XX kaebus kohtutäitur Rocki Alberti 27.12.2018.a otsuse peale täiteasjas nr 176/2006/3725
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 30.01.2019.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Aleksei Vassiljev Puudutatud isik 1: Pärnu kohtutäitur Rocki Albert (büroo asukoht Uus tn 1, Pärnu 80011) Puudutatud isik 2: Aktsiaselts Lowell Eesti (registrikood 10231048), tehinguline esindaja Eveli Altunbas
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 30.01.2019.a määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt määruse põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud XX kanda, v.a riigi õigusabiga seonduvad kulud, mis jäävad riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.XX (edaspidi ka avaldaja või võlgnik) esitas Pärnu Maakohtule kaebuse kohtutäitur Rocki Alberti (edaspidi kohtutäitur või puudutatud isik 1) 27.12.2018.a otsuse peale täiteasjas 1(7)
Tsiviilasi nr 2-19-623 nr 176/2006/3725, milles palus tühistada nimetatud otsuse ning 23.11.2018.a töövõimetoetuse arestimisakti (edaspidi arestimisakt).
2.Arestimisakti kohaselt arestis kohtutäitur 20% võlgniku töövõimetoetusest. Arestimisaktis oli sissenõudjaks märgitud puudutatud isik 2, kes esitas 13.11.2006.a kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi täitemenetluse läbiviimiseks. Täitedokument oli Harju Maakohtu 02.10.2006.a otsus tsiviilasjas nr 2-05-23595 ning sisu võlg 2895,19 eurot.
3.Avaldaja esitas arestimise peale kaebuse, milles palus tühistada arestimisakti. Avaldaja hinnangul oli arestimisakt õigusvastane, kuna seal puudusid viited täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg-le 2. Samuti ei olnud arestimisaktis põhjendatud TMS § 131 lg 2 eelduste täitmist. Ühtlasi arestis kohtutäitur vara vale sissenõudja kasuks. Käesolevas täiteasjas esitas täitmisavalduse ning täitedokumendi Hansa Liising Eesti AS ja mitte Lowell Eesti AS. Lisaks ei oleks kohtutäitur pidanud töövõimetoetust arestima seetõttu, et võlgnik oli abielus ja arestitud vara oli ühisvara.
4.Kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur leidis, et tal on õigus arestida võlgniku töövõimetoetust. Täitemenetlus algatati 12 aastat tagasi, nõude katteks ei toimunud ühtegi laekumist ja nõue oli täies ulatuses täitmata. Täitemenetluse käigus arestis kohtutäitur võlgniku arvelduskontod krediidiasutustes, võlgniku töötasu ja kontrollis muu vara olemasolu (sh kinnisvara, sõiduk, väärtpaberid, osalused äriühingutes), kuid nõude täitmiseni see ei viinud. Võlgnikul puudus muu vara, mille arvelt nõuet täita. Kohtutäitur ei nõustunud, et arestimisaktis puudus igasugune viide TMS § 131 lg-le 2. Arestimisakt sisaldas rõhutatud selgitust TMS § 131 lg-st 2 ning viidet TMS §-le 131. Samuti leidis kohtutäitur, et TMS § 131 lg 2 rakendamiseks ei ole vaja selle eeldusi põhjendada arestimisaktis endas, sest seda täitma kohustatud isik põhjendusi akti täitmisel ei kontrolli. Järgnevalt leidis kohtutäitur, et Lowell Eesti AS oli käesolevas täiteasjas sissenõudja. Kohtutäitur algatas täitemenetluse täiteasjas 176/2006/3725 sissenõudja Hansa Liising Eesti AS täitmisavalduse ja Harju Maakohtu 02.10.2006.a kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-05-23595 alusel. 22.05.2014.a sai kohtutäitur kätte sissenõudja teate, mille kohaselt Swedbank Liising AS (kehtetu ärinimi Hansa Liising Eesti AS) oli loovutanud Lindorff Eesti AS-le nõude mh võlgnik XX vastu poolte vahel 07.05.2014.a sõlmitud notariaalse nõuete loovutamise lepingu nr 2592 alusel. Kohtutäiturile esitati teate lisana Tallinna Notar Kaata Kartau poolt 07.05.2014.a koostatud ja tõestatud nõuete loovutamise leping nr 2592. Alates 08.10.2018.a oli Lindorff Eesti AS-i uus ärinimi Aktsiaselts Lowell Eesti (puudutatud isik 2). TMS § 18 lg 1 kohaselt kui täitedokument kehtib ka seal märgitud sissenõudja või võlgniku õigusjärglase suhtes, võtab kohtutäitur täitedokumendi täitmisele, kui õigusjärglus on kohtutäiturile tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Kohtäitur leidis, et temal oli õigus pöörata sissenõue võlgniku ja tema abikaasa ühisvarale. TMS § 14 lg 1 kohaselt on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Täitedokumendiks oleva Harju Maakohtu 02.10.2006.a kohtuotsuse nr 2-05-23595 kohaselt mõisteti XX-lt, DD-lt (võlgniku abikaasa) ja Asmund OÜ-lt (likvideerimisel) sissenõudja kasuks solidaarselt välja võlgnevus 36 644,83 krooni (2342.67 eurot) ning solidaarvõlgniku DD suhtes alustati kohtutäituri menetluses sama täitedokumendi alusel täiteasi nr 176/2006/3726. Seega oli olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument ja sissenõude pööramine ühisvarale oli lubatav.
2(7)
Tsiviilasi nr 2-19-623
5.Kohtutäituri otsuse peale esitas avaldaja Pärnu Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtutäituri otsuse ning arestimisakti. Kaebuse kohaselt oli arestimisakt õigusvastane, kuna selles puudus nii viide TMS § 131 lg-le 2 kui ka töövõimetoetuse arestimise eelduste põhjendused. TMS § 131 lg-st 2 tulenevad eeldused ei olnud täidetud, sh ei põhjendanud kohtutäitur nende eelduste täitmist enda otsuses. Puudu oli sissenõudja avaldus, võlgnikku ei kuulatud ära, ühtlasi jättis kohtutäitur põhjendamata, miks oli sissenõude pööramine võlgniku töövõimetoetusele õiglane. Lowell Eesti AS-il puudus õigus teostada täiteasjas nr 176/2006/3725 sissenõudja õigusi seni, kuni võlgnikule pole edastatud notariaalselt tõestatud lepingut täitedokumendist tuleneva nõude loovutamise kohta Lindorff Eesti AS-le. Järgnevalt leidis avaldaja, et sissenõude pööramine avaldaja ja tema abikaasa ühisvarale ei olnud õiguspärane. Sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on TMS § 14 lg 1 järgi lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Swedbank Liising AS loovutas Lindorff Eesti AS-le nõude võlgniku XX vastu poolte vahel 07.05.2014.a sõlmitud notariaalse nõuete loovutamise lepingu nr 2592 alusel. Lindorff Eesti AS-le ei loovutatud aga nõuet DD (võlgniku abikaasa) suhtes. Seega puudus täitedokument, mis kohustab mõlemat abikaasat. Samuti väitis avaldaja, et arestimisakti ei allkirjastanud kohtutäitur, vaid kohtutäituri büroo töötaja. Kohtutäituri büroo töötaja pädevus on sätestatud kohtutäituri seaduse (KTS) § 23 lg-s 3, mille kohaselt on kohtutäituri büroo töötaja pädev kohtutäituri nimel ja vastutusel toimetama kätte dokumente ning abistama kohtutäiturit ametitegevuses. Seadusest ei tulene kohtutäituri büroo töötaja õigust arestida täitemenetluses võlgniku vara (sh nõuded) ja/või allkirjastama nõude arestimise akti.
6.Kohtutäituri leidis, et TMS § 131 lg 2 eeldused olid täidetud. Täitemenetlus võlgniku suhtes oli ebaõnnestunud. Võlgnik ei toonud välja asjaolusid, millest tulenevalt saaks järeldada vastupidist. Arestimine oli nõude liiki ja suurust arvestades õiglane. Täitemenetlus algatati 12 aastat tagasi. Nõude katteks ei laekunud mitte ühtegi summat. Võlgnikul oli töökohti, kuid sissetuleku suurus või varasemad arestid ei võimaldanud tööandjatel nõude katteks kinnipidamisi teha. Võlgnik ei teinud vabatahtlikult ühtegi makset. Sissenõudja nõue oli täitedokumendi kohaselt 2342,67 eurot, millele lisandusid täitekulud. Võlgniku töövõimetoetuse päevamäär oli 12,72 eurot, mida maksti perioodil 30.07.2018.a-29.01.2019.a. Kohtutäitur arestis 20% võlgniku töövõimetoetusest, millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Seega arestiti olenevalt kuust 34,87-37,41 eurot. Võlgnikule oleks pärast arestimist jäänud kätte 346,73 eurot, mis on 139,50 eurot rohkem kui Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Arestimisakti koostamise ajal oli võlgniku sissetulekuks veel töötuskindlustushüvitis, mida maksti talle perioodil 03.07.2018.a29.12.2018.a. Kohtutäitur leidis, et võrreldes avaldaja sissetulekuga, oli arestitav summa proportsionaalne võlgniku õiguste riivega. Kohtutäituri hinnangul oli temal sissenõudja avaldus TMS § 131 lg 2 tähenduses. Sissenõudja esitas vastava avalduse 23.10.2018.a. Kohtutäituri büroo töötaja suhtles 23.10.2018.a sissenõudja töötajaga, kes edastas kohtutäiturile sissenõudja esindusõigusliku isiku poolt 21.08.2017.a allkirjastatud avalduse, millega väljendatakse sissenõudja soovi pöörata sissenõue ka TMS § 131 lg 1 p-des 6-8 nimetatud sissetulekutele. Sissenõudja vastavast e-kirjast selgub, et ta ei soovi iga võlgniku kohta eraldi sellist avaldust esitada, kuna see ei ole kiire ja efektiivse menetluse huvides. Kohtutäitur leidis, et ei rikkunud TMS § 131 lg 2 teist lauset, mis näeb võlgniku ärakuulamise ette üksnes võimaluse korral. Kuna töövõimetoetust maksti võlgnikule lühiajaliselt, s.o kuni 29.01.2019.a, leidis kohtutäitur, et võlgniku ärakuulamine ei pruugi piisavalt kiiresti õnnestuda. Võlgnik ei ilmunud kaebuse
3(7)
Tsiviilasi nr 2-19-623 läbivaatamisele, kus oli muuhulgas tagatud võimalus olla ära kuulatud. TMS normid lubavad arvestada võlgniku majanduslikku või tervislikku olukorda juhul, kui kohtutäitur saab vajalikku teavet ning võlgnikul endal on kohustus informeerida kohtutäiturit asjaoludest, mis võivad muuta arestimise ebaõigeks. Võlgnik ei viidanud kaebuses ühelegi asjaolule, mis näitaks, et arestimine on võlgniku tervislikust või majanduslikust seisukorrast lähtuvalt ebaõige. Kohtutäitur väitis, et tõendas nõude loovutamist kooskõlas TMS § 18 lg-ga 1. Ühtlasi võis kohtutäitur pöörata sissenõude võlgniku ja tema abikaasa ühisvarale. Täitedokumendiks oleva Harju Maakohtu 02.10.2000.a kohtuotsuse kohaselt oli võlgniku abikaasa DD-ga 10.08.2000.a sõlmitud käenduslepingu, mis tagas võlgnikuga 10.08.2000.a sõlmitud kasutusrendilepingut. Nõude loovutamine mõjutas loovutatud nõude suhtes eksisteerivaid tagatisi, sh vastava kohustuste täitmiseks antud käendust. Nõudega seotud tagatised (sh käendus) lähevad VÕS § 167 lg 1 kohaselt nõude loovutamisel automaatselt uuele võlausaldajale üle. Avaldaja märkis, et arestimisakti ei allkirjastanud kohtutäitur, vaid kohtutäituri büroo töötaja. Kuna avaldaja kohtutäiturile esitatud kaebuses sellist väidet ei esitanud, siis kohtutäitur seda küsimust kaebuse kohta tehtud otsuses ei käsitlenud ja selle küsimuse lahendamine väljus kaebuse lahendamise piiridest. Juhul kui pädevuse küsimust tuleb siiski hinnata, märkis kohtutäitur, et tema büroo töötajal oli õigus allkirjastada arestimisakti, kuna seda ei pidanud kohtutäitur isiklikult tegema (KTS § 7). Arestimisakti alusel kohtutäituri kontole seisuga 22.01.2019.a raha laekunud ei olnud ja kohtutäiturile teadaolevalt arestis töövõimetoetuse varasemalt teine kohtutäitur.
7.Maakohus tegi määruse, millega rahuldas osaliselt avaldaja kaebuse. Maakohus tühistas kohtutäituri otsuse ning saatis asja kohtutäiturile tagasi uueks läbivaatamiseks. Maakohtu määruse kohaselt ei olnud TMS § 131 lg 2 eeldused täidetud. Kohtutäitur ei kuulanud võlgnikku ära. Samuti puudus kohtutäituril sissenõudja avaldus võlgniku töövõimetoetusele sissenõude pööramiseks. Ühtlasi ei põhjendanud kohtutäitur piisavalt, miks oli töövõimetoetusele sissenõude pööramine 20% ulatuses põhjendatud. Maakohtu hinnangul oli puudutatud isik 2 õige sissenõudja. Samas leidis maakohus, et sissenõude pööramine võlgniku ühisvarale ei olnud TMS § 14 lg-ga 1 kooskõlas. Puudutatud isikule 2 loovutati nõue ainult avaldaja suhtes. Nõuet ei loovutatud tema abikaasa suhtes. Seega puudus täitedokument, millega pöörata sissenõue abikaasade ühisvarale, s.o avaldaja töövõimetoetusele. Kohtutäituri töötaja võis arestimisakti allkirjastada. Maakohtu hinnangul ei olnud arestimisakti tühistamine võimalik.
8.Maakohtu määruse peale esitas võlgnik määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, milles kaebus jäeti rahuldamata. Avaldaja hinnangul oleks maakohus pidanud arestimisakti tühistama. Avaldaja hinnangul leidis maakohus, et arestimisakt on sisuliselt õigusvastane. Seega ei olnud põhjust saata asja tagasi kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks, vaid kohus oleks saanud kohe tühistada nii kohtutäituri otsuse kui ka arestimisakti.
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
10.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määruse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.
4(7)
Tsiviilasi nr 2-19-623
11.Määruskaebuses märgib avaldaja, et esitab kaebuse maakohtu määruse peale osas, milles maakohus jättis avaldaja kaebuse rahuldamata, s.o ei tühistanud arestimisakti, viidates maakohtu määruse resolutsiooni punktile 3. Samal ajal toob avaldaja määruskaebuses välja, et tema hinnangul poleks maakohus pidanud asja kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks saatma. Selleks, et hinnata, kas asja kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks saatmiseks oli põhjust, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas arestimine oli õiguspärane, s.t kas töövõimetoetuse arestimise eeldused olid täidetud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus leidis lõppastmes õigesti, et asi tuleb saata kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei rakendanud kohtutäitur diskretsiooni jälgitavalt ning asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutäituril esitada täiendavad põhjendused, mille alusel saaks hinnata, kas töövõimetoetuse arestimine oli õiguspärane. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus avaldaja menetluses esitatud väiteid.
12.14.01.2019.a kaebuses ning määruskaebuses soovib avaldaja arestimisakti tühistamist. Ringkonnakohus ei näe, et esineb alus arestimisakti tühistamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et arestimisakti tühistamiseks võib esineda alus siis, kui arestimisakt ise ei vasta seaduses sätestatud nõuetele või selle aluseks olev arestimine (töövõimetoetuse arestimine) polnud võlgniku suhtes õiguspärane. Avaldaja on väitnud, et arestimisakt tuleb tühistada seetõttu, et selles puudus viide TMS § 131 lg-le 2 ja töövõimetoetuse arestimise eelduste põhjendused. Need väited ei anna alust arestimisakti tühistamiseks. Seadus ei näe iseenesest ette kohtutäiturile kohustust põhjendada arestimisaktis TMS § 131 lg 2 ja § 132 lg 12 eelduste täitmist. Kohus saab kohtutäituri diskretsiooni kontrollida ka kohtutäituri otsuse alusel. Nõude arestimisakti sisu on ettenähtud TMS § 114 lg-s 1. Võlgniku õiguste rikkumist ei esine, kui kohtutäitur on arestimisaktis avanud TMS § 131 lg 2 sisu ning sealjuures viidanud TMS §-le 131, kuid jätnud lisamata viite lõikele 2. Seega ei nähtu, et arestimisakt ei vastanud seaduse nõuetele.
13.Eelnevast tulenevalt hindab ringkonnakohus, kas TMS § 131 lg 2 ja § 132 lg 12 eeldused olid käesoleval juhul täidetud, s.o kas arestimine avaldaja suhtes oli õiguspärane. TMS § 131 lg 2 kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 6–8 nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel. Kohtutäitur kuulab enne otsuse tegemist võimaluse korral võlgniku ära. TMS § 131 lg 1 p 61 kohaselt ei saa sissenõuet pöörata töövõimetoetusele. Ringkonnakohus ei hinda TMS § 131 lg 2 alusel, kas sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele. Maakohus hindas nimetatud eeldust ja leidis, et see on täidetud (maakohtu määruse põhjenduste p 3.1). Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6).
14.Avaldaja väitis kaebuses, et kohtutäituril puudus sissenõudja avaldus. Maakohus leidis samuti, et kohtutäituril puudus sissenõudja avaldus. Ringkonnakohus ei nõustu sellega. Ringkonnakohus selgitab, et TMS § 131 lg 2 ei pea silmas sissenõudja eraldi avaldust, milles taotletakse võlgniku sissetulekule erandjuhul sissenõude pööramist (vt RKTKm 2-18-4482, p 17.1). Viidatud sättes korratakse TMS §-s 23 sätestatud põhimõtet ning piisav on sissenõudja täitmisavaldus, milles soovitakse sissenõude pööramist mh ka võlgniku nõuetele (ibid.). Käesoleval juhul oli selline täitmisavaldus sisuliselt olemas (t kd lk 79). Seega oli ekslik nii avaldaja kui ka maakohtu seisukoht, et sissenõudjal puudus TMS § 131 lg-s 2 nimetatud sissenõudja avaldus.
5(7)
Tsiviilasi nr 2-19-623
15.Avaldaja väitis kaebuses, et tema jäeti ebaõigesti ära kuulamata. Maakohus nõustus avaldajaga ning märkis lisaks, et kohtutäituril ei olnud antud juhul takistust võlgniku ärakuulamiseks ning võlgniku ärakuulamine ei oleks teinud toetuse arestimist võimatuks. Kohtutäitur väitis, et kuna toetust maksti lühiajaliselt, ei pruukinud võlgniku ärakuulamine piisavalt kiiresti õnnestuda (t kd lk 74). Kohtutäituri väitest tulenevalt ei nähtu koheselt, et kohtutäitur jättis võlgniku ebaõigesti ära kuulamata. TMS § 131 lg-st 2 tulenevalt võib kohtutäitur ärakuulamise võimaluse hindamisel mh arvestada, milline on võlgniku koostöövalmidus ning kas toetuse maksmise perioodi jooksul on võimalik võlgnik ära kuulata. Olukorras, kus kohtutäitur on proovinud võlgnikku kätte saada, võlgnik on täitemenetlust põhjendamatult vältinud ning sissetulekut (sh toetust) makstakse lühiajaliselt, võib olla alus arestimiseks võlgnikku ära kuulamata, et vältida toetuse ärakasutamist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutäituril põhjendada, kas käesoleval juhul esinesid sellised asjaolud, millest tulenevalt ei olnud võimalust võlgnikku ära kuulata, sh kas võlgniku kättesaamine ning tema ärakuulamine toetuse maksmise perioodi sees oli realistlik.
16.Avaldaja väitis kaebuses, et kohtutäitur jättis põhjendamata TMS § 131 lg-st 2 tuleneva eelduse, mille kohaselt peab arestimine olema nõude suurust ja liiki arvestades õiglane. Kohtutäitur leidis 27.12.2018.a otsuses, et avaldaja ei olnud enda võlga ära tasunud 12 aasta jooksul ning ei teinud kohtutäituriga koostööd selle tasumiseks. Kohtutäitur 22.01.2019.a seisukohas märkis lisaks, et arvestades arestitava summa suurust ning võlgniku sissetulekut, ei riivanud arestimine ebaproportsionaalselt avaldaja õigusi. Maakohus nõustus avaldajaga ning tõi välja, et on selgusetu, millistest kaalutlustest lähtuvalt leidis kohtutäitur, et töövõimetoetus oli täidetavate nõuete liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Maakohus asus seisukohale, et asja uuel läbivaatamisel peab kohtutäitur välja selgitama võlgnikust tulenevad konkreetsed asjaolud ning mitte ainult arestitava ja mittearestitava sissetuleku suuruse. Ringkonnakohus selgitab, et lisaks TMS § 131 lg-st 2 tuleneva nimetatud eelduse põhjendamisele, tuleb kohtutäituril TMS § 132 lg-st 12 tulenevalt põhjendada ka arestimise määra. Seega tuleb viidatud sätetest tulenevalt kohtutäituril hinnata konkreetset nõuet, selle suurust, võlgnikuga seonduvaid asjaolusid, sh kas võlgnikule on tagatud arestimise järgselt toimetulek minimaalses määras (kulutused toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms) ning kas võlgnikul võib olla muid sissetulekuid või sääste (vt ka RKTKm 2-18-4482, p-d 18.3, 21.2). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutäituril selgeks teha, kas konkreetsest võlgnikust tulenevad asjaolud õigustasid töövõimetoetuse arestimist 20% määras. Sealhulgas võib kohtutäitur võlgniku ära kuulata. Ringkonnakohus aga selgitab, et võlgnik ei saa ainult tugineda väitele, et kohtutäitur ei ole enda TMS § 131 lg-st 2 ja § 132 lg-st 12 tulenevat põhjendamiskohustust täitnud. Viidatud sätetest tuleneva põhjendamiskohustuse täitmise eeldus on suures osas informatsioon, mis on võlgniku mõjusfääris. Võlgnikul tuleb kohtutäiturile esitada asjaolud, mille alusel saab hinnata, kas arestimine on viidatud sätete alusel põhjendamatu.
17.Avaldaja väitis kaebuses, et töövõimetoetuse arestimine oli õigusvastane TMS § 14 lg-st 1 tulenevalt. Arestimise ajal kehtinud TMS kohaselt sätestas TMS § 14 lg 1, et sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. TMS § 14 lg 2 ls 1 kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Ringkonnakohus leiab, et isegi siis, kui kohtutäitur arestis võlgniku vara, mis oli avaldaja ja tema abikaasa ühisvara, ei saa avaldaja, kelle suhtes oli kehtiv täitedokument, tugineda TMS § 14 lg-st 1 tulenevale rikkumisele TsMS § 3 lg 1 kohaselt. Käesoleval juhul
6(7)
Tsiviilasi nr 2-19-623 algatati täitemenetlus täitedokumendi alusel, mis kohustas nii avaldajat kui ka tema abikaasat (t kd lk 82). Eelmine sissenõudja loovutas nõude uuele sissenõudjale, s.o puudutatud isikule 2, notariaalse nõude loovutamise lepinguga (t kd lk 92jj) ainult avaldaja osas. Seega oli avaldaja suhtes õigus täitemenetlust läbi viia, kuna olemas oli nii kehtiv täitedokument kui ka täitmisavaldus (TMS § 23). Isegi juhul, kui sissenõue pöörati ebaõigesti ühisvarale, rikuti sellega võlgniku abikaasa õigusi ning mitte võlgniku õigusi. Võlgnik saab kohtumenetluses kaitsta enda õigusi. Seega ei saa avaldaja tugineda käesoleval juhul väitele, et kohtutäitur arestis ühisvara, millega rikuti tema abikaasa õigusi TMS § 14 lg-st 1 tulenevalt.
18.Avaldaja väitis kaebuses veel, et puudutatud isik 2 ei ole käesolevas täiteasjas sissenõudja ning arestimisakti ei allkirjastanud mitte kohtutäitur, vaid kohtutäituri büroo töötaja. Nimetatud väiteid käsitles maakohus enda määruses (maakohtu põhjenduste p-d 3.3 ja 3.5). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6).
19.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust tühistada kohtutäituri arestimisakti, kuna arestimine avaldaja suhtes võis olla õiguspärane. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutäituril põhjendada ja tuua esile asjaolud, millest nähtub, kas võlgniku ärakuulamata jätmine ning töövõimetoetuse arestimine 20% ulatuses oli põhjendatud.
20.Ringkonnakohus jätab määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud avaldaja kanda (TsMS § 171 lg 1), v.a avaldaja esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda. Kuna teised menetlusosalised tähtajaks menetluskulusid ei esitanud, ei ole ringkonnakohtul põhjust menetluskulusid kindlaks määrata. Avaldaja esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud määrab ringkonnakohus kindlaks eraldi määruses.
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.