XX hagi YY ja CC vastu kinnisasja valduse vabastamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.02.2019.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
840 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Andres Past Kostja 1 (apellatsioonimenetluses apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Kostja 2 (apellatsioonimenetluses ei osale): CC (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Triin Kivimaa
Kohtuistungi toimumise aeg
06.08.2019.a
Istungil osalenud isikud
Kostja 1 tehinguline esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Aleksei Ratnikov, kostja 1 YY, hageja tehinguline esindaja vandeadvokaat Andres Past.
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 11.02.2019.a otsus jätta muutmata.
3.Jätta rahuldamata YY taotlus enda vande all ülekuulamiseks.
4.Jätta apellatsioonimenetluse kulud YY kanda.
1(8)
Tsiviilasi nr 2-17-17908
5.Lisaks maakohtu poolt välja mõistetud menetluskuludele mõista YY-lt XX kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu summas 830,88 eurot.
6.Välja mõista YY-lt riigi tuludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv summas 175 eurot. Käesolevas punktis nimetatud rahaline kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul riigilõivu tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates. Tasumisega viivitamise korral tuleb maksta viivist võlgu olevalt summalt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas Harju Maakohtusse kostja 1 ja kostja 2 vastu hagi kinnisasja valduse vabastamise nõudes. Hageja palus kohustada kostjaid andma kinnisasja, asukohaga TTT (Tallinn, registriosa nr XXXXXXX) eluruumi osa nr 2 (edaspidi eluruum) valdus üle hagejale 14 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest ja valduse üleandmise kohustuse vabatahtlikult täitmata jätmise korral tõsta kostjad välja. Hagiavalduse kohaselt kuulus eluruum hagejale, EE-le ja LL-le. 03.09.2012.a sõlmisid hageja ja kostja 1 tähtajalise üürilepingu. Eluruum anti kostja 1 valdusse koos seal oleva mööbliga. Pärast tähtaja möödumist, s.o 03.09.2013.a, jätkas kostja 1 eluruumi kasutamist ja üürileping muutus tähtajatuks. Koos kostjaga 1 asus eluruumi kasutama kostja 2. 09.05.2017.a esitas hageja kostjale 1 üürilepingu ülesütlemise avalduse ja andis kostjatele eluruumi vabastamiseks tähtaja 10.08.2017.a. 29.08.2017.a teatas kostja 1, et kasutab eluruumi ajani, mil hageja tasub eluruumile tehtud parenduste eest hüvitise 10 000 eurot. Poolte vahel sõlmitud üürilepingu p 6.3 kohaselt võis kostja eluruumis teha parendusi ja muudatusi üksnes hageja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolekul. Üürilepingu lõppemisel võib kostja 1 ära võtta eluruumile tehtud parenduse või muudatuse, kui see on võimalik eluruumi kahjustamata. Kostja tegi eluruumis nii mõnedki parendused ja muudatused, kuid seda eelnevalt hagejaga kokku leppimata. Kuna hageja ütles kostjaga 1 üürilepingu üles, puudus kostjal 1 õigus eluruumi kasutada. Pärast ülesütlemist kasutas kostja 1 eluruumi tasuta, kõik kulud tasus hageja. Hageja hinnangul oli temal kostja vastu nõue tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg-st 1. Kostjate vastuväited
2.Kostja 1 vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kuna eluruumis elab kostja 1 üksinda, on nõue kostja 2 vastu põhjendamatu. Kostja 1 ei olnud vastu eluruumi vabastamisele, kuid soovis hagejalt saada hüvitise 8212,59 eurot parenduste ja muudatuste eest. Kostja 1 tegi 5 aasta jooksul eluruumis parendusi ja muudatusi. Hageja ei keelanud parenduste tegemist. Kostja 1 hinnangul oli tal nõue tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 286 lg-st 1. Hageja nõutav valduse vabastamise tähtaeg oli kostja 1 hinnangul liiga lühike, et leida endale
2(8)
Tsiviilasi nr 2-17-17908 uus eluase. Lisaks märkis kostja 1, et kasutab eluruumi suulise üürilepingu alusel. Kirjalik üürileping oli tühine, kuna see ei olnud kostja 1 pool allkirjastatud. Kostja 1 ei saanud hagejalt ülesütlemise avaldust.
3.Kostja 2 väitis, et üürilepingu alusel läks eluruumi valdus üle kostjale 1. Kostja 2 ei kasuta hageja eluruumi, vaid elab Haapsalus, aadressil KKK. Hagejal oli üürileping kostjaga 1 ning mitte kostjaga 2. Kostja 1 tegi hagejale kuuluvas eluruumis remonti ja kostja 2 lihtsalt aitas kostjat 1 remonttööde tegemisel. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus tegi 11.02.2019.a otsuse, millega rahuldas hagi kostja 1 vastu ning kohustas kostjat 1 vabastama eluruumi 14 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Valduse üleandmise kohustuse mittetäitmise korral tõsta kostja 1 eluruumist välja. Maakohus jättis hagi kostja 2 vastu rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskulud 50% ulatuses kostja 1 kanda ja mõistis kostjalt 1 hageja kasuks välja 1912,70 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt vaidlesid pooled selle üle, kas kostja 1 valdab hagejale kuuluvat eluruumi kehtiva üürilepingu alusel või mitte; kas kostja 1 tegi eluruumile kulutusi summas 8212,59 eurot; kas kostja 1 saab kulutusi nõuda hagejalt; kas kostja 2 valdab eluruumi. AÕS § 80 alusel on asja omanikul asja väljaandmise nõue igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Õiguslik alus saab tuleneda kehtivast üürilepingust, sh VÕS §-st 271. Maakohus leidis, et kostja 1 ja hageja vahel oli sõlmitud kehtiv üürileping. Kostja 1 kirjutas üürilepingule alla. Kostja 1 väited selle kohta, et lepingul olev allkiri on võltsitud, ei olnud maakohtu hinnangul põhjendatud. Kohtu hinnangul oli asjas leidnud tõendamist, et hageja ütles üürilepingu kehtivalt üles. Kostja 1 sai ülesütlemise avalduse hiljemalt 29.08.2017.a kätte. Kostja 1 kohustus eluruum vabastada tekkis seega kolme kuu möödumisel, s.o 29.11.2017.a. Seega ei olnud kostjal 1 alates eelnimetatud kuupäevast õiguslikku alust eluruumi valdamiseks. Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kostjal 1 on hageja vastu kulutuste hüvitamise nõue. Maakohus leidis, et üürnikul on VÕS §-st 110 õigus keelduda kinnisasja valduse üleandmisest, kui üürnikul on üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõue. Kulutuste hüvitamise nõue saab tuleneda VÕS §-dest 286, 1018 või 1042. Üürnikul tuleb kõigepealt tõendada kulutusi. Seejärel saab kohus hinnata, kas nende jaoks oli olemas üürileandja nõusolek. Kostja 1 esitas nimekirja töödest, mis ta teostas. Ainus töö, mille tegemise osas hageja vastuväiteid ei esitanud, oli dušinurga ehitamine ja eluruumi välisukse väljavahetamine. Samas ei nõustunud hageja ka neid kulutusi kandma. Kostja 1 esitas kohtule fotod, millelt kostja 1 väite kohaselt nähtus eluruumi olukord enne remonttööde tegemist. Maakohus asus seisukohale, et kostja 1 ei tõendanud kulutuste kandmist. Samuti ei olnud tõendatud see, et asja väärtus parendustest tulenevalt tõusis ning kostjal 1 oli parenduste tegemiseks hageja nõusolek. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kohtu hinnangul kostjal 1 alust VÕS § 110 lg-st 1 tulenevale kinnipidamisõigusele, kostjal 1 ei olnud kulutuste hüvitamise nõuet hageja vastu VÕS §-de 286, 1023 või 1042 alusel. Kostja 2 osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Maakohtu hinnangul ei olnud asjas esitatud materjalidest tulenevalt tõendatud, et kostja 2 valdab eluruumi. Apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitas kostja 1 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt (kohtuotsuse resolutsiooni p-d 1, 2, 3, 5.1., 5.3., 5.5. ja 5.6. osas) ning tühistatud osas teha uue otsuse, millega jäetakse hagi kostja 1 osas rahuldamata ja
3(8)
Tsiviilasi nr 2-17-17908 menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja 1 tühistada maakohtu otsuse eelnimetatud osas ning saata asi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et hageja ja kostja 1 vahel oli sõlmitud kirjalik üürileping, mis üles öeldi. Kostja 1 leiab, et ta ei allkirjastanud kirjalikku üürilepingut hagejaga. Maakohus ei oleks pidanud tuginema tunnistaja Valeria Viks ütlustele allkirjastamise fakti tuvastamisel. Sellised ütlused on ebausaldusväärsed. Allkirjastamise tuvastamiseks oleks kohus pidanud läbi viima ekspertiisi. Hageja ei saanud üles öelda üürilepingut, mida pooled omavahel ei sõlminud. Hageja ei esitanud aga tõendeid ka selle kohta, et kostja 1 oleks ülesütlemise avalduse kätte saanud. Kuna pooled omavahel kirjalikku üürilepingut ei sõlminud, on poolte vahel sõlmitud suuline üürileping seaduses sätestatud tingimustel, arvestades poolte kokkuleppeid. Pooled leppisid kokku, et kostja 1 võib teha eluruumis parendusi ja muudatusi üürileandja täiendava nõusolekuta. Maakohus jättis poolte üürilepingu sisu ja tingimused tuvastamata. Maakohus leidis ekslikult, et kostja 1 ei saa nõuda hagejalt kulutuste hüvitamist. Kostja 1 tõendas enda kulutusi. Nimelt esitas kostja 1 kulutabeli enda kulutuste kohta. Kohus keeldus tehtud parenduste ja nende väärtuse hindamiseks ekspertiisi määramisest. Kui kohus oleks ekspertiistaotluse rahuldanud, oleks kohtutoimikus veel tõendeid eluruumis tehtud parenduste ja muudatuste kohta. Maakohus eksis menetlusnormi vastu, võimaldamata kostjal 1 isiklikult osaleda asja läbivaatamisel kohtuistungil. Kostja 1 esitas kohtule enda tervise kohta tõendid, millest järeldus, et kostja 1 ei saanud halva tervise tõttu istungile minna, kuigi soovis istungist osa võtta. Sellest sõltumata eiras maakohus kostja 1 tahet istungist osa võtta. Kostja 1 hinnangul, kui hageja soovib kostja 1 väljatõstmist, peab hageja kostjale 1 andma samaväärse eluruumi või hüvitama tehtud parenduste kulud. Vastustaja seisukoht
6.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Kokkvõtlikult leiab hageja, et kostja 1 ei ole tõendanud parenduste tegemist, hageja nõusolekut nende parenduste tegemiseks ning üürilepingu eseme väärtuse tõusu. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi kostja 1 tugineb apellatsioonkaebuses sisuliselt samadele väidetele, mille osas on maakohus seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
8.Hageja esitas eluruumi vabastamise ja väljatõstmise hagi kostja 1 ja kostja 2 suhtes. Maakohus rahuldas hagi kostja 1 osas ning kostja 2 osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja 1. Seega ei saa käesolev apellatsioonimenetlus mõjutada maakohtu otsuse kehtivust osas, milles maakohus jättis hagi kostja 2 suhtes rahuldamata. Ringkonnakohtul tuleb kontrollida, kas maakohtu otsus on
4(8)
Tsiviilasi nr 2-17-17908 seaduslik osas, milles maakohus hagi kostja 1 suhtes rahuldas ning leidis, et kostjal 1 ei ole alust kasutada hagejale kuuluvat eluruumi, sh, et hageja ja kostja 1 vahel kehtinud eluruumi üürileping on lõppenud ja kostja 1 poolt kohtu ette toodud asjaolud ei võimalda järeldada, et kostjal 1 oleks hageja suhtes nõue, mille täitmist hageja poolt saaks seada sõltuvusse eluruumi tagastamise kohustuse täitmisega.
9.Maakohus leidis õigesti, et hageja ja kostja 1 vahel kehtinud eluruumi üürileping on ülesütlemise tõttu lõppenud. Seda järeldust ei oleks saanud muuta ka see, kui maakohus oleks määranud asjas käekirjaekspertiisi, mille tulemusena oleks tuvastatud, et kostja 1 ei ole hageja poolt kohtule esitatud üürilepingut allkirjastanud. Hageja poolt esitatud kirjalikus üürilepingus, mille kostja poolt allkirjastamise asjaolu maakohus tuvastas ja mille tuvastamist kostja 1 apellatsioonkaebuses vaidlustab, reguleeritakse üürilepingu eseme suhtes muudatuste ja parenduste tegemist viisil nagu see on sätestatud seaduses (vt üürilepingu p 6 ja selle alapunktid t, I kd lk 8). Hageja ja kostja ei vaidle selle üle, et nende vahel kehtis üürisuhe. Seega, isegi, kui hagejal ei õnnestuks tõendada, et tal oli kostjaga üürisuhe kirjalikus üürilepingus sätestatud tingimustel, kehtiksid selle asemel seaduses sätestatud tingimused, mis näevad üürilepingu eseme suhtes parenduste ja muudatuste tegemiseks ette samad tingimused ja eeldused nagu see oli sätestatud kirjalikus üürilepingus (vrd üürilepingu p 6 ja selle alapunkte VÕS §-dega 285 ja 286) ja kohtul ei oleks alust lahendada asja teisiti. Kohus korraldab aga üksnes sellise tõendi kogumise, mille kogumist taotletakse sellise asjaolu tõendamiseks, mille olemasolu või puudumise korral tuleks asi lahendada teisiti. Selleks, et asi tuleks lahendada teisiti, tulnuks kostjal 1 tõendada, et hageja ja kostja 1 leppisid omavahel parenduste või muudatuste tegemises kokku seaduses sätestatust erinevalt. Seda aga ei ole kostja teinud. Esiteks ei ole kostja 1 toonud kohtu ette konkreetseid asjaolusid (faktiväidetena), millest saaks järeldada, et hageja ja kostja 1 oleksid leppinud kokku, et kostja 1 võib teha üürilepingu eseme suhtes muudatusi, ega ka seda, et kostja 1 oleks hagejat parenduste või muudatuste tegemisest teavitanud. Selliste asjaolude tõendamisega ei sidunud kostja 1 hageja vande all ülekuulamise taotlust ka mitte apellatsioonimenetluses (vt 06.08.2019.a kohtuistungi protokoll, eriti kostja vandeadvokaadist esindaja poolt esitatud vastuväide kohtu tegevusele, milles esindaja toob esile, mis asjaolude tõendamiseks hageja vande all ülekuulamist taotletakse).
10.Järeldust, et hageja ja kostja 1 vaheline üürileping on ülesütlemise tõttu lõppenud, ei anna alust muuta ka see kostja 1 väide, et tema ei ole üürilepingu ülesütlemisavaldust kätte saanud. Esiteks nõustub ringkonnakohus ülesütlemisavalduse kättesaamise osas maakohtu poolt tuvastatuga. Teiseks märgib ringkonnakohus, et isegi, kui kostja 1 ei oleks saanud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldust kohtueelselt kätte, sai kostja 1 avalduse kätte kohtumenetluses. Käesoleva tsiviilasja raames ei vaidle pooled selle üle kas ja kui palju peab kostja 1 hagejale üürilepingu lõppemise järgse kasutuse eest hüvitist maksma. Seega ei tule käesoleva asja lahendamise eeldusena tuvastada mitte seda, millal täpselt kostja 1 ülesütlemisavalduse kätte sai. Tuvastada tuleb pelgalt see, et kostja 1 avalduse kätte sai.
11.Järeldust, et hageja poolt esitatud ülesütlemisavalduse (t I kd lk 10) alusel hageja ja kostja 1 vaheline üürileping lõppes, ei anna alust muuta ka see kostja 1 väide, et hageja ja kostja 1 vahel kehtis algusest peale suuline üürileping. Viidatud ülesütlemisavaldusest nähtub selgesti hageja tahe öelda üles see hageja ja kostja 1 vaheline üürisuhe, mis hageja ja kostja 1 vahel kehtib. Hageja ei väljendanud, et hageja soovib üles öelda üksnes selle üürilepingu, mis algselt sõlmiti kirjalikult ja mis seejärel muutus tähtaja möödumise tõttu tähtajatuks. Hageja ei väljendanud ka seda, et juhul, kui poolte vahel kirjalikku üürilepingut algselt ei olnud, siis ta üürilepingu ülesütlemist ei soovi. Seadus ei nõua, et üürilepingu ülesütlemisavaldus peaks sisaldama üürniku ja üürileandja vaheliste suhete ammendavat kronoloogiat ja seadus ei näe
5(8)
Tsiviilasi nr 2-17-17908 selle puudumise korral ette ülesütlemise tühisust. Ülesütlemsiavaldusest peab selgesti nähtuma ülesütleva poole soov leping üles öelda ning see eeldus on täidetud.
12.Kostja 1 väide, et tema tegi vaidlusaluse eluruumi osas parendusi ja muudatusi ning tal on õigus nõuda nende hüvitamist ja hüvitamiseni eluruumi tagastamisest keelduda, hagi rahuldamata jätmist ei võimalda. Esiteks rõhutab ringkonnakohus, et isegi siis, kui kostjal 1 oleks hageja suhtes kehtiv ja sissenõutavaks muutunud hüvitisnõue, ja kui kostjal 1 oleks ka hüvitisnõude eelduseks olevad asjaolud kohtu ette toonud ja asjaolud tõendanud, võiks hüvitisnõue anda kostjale 1 üksnes eluruumi tagastamise hüvitisnõude rahuldamisest sõltuvusse seadmise õiguse, kuid asja edasise kasutamise õigust võimaliku hüvitisnõude olemasolu korral seadus ette ei näe (vt VÕS §-d 110 ja 111).
13.Teiseks märgib ringkonnakohus, et kostja 1 ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et tal oli hüvitatavate parenduste või muudatuste tegemise eelduseks olev hageja nõusolek või ta oleks hagejat parenduste või muudatuste tegemisest eelnevalt teavitanud. Viidatud eeldusest sõltub aga parenduste ja muudatuste hüvitamise nõude olemasolu, sõltumata sellest, kas nõue rajaneb VÕS §-le 286, §-le 1029 või §-le 1042.
14.Kolmandaks märgib ringkonnakohus, et kostja 1 ei ole kohtu ette toonud ega tõendanud, mis parendusi ja muudatusi ta väidetavalt täpselt tegi. Maakohus leidis õigesti, et kostja 1 poolt esitatud tõenditest kostja 1 poolt soovitud järeldusi teha ei saa. Kostja 1 poolt kohtule esitatud fotodelt (t I kd lk 134 jj) on näha, et peale põrandakatte ülestõstmist ei olnud põrandakatte alune põrand ilusti viimistletud, kuid kas oli vaja põrandakate üles tõsta, kust ja millal pildid tehti, või et seda kohta, või kõiki muid kohti eluruumis tuli remontida, piltidest järeldada ei saa. Esitatud pildid on tehtud kitsalt ühest kohast mingi ruumi põrandal. Sellest ei saa teha järeldusi korteri üldise olukorra kohta. Maakohus ei jätnud alusetult kostja 1 poolt esitatud kulude tabelit arvestamata. Viidatud tabelit ei saanud arvestada tõendina, sest see oli kostja 1 enda poolt koostatud või koostada lastud. Samas, ka sellest kulutabelist ei nähtunud piisavalt selgesti ja arusaadavalt, millised parendused ja muudatused tehti, kas ja miks olid parendused vajalikud või kasulikud, mis seisus oli eluruum enne ja pärast muudatuste tegemist, mis muudatuste tagajärjel paremaks muutus, kas muudatused on jätkuvalt alles ja parendused säilinud ning milline oli eluruumi väärtus enne ja pärast muudatuste tegemist. Nõustuda ei saa selle apellandi väitega, et väidetavate parenduste väärtus on igal juhul tänaseni säilinud.
15.Kostja 1 ei ole esitanud mitte ühtegi fotot selle kohta, milline on eluruumi olukord peale muudatuste tegemist. Kostja 1 üldine väide, et erinevatel aegadel tehti mingeid parendustöid, ei ole piisav, et tuvastada hüvitisnõude olemasolu, sest hüvitisnõue eeldab, et kostja 1 tegi mingeid konkreetseid kulutusi, mingitele konkreetsetele parendustele, mingites konkreetsetes summades, et parendused olid eluruumi suhtes vajalikud või kasulikud, et parenduste tagajärjel eluruumi väärtus suurenes ja väärtus on ka praeguse hetkeni mingis konkreetses suuruses säilinud ning iga konkreetse parenduse osas oli eelnev üürileandja nõusolek. Seega tulnuks kostjal 1 piisava konkreetsusega esile tuua, mida täpselt tehti, kas ja miks oli see vajalik või kasulik, mis see maksma läks ja kas ja millisel konkreetsel määral on parendustest tulenev väärtuse tõus tänaseni säilinud. Neid asjaolusid ei ole kostja kohtu ette toonud ega ka tõendanud. Alles peale asjaolude sellisel viisil esile toomist oleks saanud taotleda ekspertiisi määramist. Ekspertiis on tõendi liik. Tõendamisest tuleb aga eristada asjaolude kohtu ette toomise kohustust. See kohustus lasub menetlusosalisel. Sellele lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole usutavaks muutnud, et ekspert oleks võinud suuta tuvastada, millised
6(8)
Tsiviilasi nr 2-17-17908 muudatused tehti kostja poolt ja millised muudatused olid olemas enne seda, kui kostja aastaid tagasi eluruumi enda valdusesse sai.
16.Kostja 1 heidab maakohtule ette seda, et maakohus ei lükanud asja arutamist edasi, kuigi kostja 1 oli haige. Ringkonnakohus leiab, et see etteheide ei saa konkreetsel juhul tingida maakohtu otsuse tühistamist. Esiteks sai kostja 1 osa võtta asja arutamisest ringkonnakohtus. Teiseks osales maakohtus asja arutamisel kostja 1 tehinguline esindaja. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, mida oleks tehtud teisiti või millised õigused jäid seetõttu kaitseta, et kostja 1 ise kohtuistungitel osaleda ei saanud.
17.Seadus ei näe ette kohustust, et üürileandja peaks üürilepingu lõppedes üürnikule teise eluruumi vastu andma. Käeoleval juhul ei oma tähendust, mis põhjusel hageja kostjalt 1 eluruumi tagastamist nõuab, sest hageja ütles üürileandjana üürilepingu üles korralise ülesütlemise alusel. Selleks ei ole vaja muud alust välja tuua. Seega rahuldas maakohus hagi õigesti ja kostja 1 poolt esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks.
18.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja 1 palus jätta menetluskulud temalt välja mõistmata, leides, et menetluskulude temalt väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane. Kostja 1 põhjendas oma seisukohta halva majandusliku olukorraga. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude teistsuguseks jaotamiseks alus puudub. Reeglina kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks lahend tehakse ning apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral kannab menetluskulud apellant. Käesoleval juhul on vastavad eeldused täidetud. Tsiviilkohtumenetluses kehtib poolte võrdsuse põhimõte. Hagimenetlusega kaasnevad mõlemal poolel kulud. Hageja oli sunnitud esitama kostja 1 suhtes hagi, sest kostja 1 rikkus hageja suhtes asja tagastamise kohustust. Seega tuleb kostjal 1 hüvitada hagejale kulud, mis kaasnesid hagejal enda õiguste realiseerimisega. Hageja kui eraisik ei pea kandma kostja 1 eest kulusid, mille kandmise kohustus lasub kostjal 1. Hageja ei pea kostja 1 kulusid kandma ega loobuma oma kulude nõudest ka siis kui kostja 1 majanduslik olukord on väidetavalt keskmisest halvem. Kostjal 1 oli võimalus menetluskulusid kas täielikult või osaliselt vältida. Kostjal 1 oli võimalus täita oma kohustused hageja ees kohtu eelselt, kostjal 1 oli võimalus võtta hagi koheselt õigeks või sõlmida kompromiss. Kostjal 1 ei olnud vajadust esitada alusetut ja rahuldamisele mittekuuluvat apellatsioonkaebust.
19.Hageja esindaja esitas oma apellatsioonimenetluse kulude nimekirja, mida ta täiendas suuliselt kohtuistungil ringkonnakohtu istungil osalemise aja osas. Nimekirja kohaselt koosnevad hageja apellatsioonimenetluse kulud esindajal kliendiga nõupidamisele kulunud tööajast, apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamisele ja istungil osalemisele kulunud ajast. Kokku kulus hageja esindajal apellatsioonimenetluses osalemisele 5,77 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on vastav ajakulu põhjendatud ja vajalik. Seega tuleb hageja taotlus rahuldada täielikult. Ka apellandi esindaja töötasu määr ei ole lubamatult kõrge. Kuna hageja ei ole käibemaksu kohustuslane, tuleb hageja menetluskulud kostjalt välja mõista koos käibemaksuga.
20.Kostjale 1 anti menetlusabi ja kostja 1 vabastati apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kuid see ei tähenda, et kostja oleks riigilõivu tasumisest lõplikult vabastatud. Menetlusabi andmine tähendab seda, et lõivu ei pea maksma kohe kaebuse esitamisel, kuid lõivu maksmise küsimus lahendatakse vaidluse lõpus, sõltuvalt sellest, kelle
7(8)
Tsiviilasi nr 2-17-17908 kahjuks lahend tehakse. Vastavaid õiguslikke tagajärgi selgitati apellandile ka määruses, millega talle menetlusabi anti. TsMS §-st 190 tulenevalt tuleb vastav riigilõiv, summas 175 eurot, kostjalt 1 riigi tuludesse välja mõista, sest apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata. Vastav rahaline kohustus tuleb täita TsMS §-s 179 sätestatud korras. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused, mis võimaldaksid vabastada kostja 1 lõplikult riigilõivu tasumisest. Maakohus viis läbi seadusele vastava menetluse ja tegi seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse, millest nähtus selgesti, loogiliselt ja arusaadavalt, miks tuleb hagi rahuldada ja miks ei saa kostja 1 väited tingida teistsuguse kohtuotsuse tegemist. Kostjal 1 puudus vajadus esitada apellatsioonkaebust. Samuti oli kostjal 1 võimalik lõpetada vaidlus kompromissiga või loobuda apellatsioonkaebusest. Konkreetne riigilõiv ei ole ebaproportsionaalselt suur.
21.Kostja 1 esitas apellatsioonkaebuses taotluse ka enda vande all ülekuulamiseks. Kuigi ringkonnakohus käsitles taotlustega seotud küsimusi kohtuistungil, jäi kajastamata protokolliline määrus selle kohta, et vastav taotlus jäetakse rahuldamata. Sellel põhjusel tuleb vastav taotlus lahendada kohtuotsuses. Viidatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostja 1 vande all ülekuulamine oleks võimalik üksnes vastaspoole nõusolekul (TsMS § 268). Vastaspoole nõusolekut selleks aga ei ole. Vastaspoole nõusolekuta ülekuulamiseks erilisi aluseid ei esine.
Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.