Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras haiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.05.2019 määrus esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
XX määruskaebus Avaldaja: Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvearst IV Puudutatud isik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 17.05.2019 määrus muutmata.
2.XX määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
4.XX-le toimetada kätte käesoleva määruse resolutsioon. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt 1(6)
nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543). Asjaolud
1.17.05.2019 esitas Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja) kohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks tema kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks. Taotlusele on lisatud psühhiaatrite arvamus.
2.Puudutatud isik viibib statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus teist korda. Ta toodi valvetuppa politsei ja kiirabi korras valvearstiga konsulteerimise järgselt. 15.05.2019 leiti puudutatud isiku 3-aastane laps kaubanduskeskuses eksinuna, laps oli üksi pikalt. Laps viidi esialgu lastehaiglasse ja seejärel lastekodusse. Ema polnud lapse vastu huvi tundnud vähemalt 17 tunni vältel. Lastekaitse läks puudutatud isiku ukse taha, kuid ust ei avatud. Kutsuti politsei. Puudutatud isik keeldus kedagi sisse laskmast, karjus, ütles, et tal on noad, ähvardas politseinikud maha tappa. Politsei lõi ukse maha ja tõi puudutatud isiku valvetuppa.
3.Esimest korda viibis puudutatud isik psühhiaatrikliinikus 12.05.–05.07.2018. Ta hospitaliseeriti samuti kiirabi ja politsei poolt, kuna oli poes agressiivne ja ründas turvatöötajat, karjus ja sõimles. Puudutatud isiku ema ja poja isa sõnul patsiendi seisund halvenes peale lapse sündi, kuid ebaadekvaatset käitumist esines juba raseduse ajal. Ema sõnul on tütar talle avaldanud, et ta kuuleb peas hääli, nägi ema selja taga mingit naist, keda seal polnud. Lisaks on ta avaldanud lähedastele, et teda jälgitakse, süüdistanud eks-elukaaslast ja lapse isa akna taga luuramises jne. Puudutatud isik avaldas, et on ekstrasenss ja tunnetab seetõttu rohkem inimesi, on muutunud käitumisega, sõjakas, kergesti tülitsev, seetõttu ka perearsti vahetanud ja viis korda töökoha kaotanud, kuna konfliktse käitumise tõttu on teda palutud töölt lahkuda. Lähedaste sõnul kippus puudutatud isik kahtlustama, ei suutnud suhelda, oli füüsiliselt agressiivne ja kippus kaklema. Puudutatud isiku arvates kehaline karistamine sobib 2,5a lapse nn õpetamiseks, kui too ei saa aru, mida peab tegema või mida temalt oodatakse. Osakonnas vajas patsient füüsilist ohjeldamist agressiivse käitumise tõttu. Puudutatud isikul diagnoositi raske psüühikahäire – F22.0 luululine (paranoidne) häire. Haiglaravi jooksul on ta saanud antipsühhootilist ravi, millega seisund muutus veidi rahulikumaks. Haiguskriitika aga jäi puudulikuks, mistõttu toetusravi on patsient katkestanud 1 kuu peale väljakirjutamist ning korduvale vastuvõtule ei ilmunud.
4.Valvetuppa saabudes käitus puudutatud isik verbaalselt agressiivselt, oli agiteeritud ja sõjaka olekuga. Avaldas, et ei tea, miks teda haiglasse toodi, ei tea, miks politsei tuli ja uks maha murti. Avaldas, et tal on 2 last, 3- ja 5-aastased, ei tea, kus nad on. Lisas, et laps on juba piisavalt suur, et täiskasvanulikult aru saada, mis teha siis, kui on ema ära kaotanud. Mingit kriitikat oma tegude pärast ei avaldanud, oli ülbe ja üleoleva suhtumisega. Lisaks kahtlustas ta, et naabrid kutsusid politsei, sest tema korteris tilgub, kuna tegelikult tema korter on puhas. Avaldas, et kuuleb naabreid rääkimas ja naabrid kuulevad teda ka. Lõpuks avaldas, et laps on hoopis röövitud ja kõik siin toimuv on vandenõu tema vastu. Valvearst diagnoosis tal F22.0 luululise häire ning vormistas talle tahtest olenematu ravi otsuse 15.05.2019 kell 14.45. 2(6)
5.Taotluse esitamise ajaks pole patsiendi seisund paranenud, ta arvab, nagu oleks ta ebaõiglaselt kinni peetud, kuna pole midagi halba oma lapsele teinud. Ta avaldas, et tahtis lapsele vaid näidata, et ei tohi kuskile ära joosta, ning seetõttu jättis ta oma lapse kaubanduskeskuses üksinda ja läks koju. Kuni järgmise päeva hommikuni ei tundnud patsient huvi oma üksi jäetud lapse pärast. Isik süüdistab oma ema ja poja isa, et nad ei võtnud vastutust lapse pärast, kuigi laps elab kuude kaupa vanaema juures, kuna patsient väidab, et tal ei ole võimalust enda üüritoas last hoida. Patsiendi ema sõnul 20.04.2019 tuli patsient tema koju ja ründas teda – lõi teda telefoniga vastu nägu ja pead, kägistas ja lubas järgmine kord ära tappa. Selle kohta oli kutsutud politsei ja ema kirjutas politseisse avalduse. Lisaks on puudutatud isiku ema sõnul viimasel ajal probleemiks olnud ka sagedased meeleolu kõikumised – patsient võib olla rõõmus ning kiiresti ja ilma mõjuva põhjuse muutuda vihaseks ja agressiivseks, eelkõige oma lapse suhtes. Ema sõnul patsient konstantselt lööb last, lapsel esinevad üle keha hematoomid. Vestlusel oma raviarstiga on puudutatud isik formaalse kontaktiga, täpsustavatele küsimustele keeldub vastamast, kuna „keegi ei tohi tema isiklikku ellu sekkuda“, dissimileeriv, eitab igasuguseid probleeme. Haigeks ta end ei pea ning haiglaraviga ei ole nõus.
6.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda psühhoosi näol. Tal puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma ebaadekvaatse ja agressiivse käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Arvestades isiku tervislikku seisundit ei ole alust prognoosida tema psüühilise seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel. Esimese astme kohtu määrus ja selle põhjendused
7.Maakohus rakendas 17.05.2019 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päevaks. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastase ja üldrahustava ravi manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 23.06.2019 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
8.Kohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5. Taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtub, et puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 15.05.2019 kell 14.45. Praeguseks ajaks ei ole isiku seisund paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada adekvaatselt oma ravivajaduse üle.
9.Arst-resident MS selgitas, et puudutatud isik katkestas peale varasemat haiglas viibimist toetusravi 1 kuu möödudes väljakirjutamisest. Tema jutt ei ole adekvaatne. Arstide suhtes on ta paranoiline. Ema on välja toonud, et probleemiks on põhjuseta meeleolukõikumised.
3(6)
10.Puudutatud isik oli ärakuulamisel sõjaka olekuga ning pahane esitatud küsimuste peale. Arvas, et haiglasse ravile jääda ei ole tal vaja. Haiglasse tõi politsei ning ta ei tea miks. Ta ei avanud politseile ust ning politsei lõi seetõttu ukse maha. Ust ei avanud ta seetõttu, et ta helistas enda juristile ning see arvas, et ei ole enne vaja avada, kui õigused ette loetakse. Politsei rääkis ukse taga esmalt võimalikust veelekkest, aga tema vannis ei käinud. Siis uuris politsei, kas tal kodus piisavalt süüa on, mis oli tema arust kummaline küsimus. Alles seejärel küsiti, kus laps on. Puudutatud isik ei saa aru, miks pidi üldse lapse kohta küsima, laps ei ela ainult tema juures. Praegu elab, aga muidu on ka vanaema juures. Oli ka arusaamatu, miks nad küsisid lapse kohta, kui nad teadsid, kus laps viibib. Lapse jättis ta kaubanduskeskuse juurde, kuna see jooksis ära või varastati. Ta pidas küll vajalikuks last otsida, aga ei hakanud seda kohe tegema. Kuna lapse vanaema elab läheduses, siis arvas, et laps on vanaema juures. Saatis vanaemale sõnumi ja küsis, kas laps on seal. Vanaema vastas, et ei ole. Seepeale pidi jätkama lapse otsinguid ning käis õhtul veel vaatamas. Arvas, et teavitab politseid järgmisel hommikul. Puudutatud isiku arvates on 3,5a laps piisavalt suur ning tema liikumist on raske piirata.
11.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotlust.
12.Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
13.Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, oli kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul on raske psüühikahäire ägeda psühhoosi näol. Tal puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel on ta ohtlik eeskätt oma lapsele ning ka teistele lähedastele. Ta on esitanud eri selgitusi 3,5-aastase lapse kaubanduskeskusse või selle juurde jätmisel, väites kord, et ongi vaja lapsele õpetada, et ei tohi ära joosta ning teise põhjusena ta lihtsalt ei olevat last üles leidnud ning ei pidanud vajalikuks hiljem otsida. Samuti on ta rünnanud füüsiliselt oma ema ning löönud teda telefoniga vastu pead, kägistanud ja lubanud järgmisel korral ära tappa. Füüsiliselt agressiivne on ta olnud oma ema kinnitusel ka oma lapse vastu. Kodune ravi ei ole võimalik, sest varasema haiglas viibimise järel lõpetas ta toetusravi 1 kuu möödudes, mille läbi on ta jõudnud praegusesse seisu. Kohtu hinnangul võib ta ravita jäädes käituda ettearvamatult ja ka agressiivselt. Puudutatud isiku ebaadekvaatsust näitab ka see, et ta väitis, et laps võib-olla varastati, kuid ei pidanud vajalikuks sellisele võimalikule kuriteole kuidagi reageerida. Oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu on puudutatud isik ohtlik nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Oma seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline ravivajadust ise hindama. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel. Varasemal korral (aasta tagasi) vajas ta haiglaravi 1,5 kuu vältel ning kohtu hinnangul puudub alus eeldada, et tema seisund praegusel juhul oluliselt kiiremini, s.o 4 ööpäevaga, paraneks. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab puudutatud isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist.
4(6)
14.Eeltoodu põhjal tuleb lubada puudutatud isiku suhtes kohaldada tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 40 päeva. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ka teistele.
15.Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt psühhoosivastase ja üldrahustava ravi manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
16.Tulenevalt TsMS § 539 lg-st 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst). Määruskaebus ja selle põhjendused
17.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada.
18.Kaebaja hinnangul ei ole tal rasket psüühikahäiret, ta ei ole ohtlik endale ega teistele ja seetõttu ei vaja ka ravi. Kaebuses esitas puudutatud isik ka omapoolse kirjelduse sündmustest, mis eelnesid tema toimetamisele haiglasse. Puudutatud isikule haiglas manustatavad ravimid tekitavad kõrvalmõjusid ja pole talle sobilikud. Ta ei vaja mingit ravi, ei haiglas ega kodus. Sündmuste ajal polnud isikul alkoholi- ega narkojoovet. Menetluse edasine käik
19.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
20.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
ja
edastas
Määruse põhjendused
21.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja kohtuasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS §-de 659 ja 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks kaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
22.Kolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid kogumis ning välja selgitanud PsAS § 11 ja TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaldamise eeldused. Määruskaebuses vaidlustab puudutatud isik tahtevastast psühhiaatrilist ravi eelkõige seetõttu, et ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused.
23.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste tuvastamisel. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses välja toodud seisukohaga, et puudutatud isik on täiesti terve ega vaja ravi. Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamus koosmõjus avalduse ning puudutatud isiku ja tema raviarsti poolt ärakuulamisel 5(6)
avaldatud asjaoludega kinnitab, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millest tuleneb (eelkõige) teda ümbritsevaid isikuid kui ka teda ennast ohustav käitumine, seejuures puudub isikul toimunu suhtes kriitika ning ta ei ole võimeline mõistma ravi vajadust. Kolleegium märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Puudutatud isiku ohtlikkus oli reaalne, kui puudutatud isik ravi ei jätka. Ravimite mittevõtmisel puudutatud isiku seisund halveneb ja haigus ägeneb. Haiglaravita jätmisel ohustanuks puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii teiste isikute kui ka iseenda julgeolekut, elu ja tervist. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline.
24.Raske psüühilise häirega isiku seisukoht ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut ega saa olla PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel ja ravivajaduse üle otsustamisel määravaks. Psühhiaatrite järelduste kohaselt on puudutatud isik oma seisundist tuleneva haiguskriitika puudumise tõttu võimetu ise ravi vajaduse üle otsustama. Muu psühhiaatriline abi ei ole ilmselt küllaldane, kuna isikul puudub arusaam ravi vajalikkusest ning ta ei ole varasemalt ravimeid vabatahtlikult tarvitanud. Seega on maakohtu järeldused põhjendatud ning need vastavad tsiviilasjas esitatud tõenditele.
25.Puudutatud isiku tervislikust seisundist lähtudes peab kolleegium sarnaselt maakohtuga vajalikuks kohaldada TsMS § 541 lg 1 teist lauset ja mitte teha käesoleva määruse põhjendusi teatavaks isikule endale, mistõttu toimetab talle kätte üksnes määruse resolutsiooni.
26.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. / allkirjastatud digitaalselt /
/ allkirjastatud digitaalselt /
/ allkirjastatud digitaalselt /
Margo Klaar
Imbi Sidok-Toomsalu
Mati Maksing
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.