2-19-623/15 - Täitmine - Kaebused kohtutäituri otsuste peale - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur leidis, et tal on õigus arestida võlgniku töövõimetoetust. Täitemenetlus algatati 12 aastat tagasi, nõude katteks ei toimunud ühtegi laekumist ja nõue oli täies ulatuses täitmata. Täitemenetluse käigus arestis kohtutäitur võlgniku arvelduskontod krediidiasutustes, võlgniku töötasu ja kontrollis muu vara olemasolu (sh kinnisvara, sõiduk, väärtpaberid, osalused äriühingutes), kuid nõude täitmiseni see ei viinud. Võlgnikul puudus muu vara, mille arvelt nõuet täita. Kohtutäitur ei nõustunud, et arestimisaktis puudus igasugune viide TMS § 131 lg-le 2. Arestimisakt sisaldas rõhutatud selgitust TMS § 131 lg-st 2 ning viidet TMS §-le 131. Samuti leidis kohtutäitur, et TMS § 131 lg 2 rakendamiseks ei ole vaja selle eeldusi põhjendada arestimisaktis endas, sest seda täitma kohustatud isik põhjendusi akti täitmisel ei kontrolli. Järgnevalt leidis kohtutäitur, et Lowell Eesti AS oli käesolevas täiteasjas sissenõudja. Kohtutäitur algatas täitemenetluse täiteasjas 176/2006/3725 sissenõudja Hansa Liising Eesti AS täitmisavalduse ja Harju Maakohtu 02.10.2006.a kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-05-23595 alusel. 22.05.2014.a sai kohtutäitur kätte sissenõudja teate, mille kohaselt Swedbank Liising AS (kehtetu ärinimi Hansa Liising Eesti AS) oli loovutanud Lindorff Eesti AS-le nõude mh võlgnik XX vastu poolte vahel 07.05.2014.a sõlmitud notariaalse nõuete loovutamise lepingu nr 2592 alusel. Kohtutäiturile esitati teate lisana Tallinna Notar Kaata Kartau poolt 07.05.2014.a koostatud ja tõestatud nõuete loovutamise leping nr 2592. Alates 08.10.2018.a oli Lindorff Eesti AS-i uus ärinimi Aktsiaselts Lowell Eesti (puudutatud isik 2). TMS § 18 lg 1 kohaselt kui täitedokument kehtib ka seal märgitud sissenõudja või võlgniku õigusjärglase suhtes, võtab kohtutäitur täitedokumendi täitmisele, kui õigusjärglus on kohtutäiturile tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Kohtäitur leidis, et temal oli õigus pöörata sissenõue võlgniku ja tema abikaasa ühisvarale. TMS § 14 lg 1 kohaselt on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Täitedokumendiks oleva Harju Maakohtu 02.10.2006.a kohtuotsuse nr 2-05-23595 kohaselt mõisteti XX-lt, DD-lt (võlgniku abikaasa) ja Asmund OÜ-lt (likvideerimisel) sissenõudja kasuks solidaarselt välja võlgnevus 36 644,83 krooni (2342.67 eurot) ning solidaarvõlgniku DD suhtes alustati kohtutäituri menetluses sama täitedokumendi alusel täiteasi nr 176/2006/3726. Seega oli olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument ja sissenõude pööramine ühisvarale oli lubatav.

5.Kohtutäituri otsuse peale esitas avaldaja Pärnu Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtutäituri otsuse ning arestimisakti. Kaebuse kohaselt oli arestimisakt õigusvastane, kuna selles puudus nii viide TMS § 131 lg-le 2 kui ka töövõimetoetuse arestimise eelduste põhjendused. TMS § 131 lg-st 2 tulenevad eeldused ei olnud täidetud, sh ei põhjendanud kohtutäitur nende eelduste täitmist enda otsuses. Puudu oli sissenõudja avaldus, võlgnikku ei kuulatud ära, ühtlasi jättis kohtutäitur põhjendamata, miks oli sissenõude pööramine võlgniku töövõimetoetusele õiglane. Lowell Eesti AS-il puudus õigus teostada täiteasjas nr 176/2006/3725 sissenõudja õigusi seni, kuni võlgnikule pole edastatud notariaalselt tõestatud lepingut täitedokumendist tuleneva nõude loovutamise kohta Lindorff Eesti AS-le. Järgnevalt leidis avaldaja, et sissenõude pööramine avaldaja ja tema abikaasa ühisvarale ei olnud õiguspärane. Sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on TMS § 14 lg 1 järgi lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Swedbank Liising AS loovutas Lindorff Eesti AS-le nõude võlgniku XX vastu poolte vahel 07.05.2014.a sõlmitud notariaalse nõuete loovutamise lepingu nr 2592 alusel. Lindorff Eesti AS-le ei loovutatud aga nõuet DD (võlgniku abikaasa) suhtes. Seega puudus täitedokument, mis kohustab mõlemat abikaasat. Samuti väitis avaldaja, et arestimisakti ei allkirjastanud kohtutäitur, vaid kohtutäituri büroo töötaja. Kohtutäituri büroo töötaja pädevus on sätestatud kohtutäituri seaduse (KTS) § 23 lg-s 3, mille kohaselt on kohtutäituri büroo töötaja pädev kohtutäituri nimel ja vastutusel toimetama kätte dokumente ning abistama kohtutäiturit ametitegevuses. Seadusest ei tulene kohtutäituri büroo töötaja õigust arestida täitemenetluses võlgniku vara (sh nõuded) ja/või allkirjastama nõude arestimise akti.

6.Kohtutäituri leidis, et TMS § 131 lg 2 eeldused olid täidetud. Täitemenetlus võlgniku suhtes oli ebaõnnestunud. Võlgnik ei toonud välja asjaolusid, millest tulenevalt saaks järeldada vastupidist. Arestimine oli nõude liiki ja suurust arvestades õiglane. Täitemenetlus algatati 12 aastat tagasi. Nõude katteks ei laekunud mitte ühtegi summat. Võlgnikul oli töökohti, kuid sissetuleku suurus või varasemad arestid ei võimaldanud tööandjatel nõude katteks kinnipidamisi teha. Võlgnik ei teinud vabatahtlikult ühtegi makset. Sissenõudja nõue oli täitedokumendi kohaselt 2342,67 eurot, millele lisandusid täitekulud. Võlgniku töövõimetoetuse päevamäär oli 12,72 eurot, mida maksti perioodil 30.07.2018.a-29.01.2019.a. Kohtutäitur arestis 20% võlgniku töövõimetoetusest, millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Seega arestiti olenevalt kuust 34,87-37,41 eurot. Võlgnikule oleks pärast arestimist jäänud kätte 346,73 eurot, mis on 139,50 eurot rohkem kui Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Arestimisakti koostamise ajal oli võlgniku sissetulekuks veel töötuskindlustushüvitis, mida maksti talle perioodil 03.07.2018.a29.12.2018.a. Kohtutäitur leidis, et võrreldes avaldaja sissetulekuga, oli arestitav summa proportsionaalne võlgniku õiguste riivega. Kohtutäituri hinnangul oli temal sissenõudja avaldus TMS § 131 lg 2 tähenduses. Sissenõudja esitas vastava avalduse 23.10.2018.a. Kohtutäituri büroo töötaja suhtles 23.10.2018.a sissenõudja töötajaga, kes edastas kohtutäiturile sissenõudja esindusõigusliku isiku poolt 21.08.2017.a allkirjastatud avalduse, millega väljendatakse sissenõudja soovi pöörata sissenõue ka TMS § 131 lg 1 p-des 6-8 nimetatud sissetulekutele. Sissenõudja vastavast e-kirjast selgub, et ta ei soovi iga võlgniku kohta eraldi sellist avaldust esitada, kuna see ei ole kiire ja efektiivse menetluse huvides. Kohtutäitur leidis, et ei rikkunud TMS § 131 lg 2 teist lauset, mis näeb võlgniku ärakuulamise ette üksnes võimaluse korral. Kuna töövõimetoetust maksti võlgnikule lühiajaliselt, s.o kuni 29.01.2019.a, leidis kohtutäitur, et võlgniku ärakuulamine ei pruugi piisavalt kiiresti õnnestuda. Võlgnik ei ilmunud kaebuse

16.Avaldaja väitis kaebuses, et kohtutäitur jättis põhjendamata TMS § 131 lg-st 2 tuleneva eelduse, mille kohaselt peab arestimine olema nõude suurust ja liiki arvestades õiglane. Kohtutäitur leidis 27.12.2018.a otsuses, et avaldaja ei olnud enda võlga ära tasunud 12 aasta jooksul ning ei teinud kohtutäituriga koostööd selle tasumiseks. Kohtutäitur 22.01.2019.a seisukohas märkis lisaks, et arvestades arestitava summa suurust ning võlgniku sissetulekut, ei riivanud arestimine ebaproportsionaalselt avaldaja õigusi. Maakohus nõustus avaldajaga ning tõi välja, et on selgusetu, millistest kaalutlustest lähtuvalt leidis kohtutäitur, et töövõimetoetus oli täidetavate nõuete liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Maakohus asus seisukohale, et asja uuel läbivaatamisel peab kohtutäitur välja selgitama võlgnikust tulenevad konkreetsed asjaolud ning mitte ainult arestitava ja mittearestitava sissetuleku suuruse. Ringkonnakohus selgitab, et lisaks TMS § 131 lg-st 2 tuleneva nimetatud eelduse põhjendamisele, tuleb kohtutäituril TMS § 132 lg-st 12 tulenevalt põhjendada ka arestimise määra. Seega tuleb viidatud sätetest tulenevalt kohtutäituril hinnata konkreetset nõuet, selle suurust, võlgnikuga seonduvaid asjaolusid, sh kas võlgnikule on tagatud arestimise järgselt toimetulek minimaalses määras (kulutused toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms) ning kas võlgnikul võib olla muid sissetulekuid või sääste (vt ka RKTKm 2-18-4482, p-d 18.3, 21.2). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutäituril selgeks teha, kas konkreetsest võlgnikust tulenevad asjaolud õigustasid töövõimetoetuse arestimist 20% määras. Sealhulgas võib kohtutäitur võlgniku ära kuulata. Ringkonnakohus aga selgitab, et võlgnik ei saa ainult tugineda väitele, et kohtutäitur ei ole enda TMS § 131 lg-st 2 ja § 132 lg-st 12 tulenevat põhjendamiskohustust täitnud. Viidatud sätetest tuleneva põhjendamiskohustuse täitmise eeldus on suures osas informatsioon, mis on võlgniku mõjusfääris. Võlgnikul tuleb kohtutäiturile esitada asjaolud, mille alusel saab hinnata, kas arestimine on viidatud sätete alusel põhjendamatu.