Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22. mai 2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Siiri Schneider Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Harju Maakohtu 22. mai 2019 määrus ja teha uus määrus, millega jätta rahuldamata Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda, v.a XX lepingulise esindaja kulud, mis jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik esitas 21.05.2019 Harju Maakohtule taotluse XX paigutamiseks esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani.
2.Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik pühhiaatriakliinikus alates 20.05.2019. Kell 08:04 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 alusel.
3.Puudutatud isik on oma psüühikahäire tõttu ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Ta ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades tema tervislikku seisundit, ei ole alust prognoosida paranemist nelja ööpäeva vätel. Seetõttu tuleb esialgset õiguskaitset pikendada neljakümne päevani ja lubada kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
4.Psühhiaatri arvamuses märgitu kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil esmakordselt. Ta toodi haiglasse kiirabi ja politsei poolt Viimsi SPA-st, kuna ta käitus eelmisest päevast alates ebaadekvaatselt, ajas seosetut juttu ja kutsus segastel asjaoludel kiirabi. Abikaasa sõnul oli sarnane lühiaegne episood kuu aega tagasi. Vastuvõtul oli puudutatud isik ebaadekvaatse käitumisega, rääkis erutatud häälega oma tuttavaga, kuid keeldus valvearstiga suhtlemisest. Mõttekäik oli hüplev ja äärmisel segane. Väitis, et tema mehel on sõltuvusprobleemid. Valvearst dr. ML vormistas tahtest olenematu ravi otsuse 20.05.2019 kell 08:04. 21.05.2019 kell 06:25 muutus patsient rahutuks, agressiivseks, lõi kaaspatsienti, karjus ja vajas ohjeldusmeetmete rakendamist. Käesolevaks ajaks on ohjeldamine lõpetatud, kuid sisulist kontakti temaga ei saa. Ta keeldub arstiga vestlemast, käib edasi tagasi ja räägib eemalt segaselt, kuidas tema mees on sõltlane, skisofreenik, bipolaarne jne. Patsient nõuab, et tal lubataks vahetpidamata suitsetada, tahab omaette ruumi, ajab kaaspatsiente minema jne. Ta kõneleb pidevalt omaette, jutt on segane, ta on sebiv ja sekeldav. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda psühhoosi näol, kuid puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Patsiendi seisundist ja varasemat ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel, mistõttu taotletakse luba tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.
5.Kohus kuulas puudutatud isiku ära 22.05.2019 haigla õue lehtlas. Isik oli umbusklik ja ütles, et ei ole nõus enne midagi rääkima, kui on näinud advokaadi ja kohtuniku isikut tõendavaid dokumente, advokaadi töötõendit ning saanud arvutis kohtunikku ja advokaati guugeldada. Ta kirjutas paberile numbreid väites, et koostab numeroloogiat haigele, kes tahab ennast ära tappa ja ütles, et ta rohkem ühelegi küsimusele ei vasta. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
6.Maakohus rahuldas taotluse, rakendas esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendas seda neljakümne päevani ning lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 28.06.2019.
7.Tuvastatud asjaoludel esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire ägeda psühhoosi näol. Sellest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Sõltuvalt oma seisundist on ta võimetu otsustama ravi vajaduse
üle. Puudutatud isik muutus ravil viibides rahutuks ja agressiivseks – lõi kaaspatsienti, karjus ja vajas ohjeldusmeetmete rakendamist. Tõenäoliselt võib ta ravita tavapärases keskkonnas olla haigushoos ohtlik iseendale ja ka ümbritsevatele.
8.Puudutatud isik vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaari tingimustes kontrollitud keskkonnas. Muu psühhiaatriline ravi ei ole antud juhul otstarbekas. Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest ja arstide arvamusest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes. On vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Seetõttu tuleb esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada neljakümne päevani, arvestades tahtest olenematu ravi alustamisest.
Määruskaebus
9.Puudutatud isik palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldaja taotlus rahuldamata ning tuvastada tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi kohaldamise ebaseaduslikkus.
10.Maakohus ei tuvastanud ega põhjendanud nõuetekohaselt ühegi PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise eelduse olemasolu.
11.Puudutatud isik ei kutsunud 17.05.2019 kiirabi mitte segastel asjaoludel, vaid põhjusel, et tal algasid tugevad valud alaseljas ja paremas jalas. Järgmisel päeval pöördus ta ka erakorralise meditsiini osakonda, kus tal diagnoositi seljavalu ja istmikunärvi põletik ning kirjutati välja tugevatoimelised valuvaigistid. Puudutatud isik viibis 19.05.2019 Viimsi SPA-s, kui sai teada, et tema abikaasa, kes oli autoroolis joobes, oli nende ühisest kodust nende 1,4 aastase lapse ära viinud. Järgmisel päeval teatas abikaasa, et laps magab purjeka peal. Kuna abikaasa tarvitas koos sõpradega alkoholi ja olles hirmul, et laps võib järve kukkuda, läks puudutatud isik närvi, helistas häirekeskusesse ja palus politseil lapse isa käest ära võtta. Politsei ei võtnud asja tõsiselt ja viis hoopis puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse. Kuna puudutatud isik oli ravimite mõju all, tema vabadust piirati ja ta oli samas mures lapse pärast, oli ta ärritunud ja arstidele võis tunduda, et ta käitub ebaadekvaatselt.
12.Maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset kestusega kuni 40 päeva, kuigi tuvastas, et isik on rahunenud. Kohus ei tuvastanud usaldusväärselt, millega konkreetselt oli puudutatud isik ohtlik enda või teiste elule või tervisele või millega ta ohustas enda või teiste julgeolekut. Sebiv ja askeldav olek ei ole ohtlik. Käitumist võis mõjutada keskkond, kuhu ta oli sattunud.
13.Kohus jättis arvestamata, et puudutatud isikul puudus varasem psühhiaatriline anamnees ja haiglas oldud päeva jooksul ei olnud võimalik rasket psüühikahäiret tuvastada. Psühhiaater tugines oma arvamuses kolmandate isikute ravimise kogemusele, mis ei pruukinud puudutatud isiku suhtes olla õige.
14.Muu psühhiaatrilise abi kohaldamist ei kaalutud ja puudutatud isikule ei antud võimalust anda ravi saamiseks enda teadvat nõusolekut.
15.Õige ei ole psühhiaatri arvamus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ägeda psühhoosi näol. Psühhiaater jättis arvestamata diagnoositud närvivalu selle ägenemise faasis ja kaalumata võimaluse, et tegemist võis olla tugevatoimeliste valuvaigistite kõrvalmõjuga.
16.Kohus heidab ebaõigesti puudutatud isikule ette, et ta ei olnud ärakuulamisel koostöövalmis. Ta ei soovinud küsimustele vastata, kuna ei teadnud, kellega on tegemist. Ärakuulamine toimus ette teatamata. Kohtunikul ja advokaadil ei olnud tunnuseid, mis
oleks võimaldanud tuvastada, et nad on ametiisikud. Koostööst keeldumisega ei saa põhjendada psüühikahäire olemasolu.
17.Kohus kohaldas ebaõigesti koheselt esialgset õiguskaitset üle nelja päeva. Seadus sellist võimalust ette ei näe. Tähtaega saab pikendada siis, kui selgub, et see on vajalik. Vastus määruskaebusele
18.Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata, kuna PsAS § 11 lg 1 tingimused on täidetud. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – mania psühhoosiga, millest paranemine on pikaajaline. Edasine menetluse käik
19.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtupidamise seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega jätab taotluse puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamiseks ja esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse.
21.Esialgse õiguskaitse rakendamist isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks reguleerib TsMS § 534, mille lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tuleb kohtul esialgse õiguskaitse kohaldamisel kuni neljaks päevaks ja esialgse õiguskaitse pikendamisel kuni 40 päevani tuvastada, et isiku psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematule ravile paigutamise PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud eeldused on ilmselt täidetud, viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja et on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta (vt Riigikohtu lahendit nr 2-18-11917, p 20).
22.Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus rakendas esialgset õiguskaitset ja pikendas sama määrusega seda neljakümne päevani ebaõigesti. Seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. Riigikohtu selgituste kohaselt tuleb juhul, kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist. Esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-155-13, p 46.3). Esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust ei ole võimalik hinnata esialgse õiguskaitse taotlemisega samal ajal esitatud andmete põhjal. TsMS § 534 lg 5 mõtteks on, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-137-16, p 18). Käesolevas asjas psühhiaatri arvamuses toodud viide tema varasemale ravikogemusele on konkreetse isiku suhtes esitatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse menetlemisel seetõttu asjakohatu. Maakohus pikendas seega ebaõigesti esialgset õiguskaitset koos selle
esialgse rakendamisega ja määrus on igal juhul ebaõige osas, milles maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset enam kui neljaks päevaks.
23.Ringkonnakohus leiab, et antud juhul olid täitmata ka seadusest tulenevad eeldused isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamiseks TsMS § 534 lg 5 esimese lause alusel neljaks päevaks. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on nendele eeldustele küll viidanud, kuid jättis vastavad asjaolud nõuetekohaselt tuvastamata.
24.Maakohtu määruse kohaselt on tuvastatud, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Ringkonnakohus selgitab, et ka esialgse õiguskaitse kohaldamisel peavad olemas olema piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta (TsMS § 534 lg 1 p 2 – vt ka Riigikohtu lahendit nr 2-18-11917, p 21). Ringkonnakohus ei ole veendunud, et maakohtul olid olemas piisavad dokumendid puudutatud isiku tervisliku seisundi hindamiseks. Käesoleval juhul esitas avaldaja maakohtule taotluse ja psühhiaatri arvamuse, mille kohaselt esineb puudutatud isikul mania psühhoosiga. Temale määratud diagnoosi koodi ei ole samas märgitud ja muid dokumente tema tervisliku seisundi kohta ei ole kohtule esitatud.
25.Ringkonnakohus märgib, et iseenesest asjaolu, et isik ei mõista oma tervislikku seisundit ja ravivajadust, ei anna PsAS § 11 lg 1 kohaselt alust tema kinnisesse asutusse paigutamiseks. Samuti ei anna selleks alust tema väidetav ebaadekvaatne käitumine. Psühhiaatri arvamusest ja ka maakohtu määrusest ei selgu, milliste asjaolude alusel on tuvastatav, et isiku psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Avaldaja ei esitanud ka määruskaebemenetluses seisukohta puudutatud isiku poolt esitatud selgituste osas, mis seonduvad tema raviasutusse saabumise eelselt ja raviasutuses toimunud intsidentidega, samuti tarvitatavate ravimite võimaliku mõju kohta tema psüühilisele seisundile. Avaldaja tugineb vaid asjaolule, et puudutatud isiku mõttekäik oli seosetu ja ta oli rahutu. Nimetatu ei ole aga piisav, et lugeda PsAS § 11 lg 1 p-st 1 tulenev eeldus täidetuks.
26.Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses märgituga, et käesoleval juhul on välja selgitamata ka see, milles seisnes isiku ohtlikkus iseenda või teiste elule tervisele või julgeolekule. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning seda ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Isiku ohtlikkus endale või teistele saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab konkreetsete asjaolude põhjal olema piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti, kui tõenäoliselt teha (vt Riigikohtu lahendit nr 2-15-3662).
27.Maakohus leidis, et tavapärases keskkonnas võib puudutatud isik olla haigushoos ravita ohtlik iseendale ja ka ümbritsevatele, kuna ta muutus ravil viibides rahutuks ja agressiivseks, lõi kaaspatsienti ja karjus. Ringkonnakohus selgitab, et kirjeldatud intsidendi hindamisel oleks tulnud arvestada ka selle konteksti ja asjaolusid, sh selle tõsidust, samuti
tulevikus sarnase käitumise tõenäosust. Selliseid asjaolusid avaldaja esitatud dokumentidest ei nähtu. Psühhiaatri üldsõnalise arvamuse kohaselt võib isik ravita jäämisel oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Arvamusest ei nähtu aga see, milles konkreetselt ohtlikkus seisneb ja hinnatud ei ole selle esinemise tõenäosust. Ühe intsidendi niivõrd üldsõnaline ja konteksti mitte avav kirjeldus ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul veenvalt tuvastada, et isik on lähitulevikus pigem kindlasti ohtlik. Samuti ei nähtu maakohtu määrusest asjaolud, mille pinnalt tegi maakohus järelduse, et puudutatud isik ei võta kinnise asutuse väliselt ravimeid.
28.Isiku kinnisesse asutusse paigutamine on ultima ratio vahend, mistõttu see on põhjendatud vaid juhul, kui muud abinõud on osutunud ebapiisavaks või ei ole nende kasutamine võimalik. Maakohtu määruse kohaselt ei ole muu psühhiaatriline ravi otstarbekas ja isik vajab ravi kontrollitud keskkonnas, kuid asja materjalidest ei nähtu, milliste asjaolude alusel kohus sellise järelduseni jõudis.
29.Käesoleval juhul ei ole seega selge, et isiku väidetav ohtlikkus kaalub üles kinnisesse asutusse paigutamisel tekkiva põhiõiguste riive. Ainuüksi asjaolu, et isikul on psüühikahäire ja ta vajab ravi, ei anna alust tema kinnisesse astutusse tahtevastasele ravile paigutamiseks. Eeltoodu tõttu leiab ringkonnakohus, et esialgse õiguskaitse korras olukorra reguleerimine ei olnud puudutatud isiku enda või teiste isikute huvide kaitseks vältimatult vajalik. Isiku kinnisesse astutusse paigutamise eelduste kontrollimiseks ei olnud esitatud piisavalt andmeid, mistõttu ei ole võimalik ka kindlaks teha, kas vastavad eeldused olid antud juhul täidetud või mitte ning seetõttu oleks maakohus pidanud jätma taotluse rahuldamata.
30.Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause kohaselt riigi kanda, v.a puudutatud isiku esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 8 teise lause kohaselt puudutatud isiku enda kanda. Gaida Kivinurm