Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla valvearsti taotlus isikule tahtest olenematu ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras ja taotlus esialgse õiguskaitse pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.01.2019. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) valvearst KK Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Imbi Seimar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 14.01.2019. a määrus muutmata.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
4.Toimetada XX-le kätte praeguse määruse resolutsioon. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on kinnisesse asutusse paigutamist kohaldatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht või tema määratud ametiisik (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543). Asjaolud ja menetlusekäik
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) valvearst KK (avaldaja) esitas 14.01.2019 Harju Maakohtule taotluse kohaldada esialgse õiguskaitse korras XX (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi tahtest olenematu ravi otsuse tegemisest alates ja pikendada seda kuni 40 päevani.
Tsiviilasi nr 2-19-579
Avalduse kohaselt rakendati puudutatud isiku suhtes PERH-i psühhiaatriakliinikus alates 14.01.2019 kell 01:14 tahtest olenematut ravi psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 kohaselt. Psüühikahäire tõttu oli puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale, kuna tema käitumine oli ebaadekvaatne. Puudutatud isik ei olnud võimeline oma ravivajadust hindama. Avaldaja viitas TsMS § 534 lg-le 5 ning selgitas, et puudutatud isiku tervisliku seisundi tõttu ei ole alust prognoosida tema psüühilise seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel.
2.Psühhiaatrite 14.01.2019. a arvamuse kohaselt kulges puudutatud isiku areng lapse- ja noorukieas häireteta, õpiraskusi ei olnud, puudutatud isik omandas keskhariduse ja kaugõppes kõrghariduse. Puudutatud isik töötas alates 2008. a Harju Maakohtus tõlgina. Ta oli aktiivne, tegus, hea suhtleja ning jätkas õpinguid magistrantuuris. Puudutatud isik haigestus psüühiliselt 2015. a alguses. Ta tõmbus endasse, ei suhelnud tuttavate ja lähedastega ning tundis, et teda halvustatakse igal pool. Puudutatud isik arvas, et töökaaslased, sõbrad ja lähedased jälitavad teda ning on tema vastase vandenõu käsilased. Puudutatud isik pöördus esimest korda psühhiaatri vastuvõtule PERH-i 14.02.2015. Puudutatud isik oli saabudes ärev, pinges, hirmunud, ei julgenud autost väljuda ning arvas, et teda peetakse spiooniks. Pärast veenmist vestles natuke psühhiaatriga, kuid oli napisõnaline ja usaldamatu. Kuna puudutatud isik keeldus haiglaravile jäämast, väljastati talle retsept psühhoosivastasele ravimile (Olansapiin). Puudutatud isik ei võtnud kodus ravimeid, pöördus 15.02.2015 kell 01:29 uuesti psühhiaatriakliinikusse ning nõustus ravile jääma (ei tundnud ennast enam kusagil turvaliselt – nii kodus kui ka tööl oli inimeste suhtumine temasse muutunud pahatahtlikuks, täheldas jälitamist ega julgenud kodust väljuda; hirmunud; kõik tundus halvaendeline ja tähenduslik). Haiglas oli puudutatud isik endassetõmbunud ja kõiki umbusaldav ega suhelnud kaashaigetega. Puudutatud isik vihjas, et temast räägitakse kõikjal halba. Puudutatud isikul tekkis pärast ühekordset psühhoosivastase ravimi ja uinuti võtmist kerge uimasus ning ta järeldas, et ei saa ravimeid võtta. Puudutatud isiku soovil viisid vanemad ta koju ja lubasid jälgida ravimikasutust. Puudutatud isikul diagnoositi muu ägedalt luululine psühhootiline häire (F23.3). Kodus kasutas ravimeid lühikest aega, kuna need olevat põhjustanud uimasust ja seganud töö tegemist. Puudutatud isik oli jätkuvalt isoleeruva eluviisiga, vältis suhtlemist (sh kodustega), kuid hirmutunnet ja jälitamist enam ei kaevanud. Puudutatud isiku seisund halvenes taas 2016. a kevadel. Vanemate sõnul oli ta valdavalt oma toas, probleemidest ei rääkinud ning luges psühholoogiateemalist kirjandust. Puudutatud isiku hügieeni- ja toitumisharjumused muutusid: ei hoolitsenud välimuse eest, sõi väga vähe ja kõhnus. Kaastöötajate andmetel istus puudutatud isik tunde arvuti ees, tööülesandeid ei täitnud ning väitis, et analüüsib nende sisu. Puudutatud isik sõi eraldatult, ühiskasutatavatesse ruumidesse ei läinud ning ühises tööruumis isoleeris end käepärastest vahenditest tehtud seinaga. Puudutatud isik avaldas kaastöötajatele, et temast räägitakse pidevalt halba. Lõpuks läbis vaid minimaalsed marsruudid tööle ja tagasi ega julgenud töölt koju minna (oli hiliste õhtutundideni tööl, pinges ja puuduliku kontaktiga). Samas ruumis töötav kolleeg tunnetas puudutatud isiku järjest suurenevat pinget ja süvenevat vaenulikkust tema suhtes. Enne teistkordset hospitaliseerimist istus puudutatud isik töölaua taga ja tagus kääri otstega laual olevaid dokumente ning keeldus probleemidest rääkimast. Puudutatud isik toimetati kiirabikorras töökohalt psühhiaatriakliinikusse 29.11.2016. Puudutatud isik oli väga pinges ja umbusaldava olekuga ning eitas probleeme (probleemid on teistel, kuid neist ei saa rääkida "süsteemist" väljaspool asuvatele inimestele). Osakonnas oli puudutatud isik ärev, pinges ning soovis viibida üksi oma palatis. Puudutatud isik keeldus ravist, ei vastanud isikuandmeid ja elukäiku puudutavatele küsimustele ega lubanud teatada
Tsiviilasi nr 2-19-579 vanematele oma asukohta. Mh osakonnas esinenud haiguslikke elamusi (pingetunne, unehäired) eitas ning keeldus ka vanematele midagi selgitamast. Kui töötaja avas ukse, üritas puudutatud isik põgeneda, kuid ta toimetati hooldustöötaja abiga tagasi osakonda. Puudutatud isikule kohaldati kohtuotsusega 40 päeva ravi. Ravi abil puudutatud isiku seisund osaliselt paranes, kuid alates 2017. a jaanuarist ta psühhiaatri poole ei pöördunud ning tõenäoliselt katkestas ravi. Kolmandat korda hospitaliseerisid politsei ja kiirabi puudutatud isiku, kuna ta muutus onu suhtes agressiivseks. Puudutatud isiku väitel läks ta 01.03.2018 onule pikemaks ajaks külla, kuulis hospitaliseerimise päeval, et onuga räägib ema telefonis võõras naine ning sundis onu politseisse pöörduma. Kuna onu seda ei teinud, tekkis tüli. Puudutatud isik ei põhjendanud oma kahtlusi, kuid kordas, et ema telefoni kasutas võõras isik ning ema on kadunud. Vastuvõtul oli puudutatud isik erutatud, paranoiline ja verbaalselt agressiivne. Puudutatud isiku tahtest olenematu ravi otsus vormistati 05.03.2018 ning seda pikendati 40 päevani. Osakonnas oli puudutatud isik omaettehoiduv, kinnine, ei suhelnud, keeldus ravimitest ega täitnud hügieenireegleid. Pärast haiglast lahkumist ei pöördunud puudutatud isik ambulatoorselt psühhiaatri vastuvõtule. Praegu hospitaliseerisid politsei ja kiirabi puudutatud isiku, kuna ta muutus eelmisel päeval agressiivseks, ründas ema, tekitas viimasele kehavigastusi ja viskas ta korterist välja. Pärast seda ei lasknud puudutatud isik kedagi korterisse ega suhelnud kellegagi. Kuna politseil olid andmed, et puudutatud isikul on mitu nuga, murdsid kiirreageerijad pärast viis kuni kuus tundi kestnud katseid puudutatud isikuga suhelda (politseinikud, läbirääkija), korteriukse maha ning toimetasid puudutatud isiku haiglasse. Vastuvõtul oli puudutatud isik ärritunud, kuri, keeldus vestlemast, nõudis korduvalt advokaati ning selgitas, et peab minema politseijaoskonda. Valvearst vormistas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi otsuse 14.01.2019 kell 01:14. Rahutuse ning ümbritsevaid isikuid ohustava käitumise tõttu tuli rakendada puudutatud isiku suhtes ohjeldusmeetmeid. Avalduse esitamise ajaks ei olnud puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud, ta oli rahulik, kuid keeldus ohjeldusruumist lahkumast. Puudutatud isik eitas agressiivset käitumist ning väitis, saatis ema mõneks päevaks vanaema juurde, kuna ta segas poega. Puudutatud isik ei selgitanud, milles segamine seisnes. Puudutatud isiku väitel ei lubanud ta ema korterisse, kuna viimane oli purjus ning temaga olid kaasas võõrad inimesed. Puudutatud isik nõudis advokaati, et minna politseijaoskonda, kuna on teatanud kolmest kuriteost (ei selgitanud nendega seonduvat). Puudutatud isikul on raske psüühikahäire paranoidse skisofreenia (F20.0) näol, puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Puudutatud isiku seisundi ja varasemat ravikogemuse tõttu ei olnud alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. Seetõttu taotles avaldaja kohtult luba kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi (psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamine haiglatingimustes) 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.
3.Maakohus määras 14.01.2019. a määrusega puudutatud isikule riigi kulu esindaja ilma tagasimaksmise kohustuseta.
4.Maakohus kuulas seoses avaldaja esialgse õiguskaitse pikendamise taotlusega puudutatud isiku 14.01.2019 tema esindaja juuresolekul ära. Maakohus selgitas puudutatud isikule menetlustoimingu sisu ja menetluse käiku. Maakohus märkis, et puudutatud isiku raviarst avaldas 14.01.2019. a ärakuulamisel, et jääb kohtule esitatud arvamuse juurde. Ärakuulamise ajal oli puudutatud isik fikseeritud voodisse. Puudutatud isik nõudis väga ärritunult helistamist, keeldus talle määratud esindajast ja küsimustele vastamisest. Puudutatud isiku esindaja ei vaielnud vastu puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamisele.
Tsiviilasi nr 2-19-579
Maakohtu määrus
5.Maakohus rakendas 14.01.2019. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 14.01.2019–18.01.2019, pikendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani ning paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kuni 23.02.2019 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Maakohus määras kohaldada puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus viitas PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 (maakohtu määruses ekslikult märgitud § 531) lg-tele 1 ja 5 ning selgitas, et kohtule esitatud arsti arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia - F20.0), puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Oma seisundi tõttu ei mõista puudutatud isik ravivajadust ega kontrolli oma käitumist. Eelnevast tulenevalt võib puudutatud isik haiglaravita jätmisel psüühikahäire tõttu ohustada nii enda kui ka teiste elu, tervist ja julgeolekut. Seetõttu kohaldas maakohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta neljaks päevaks kinnisesse asutusse (14.01.2019–18.01.2019). Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane ning seetõttu ei ole tal piisavat arusaama ravivajadusest. Maakohtu hinnangul ei olnud puudutatud isik oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi (sh ravimite võtmine) lubamise või sellest keeldumise osas. Tal puudus arusaam ravi vajalikkusest. Maakohus määras seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sh vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. Maakohus viitas TsMS § 534 lg-le 5 ning kuulas puudutatud isiku seoses avaldaja esialgse õiguskaitse pikendamise taotlusega ära. Puudutatud isik keeldus küsimustele vastamast, nõudis üksnes ärritunult helistamist ega mõistnud ravivajadust. Puudutatud isiku raviarst pidas vajalikuks haiglaravi kestusega kuni 40 päeva. Maakohtu hinnangul oli puudutatud isiku pikemaajaline haiglas viibimine vajalik, kuna tal puudus haiguskriitika. Maakohus leidis, et esialgset õiguskaitset tuleb pikendada, kuna puudutatud isik oli vägivaldne ema suhtes ega olnud määruse tegemise ajaks rahunenud. Maakohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ning kohalikku omavalitsust, sest nende avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Eelnevast tulenevalt olid puudutatud isiku psüühikahäirega kaasnenud esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldused, mille esinemine ei sõltunud nimetatud isikute arvamusest. Puudutatud isiku määruskaebus
6.Puudutatud isiku esindaja esitas puudutatud isiku soovil (arvestades puudutatud isiku seisukohti ravivajaduse ja tahtevastase ravi kohaldamise osas) maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohtu määrus seaduslik ja puudutatud isiku suhtes tahtevastase ravi kohaldamine põhjendatud, kuna puudutatud isik ei ole haige ega vaja ravi. Puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamine on kättemaks selle eest, et puudutatud isik pöördus kaebusega Ravimiametisse. Nimelt kirjutab arst puudutatud isiku nimele väga palju ravimeid, mida tegelikkuses kasutab puudutatud isiku ema. Psühhiaatrid on ravimite kogusest järeldanud, et puudutatud isik on haige ja vajab ravimeid. Puudutatud isikul oli emaga, kellega ta koos elab, väike sõnavahetus. Puudutatud isik käskis emal minna vanaema juurde, kuna soovis puhata. Ema aga ei soovinud seda. Puudutatud isik ei tea, miks tulid politsei
Tsiviilasi nr 2-19-579 ja kiirabi. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tema ohtlikkus ja ravivajadus tõendatud. Seega ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS §-de 659 ja 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
8.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning ükski määruskaebuse väide ei anna alust määrust tühistada. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
9.Maakohus hindas tõendeid kogumis ning leidis põhjendatult, et PsAS §-s 11 ja TsMS § 534 lg 1 ja lg 5 teise lauses sätestatud puudutatud isiku kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamise ja selle pikendamise eeldused on täidetud. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga, et tema ravivajadus ja ohtlikkus ei olnud tõendatud. Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamus koosmõjus avalduse, puudutatud isiku raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatu ning maakohtu poolt puudutatud isiku ärakuulamisel vahetult kogetuga kinnitab, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mille tõttu ei mõista puudutatud isik ravivajadust (puudub haiguskriitika, oma seisundi tõttu ei suuda teha teadlikku otsustust ravi (sh ravimite võtmine) kohta) ega kontrolli oma käitumist. Puudutatud isik leiab ka määruskaebuses endiselt, et ei ole haige ega vaja ravi. Määruskaebuse väited, mille kohaselt on puudutatud isiku nimele kirjutatud ravimeid, mida tegelikkuses kasutab tema ema, on eluliselt ebausutavad. Lisaks nähtub ka puudutatud isiku varasematest andmetest ravi kohta, et ravimite mittevõtmisel puudutatud isiku seisund halveneb ja haigus ägeneb. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isik võib haiglaravita jätmisel psüühikahäire tõttu ohustada nii enda kui ka teiste isikute elu, tervist ja julgeolekut. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub asjaolust, et puudutatud isik oli ema suhtes vägivaldne ning ärakuulamisel endiselt ärritunud, puudutatud isiku reaalne ohtlikkus. Puudutatud isiku määruskaebuses esitatud sündmuste kirjeldusest (emaga oli väike sõnavahetus; palus emal minna vanaema juurde, et saaks puhata; ei tea, miks tulid kiirabi ja politsei) nähtub, et puudutatud isik ei mõista oma käitumise ohtlikkust. Politsei andmetel muutus puudutatud isik enne hospitaliseerimist agressiivseks, ründas ema, tekitas talle kehavigastusi ega lasknud ka politseid korterisse. Lisaks nähtub asja materjalidest (mh puudutatud isiku raviandmetest), et muu psühhiaatriline abi ei oleks piisav – puudutatud isikul puudub ravikriitika ning ta on ravi kodustes tingimustes katkestanud.
10.Puudutatud isiku tervislikust seisundist lähtudes peab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga vajalikuks kohaldada TsMS § 541 lg 1 teist lauset ja mitte teha praeguse määruse põhjendusi puudutatud isikule teatavaks. Ringkonnakohus toimetab puudutatud isikule kätte üksnes määruse resolutsiooni.
11.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.