ELi kaebus kohtutäituri otsuse peale täiteasjas nr 026/2014/1569
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.12.2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SIA Gelvora määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja EL (isikukood xxxxxxxxxx) Puudutatud isik (sissenõudja) SIA Gelvora (Läti registrikood 40103837691), lepinguline esindaja vandeadvokaat Natalja Santaševa Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Mati Roodes
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 06.12.2018. a määrus osas, milles maakohus rahuldas kohtutäituri otsuse peale täiteasjas nr 026/2014/1569 esitatud ELi kaebuse, tühistas kohtutäituri 24.10.2018 täiteasjas nr 026/2014/1569 tehtud otsuse ja kohustas kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta ELi kaebus kohtutäituri täiteasjas nr 026/2014/1569 tehtud otsuse peale rahuldamata ning menetluskulud maakohtus ELi kanda.
2.Määruse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 2.1 Jätta rahuldamata ELi kaebus kohtutäituri otsusele täiteasjas nr 026/2014/1569. 2.2 Jätta rahuldamata ELi nõue lõpetada täitemenetlus täiteasjas nr 026/2014/1569. 2.3 Jätta menetluskulud maakohtus ELi kanda.
4.Jätta rahuldamata SIA Gelvora taotlus tagastada määruskaebuselt tasutud riigilõiv.
5.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus ELi kanda.
Tsiviilasi nr 2-18-16554 Edasikaebe kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates (täitemenetluse seadustiku (TMS)§ 218 lg 3). Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja menetlusekäik
1.EL (avaldaja, käendaja) esitas 04.11.2018 Harju Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna kohtutäituri Mati Roodesi (kohtutäitur) 24.10.2018 täiteasjas nr 026/2014/1569 tehtud otsuse käendaja 07.10.2018. a kohtutäiturile esitatud kaebuse kohta, rahuldada käendaja 07.10.2018. a kaebus ja lõpetada vaidlusaluses täiteasjas menetlus. Lisaks palus käendaja esialgse õiguskaitse korras peatada täitemenetluse täiteasjas nr 026/2014/1569 kuni praeguses tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni. Kaebuse kohaselt sõlmis PP (laenusaaja) AS-ga Reverta (varasem AS Parex banka; Reverta) laenulepingu 819-07F. Käendaja sõlmis laenulepingu tagamiseks Revertaga käenduslepingu 819-07F KL. Laenusaaja ei täitnud kohustust. Harju Maakohus rahuldas 28.01.2014 tsiviilasjas nr 2-12-9956 tehtud otsusega Reverta hagi ja mõistis laenusaajalt ja käendajalt solidaarselt Reverta kasuks välja võlgnevuse. Kohtutäitur algatas Reverta täitmisavalduse ja viidatud maakohtu otsuse alusel käendaja suhtes täitemenetluse nr 026/2014/1569. Reverta loovutas oma nõuded SIA-le Gelvora (Gelvora; uus sissenõudja) ning täitemenetlus jätkus laekumiste tegemisega uuele sissenõudjale. Käendaja esitas 07.10.2018 kohtutäiturile tema tegevuse peale kaebuse, milles palus täitemenetluse lõpetada, kuna nõude üleminek uuele sissenõudjale ei ole tõendatud ning ei ole alust teha uuele sissenõudjale väljamakseid. Kohtutäitur jättis 24.10.2018. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtutäituri hinnangul oli nõude loovutamine ja üleminek uuele sissenõudjale kontrollitud notariaalse loovutamise lepingu alusel. Seetõttu puudus alus täitemenetlust lõpetada. Käendaja leidis maakohtule esitatud kaebuses, et uue sissenõudja õigusjärglus ei ole tõendatud ning puudub alus jätkata täitemenetlust uue sissenõudja kasuks. TMS § 18 lg 1 järgi tuleb õigusjärglust tõendada kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõendatud dokumendiga. Täitemenetluses on esitatud tõendid üksnes laenusaajaga sõlmitud lepingust (mitte maakohtu lahendist) tuleneva nõude loovutamise kohta, mitte aga käendaja suhtes esitatud nõude ja käendajale täitedokumendist (maakohtu 28.01.2014. a otsus tsiviilasjas nr 212-9956) tuleneva nõude uuele sissenõudjale ülemineku kohta. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõtte kohaselt ei saa kohtutäitur sisustada õigusjärglust ega viidata laenulepingule, mis ei ole täitedokument. Täitedokumendist tuleneva nõude loovutamine peab olema kohtutäituri jaoks lihtsalt ja õiguskindlalt kontrollitav. Lisaks ei ole uus sissenõudja ja kohtutäitur andnud käendajale teavet võlajäägi kujunemise ja tasutud summade kohta. Laenusaaja pankrotihaldur tasus laenusaaja pankrotimenetluses võlausaldajale 63 750 eurot.
2.Maakohus rahuldas 14.11.2018. a määrusega käendaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas kohtutäituri menetluses olevas täiteasjas nr 026/2014/1569 menetluse kuni praeguses tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni.
3.Kohtutäitur pidas käendaja kaebust põhjendamatuks.
Tsiviilasi nr 2-18-16554 Kohtutäitur algatas 27.10.2014 Reverta avalduse alusel täitemenetluse nr 026/2014/1569 nõude osas, mille suurus 14.10.2014. a seisuga oli 95 867,47 eurot. Täitedokument oli 28.01.2014 tsiviilasjas nr 2-12-9956 tehtud otsus, millega laenusaajalt ja käendajalt mõisteti solidaarselt Reverta kasuks välja 93 824,79 eurot, kindlustusmakse 166,08 eurot, viivis 19 869,13 eurot ja edasiulatuv viivis kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte üle põhivõla summa. Täitedokumendist (maakohtu 28.01.2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-9956) nähtuvalt tuleneb sissenõudja nõue laenulepingu nr 819-07F mittekohasest täitmisest solidaarvõlgnike poolt. Uus sissenõudja esitas kohtutäiturile Tallinna notari JH (notar) 08.08.2017 tõestatud nõude loovutamise lepingu nr 2098, mille kohaselt loovutas Reverta uuele sissenõudjale mh laenulepingust nr 819-07F (kohtutäituri seisukohas ekslikult märgitud 861-07F) tuleneva nõude koos kõrvalkohustustega, tagatiste, menetluskuludega jms. Loovutada saab võlanõuet, mitte aga kohtuotsust. Võlaõigusseadus ei kehtesta kohustust tõestada notariaalselt lepingut, millega rahaline nõue loovutatakse teisele isikule. Seda ka juhul, kui loovutatakse kohtulahendist kui täitedokumendist tulenev nõue (Riigikohtu 20.09.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-14364, p 10). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 167 lg 4 kohaselt läheb nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi. Kohtuotsuses on tuvastatud, et laenusaaja vastu esitatud nõue tuleneb laenulepingust 819-07F ja käendaja vastu esitatud nõue tarbijakäenduslepingust 819-07F KL (käendusleping). Notar tõestas nõude loovutamise lepingu, millega Reverta loovutas nõuded uuele sissenõudjale. Loovutamislepingu lisas on märgitud mh laenuleping 819-07F, sh loovutati põhinõudele lisanduvad kõrvalkohustused, tagatised, menetluskulud jne. Tegemist ei olnud täitedokumendi täitmisele võtmisega ning seetõttu ei kohaldu TMS § 18. Uue sissenõudja teate kohaselt oli käendaja põhivõla jääk 25.09.2018. a seisuga 47 798,81 eurot. Pärast seda tasus käendaja kohtutäituri kaudu põhivõlast lisaks 200 eurot.
4.Gelvora vaidles käendaja kaebusele vastu. Loovutamisleping, millega Reverta loovutas laenulepingust 819-07F tuleneva nõude uuele sissenõudjale on notariaalselt tõestatud. Koos põhinõudega loovutati nõudest tulenevad tagatised ja menetluskulude nõuded. Käendusleping 819-07F KL oli selgelt seotud laenulepinguga 819-07F. Nõude loovutamise aluseks on nimetatud lepingud, mitte aga kohtuotsus. Seega on nõue uuele sissenõudjale üle läinud. VÕS § 167 lg 4 järgi läheb nõude loovutamisega uuele võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 460 kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka õigusjärglase suhtes. Täitemenetluse lõpetamiseks ei anna alust see, et käendaja ei ole nõus tema suhtes nõude loovutamisega. Võlausaldaja vahetumine ei mõjuta täitemenetlust, sest käendaja kui võlgnik peab täitma oma kohustust. Maakohtu määrus
5.Maakohus rahuldas 06.12.2018. a määrusega kohtutäituri otsuse peale täiteasjas nr 026/2014/1569 esitatud käendaja kaebuse, tühistas kohtutäituri 24.10.2018 täiteasjas nr 026/2014/1569 tehtud otsuse ja kohustas kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama ning jättis rahuldamata käendaja nõude lõpetada täiteasjas nr 026/2014/1569 täitemenetlus. Lisaks jättis maakohus käendaja menetluskulud kohtutäituri kanda, kohtutäituri ja uue sissenõudja menetluskulud nende endi kanda, määras käendaja menetluskulude suurusena kindlaks 65 eurot (avalduselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv) ning mõistis käendaja 65 euro suurused menetluskulud kohtutäiturilt välja. Maakohus viitas TMS § 11 lg 1 p-le 4, § 217 lg-le 1, § 218 lg-tele 1 ja 2, TsMS § 475 lg 1 p-le 15 ja § 477 lg-le 1 ning märkis, et võlgnik läbis nõutud kohtueelse menetluse ja esitas kohtule avalduse õigel ajal.
Tsiviilasi nr 2-18-16554
Maakohus tuvastas järgmised asjaolud. Käendaja võlgnevus Reverta eest tulenes käenduslepingust 819-07 F KL, millega käendaja kohustus tagama laenusaaja laenulepingust 819-07F tulenevaid kohustusi (I kd, tl 12 pöördel). Laenusaaja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu pöördus Reverta kohtusse ning maakohtu 28.01.2014 tsiviilasjas nr 2-12-9956 tehtud otsusega mõisteti solidaarselt laenusaajalt ja käendajalt Reverta kasuks välja võlgnevus (I kd, tl 11). Käendaja suhtes algatati täitemenetlus ning hiljem asendus Reverta uue sissenõudjaga (I kd, tl 19 pöördel). Uus sissenõudja esitas õigusjärgluse tõendamiseks kohtutäiturile notari tõestatud nõuete loovutamise lepingu. Notariaalselt tõestatud lepingu järgi loovutas Reverta uuele sissenõudjale kõik lepingu lisas olevad nõuded, sh kõigi lepingute tagatised (I kd, tl 22 pöördel). Loovutamislepinguga loovutati mh laenulepingust 819-07F tulenevad nõuded (I kd, tl 24) ning lepingu p 1.1 kohaselt ka selle tagatised. Maakohus viitas VÕS § 164 lg 1 esimesele lausele, § 167 lg 1 esimesele lausele ja lg-le 4 ning Riigikohtu praktikale (Riigikohtu 20.09.2018. a määrusele tsiviilasjas nr 2-17-14364, p 10.1), mille kohaselt täitedokumendist tulenevate õiguste teostamiseks kohaldatakse täitemenetluse kestel toimuvale õigusjärglusele TMS § 18, mis reguleerib õigusjärgluse kontrollimist täitemenetluse algatamisel. Õigusjärglust tuleb kohtutäiturile tõendada kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga (TMS § 18 lg 1). Maakohus leidis, et arvestades vaidlusele kohalduvat õigust, võis Reverta oma nõuded uuele sissenõudjale üle anda ning nõude loovutamisega läksid uuele sissenõudjale üle ka laenulepingust 819-07F tulenevat nõuet taganud käendusleping 819-07F KL ja õigus teostada maakohtu 28.01.2018. a otsusest tulenevaid õiguseid. Kuna nõuete osas käis täitemenetlus, tuli eeltoodust olenemata nõude loovutamist ja sellest tulenevat õigusjärglust täitemenetluse jätkamiseks tõendada kohtulahendiga, registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Uus sissenõudja tõendas laenulepingust 819-07F tuleneva nõude üleminekut notariaalselt tõestatud loovutamislepinguga. Eraldi notariaalset tõestatud dokumenti käenduslepingust 819-07F KL tuleneva nõude või maakohtu 28.01.2014 tsiviilasjas nr 2-12-9956 tehtud otsusest tuleneva nõude loovutamiseks kohtutäiturile ei esitatud. Maakohus viitas Riigikohtu praktikale (Riigikohtu 21.06.2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-17, p 32), mille kohaselt tähendab formaliseerituse põhimõte, et kohtutäitur peab kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Lisaks viitas maakohus Riigikohtu praktikale (Riigikohtu 26.05.2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-14, p 10), mille kohaselt peab kohtutäitur lähtuma otsuse resolutsioonist ega saa lähtuda otsuse põhjendavas osas toodust, mida ei sisaldu otsuse resolutsioonis. Samuti viitas maakohus tsiviilasja nr 2-17-14364 asjaoludele ning märkis, et viidatud asjas 20.09.2018 tehtud Riigikohtu lahendi põhjal ei ole võimalik teha üheseid järeldusi praeguse tsiviilasja lahenduse kohta. Maakohus nõustus võlgnikuga, et kohtutäitur on täitemenetluse korraldamisel ja läbiviimisel seotud formaliseerituse põhimõttega. See tähendab, et kui täitedokumendiks on kohtuotsus, siis peab kohtutäitur lähtuma otsuse resolutsioonist ega saa otsida täitemenetluse läbiviimiseks vajalikke andmeid kohtuotsuse põhjendavast osast. Praegu tulenes täitedokumendist, et käendaja on solidaarselt laenusaajaga võlgu Revertale. Kohtutäiturile esitati notariaalselt tõestatud dokument, millest nähtub, et laenusaaja vastu esitatud nõue on loovutatud. Dokumenti, millest nähtuks, et käendaja vastu esitatud nõue on loovutatud uuele sissenõudjale, praegu ei esitatud. Materiaalõiguslikult on koos põhinõudega üle läinud ka tagatis, kuid Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-17-14364 tehtud lahendis leidnud, et täitemenetluses tuleb arvestada ka TMS §-ga 18. Maakohtu hinnangul peab uus sissenõudja käendaja vastu algatatud täitemenetluses sissenõudja vahetamiseks, tõendama ka tagatise ülemineku viisil, et kohtutäitur ei pea hakkama kohaldama materiaalõigust. Praegu sätestas loovutamisleping üldsõnaliselt, et kõik tagatised loovutati koos
Tsiviilasi nr 2-18-16554 põhinõudega. Selleks, et tuvastada, et kohtuotsusest käendaja vastu nähtuv nõue tuleneb käenduslepingust, millega käendaja tagas laenusaaja ja Reverta vahelist lepingut, pidi kohtutäitur hindama kohtuotsuses kirjeldatud asjaolusid. Kohtutäitur rikkus formaliseerituse põhimõtet. Maakohus selgitas lisaks, et täitemenetluse lõpetamine on kohtutäituri pädevuses. Sissenõudja määruskaebus
6.Sissenõudja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada (v. a osas, milles maakohus jättis rahuldamata käendaja nõude lõpetada täiteasjas nr 026/2014/1569 menetlus) ja teha uue määruse, millega jätta käendaja kaebus rahuldamata. Lisaks palub sissenõudja jätta menetluskulud käendaja kanda ja määruskaebuse rahuldamise korral tagastada sissenõudjale määruskaebuselt tasutud 50 euro suuruse riigilõivu (TsMS § 150 lg 1 p 5). Määruskaebuse kohaselt tuvastas maakohus, et notariaalselt tõestatud lepingu järgi loovutas Reverta uuele sissenõudjale kõik lepingu lisas olevad nõuded, sh kõigi lepingute tagatised. Loovutamislepinguga loovutati mh laenulepingust 819-07F tulenevad nõuded ning lepingu p 1.1 kohaselt ka selle tagatised. Uus sissenõudja täitis seadusest tulenevad formaalsed nõuded, et lugeda loovutamine käendaja suhtes toimunuks. Uus sissenõudja edastas kohtutäiturile ja käendajale notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingu, mille alusel olid loovutatud laenulepingust 819-07F tulenevad nõuded ja lepingu p 1.1 järgi ka selle tagatised. Käendaja tagas laenulepingut 819-07F. Seega on käendaja suhtes nõude loovutamine toimunud ja uuel võlausaldajal on tema puhul samad õigused ja kohustused, mis olid eelmisel võlausaldajal. Kuna käendaja suhtes käib täitemenetlus, astus uus sissenõudja täitemenetluses endise võlausaldaja asemele. Käendaja kui võlgniku jaoks olukord ei muutu, nõue tema vastu on kehtiv ja muutub vaid võlausaldaja. Uus sissenõudja ei nõustu maakohtu määruse põhjendustega ning selgitab, et kohtuotsusega ei loodud uut eraldiseisevat võlasuhet, mille alusel tekkis uuel sissenõudjal kui võlausaldajal nõue käendaja kui võlgniku vastu. Nõue käendaja vastu tuleneb käenduslepingust, mis on seotud laenulepinguga, ning kohtuotsus on täitedokument, mille alusel uuel sissenõudjal on õigus sundkorras nõuda käendajalt võla tasumist. Nõude loovutamise aluseks on lepingud, mitte kohtuotsused. Uus sissenõudja omandab kõik eelmise võlausaldaja õigused, mh õiguse jätkata alustatud täitemenetlust (VÕS § 167 lg 4 ja TsMS § 460). Nõude loovutamine on tõendatud TMS § 18 kohaselt (esitatud notariaalselt tõestatud leping). Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kuna ei põhjendanud oma seisukohta, mille kohaselt loodi kohtuotsusega uus võlasuhe, mille alusel võlausaldajal tekkis võlgniku vastu nõue, ja seetõttu pidi nõude loovutamine toimuma kohtuotsuse suhtes (TsMS § 442 lg 8, § 436 lg 1). Kohtutäitur ei rikkunud otsuse tegemisel formaliseerituse põhimõtet. Kohtutäitur selgitas kaebuse vastuses, mille alusel jättis ta käendaja kaebuse rahuldamata. Ei ole arusaadav, mille alusel peab kohtutäitur võtma vastu teise seisukoha sama kaebuse läbivaatamisel. Maakohus ei andnud kohtutäiturile juhiseid käendaja kaebuse läbivaatamisel kohaldatavate õigusnormide kohta. Maakohtu määrusest ei tulene, et käendaja suhtes ei ole nõude loovutamist toimunud, seega peab kohtutäitur lähtuma eeldusest, et uueks võlausaldajaks on uus sissenõudja. Maakohus jättis rahuldamata käendaja nõude lõpetada täitemenetlus täiteasjas 026/2014/1569.
7.Kohtutäituri arvates tuleb määruskaebus rahuldada. Kohtutäitur nõustub uue sissenõudja määruskaebuse põhjendustega. Maakohus viitas õigesti täitemenetluse formaliseerituse põhimõttele, kuid käsitles tsiviilasjas nr 2-17-14364 tehtud Riigikohtu lahendi p-des 10 ja 11 TMS § 18 lg 1 kohaldamise kohta antud juhiseid põhjendamatult laialt. TMS § 18 lg 1 reguleerib täitedokumendi täitmisele võtmist, mitte
Tsiviilasi nr 2-18-16554 kohtutäituri tegevust toimuvas täitemenetluses võlausaldaja (menetlusdokumendis ekslikult märgitud võlgniku) vahetumisel. TMS § 18 lg-st 1 ja Riigikohtu tsiviilasjas nr 2-17-14364 tehtud lahendist ei tulene, et selleks, et vahetada käendaja vastu algatatud täitemenetluses sissenõudjat, peab uus sissenõudja tõendama ka tagatise ülemineku selliselt, et kohtutäitur ei pea hakkama kohaldama materiaalõigust. TMS § 18 lg 1 peamise eesmärgina nägi Riigikohus viidatud lahendis võlgniku huvide kaitset selle eest, et tema vastu ei algatataks täitemenetlust dokumendi alusel, mille ehtsust ei saa kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt kontrollida. Seadus ega viidatud Riigikohtu lahend ei anna kohtutäiturile juhist, kuidas kontrollida nõude õigusjärglasele üleminekut olukorras, kus käendajalt kohtuotsusega välja mõistetud võlakohustuse täitmiseks on täitemenetlus juba algatatud. Kohtutäitur ei pea kahtlema (ega saa seda ka teha), et VÕS § 167 lg-s 1 sätestatu kehtib. Lisaks on nõude olemasolu ja kehtivus kohtulikult kontrollitud ning selle kohta on olemas täitedokument (kohtuotsus on jõustunud ja täitmisel). Seega leidis maakohus ekslikult, et käendaja vastu algatatud täitemenetluses sissenõudja vahetamiseks peab uus sissenõudja tõendama ka tagatise ülemineku viisil, et kohtutäitur ei pea hakkama kohaldama materiaalõigust. Alternatiivselt, kui kohtutäitur pidi formaliseerituse printsiibi kohaselt jätma tunnistamata uue sissenõudja eriõigusjärgluse esitatud nõude üleminekut tõendavate dokumentide alusel, oleks kohtutäitur pidanud täitemenetluse vaidlusaluses täiteasjas lõpetama. Ka täitemenetluse lõpetamine on formaliseeritud ja saab toimuda üksnes seaduses sätestatud alustel (TMS § 48 lg 1). Praegu oleks ainus mõeldav lõpetamise alus TMS § 48 lg 1 p 6 ehk sissenõudja lõppemine olukorras, kus nõue ei saa üle minna õigusjärglasele. Samas oli konkreetse nõude kohta olemas 08.08.2017. a notariaalselt tõestatud nõude loovutamise leping. Täitemenetluse formaliseeritusse põhimõttest ei tulene, et toimuvas täitemenetluses nõude loovutamisel peab notar märkima nõude loovutamise lepingusse konkreetse kohtuotsuse kui täitedokumendi üleandmise. Nõude üleandmisel tuleb täitedokumendi üleminekut VÕS § 167 lg 1 alusel eeldada. Kui käendaja leiab, et uus sissenõudja ei ole kohane sissenõudja, võib ta esitada TMS § 221 lg-te 1 ja 2 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kohtutäituril puudub täitemenetluse lõpetamise alus ning kohtutäitur paneks sissenõudja olukorda, kus ta peaks esitama hagi õigusjärgluse tunnustamise nõudes.
8.Käendaja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Maakohus lähtus põhjendatult täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest. Uus sissenõudja ei esitanud notariaalset tõestatud dokumenti maakohtu 28.01.2014 tsiviilasjas nr 2-12-9956 tehtud otsusest tuleneva nõude loovutamise kohta. Käendaja suhtes toimub täitemenetlus kohtulahendi alusel ning nõude loovutamine peab toimuma notariaalselt tõestatud lepingu alusel, milles viidatakse täitedokumendile. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel tuleb maakohtu määrus tühistada osas, milles maakohus rahuldas kohtutäituri otsuse peale täiteasjas nr 026/2014/1569 esitatud käendaja kaebuse, tühistas kohtutäituri 24.10.2018 täiteasjas nr 026/2014/1569 tehtud otsuse ja kohustas kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama. Lisaks tuleb maakohtu määrus tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab kohtutäituri otsuse peale täiteasjas nr 026/2014/1569 esitatud käendaja kaebuse rahuldamata
Tsiviilasi nr 2-18-16554 ning menetluskulud maakohtus käendaja kanda. Osas, milles maakohus jättis käendaja kaebuse rahuldamata, jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata (TsMS § 654 lg 6). Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Ringkonnakohus võtab asja lahendamisel aluseks järgmised maakohtu tuvastatud asjaolud (TsMS § 652 lg 1 p 1 ja lg 5). Käendaja võlgnevus Reverta eest tulenes käenduslepingust 819-07 F KL, millega käendaja kohustus tagama laenusaaja laenulepingust 819-07F tulenevaid kohustusi (I kd, tl 12 pöördel). Laenusaaja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu pöördus Reverta kohtusse ning maakohtu 28.01.2014 tsiviilasjas nr 2-12-9956 tehtud otsusega mõisteti solidaarselt laenusaajalt ja käendajalt Reverta kasuks välja võlgnevus (I kd, tl 11). Käendaja suhtes algatati täitemenetlus ning hiljem asendus Reverta uue sissenõudjaga (I kd, tl 19 pöördel). Uus sissenõudja esitas õigusjärgluse tõendamiseks kohtutäiturile notari tõestatud nõuete loovutamise lepingu. Notariaalselt tõestatud lepingu järgi loovutas Reverta uuele sissenõudjale kõik lepingu lisas olevad nõuded, sh kõigi lepingute tagatised (I kd, tl 22 pöördel). Loovutamislepinguga loovutati mh laenulepingust 819-07F tulenevad nõuded (I kd, tl 24) ning lepingu p 1.1 kohaselt ka selle tagatised.
11.Praeguses asjas tuleb lahendada küsimus, milliste eelduste täidetuse korral läheb nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle nõue käendaja vastu olukorras, kus nõude loovutaja avalduse ja kohtuotsuse, millega nõude loovutaja kasuks on võlasumma välja mõistetud solidaarselt käendajalt ja laenusaajalt, on alustatud täitemenetlust.
12.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 167 lg 1 esimese lause kohaselt lähevad nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused on VÕS § 167 lg 2 esimese lause järgi tagatised ja õigused, mis lõpevad nõude lõppemisel, mille tagamiseks need on antud. VÕS § 167 lg 4 sätestab, et nõude loovutamisel läheb uuele võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi. Riigikohus on selgitanud, et nõude loovutamiseks on VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi vaja nõude loovutaja ja omandaja kokkulepet. Üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole, mh ei ole seda ette nähtud kohtulahendist tuleneva nõude loovutamise kehtivuse eeldusena (Riigikohtu 15.01.2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27). Riigikohus on aga rõhutanud, et VÕS § 167 lg-t 4 täiendab TMS § 18 lg 1 (Riigikohtu 20.09.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-14364, p 10.1). TMS § 18 lg 1 esimese lause järgi, kui täitedokument kehtib ka seal märgitud sissenõudja või võlgniku õigusjärglase suhtes, võtab kohtutäitur täitedokumendi täitmisele, kui õigusjärglus on kohtutäiturile tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 18 lg 1 peamine eesmärk on kaitsta võlgniku huve selle eest, et tema vastu ei algatataks täitemenetlust dokumendi alusel, mille ehtsust ei saa kohtutäitur täitemenetluse formaliseeritusse põhimõttest lähtuvalt kontrollida. Täitedokumendist tuleneva nõude loovutamine peab olema kohtutäituri jaoks lihtsalt ja võimalikult õiguskindlalt kontrollitav (Riigikohtu 20.09.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-14364, p 10.1). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Riigikohtu 20.09.2018 tsiviilasjas nr 2-17-14364
Tsiviilasi nr 2-18-16554 tehtud lahendist ei saa teha üheseid järeldusi praeguse asja lahendamise kohta, kuna viidatud asjas oli tegemist olukorraga, kus täitemenetlust ei olnud enne nõude loovutamist alustatud. Eelnevast (mh eelviidatud sätete mõttest) järeldub ringkonnakohtu hinnangul aga, et uuele võlausaldajale lähevad nõude loovutamisel üle ka nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised (käendus) ning uuel võlausaldajal on õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi nii võlgniku kui ka tagatise andja suhtes. Selleks, et uus võlausaldaja saaks juba toimuvas täitemenetluses teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi, peab kohtutäiturile õigusjärglust tõendama kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga.
13.Praeguse asja lahendamise kohta märgib ringkonnakohus järgmist.
13.1.Maakohus leidis praeguses asjas põhjendatult, et kuna nõuete osas käis täitemenetlus, tuli nõude loovutamist ja sellest tulenevat õigusjärglust täitemenetluse jätkamiseks tõendada kohtulahendiga, registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus aga määruse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (TsMS § 436 lg 1, § 463 lg 2), kuna maakohtu määrus on vastuoluline. Ühest küljest märkis maakohus, et nõude loovutamisega läksid uuele sissenõudjale üle ka laenulepingust 819-07F tulenevat nõuet taganud käendusleping 819-07F KL ja õigus teostada maakohtu 28.01.2018. a otsusest tulenevaid õigusi, teisalt selgitas aga, et uus sissenõudja tõendas notariaalselt tõestatud loovutamislepinguga üksnes laenulepingust 819-07F tuleneva nõude üleminekut ega tõendanud käenduslepingust 819-07F KL tuleneva nõude või maakohtu 28.01.2014 tsiviilasjas nr 2-12-9956 tehtud otsusest tuleneva nõude loovutamist (loovutamislepingust tulenes üldsõnaliselt, et kõik tagatised loovutati koos põhinõudega).
13.2.Maakohus viitas asjakohaselt, et kohtutäitur on täitemenetluse korraldamisel ja läbiviimisel seotud formaliseerituse põhimõttega. Riigikohus on rõhutanud, et täitemenetluse formaliseerituse põhimõtte kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on otsuses kirjas. Kui täitedokumendiks on kohtuotsus, siis peab kohtutäitur lähtuma otsuse resolutsioonist ega saa otsida täitemenetluse läbiviimiseks vajalikke andmeid kohtuotsuse põhjendavast osast (Riigikohtu 21.06.2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-17, p 32). Formaliseerituse põhimõte ei tähenda ringkonnakohtu arvates aga seda, et kohtutäitur ei saa hinnata nõude loovutamisega seonduvat. Praegu loovutas varasem sissenõudja uuele sissenõudjale laenulepingust 819-07F ja käenduslepingust 819-07F KL tulenevad nõuded notariaalselt tõestatud loovutuslepinguga ning maakohtu 28.01.2014 tsiviilasjas nr 2-12-9956 tehtud otsus on nimetatud nõuete puhul täitedokument. Ringkonnakohus nõustub uue sissenõudjaga, et sellises olukorras tuli uuel sissenõudjal notariaalselt tõestatud dokumendiga tõendada üksnes asjaolu, et eespool viidatud lepingutest käendaja ja laenusaaja vastu tulenevad nõuded on uuele sissenõudjale üle läinud. Selle eelduse täidetuse korral saab kohtutäitur täita maakohtu 28.01.2014 tsiviilasjas nr 2-129956 tehtud lahendit kui täitedokumenti. Seejuures ei ole tähtis, et täitedokumendi kohaselt on käendaja võlgu algsele sissenõudjale. Ringkonnakohtu hinnangul on praegu täidetud eeldused, et kohtutäitur võiks täitemenetlust jätkata uue sissenõudja kasuks ka käendaja nõude puhul. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole
Tsiviilasi nr 2-18-16554 tagatise loovutamine sõnastatud liiga üldsõnaliselt ning nõude loovutamise lepingu p-st 1.1 ja selle lisast nähtub selgelt, et uuele sissenõudjale loovutati ka praeguses asjas vaidluse all olev käendaja nõue.
14.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel käendaja kanda. Kuna maakohus ei ole uue sissenõudja menetluskulusid kindlaks määranud, määratakse kulud kindlaks maakohtus määrusega pärast tsiviilasja lahendamise kohta tehtud määruse jõustumist (TsMS § 174 lg 4, § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). TsMS § 150 lg 1 p 5 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv määruskaebuse esitajale või tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuse peale maakohtule kaebuse esitajale kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Ringkonnakohtuhinnangul ei ole praegu täidetud TsMS § 150 lg 1 p-s 5 sätestatud eeldused ning sissenõudja riigilõivu tagastamise taotlus tuleb jätta rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.