes talle põhjendamatute märkuste tegemises, tema töösoorituste põhjendamatus halvustamises ja ”kummaliste kontrollkäikude tegemises”. Tegemist on töökiusamisega. Kostja möönis, et Q tegevdirektor EE küll lahendas olukorra, suunates kostja töötama teise hotelli, kuid see lahendus alandas teda täiendavalt.
3.Hageja on seisukohal, et avalduses sisalduvad töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjendused ei andnud kostjale alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, samuti on need täielikult tõendamata. Töölepingu punkti 2.3 järgi andsid kostjale tööülesandeid ning kontrollisid nende täitmist vahetult majandusjuht ja maja perenaine. Majaperenaise AA ja vanem-majaperenaise PP kohustuseks oli mh kostja tööd korraldada ja kontrollida, sh juhtida tähelepanu puudustele töös. Kostja pidas tema töö suhtes tehtud kontrolli ja puuduste esinemisel neile tähelepanu juhtimist põhjendamatuks ning reageeris sellele ärritusega. See põhjustas konflikti. Kostja konfliktsust iseloomustavad ka sagedased tülid teiste toateenijatega, mille käigus kostja tõstis oma kolleegide peale häält ning kasutas vulgaarseid väljendeid, kusjuures tihti toimus see hotellikülastajate kuuldeulatuses. Kaastöötajad teavitasid kostja käitumisest PP ja AA. Nii nt esitasid toateenijad NN ja II 2015.a detsembris kostja kohta kirjaliku kaebuse, kuna neil ei olnud kostja jämeda käitumise tõttu võimalik temaga ühel korrusel töötada. Kostjaga 9a koos töötanud TT poolt TVK istungil antud tunnistustest nähtub, et kostjal olid pidevad konfliktid kaastöötajatega. Otsesed juhid olid seetõttu sunnitud korduvalt kostja ümber suunama tööülesandeid täitma hotelli ühelt korruselt teisele. Paraku tekkisid kostjal ikka ja jälle kaastöötajatega konfliktid
sõltumata sellest, millisel korrusel ta tööülesandeid täitis. PP ja AA selgitasid kostjale sellise käitumise sobimatust, kuid kostja süüdistas tülide tekkimises alati kaastöötajaid ega tunnistanud vigu oma käitumises.
4.2017.a jaanuari lõpus pöördus kostja Q tegevdirektor EE poole, kuna talle ei meeldinud PP ja AA poolt töökorralduses tehtud muudatused, mille tulemusena ei olnud kostja enam seotud ühel kindlal korrusel ruumide koristamisega, vaid vastavalt vajadusele koristas ruume hotelli erinevatel korrustel. Kostja väitel olid ümberkorraldused tehtud tema kiusamiseks. EE püüdis tekkinud olukorrale lahendust leida koostöös ametiühingu juhtkonnaga. EE kohtus 2017.a jaanuaris-veebruaris korduvalt kostjaga nii eraldi kui koos PP ja AA-ga, soovides välja selgitada, millised konkreetsed etteheited kostjal nende suhtes on ning kuidas tekkinud konflikti lahendada. Kostja jäi kohtumistel üldsõnaliseks ega ilmutanud konflikti selgitamiseks ja lahendamiseks koostöövalmidust. 28.02.2017 toimunud majandusosakonna (kuhu kuuluvad toateenijad ja majaperenaised) koosolekul luges EE ette kostja pöördumise ning avaldas omapoolsed selgitused ja seisukohad. Kostja avaldas rahulolematust nii eelkirjeldatud tööalase ümberkorraldusega kui sellega, et igahommikustel briifingutel arutatakse töötajate töötulemusi ja -kvaliteeti ning tuuakse välja koristamise puudused. Kujunenud olukorda analüüsides leidis hageja, et kostja süüdistused tema kiusamises ei ole põhjendatud, kuid konflikt on kahjuks olemas. Seetõttu suunas hageja kostja alates 01.03.2017 töötama teise hotelli, et võimaldada kostjal seal jätkata tööd uues keskkonnas uute kaastöötajate ja otseste juhtidega. Alusetu ja põhjendamata on kostja väide nagu oleks selline probleemi lahendus teda alandav ning tema õigusi, huve ja tervist kahjustav. Kostja suunamine teise hotelli oli kooskõlas kostja töölepinguga, sest tema töö tegemise asukohaks ei olnud kokku lepitud mitte Q, vaid hageja ruumid Tallinnas (punkt 2.4). W ́is olid kostja tööülesanded toateenijana samad ning samad olid ka kostja muud töölepingu tingimused. Seega ei ole hageja kostjat ebaväärikalt kohelnud ega ole lubanud seda teha kaastöötajatel, rääkimata kostja töökiusamisest. Kostjal puudus seadusest tulenev alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lõike 2 punkti 1 alusel.
5.Alternatiivselt leidis hageja, et isegi kui kostja süüdistused otseste juhtide suhtes oleksid tõesed, oli kostja poolt töölepingu ülesütlemise ajaks 13.03.2017 konfliktne olukord hageja kui tööandja poolt juba lahendatud kostja suunamisega töötama teise hotelli, kus kostja otsesteks juhtideks olid teised isikud. Kostjal puudus 13.03.2017 seadusest tulenev alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.
6.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja täiendavalt, et on täitnud TLS § 28 lõikest 1 tulenevat lojaalsuskohustust. EE ei ole kostja pöördumisi ignoreerinud, vaid hakkas kostja tõstatatud küsimustega koheselt tegelema. Seoses PP ja AA poolt kostja kapi avamisega viimase juuresolekuta märkis hageja, et koheselt pärast kostja poolt intsidendile tähelepanu juhtimist EE selgitas PP-le ja AA-le sellise teo lubamatust ja tegi hoiatuse. Seoses kostja suunamisega teise hotelli selgitas hageja, et kaalus ka võimalust PP ja AA teise hotelli üleviimiseks, kuid kuna hagejale kuuluvates Tallinnas asuvates teistes hotellides vaba vanem-majaperenaise ja majaperenaise kohta ei olnud, siis ei olnud nende üleviimine töökorralduslikult võimalik. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kui töötaja on töölepingu üles öelnud TLS § 91 lõike 2 punkti 1 alusel, s.o mh põhjusel, et tööandja on kohelnud
teda ebaväärikalt või lubanud seda teha kaastöötajatel, rakendub selle vaidlustamisel jagatud tõendamiskoormus. Võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 8 lõike 2 kohaselt peab tööandja tõendama, et ei ole töötajat ebaväärikalt kohelnud.
8.Tõendamata on väide, et konflikti põhjustas kostja töö üle tehtud kontroll ja tähelepanu juhtimine puudustele. Konflikti põhjuseks oli kostja otseste juhtide PP ja AA üleolev suhtumine kostjasse ja ebaväärikas käitumine kostjaga. Tõendamata on ka väited, et kostja oli konfliktne ja tal olid sagedased tülid teiste toateenijatega ning et otsesed juhid selgitasid talle tema käitumise sobimatust, mispeale kostja väidetavalt süüdistas teisi töötajaid. Kostja on aastast 2008 hageja ettevõttes probleemideta töötanud. Probleemid algasid 2015.a suvest, mil kostja otseseks juhiks sai PP. Hageja pidanuks probleemi käsitlemisel selle asjaoluga arvestama. Tõendamata on väide, et kostja avaldas rahulolematust töötajate töötulemuste ja -kvaliteedi arutelu üle igahommikustel briifingutel. Kostja avaldas rahulolematust selle üle, kuidas tema suhtes kontrolli teostati, sh millisel ebaväärikal viisil tema tööd kritiseeriti ja tema töös puudusi otsiti, mitte arutelude kui selliste üle. Tõele ei vasta ka väide, et EE kohtus probleemi lahendamise eesmärgil kostjaga 2017.a jaanuaris. Hoolimata kostja mitmest pöördumisest EE poole ignoreeris hageja probleemi olemasolu. Hageja hakkas kostja tõstatatud töökiusamisele tähelepanu pöörama alles pärast teiste töötajate ja ametiühingu sekkumist 16.02.2017 ning seda hoolimata sellest, et kostja oli hageja tähelepanu probleemile juhtinud juba 26.01.2017.
9.Alates 01.03.2017 jäi kostja haiguslehele tööandjast tuleneval põhjusel. Töötajale on pikka aega kestnud töökiusamise tõttu tekkinud tõsised tervisehäired, mistõttu ei saanud ta töötamist jätkata hageja juures ega mujal.
10.Kostja on hageja juures töötades täitnud kohusetundlikult nii töölepingut kui TLS-ist tulenevaid kohustusi, sh hoolsuskohustust ja TLS § 15 lõike 2 punktist 7 tulenevat teavitamiskohustust. Hageja kohtles kostjat ebaväärikalt, viies kostja tema arvamusega mõistlikult arvestamata ning arvestamata ka konflikti asjaoludega üle teise hotelli. Hageja lubas kostjat ebaväärikalt kohelda kaastöötajatel ehk hotelli perenaistel. Hageja tunnistas probleemi olemasolu, sh AA oskamatust kolleegidega suhelda, kuid lahendas probleemi kostjat alandaval viisil, s.o kostja kõrvaldamisega tema seniselt töökohalt. Hageja oleks saanud töökiusamise lõpetada kostjat vähem traumeerival viisil, nt arutades võimalikke lahendusi kostjaga, andes talle võimaluse teha ettepanekuid jne, kuid ei teinud seda, rikkudes sellega oluliselt hea usu põhimõttest tulenevat ja TLS § 28 lõikes 1 sätestatud tööandja lojaalsuskohustust. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal küllaldane alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lõike 2 punkti 1 järgi. Esimese astme kohtu otsus
11.11.09.2018 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulu 1327.50 eurot.
12.Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja mh tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõiget 1 selgitanud 11.08.2017 määruses. Kohtule esitatud dokumentaalsest tõendist nähtub, et poolte vahel on 01.05.2008 sõlmitud tööleping, mille kohaselt asus kostja hageja juures tööle toateenija ametikohale. Lepingu punkti 2.4 kohaselt on töö tegemise asukohaks tööandja tööruumid Tallinnas (TVK t lk 37-38). Vaidlust ei ole, et kostja on edastanud hagejale 13.03.2017 avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Avalduse
kohaselt ei pea kostja võimalikuks jätkata töötamist sellise tööandja juures, kes lahendab töökiusamise viisil, mis kahjustab kiusatava õigusi, huve ja tervist. Kostja luges töösuhte viimaseks päevaks 14.03.2017 (TVK t lk 42). Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjal oli alus öelda tööleping erakorraliselt üles.
13.Kohus viitas TLS § 85 lõikele 3, § 91 lõike 2 punktile 1 ja § 95 lõike 2 teisele lausele. Kostja tugines VõrdKS § 8 lõikele 2. Kohus vastava seisukohaga ei nõustunud, kuna VõrdKS § 8 lõikest 2 tulenev tõendamiskoormus kohaldub juhul, kui tegemist on diskrimineerimisvaidlusega. Antud juhul sellist vaidlust poolte vahel ei ole ning sellele ei ole kostja ka töölepingu erakorralises ülesütlemisavalduses tuginenud.
14.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-111-14 punktis 14 selgitanud, et töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks on TLS § 87 järgi mõjuva põhjuse olemasolu. Kolleegium leidis, et TLS § 91 lõike 1 järgi on töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huve kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks. Võimatuse all tuleb mõista mitte ainult füüsilist võimatust, vaid ka sellist erakorralist olukorda, kus töötajalt ei saa mõistlikult oodata tööülesannete täitmist.
15.Kostja poolt hagejale edastatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kohaselt on tööandja kohelnud töötajat ebaväärikalt ja lubanud seda teha ka kaastöötajatel (TVK t lk 44). Töölepingu punkti 2.3 kohaselt annab tööülesandeid ja nende täitmist kontrollib vahetult majandusjuht ja maja perenaine (TVK t lk 37). Vaidlust ei ole, et kostjale andis tööülesandeid ja kontrollis nende täitmist AA, kes oli maja perenaine ning PP, kes oli vanemperenaine.
16.Tunnistaja EE ütluste kohaselt pöördus kostja 2017.a jaanuaris hageja poole ning rääkis oma nägemusest, kuidas korraldatakse majapidamisosakonnas tööd. Kostja töökiusamisest spetsiifiliselt sel vestlusel ei rääkinud, aga kogu vestluse jooksul oli läbiv viide olemas, mis vihjas töökiusamisele (t lk 99). Seega tuleneb tunnistaja ütlustest, et erimeelsused töötajate vahel olid juba eksisteerinud pikemat aega ning need vajasid tööandjapoolset sekkumist.
17.Tunnistaja PP ütluste kohaselt oli kostjal suureks probleemiks suhtumine oma töökaaslastesse. Tunnistaja sai kaebusi teistelt toateenijatelt, et kostja karjus nende peale, segas tööd ja kontrollis nende tube (t lk 115). Kohus leidis, et antud juhul ei ole kohtu ette toodud selliseid asjaolusid, mis kinnitaksid nimetatud tunnistaja ütlusi. Vastupidi, kohtule esitatud tõenditest nähtub, et AA on kostjat survestanud ning mitmed teised töötajad on avaldanud kostjale toetust (t lk 61-62, TVK t lk 25-28).
18.Tunnistaja AA ütluste kohaselt ei tehtud kostja suhtes erilist kontrolli, vaid teda kontrolliti samuti nagu teisi toateenijaid. Kuni 2017.a jaanuarini oli kostja suhtumine kontrollidesse täiesti normaalne – kui tehti märkusi, siis kuulas rahulikult ära, väga tihti ei reageerinud, mingit konflikti ei tekkinud. Peale seda kui 2017.a jaanuaris otsustati korrustel teha muudatus, s.o muudeti perenaisi, tekkisid konfliktid (t lk 117).
19.Kohus arvestas antud juhtumil ka asjaoluga, et istungil tunnistajatena ülekuulatud PP ja AA olid ise konfliktiosalised. Seega ei ole kohtu arvates eluliselt usutav, et kostja, kes on hageja juures töötanud alates 01.05.2008 ja kel ei olnud varasemalt probleeme töödistsipliini ega kolleegidega suhtlemisel, on alates 2017.a konfliktne oma
kaastöötajatega. Seda enam, et kohtule esitatud 16.02.2017 EMSA Q osakonna ametiühingu liikmete ja Q töötajate pöördumises EE-le ja LL-le on kostja kaastöötajad palunud viivitamatut sekkumist seoses väidetava kostja tagakiusamisega osakonnajuhi ja vahetuse vanema poolt (t lk 61-62).
20.Kohus viitas TLS § 28 lõikele 1 ja lõike 2 punktile 11. Kostja 30.01.2017 avaldusest nähtub, et vanemmajaperenaine PP ja majaperenaine AA on 27.01.2017 vaadanud läbi riietusruumis kostja riidekapi (TVK t lk 24). EE 10.03.2017 e-kirjast LLl-e nähtub, et vahetuse vanem AA vajab juhendamist seadusandluse teemadel ja järele aitamist suhtlemises kolleegidega (TVK t lk 29). Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et kuivõrd hageja ei vaidle vastu asjaolule, et AA ja PP on avanud riietusruumis kostja isikliku suletava kapi ja tutvunud selle sisuga kostja juuresolekuta, on see käsitletav kostja privaatsuse rikkumisena hageja poolt. Asjaolu, et majaperenaine AA ei teadnud, et eelpool viidatud toimingu juures oleks pidanud viibima ka kostja, ei ole tema teguviisi vabandav.
21.Hageja on esitanud 28.03.2017 KK poolt hagejale edastatud e-kirja, mille kohaselt on kõik uued töötajad sattunud kostjaga konflikti ning kostja on tekitanud oma ebaviisaka käitumisega väga negatiivse õhkkonna (TVK t lk 45). Osundatud e-kiri ei saa olla aluseks tõendamaks kostja käitumist töölepingu kehtivuse ajal, kuna see on koostatud peale kostja erakorralist töölepingu ülesütlemise avaldust (TVK t lk 42, 43). Tõendeid selle kohta, et hageja oleks pöördunud töökeskkonna voliniku poole koheselt peale seda, kui kostja juhtis hageja tähelepanu n-ö töökiusamisele, kohtule esitatud ei ole.
22.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-111-14 punktis 16 leidnud, et kui töötaja ütleb töölepingu üles erakorraliselt, st ettenägematu asjaolu tõttu, mis annab poolte huve kaaludes aluse eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks, ei ole töötajal kohustust töölepingu ülesütlemisest ette teatada ning ta võib töölt lahkuda ette teatamata.
23.Hageja on hagis leidnud, et kuivõrd töölepingu ülesütlemise ajaks oli konfliktne olukord tööandja poolt juba lahendatud kostja suunamisega töötama teise hotelli, siis puudus kostjal seadusest tulenev alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lõike 2 punkti 1 alusel. Kohtu ette toodud asjaolude kohaselt on LL 06.03.2017 ekirjas EE-le palunud selgitusi seoses olukorraga, mis tekkis kostja ümber. Samuti on osundatud e-kirjas viidatud, et kostja üleviimist ei saa käsitleda probleemi lahendamisena (TVK t lk 29-30). Kohus leidis, et kostja üleviimine teise hagejale kuuluvasse hotelli ei ole käsitletav erimeelsuste objektiivse lahendusena, kuivõrd kostjat koheldi teiste töötajate poolt alandavalt. Seda enam, et kostja ise ei olnud rahul sellise lahendusega ja sellest tulenevalt tundis ennast täiendavalt alandatuna. Samuti ei võtnud hageja arvesse kostjat toetavate kolleegide arvamust ega võimaldanud kostjal endal välja pakkuda lahendusi. See ei ole kooskõlas kostja huvidega ega hea usu põhimõttega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lõige 1).
24.Arvestades tekkinud olukorda, kus kostja tundis ennast tagakiusatuna osakonna juhi ning vahetuse vanema poolt ja mis päädis kostja vastumeelse üleviimisega teise hotelli, ei saa eeldada, et kostja oleks järginud töölepingu ülesütlemisel TLS § 98 lõikes 1 sätestatud tähtaega. Seega leidis kohus, et kostja on põhjendatult öelnud 13.03.2017 hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles.
25.Kõige eeltoodu alusel asus kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi põhjendatud ei ole ning rahuldamisele ei kuulu. Otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja tõendid hagi läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
26.Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 jäid menetluskulud hageja kanda.
27.Kostja palus hagejalt välja mõista õigusabikulu kokku 1327.50 eurot. Hageja kostja õigusabikuludele vastu ei vaielnud. Kostja lepingulise esindaja tunnitasumäär 90 eurot (millele hageja vastu ei vaielnud) on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (lahendid nr 32-1-115-14, punkt 14, ja nr 3-3-1-82-14). Kostja esindaja õigusabikulu kogusummas 1327.50 eurot on arvestades eelnevat menetlust TVK-s ja hagimenetluses, tsiviilasja keerukust, menetlusosaliste esitatud menetlusdokumente ning asjaolu, et antud vaidluses on toimunud kolm kohtuistungit (07.11.2017, 15.02.2018 ja 05.06.2018) ja kuulatud üle kolm tunnistajat, põhjendatud. Apellatsioonkaebus
28.11.10.2018 kaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
29.Kohus jagas ebaõigesti tõendamiskoormuse, jättes tähelepanuta TLS § 85 lõike 3 ja § 114 ning TsMS § 230 lõike 1 esimese lause lõpuosa. Viidatud sätetest tuleneb, et töölepingu erakorralise ülesütlemise seaduslikkuse üle toimuvas vaidluses lasub töötajal kohustus tõendada, et tema poolt töölepingu ülesütlemine oli erakorraline. Kostja ülesütlemisavalduse põhjendused ei andnud alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ja kostja ei ole vastupidist tõendanud. Üllatav ja väär on kohtu väide, et ta selgitas pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust 11.08.2017 määruses. Viidatud määruses on kohus üksnes tsiteerinud menetlusõiguse norme, sh TsMS § 230, kuid ei ole teatanud tõendamiskoormuse ümberpöördumisest kostja kasuks. Seega on kohus otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 436 lõiget 1 ja § 351. Kostja ei ole tõendanud, et tema vahetud juhid PP ja AA oleksid teinud kostjale põhjendamatuid märkusi ja/või oleksid tema töösooritusi põhjendamatult kritiseerinud ja/või oleks korraldanud “kummalisi kontrollkäike“. Samuti ei ole kostja tõendanud väidetava töökiusamise muid väidetavaid episoode.
30.Kohus on jätnud tähelepanuta rea hageja esitatud faktiväiteid ning tõendeid, mis kinnitavad kostja konfliktsust. Mh on kohus jätnud tähelepanuta NN ja II 06.12.2015 kostja kohta esitatud kirjaliku kaebuse, kostjaga 9a koos töötanud majaperenaise TT TVK istungil antud ütlused ning LL kirjaliku selgituse selle kohta, et kostja karjus tema peale, kusjuures tegi seda pikema aja vältel ning ka hotelli külastajate juuresolekul. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks ta viidatud tõenditega ei arvesta. Mh jättis kohus tähelepanuta, et hagivastuses on kostja LL-ga 12.12.2016 aset leidnud intsidenti kirjeldades võtnud omaks, et ta kõneles ärritunud toonil.
31.Kohus on ebaõigesti hinnanud PP ja AA tunnistajana vande all antud ütlusi. Eeldades nimetatud isikute ütluste ebausaldusväärsust põhjusel, et nad olid ise konfliktiosalised, on kohus rikkunud TsMS § 232 lõiget 1. Kohus on ka ebaõigesti leidnud, nagu ei oleks esile toodud selliseid asjaolusid, mis kinnitaksid tunnistajate ütlusi selle kohta, et kostjal oli suureks probleemiks suhtumine töökaaslastesse ja et PP sai kaebusi teistelt toateenijatelt, et kostja karjus nende peale, segas tööd ja kontrollis tube. Samuti on
kohus ebaõigesti leidnud nagu ei oleks eluliselt usutav, et pikka aega hageja juures töötanud kostja, kel varasemalt ei olevat olnud probleeme töödistsipliini ega kolleegidega suhtlemisel, on alates 2017.a konfliktne kaastöötajatega. Hageja on eelnevalt osundanud reale tõenditele, millega on nimetatud asjaolud tõendatud.
32.Kohus on ebaõigesti hinnanud Q töökeskkonnavoliniku KK 28.03.2017 e-kirja, leides, nagu ei saaks see olla aluseks tõendamaks kostja käitumist töölepingu kehtivuse ajal. Kohus on jätnud tähelepanuta TsMS § 229 lõiked 1 ja 2, samuti § 272 lõike 2, millest tulenevalt on töökeskkonnavoliniku kõnealune e-kiri dokumentaalseks tõendiks. Nimetatud kirjast nähtub, et kostja oli töösuhetes konfliktne. Otsusest jääb arusaamatuks, kuidas muudab kõnealuse e-kirja koostamise kuupäev selle e-kirja sisu tõendina ebausaldusväärseks. Ka on kohus vääralt leidnud, nagu ei oleks hageja töökeskkonnavoliniku poole varem pöördunud. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja on töökeskkonnavoliniku koheselt kaasanud kostjaga seonduva konflikti lahendamisesse, milline asjaolu on tõendatud tunnistaja EE ütlustega ning EE ja LL vahel 06.–07.03.2017 peetud e-kirjavahetusega.
33.Kohus on alusetult ja menetlusõiguse normide rikkumisega omistanud teistest tõenditest suuremat tõenduslikku jõudu mõnede Q-l töötajate, sh kostja enda, allkirjastatud 16.02.2017 kirjalikule pöördumisele, leides, nagu ei oleks tunnistajate PP ja AA ütlused selle pöördumise tõttu eluliselt usutavad. Kohus on nimetatud tõendi hindamisel jätnud tähelepanuta, et tegelikult ei olnud pöördumise algatajateks ja teksti koostajateks mitte kostja kaastöötajad, vaid kostja koos ametiühinguga ning kaastöötajatelt käis allkirju korjamas kostja ise, kusjuures pöördumisele on alla kirjutanud ainult mõned töötajad, sh kostja. Nimetatud asjaolusid on kostja ise kinnitanud hagivastuses.
34.Samuti on kohus omistanud liigset tähtsust PP ja AA poolt kostja riidekapi tema juuresolekuta läbivaatamise faktile ja jätnud täielikult tähelepanuta, et EE reageeris toimunule sellest teadasaamisel koheselt, juhtides PP ja AA tähelepanu sellise tegevuse lubamatusele ning tegi selle eest neile hoiatuse. Nimetatud asjaolud on tõendatud tunnistaja EE ütlustega. Selle tulemusena on kohus asunud ka väärale seisukohale, nagu oleks hageja kostja privaatsust rikkunud. Samuti on kohus valesti kohaldanud TLS § 28 lõiget 1 ja lõike 2 punkti 11.
35.Tõenditest ning faktilistest asjaoludest nähtub, et praegusel juhul ei esinenud TLS § 91 lõike 1 mõistes mõjuvat põhjust, st sellist ettenägematut asjaolu, mille tõttu ei saanuks kostjalt mõistlikult oodata oma tööülesannete täitmist. Isegi kui kostja süüdistused tema otseste juhtide väidetavast kiusamisest olnuksid tõesed, siis töölepingu ülesütlemise ajaks oli hageja konfliktse olukorra juba lahendanud kostja suunamisega töötama hageja teise hotelli. 13.03.2017 puudus kostjal seadusest tulenev alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lõike 2 punkti 1 alusel. Kohtu vastupidised seisukohad ei tugine tõendite ja esile toodud faktide igakülgsel ja objektiivsel hindamisel.
36.Kohus on jätnud tähelepanuta ka hageja alternatiivse väite, et kostja ei täitnud TLS § 15 lõike 2 punktist 7 tulenevat teavitamiskohustust. Kostja väitis menetluses, et hageja pidi väidetavast töökiusamisest saama teada 26.01.2017, kui kostja pöördus Q tegevjuhi EE poole. Samas nähtub ülesütlemisavaldusest ning kostja TVK-s ja kohtumenetluses esitatud menetlusdokumentidest, et väidetavalt tajus ta töökiusamist
juba 2015.a lõpust. Seega teavitas kostja tööandjat väidetavast töökiusamisest alles enam kui aasta möödudes ega täitnud TLS § 15 lõike 2 punktist 7 tulenevat teavitamiskohustust.
37.Alusetu ning sisuliselt põhjendamata on kohtu üldsõnaline seisukoht, nagu ei oleks üleviimine teise hotelli käsitletav erimeelsuste objektiivse lahendusena ning nagu ei oleks see kooskõlas kostja huvide ja hea usu põhimõttega. Kohus on VÕS § 6 lõiget 1 ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud. Pooled ei ole esile toonud ega kohus tuvastanud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, nagu oleks hageja teostanud oma õigusi seadusevastasel viisil või et hageja eesmärgiks olnuks kostjale kahju tekitamine. Seoses kostja väidetega tema „maha võtmisest korruse perenaise seisusest“ on kohus jätnud tähelepanuta, et kostja on juba TVK-le 27.04.2017 esitatud vastuses omaks võtnud, et Q ́is ei ole korruse perenaise ega korruse vanema ametikohta ning kohtumenetluses kostja enam sellele väitele ei tuginenud. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja suunamine alates 01.03.2017 töötama hagejale kuuluvasse teise hotelli oli kooskõlas kostja töölepinguga ning kostja tööülesanded toateenijana olid ka teises hotellis samad, nagu olid samad muud töölepingu tingimused ning vastupidist ei ole väitnud ega tõendanud ka kostja. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et kostja esitatud ülesütlemisavaldusest nähtub, et kostja olnuks rahul üksnes sellega, kui hageja oleks teise hotelli suunanud tööle mitte kostja, vaid PP ja AA. Ka kogu menetluse kestel TVK-s ja maakohtus ei ole kostja osundanud ühelegi muule lahendusele, mis oleks teda rahuldanud. Samas on tunnistaja EE ütlustega tõendatud, et hageja kaalus võimalust PP ja AA teise hotelli üleviimiseks, kuid kuna hagejale kuuluvates Tallinnas asuvates teistes hotellides vaba vanemmajaperenaise ja majaperenaise kohta ei olnud, siis ei olnud nende teise hotelli üleviimine ainuüksi töökorralduslikult võimalik. Kostja ei ole neid asjaolusid vaidlustanud ega vastupidist tõendanud. Seega on alusetu ja arusaamatu kohtu etteheide, nagu ei oleks hageja arvesse võtnud kostjat toetavate kolleegide arvamust ega võimaldanud kostjal endal välja pakkuda lahendusi. Eeltoodust tulenevalt ei saanud teise hotelli tööle suunamine olla kostjale kuidagi alandav ning tema õigusi ja huve ning tervist kahjustav. Hageja lahendas erimeelsused objektiivselt, kooskõlas kostja huvidega ning hea usu põhimõttega. Alusetud ja tõendamata on kostja väited, nagu oleks ta jäänud alates 01.03.2017 haiguslehele tööandjast tuleneval põhjusel ja nagu oleks kostjal tekkinud tõsised tervisehäired väidetava töökiusamise ja selle lahendamise meetodi tõttu. Vastustaja seisukoht
38.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
39.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alused puuduvad. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt olulisi menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Maakohtu otsus jääb muutmata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda. Ringkonnakohus määrab kindlaks vastustajale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse.
40.Järgnevalt vastab ringkonnakohus kaebusele. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus selgitas 11.08.2017 määruses ja otsuse põhjenduste punktis 5 ebaõigesti poolte tõendamiskoormust. Kohus viitas mõlemal juhul TsMS § 230 lõikes 1
sätestatud üldisele tõendamiskoormusele, mille järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama oma väiteid. Käesolevas asjas on kohtu menetluses tööandja hagi töötaja vastu viimase poolt 10.03.2017 avaldusega teostatud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Hagejana on tööandja seisukohal, et töötaja poolt lepingu ülesütlemise alusena esile toodud asjaolusid ei esinenud. Töötaja jääb avalduses esiletoodud põhjenduste juurde. Seega tuli kummalgi poolel tõendada oma väiteid. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt mõistsid pooled töövaidluskomisjonis ja maakohtus oma tõendamiskoormust adekvaatselt – hageja esitas tõendeid selle kohta, et töötaja avalduses esiletoodud asjaolusid tegelikult ei esinenud, kostja aga selle kohta, et tema avalduses esiletoodud asjaolud esinesid. Maakohus tuvastas kogutud tõendite kogumi alusel, et kostja suutis tõendada ülesütlemise alusena avalduses esiletoodud eluliste asjaolude esinemise. Sellega lükkas kostja ka ümber TLS § 85 lõikes 3 sätestatud eelduse ülesütlemise korralisuse kohta.
41.Maakohus tuvastas, et tõendamist leidis kostjal töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks mõjuv põhjus – 2017.aasta alguseks oli tekkinud töökohal konfliktne olukord alates 01.05.2008 toateenijana töötanud kostja ja tema vahetute ülemuste PP ja AA vahel, kes vastavalt nende ütlustele töötasid vastavalt vanemperenaisena ja maja perenaisena; tööandja lahendas konfliktse olukorra töötaja jaoks ebaobjektiivselt ja alandavalt, viies ta üle samale tööle sama tööandja teise hotelli. Maakohus jõudis järeldusele, et tuvastamist leidnud elulises olukorras ei saanud kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve kaaludes töötajalt mõistlikult nõuda, et ta jätkaks töötamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kolleegium nõustub maakohtuga ja leiab, et kohtu järeldused on loogilised ning kohtu siseveendumus on kooskõlas hinnatud tõenditega tõendamist leidnud asjaoludega.
42.Ringkonnakohus ei saa nõustuda apellandi etteheidetega maakohtu poolt teostatud tõendite hindamise kohta ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt TsMS § 232 lõigete 1 ja 2 rikkumist. Nimetatud sätete kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, seejuures ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole leppinud kokku teisiti. Käesolevas asjas selliste kokkulepete olemasolu esile ei toodud.
43.Apellant heidab maakohtule ette järgmiste tõendite alusetut tähelepanuta jätmist: NN ja II 06.12.2015 kaebus (t lk 9; tõlge lk 8), TT töövaidluskomisjoni istungil antud ütlused (tvk t lk 8), LL kirjalik selgitus (t lk 57-58, tõlge lk 58 pöördel). Kolleegium apellandiga ei nõustu. Maakohus märkis otsuses, et käsitlemata väited ja tõendid asja lahendamisel tähtsust ei oma. Seega analüüsis maakohus ka nimetatud tõendeid, kuid ei esitanud otsuses oma mõttekäiku, miks konkreetsed tõendid asja lahendamisel tähtsust ei oma. Kolleegium on seisukohal, et tegemist on TsMS § 442 lõike 8 rikkumisega, kuid mitte olulise rikkumisega. Kolleegium, tutvunud käsitlemata tõenditega, on seisukohal, et nende tõendite käsitlemine ei oleks saanud viia teistsuguse otsustuse tegemiseni maakohtu poolt. Kostja kahe kaastöötaja kaebus pärineb aastast 2015 ega tõenda elulist olukorda ajal, mil tekkinud konfliktid andsid kostjale aluse avalduse esitamiseks 14.03.2017. PP ja AA ütlustest ei selgu, millisest ajaperioodist nad seoses kostja ja teiste toateenijate vaheliste probleemidega ütlusi andsid, kuid AA ütlustest nähtub selgelt, et kuni 2017.a jaanuarini olid tal kostjaga suhted head ja kostja kuulas rahulikult ära talle tehtud märkused. Töövaidluskomisjoni istungil ütlusi (dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lõike 1 mõttes) andnud kostja
kolleegid DD ja NN kirjeldasid kostjat kui rahulikku ja heasoovlikku inimest, kes probleemide korral palus vabandust. TT, kes töötas kostjaga koos 9 aastat, ütlustest töövaidluskomisjoni istungil selgub, et tema sai kostjaga seotud konfliktist teada alles töötajate 16.02.2017 ühispöördumisest hotelli tegevjuhile EE-le ja EMSA-le (tvk t lk 25-26) ja et ebatsensuursete sõnadega kaastöötaja LL sõimamisest kostja poolt 12.12.2016 rääkis talle PP. LL 17.04.2017 selgitust tööandjale tuleb analüüsida koos tema 17.12.2016 kirjaga (tvk t lk 22; tõlge lk 23) ning arvestada, et seletus tööandjale oli antud olukorras, kus kostja oli juba töölt lahkunud, kuid LL jätkas sama tööandja juures töötamist. 17.12.2016 kiri oli aga kirjutatud vahetult peale intsidenti ja sellest nähtub, et LL oli vabandanud kostja ees ja leidis, et sellega on konflikt täielikult lahendatud ning koostöö kostjaga võimalik.
44.Apellant heidab maakohtule ette järgmiste tõendite ebaõiget hindamist: PP ja AA ütlused (t lk 115-116, 117-118), KK 28.03.2017 e-kiri (tvk t lk 45) ja töötajate 16.02.2017 kirjalik pöördumine (tvk t lk 25-26). Tsiviilasja materjalid ei anna alust apellandi seisukohale. Hageja on toonud esile, et kostja viidi teise hotelli tööle üle seoses sellega, et ta ei nõustunud 2017.a jaanuaris PP ja AA poolt tehtud ümberkorraldustega töös, mille tulemusena ei olnud kostja enam seotud ühel kindlal korrusel ruumide koristamisega, vaid pidi koristama ruume vastavalt vajadusele hotelli erinevatel korrustel. Samuti tõi hageja esile, et ümberkorraldamine oli seotud kostja konfliktsusega kolleegidega ja otseste juhtide rahulolematusega kostja töö kvaliteediga ning kuna kostja pidas töö ümberkorraldamist tema kiusamiseks ja konflikt oli olemas, otsustas tööandja kostja üle viia töötama teise hotelli. Eelnevalt nõustus kolleegium maakohtuga, et hageja väited kostja pikaajalise ja pideva konfliktsuse kohta tõendamist ei leidnud. Ka ei saa kohtule esitatud tõendite alusel tuvastada kostja töö halba kvaliteeti. Hotelli tegevjuhi EE ütluste (t lk 99-102) kohaselt kontrolliti toateenijaid pisteliselt ja oli kindel kontrollitavate tubade arv, mis oli aluseks ka tulemustasu arvestamisel. Samuti selgitas tunnistaja, et tema teave kostja töötulemuste kohta pärines PP-lt. PP tõi ütlustes (t lk 115-116) välja, et kostja kasutas valesid töövõtteid, organiseeris päeva valesti, ei kasutanud õigeid vahendeid. AA selgitas ütlustes (t lk 117-118) üldiselt toateenijate kontrolli ja neile tagasiside andmise korraldust, kuid konkreetseid puudusi töö kvaliteedis, mis oleksid võinud anda tööandjale alusel kostja töö ümberkorraldamiseks, tunnistaja esile ei toonud. Kohtule ei esitatud kontrolllehti kostja töökorralduse muutmisele eelnevast ajast. Ainus esitatud kontrollleht oli täidetud 25.02.2017, seega ajal, mil toimus juba konflikti lahendamine EMSA ja tööandja tasemel. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, et kostja igapäevatöö ümberkorraldamine (korruse perenaisest n-ö tavaliseks toateenijaks) oleks olnud põhjendatud. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, et konkreetses hotellis ei ole tööandja tasemel kinnitatud iseseisva ametikohana korruse perenaise ametikohta. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et faktiliselt siiski eristusid teistest toateenijatest n-ö korruse perenaised, keda oli igal korrusel 2 ja kellel oli koristada konkreetse korruse toad ja kes tegi suurpuhastust ning et kostjal võeti korrus käest ära (vt TT ja DD ütlused töövaidluskomisjoni istungil). Korruse perenaiste faktilist olemasolu tõendab ka foto korruste perenaiste tubade nimekirjast (tvk t lk 10). Töökonfliktis vahetult osalenud isikute ütluste hindamisel konkreetse elulise olukorra arvestamine ja seetõttu konfliktis osalenud vahetute ülemuste ütlustele kui tõenditele suhteliselt nõrgema positsiooni andmine võrreldes erapooletumatest allikatest pärinevate tõenditega oli maakohtu poolt asjakohane. Konfliktis vahetult osalenud isikutest tulenevad tõendid ei ole tavapäraselt nii objektiivsed kui sõltumatutest allikatest pärinevad tõendid. Töökeskkonnavoliniku KK (endine K) ekiri sisaldab tema subjektiivset hinnangut selle kohta, et töötaja oli halb ja tema ülemused head, kuid ei sisalda ühtki objektiivset asjaolu (nt kuupäevi vmt), mis aitaks
kohtul tuvastada tegelikult toimunud elulisi sündmusi, mis oleksid saanud olla kirjas antud hinnangute põhjuseks. Asjaolu, et kostja ise oli ühispöördumise üheks algatajaks, ei anna alust seda dokumenti tõendina mitte arvestada. Dokumendile kirjutas alla lisaks kostjale 12 töötajat. Asjaolu, et ka tööandja sai juba allkirjade kogumise ajal aru, et tegemist on olulise dokumendiga, on tõendatud ühe allkirjastaja DD kirjaliku seletusega töövaidluskomisjonile, milles isik kirjeldab, kuidas AA survestas 13.-14.02.2017 toateenijaid pöördumisele mitte allkirja andma (tvk t lk 28; tõlge lk 27).
45.Kohtumenetluses tõi kostja teda alandanud tööandja poolse teona esile ka 27.01.2017 PP ja AA poolt teostatud kostja isikliku suletava kapi ülevaatuse, mis toimus kostja nõusolekuta ja kohalolekuta. Puudub vaidlus, et selline töötaja privaatsuse rikkumine toimus. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tööandja sellist tegevust ei õigusta ega muuda selle tagajärgi kostja jaoks kergemaks/mõistetavamaks asjaolu, et ülevaatuse teostajad ei teadnud teo lubamatusest ega asjaolu, et tööandja neid hiljem selle eest kirjaliku noomitusega karistas. Tsiviilasja materjalidest ei selgu mistahes objektiivset põhjust, miks kostja vahetud ülemused sellist kontrolli üldse vajalikuks pidasid. Hotelli tegevjuhi ütluste kohaselt olid PP ja AA selgitanud talle, et kostja küsis nende arvates kummikindaid „erinevate põhjendustega liiga tihti“ (t lk 100). Selline põhjendus töötaja lukustatud kapi, mis sisaldab tema isiklikke asju, sisuga tutvumiseks tööandja poolt annab kohtu jaoks kostja väidetele tema kiusamise ja alandava kohtlemise kohta täiendava elulise usutavuse. Maakohus pööras töötaja teadmata 27.01.2017 tema kasutuses olnud kapi avamisele tööandja poolt asjakohast tähelepanu.
46.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Vastustaja kulu moodustab lepingulise esindaja tasu kokku 337.50 eurot 3h 45min töö eest (kaebusega tutvumine, vastuse koostamine) tunnitasuga 90 eurot tund. Kolleegium on seisukohal, et esindaja tehtud toimingud olid apellatsiooniastmes vajalikud ja esindaja tasu suurus vastab vandeadvokaadiks mitteoleva esindaja tavalise tunnitasule Eesti õigusabiturul. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.