SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu haiglaravi kohaldamiseks kuni neljaks päevaks ja ravitähtaja pikendamiseks kuni 40 päeni
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 15.04.2019.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: SA Pärnu Haigla (registrikood 90004527) Psühhiaatriakliiniku juhataja dr HS Puudutatud isik 1 (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Anu Toomemägi Puudutatud isik 2: Pärnu Linnavalitsus (registrikood 75000064), tehinguline esindaja IR
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 15.04.2019.a määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Rahuldada XX täiendava tõendi vastuvõtmise taotlus ning võtta käesoleva asja lahendamise juurde Pärnu Haigla 12.04.2019.a ja 14.04.2019.a menetlusdokumente võrdlev dokument.
4.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud XX kanda.
Edasikaebamise kord 1(11)
Tsiviilasi nr 2-19-5714 Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.12.04.2019.a esitas SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja dr HS Pärnu Maakohtule taotluse XX (edaspidi ka puudutatud isik 1 või patsient) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu haiglaravi kohaldamiseks neljaks päevaks ning selle pikendamiseks kuni 40 päevani. Nimetatud taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik 1 Pärnu Haiglas 11.04.2019.a. Patsient toodi haiglasse politsei poolt. Hospitaliseerimisel oli patsiendil kaasas hulganisti mõõteriistu. Ta arvas, et toimuvad metsarüüstamise kuriteod. Ta olevat olnud agiteeritud ja paranoiline kõige suhtes. Patsiendil oli psühhootiline häire, millest ta ise aru ei saanud, tal puudus haiguskriitika. 12.04.2019.a taotluse esitamise ajaks oli patsient teadvuse juures, kuid tema situatsioonist arusaam oli ebaadekvaatne. Tal puudusid haiguskriitika ja ravisoostumus. Ta rääkis katkestamatult monoloogina. Tema mõttekäik oli laialivalguv ja üksikasjalik. Ta avaldas paranoidseid mõtteid, mis otseselt indutseerisid tema käitumist. Viimase 10 aasta jooksul oli ta erinevate aparaatidega mõõtnud õhu süsihappegaasi ja hapniku sisaldust, monitoorinud seda ka oma vereanalüüsis. Viimaste nädalate jooksul hakkas ta arvama, et Pärnu Jahimeeste Liidu teised liikmed (nimetab neist nelja) tahavad temast lahti saada, kavandanud mõrvakatse, eesmärgiga varjata omakasupüüdlikke rahalisi tehinguid PRIA ja RMK rahadega. Patsient väitis, et ka haiglasse toomine oli vandenõu temast vabanemiseks, siin ei olevat tal piisavalt värsket õhku ega tervislikku toitu, et ellu jääda. Patsiendi käitumine oli luulust mõjutatud ja ebaadekvaatne. Taotluse kohaselt oli patsiendil luululine häire F22.0. Ta vajas ravi antipsühhootiliste, rahustavate preparaatidega. Kui ta ravi ei saa, suurenevad väga suure tõenäosusega ohustavad käitumismustrid, ta võib olla agressiivne inimeste suhtes, keda luululistel ajenditel endale ohtlikuks peab ja ravita jäämise korral ohustada enda tervist ja elu. Taotluse kohaselt oli patsiendi seisund kujunenud pika aja (10 aasta) vältel ja oli tõenäoline, et tema seisund ei parane märkimisväärselt nelja päeva jooksul ning ta vajab tahtest olenematut ravi pikema aja vältel. Koos taotlusega esitati kahe psühhiaatri arvamused, millest üks, dr AP, nimetas, et patsiendil on psühhootiline häire F29 (täpsustamata psühhoos).
2.12.02.2019.a esitas Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuur ettekande (edaspidi ettekanne). Ettekande kohaselt pöörduti politsei poole esmalt jahiseltsi liikme poolt, kes kirjeldas, et temal ja teistel seltsi liikmetel on tekkinud hirm puudutatud isiku 1 suhtes, kes räägib seosetut juttu ning kui temaga ei nõustuta, siis läheb ta sõnadega väga kurjaks. Varasemalt olevat tal ka olnud selliseid perioode ning seejärel läksid need perioodid ühel hetkel üle. Ettekande kohaselt tekkis ka puudutatud isiku 1 perearstil ja tema pojal kahtlus puudutatud isiku 1 vaimse tervise osas. Samuti tõid nimetatud isikud välja, et puudutatud isik 1 ei ole nõus arsti juurde minema, kuna arvab, et on terve. Täiendavalt tõi tema poeg välja, et puudutatud isikul 1 on tekkinud tugevad paranoiad: ta arvab, et teda jälitatakse ning teda tahetakse tappa, kuna on metsaraie vastane ja jääb seetõttu metsaraiet teha soovivatele isikutele ette. Ettekandest nähtuvalt, kui politsei puudutatud isiku 1 juurde jõudis 11.04.2019.a, siis ütles viimane, et ootaski juba politseid. Ta uskus, et politsei tuli seetõttu, et teda sooviti laupäeval EE ja teiste jahimeeste poolt tappa. Ta arvas, et pääses aga seetõttu, et hoidis end väga auto ligi ja suhtles telefoni teel oma pojaga teiste kuuldes. Selliselt ei saanud teda tulistada, kuna verepritsmed oleksid läinud auto peale. Samuti rääkis puudutatud isik 1 politseile, kuidas ta on
2(11)
Tsiviilasi nr 2-19-5714 teinud 15 aastat teadustööd ja saab selle eest kindlasti Nobeli preemia, et kõik pärinevad hüäänkoerast ja karust. Kodus oli ta üles seadnud aparaate, mis mõõtsid süsihappegaasi sisaldust õhus ja kuu faase. Kui politsei puudutatud isik 1 psühhiaatriakliinikusse vastuvõtule viis, hakkas viimane koheselt oma mõõteaparaate üles seadma. Puudutatud isik 1 arvas, et arstid annavad talle nüüd mürki ja ta tapetakse ära, arstid pidavat koostööd tegema EE-ga, kuna mõned arstid pidid saama omale maatükid Paikusele.
3.12.04.2019.a tegi maakohus määruse, millega paigutas puudutatud isiku 1 esialgse õiguskaitse korras tema tahtest olenemata Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse ja kohaldas tema suhtes psühhiaatrilist ravi kuni neli päeva. Samuti lubas maakohus puudutatud isiku 1 suhtes kasutada psühhoosivastast ja meeleolu stabiliseerivat ravi (ravimite manustamine süstena ja tablettravina). Samas määruses andis maakohus avaldajale teada, et neil tuleb esitada täiendav arvamus, selleks et pikendada puudutatud isiku 1 suhtes tahtevastast haiglaravi üle nelja päeva.
4.14.04.2019.a esitas avaldaja täiendava arvamuse tahtevastase haiglaravi pikendamiseks kuni 40 päeva. Nimetatud arvamuse kohaselt ei olnud patsiendi luulumõtete sisu seni muutunud. Ta oli endiselt veendunud, et ümbrus suhtub temasse vaenulikult ning et ka haiglas tahetakse teda mürgitada ja tappa. Haiglas olles tuvastati patsiendil tervisele ohtlikke vererõhunäitajaid, kuid luululistel põhjendustel ei olnud ta nõus muudatustega raviskeemis. Patsiendi käitumine oli jätkuvalt luulust mõjutatud ja ebaadekvaatne. Arvamuses asuti seisukohale, et ravita jätmisel korduvad väga suure tõenäosusega ohustavad käitumismustrid, ta võib olla agressiivne inimeste suhtes, keda luululistel ajenditel endale ohtlikuks peab ja ravita jäämise korral ohustada enda tervist ja elu. Arvamuses toodi välja, et patsiendil on psüühikahäire F22.0.
5.Maakohus kuulas puudutatud isiku 1 ära. Ärakuulamisel eitas ta endal psühhiaatrilise haiguse olemasolu ja ravivajadust, kuigi kinnitas valmisolekut kodus ravi jätkata, kui arstid seda vajalikuks peavad. Ta kirjeldas korduvalt, et talle teeb muret, et tema kodupaigas Paikusel raiutakse metsa maha, kuidas ta on pöördunud osavallavanema EE ja RMK poole, et metsa ei raiutaks, on lubatud, et tehakse harvendusraiet, kuid ikkagi võttis öösel harvester terve metsatüki maha. Puudutatud isik 1 ei vastanud otse küsimusele, kas EE või keegi teine on teda ähvardanud tappa, nagu ta politseile avaldas, kuid märkis, et on juba vana inimene, ei ole oluline, kas ta sureb täna või mõni aeg hiljem. Ärakuulamisel oli puudutatud isik 1 rahul, sest metsas algas raierahu. Puudutatud isik 1 jõudis erinevatele küsimustele vastates ikka ja jälle selgitusteni hapniku tähtsusest inimese tervisele, kuidas süsihappegaas ja hapnik peavad olema tasakaalus ning kui tähtis on mets, eelkõige männimets, hapniku taastootmises. Ta selgitas, et jälgib enda tervislikku seisundit pidevalt, ta oli selle jaoks 3500 euro eest erinevaid seadmeid hankinud, näiteks mitu süsihappegaasi mõõturit, mida ta laenas ka teistele isikutele, kes ei saanud aru, miks nad on haiged. Lisaks tõi puudutatud isik 1 välja, et tegi kodus enda tervisega katseid, jättes näiteks suhkruhaiguse rohu võtmata, mille tõttu tõusis tema veresuhkru tase 26 peale. Järgmisel päeval võttis ta uuesti rohtu, kuna sai aru, et peab veresuhkru rohtu kogu aeg võtma. Puudutatud isik 1 ei pidanud haiglaravi vajalikuks. Tema hinnangul oli ta normaalne. Samal ajal tõi ta välja, et kui arstid arvavad, et ta vajab ravi, siis on ta nõus kodus ravimeid edasi võtma, ta raviks ennast kodus oma raviplaani järgi. Haiglas saab ta samu suhkruhaiguse ja kõrge vererõhu ravimeid, mida ta koduski võtab, lisaks antakse haiglas temale tilkadena mingit rahustit, mis tegevat tema pea uimaseks. Dr RP selgitas ärakuulamisel, et patsiendil on praegu diagnoositud luululine häire. Haigus on ilmselge, kuid täiendavat selgitamist vajab haiguse tekkepõhjus. Haigus oli kestnud 10 aastat,
3(11)
Tsiviilasi nr 2-19-5714 siiani toimetas ta enda seadmetega, mis teisi ei seganud. Viimane periood oli see, mis mõjutaks vältimatu ravi vajadust. Oma tervist ta uuris, kuid mitte teaduslikel alustel. Ta jälgis enda tervisenäitajaid, kuid tulemus oli see, et nii veresuhkur kui ka vererõhk olid kontrolli alt väljas, vererõhunäitajad olid tal pidevalt üle 200. Ta ei järginud ravisoovitusi, mistõttu ei saanud uskuda tema väiteid, et ta jätkaks psühhiaatriliste ravimite tarvitamist. Luulud ei ole piiratud konkreetse teemaga, vaid luul laieneb vastavalt olukorrale ja keskkonnale. Haiguse tõttu oli patsiendi maailmanägemus kallutatud. Ta ütles korduvalt, et teda tahetakse tappa. Sellises olukorras hakkab inimene ennast mingil hetkel kaitsma. See, et relvad politsei poolt ära võeti, vähendas tema ohtlikkust osaliselt, kuid ainult relvadega seotu osas. Dr P tõi veel välja, et patsiendile ei ole tehtud peauuringuid, mida peaks veel tegema, et välja selgitada haiguse tekkepõhjus. Täiendavate uuringute põhjal saaks ka vajaliku ravi määrata. Nii hilises eas tekkinud haiguse põhjus võis olla ajukahjustus või –haigus. Võimalik oli, et tema ajukahjustuse põhjustas tema pidev kõrge vererõhk. Pärast raviplaani tuli veel hinnata ravi mõju. Kuna patsient ei võtnud ettenähtud korras somaatilisi ravimeid, ei olnud kindlust, et ta järgiks kodus psühhiaatri ravisoovitust. Haiglas sai ta psühhoosivastast ravi tilkadena ning soostus ravi vastu võtma. Dr P ei välistanud, et lõpptulemus on see, et patsient läheb laste järelevalve alla, kuid see ei olnud võimalik enne, kui on tehtud haiguse tekkepõhjuse uuringud ja määratud raviskeem. Dr P hinnangul võis olla ravi lühem kui 40 päeva. Seni saadud 4 päeva ravi tulemusel oli patsient mõne olulise koha pealt tagasi tõmmanud, kuid mida pikemalt temaga vestelda ja mida rohkem ta väsis, seda rohkem läks patsient jälle oma mulli sisse.
6.Puudutatud isiku 1 esindaja hinnangul ei olnud isiku suhtes tahtevastase haiglaravi kohaldamine 40 päeva põhjendatud. Esindaja suhtles puudutatud isikuga 1, kes ütles, et ta ei aktsepteeri ravivajadust. Samuti kinnitas ta, et tal ei ole midagi viga ning ta toimetab täpselt nii, nagu talle on vajalik. Ta olevat selgitanud, et elab üksi ning saab iseendaga igati hakkama. Samuti väitis ta, et ta on kellelegi lihtsalt ette jäänud, miks muidu teda hulluks tahetakse tembeldada. Puudutatud isik 1 kirjeldas, et tal on kaasas mõõteaparatuur, mõõtmaks süsihappegaasi taset ruumis, kus ta viibib. Palatis on tal ööpäev läbi aken lahti, sest muidu tekib olukord, kus tal ei jätku enam õhku hingamiseks. Kui inimesel ei ole õhku, siis ta sureb. Tema hinnangul ei tee teda psüühiliselt haigeks see, et ta seisab eluterve keskkonna ja enda seaduslike õiguste eest. Samuti suhtles esindaja puudutatud isiku 1 tütrega, kes väitis, et puudutatud isik 1 ei ole ei iseendale ega ka kõrvalseisjatele ohtlik. Sellisele tulemile olevat jõudnud ka dr AP, kellega puudutatud isikul 1 oli vahetu kontakt. Puudutatud isikul 1 oli pidev kontakt enda lastega, ta ei käitunud kunagi ebaadekvaatselt ning see, et ta seisab enda seisukohtade ja veendumuste eest, ei tee teda psüühiliselt haigeks inimeseks. Kuna puudutatud isik 1 on looduslike ravimite usku, mitte ravimite sõltlane, siis kõige õigem on see, kui ta lubatakse kodusele ravile ja tema koos vennaga elaksid regulaarselt puudutatud isiku 1 juures, toetades teda vajalikul moel ja mahus.
7.Puudutatud isik 2 toetas tahtevastase ravi pikendamist kuni 40 päevani. Puudutatud isik 2 võttis ühendust Paikuse osavallakeskuse juhi KE-ga ning TA-ga, kellega puudutatud isik 1 oli kokku puutunud. Mõlemad kinnitasid, et puudutatud isiku 1 käitumine oli viimasel ajal märkimisväärselt muutunud. Puudutatud isik 1 väitis erinevatele isikutele, et teda soovitakse kõrvaldada ning ta oli mures oma elu pärast. Luulumõtete avaldamisel oli ta vaenulik, kuid füüsilist agressiooni ei esinenud. Teiste selgitused ei aidanud isiku arusaamist parandada, kuna puudutatud isikul 1 olid kindlad veendumused tema suhtes toimuvate vandenõudega. Ühtlasi võttis puudutatud isik 2 ühendust puudutatud isiku 1 pojaga, kes väitis, et puudutatud isiku 1 seisund on haiglas mõnevõrra paranenud ja et ta on valmis ravikoostööks. Pere oli
4(11)
Tsiviilasi nr 2-19-5714 otsustanud võimaldada puudutatud isikul 1 elada tütre juures ja nad on valmis tagama tema õigeaegsed ambulatoorsele ravile pöördumised. Poeg ei pidanud vajalikuks puudutatud isiku 1 tahtevastase ravi pikendamist, kuna arvas, et abi on võimalik tagada muul moel. Poja suurimaks mureks oli puudutatud isiku 1 relvaloaga seonduv, kuna ta kahtles tema võimekuses teha relva käsitsemisel adekvaatseid otsuseid.
8.Pärnu Maakohus tegi 15.04.2019.a määruse, millega pikendas puudutatud isiku 1 suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus kuni 40 päeva. Samuti lubas maakohus tema suhtes kasutada psühhoosivastast ja meeleolu stabiliseerivat ravi (ravimite manustamine süstena ja suukaudselt). Maakohtu hinnangul oli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 ja psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 p-de 1-3 eeldused täidetud. Maakohus leidis, et puudutatud isikul 1 on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Tal oli luululine häire. Tema seisund kujunes pika aja jooksul. Ta jälgis enda pseudoteaduslikke raviskeeme, mille tõttu sai tema tervis ilmselt kahjustada. Samuti väljendas ta, et keegi soovib teda tappa, mis tingis tema ohtlikkuse teiste suhtes. Maakohtu hinnangul ei olnud muu psühhiaatriline ravi küllaldane, kuna puudutatud isik 1 ei tunnistanud ravivajadust.
9.Maakohtu määruse peale esitas puudutatud isik 1 määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse. Määruskaebuses väidab puudutatud isik 1, et PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud eeldused ei ole täidetud. Nimelt väidab ta, et temal ei ole rasket psüühikahäiret. Psühhiaatri, valvearsti ja psühhiaatriakliiniku juhataja seisukohad haigusdiagnoosi osas ei kattunud. Samuti ei ole määruskaebuse esitaja hinnangul tõendatud PsAS § 11 lg 1 p 2 eeldus. Nimelt ei nähtu, milles seisnes puudutatud isiku 1 ohtlikkus, mis tulenes tema psüühikahäirest. Temalt võeti ära tema relvad ning lähitulevikus ei olnud oodata ühtegi sellist ettevõtmist, mis võiks tingida tema ohtlikkuse. Tõendatud ei ole ka see, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3). Puudutatud isik 1 avaldas kohtule korduvalt, et ta on valmis ravikoostööks. Ta ei vaielnud ravimite võtmisele vastu. Ühtlasi on puudutatud isikul 1 olemas toetav perekond, kes on valmis ta kohe enda hoole alla võtma.
10.24.04.2019.a esitas Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik taotluse, milles palus lõpetada puudutatud isiku 1 suhtes tahtevastase haiglaravi kohaldamine. Maakohus tegi samal päeval määruse, millega lõpetas puudutatud isiku 1 suhtes Pärnu Maakohtu 12.04.2019.a määruse alusel esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ja 15.04.2019.a kohtumääruse alusel pikendatud tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi.
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis menetlusosalistele tähtaja seisukohtade esitamiseks.
12.02.05.2019.a esitas Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku arst dr P määruskaebusele seisukoha. Dr P ei pidanud määruskaebust sisuliselt õigeks. Patsiendil diagnoositi valvearsti poolt täpsustamata psühhootiline häire (F29) ning anamnestiliste ja vaatlusandmete lisandumisel kliinilise diagnoosina luululine häire (F22.0). Mõlemad diagnoosid kuuluvad Rahvusvaheliste Haiguste Klassifikatsiooni V peatüki „Psüühika- ja käitumishäired“ alusel diagnostilisse kategooriasse F20-29 „Skisofreenia, skisotüüpsed ja luululised häired“, mis koondab endasse erinevad psühhootilised sündroomid. Asjaolu, et valvearsti esmane diagnoos oli täpsustamata psühhootiline häire (F29) ning täpsustavate andmete lisandumisel täpsustus diagnoos luululiseks häireks (F22.0), on tavapärane meditsiiniline praktika olukorras, kus isiku psüühilist tervist esmakordselt hinnatakse. Luululine häire ägedas faasis (st esinevad aktiivsed psühhoosisümptomid) vastab juriidilises terminoloogias raske psüühikahäire kriteeriumitele.
5(11)
Tsiviilasi nr 2-19-5714 Luululine ehk paranoidne häire on haigusseisund, mille puhul esineb isikul reeglina kahtlustava sisuga luulumõte või luulumõtete kompleks, mis olemuselt on püsiva ja kroonilise loomuga. Luulumõte on reaalsele olukorrale mittevastav veendumus, mida ei ole võimalik korrigeerida ühegi selgituse või tõendusmaterjaliga. Muid psühhootilisi sümptome (nt hallutsinatsioone) üldjuhul ei esine ning selles seisneb ka erinevus skisofreeniast. Kuna luululise häirega isikut ümbritsevad tavareaalsuses elavad inimesed isiku luulumõtetest lähtuvat käitumist reeglina ei mõista ega heaks ei kiida, siis juhtuvad seetõttu konfliktid ja erimeelsused, mis teatud juhtudel paisuvad füüsiliste konfliktideni. Haiguse algus on tavaliselt hilisemas keskeas. Luululise häire ravi on äärmiselt tüsilik, kuna isikul endal puudub reeglina haigusteadvus ning sellest tulenevalt ei tee nad ka ravikoostööd. Psühhoosivastase ravita jäämisel luululine häire ajas progresseerub. Tavapäraselt saavad üksikutest luulumõtetest ulatuslikud luulumõtete süsteemid, kui tegemist on tagakiusamisluuluga (millega sageli kaasneb protsessimisluul): haigestunud isik haarab luulusüsteemi järjest rohkem isikuid ning ametiasutusi ning tavapärane on nende isikute suhtes ohtliku (algul verbaalse, eskaleerudes füüsilise) käitumise ilmnemine, kelle suhtes on isikul paranoiline veendumus või kes takistavad tal oma luulumõtetest lähtuvaid eesmärke ellu viia. Luululine häire on krooniline psühhootiline psüühikahäire, kuid tema sümptomid ajas võivad väljenduda erineval määral. Tavapäraselt satutakse haiglaravile haiguse ägedas faasis. Ka konkreetse juhtumi puhul oli anamneesi alusel teada, et luululise häire sümptomeid esinesid eelnevalt mitme aasta vältel, kuid haigusest tulenev käitumise muutus toimus viimaste päevade jooksul. Seetõttu tekkiski just nüüd olukord, et isik transporditi psühhiaatrilisele hindamisele ning olemasolevaid andmeid analüüsides tehti tahtevastase ravi otsus. Puudutatud isiku 1 puhul on ravidokumentide hulgas mitmeid tõendeid, mis annavad aluse ohtlikkuse tuvastamiseks raske psüühikahäire tõttu: nt luulumõtetest tulenevalt ei ravinud isik adekvaatselt kehalisi haigusi, mh hüpertooniatõbe, mille ravimata jäämine (osakonnas vererõhuväärtused stabiilselt ~190-230/90-110 mmHg, normaalväärtus ~130/80 mmHg) põhjustab eluohtlike tüsistuste ilmnemist (nt insult, südameinfarkt); samas taotles ta uuringuid, mille tegemine ei ole meditsiiniliselt põhjendatud – ta käis põhjendamatult sageli andmas laboris vereproove, mille tagajärjel verenäitajad halvenevad ja tüsistuvad aneemiana; ta avaldas kindlat veendumust, et kodukandis on isikuid, kes plaanivad teda tappa ning asus selle asjaolu tõttu vastumeetmeid rakendama. Sellises olukorras luululise häire tõttu ennast kaitsev käitumine võib suure tõenäosusega muutuda kahtluse all olevaid isikuid ründavaks käitumiseks.
13.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
14.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus jätab Pärnu Maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muudab määruse põhjendusi osas, milles maakohus hindas puudutatud isiku 1 ohtlikkust PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses ja pikendas tahtevastast haiglaravi TsMS § 534 lg 5 alusel esialgse õiguskaitse raames tähtajaga kuni 40 päeva.
15.Määruskaebuses väidab puudutatud isik 1, et PsAS § 11 lg 1 eeldused ei ole täidetud, sh et tal ei ole psüühikahäiret, ta ei ohusta iseennast ja teisi ning et muu psühhiaatriline abi oleks olnud küllaldane. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga 1. Käesoleval juhul oli alust puudutatud isiku 1 suhtes tahtevastase haiglaravi kohaldamiseks TsMS § 534 lg-st 1, lg-st 5 ja PsAS § 11 lg-st 1 tulenevalt. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 534 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tuleb kohtul esialgse õiguskaitse kohaldamisel kuni neljaks päevaks ja esialgse õiguskaitse pikendamisel kuni 40 päevani tuvastada, et isiku psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematule
6(11)
Tsiviilasi nr 2-19-5714 ravile paigutamise PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud eeldused on ilmselt täidetud, viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja et on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.
16.Puudutatud isik 1 väidab, et tõendatud ei ole, et temal esines raske psüühikahäire (PsAS § 11 lg 1 p 1). Määruskaebuses väidab puudutatud isik 1, et tema konkreetne haigusdiagnoos ei olnud selge. Samuti tõi dr P ärakuulamisel välja, et isikul ei esine skisofreeniale viitavaid sümptomeid ning et luululine häire oli esialgne diagnoos. PsAS § 11 lg 1 p 1 kohaselt peab isikul esinema raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Maakohus leidis, et isikul esineb raske psüühikahäire, luululine häire. Maakohus tugines sealjuures menetluses esitatud seisukohtadele ning ärakuulamisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isikul 1 esines raske psüühikahäire.
17.Määruskaebuses esitatud täiendavate väidete osas leiab ringkonnakohus, et need ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et PsAS § 11 lg 1 p-i 1 hindamisel tuleb arvestada seda, kas taotletakse neljapäevase, kuni 40-päevase või korralise tahtevastase haiglaravi kohaldamist (vt ka RKTKm 2-18-11917/26). Mida algsemas faasis on ravi, seda vähem on psüühikahäire kohta informatsiooni. Ravi algses faasis on aktsepteeritav, et psüühikahäire täpses määratluses võib esineda muudatusi ja täpsustusi. Antud juhul taotleti neljapäevast ja seejärel 40-päevast ravi. Dr AP märkis 11.04.2019.a patsiendi vastuvõtmisel haiglasse, et isikul on psüühikahäire F29 (täpsustamata psühhootiline häire). 12.04.2019.a Pärnu Haigla taotluses tahtevastase haiglaravi kohaldamiseks neljaks päevaks märkis psühhiaatriakliiniku juhataja, et isikul on luululine häire F22.0. Tahtevastase haiglaravi pikendamisel kuni 40 päeva märgiti taas, et isikul on luululine häire F22.0. Ärakuulamisel tõi dr P välja, et patsiendil on praegu diagnoositud luululine häire ning haigus on ilmselge, kuid täiendavat selgitamist vajas selle tekkepõhjus. Samuti tõi ta välja, et luululine häire on esialgne diagnoos. Eeltoodust ei saa järeldada, et puudutatud isikul 1 ei olnud rasket psüühikahäiret. Kui puudutatud isik 1 11.04.2019.a avaldaja juurde toodi, tekkis arstidel arvamus, et isikul on raske psüühikahäire, kuid täpselt milline, oli täpsustamata. Hiljem aga täpsustati, et tegemist oli luululise häirega. Ärakuulamisel ei välistanud dr P, et täiendavate uuringute käigus võib diagnoos veelgi muutuda, kuid haiguse olemasolu oli kindel. Määruse tegemise ajaks esinesid ka muud asjaolud, mis selgelt viitasid sellele, et isikul esineb psüühiline häire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Toimikus olevatest materjalidest (esitatud seisukohtadest, sh politsei 12.02.2019.a ettekandest ja 14.04.2019.a Pärnu Haigla arvamusest) nähtub, et puudutatud isik 1 oli kindlal veendumusel, et teda tahetakse tappa, kuna ta on metsaraie vastane. Samuti olevat ta väitnud, et tema suhtes on juba tehtud mõrvakatse. Ühtlasi nähtub toimikust, et ta oli enda ravimeetoditest tulenevalt seadnud ohtu omaenda tervise, mis väljendus kõrgetes vererõhu näitajates. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asjaolu, et dr P olevat ärakuulamisel öelnud, et isiku psüühikahäire puhul ei esine skisofreenia sümptomeid, ei välista raske psüühikahäire olemasolu. Isikul saab olla raske psüühikahäire, olemata seejuures skisofreenia sümptomeid. Kokkuvõttes on ringkonnakohus veendunud, et puudutatud isikul 1 oli raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.
18.Järgnevalt väidab puudutatud isik 1, et puudutatud isiku 1 oht iseendale või teistele ei olnud tõendatud (PsAS § 11 lg 1 p 2). Puudutatud isik 1 toob välja, et asja materjalidest ei nähtu, milles seisnes tema oht. Lisaks eelnevale korjati temalt ära relvad ning metsas algas raierahu, mis vähendasid tema ohtu. PsAS § 11 lg 1 p 2 kohaselt võib tahtevastast ravi rakendada, kui haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Maakohus leidis määruses, et puudutatud isik 1 oli haiglaravita jätmisel ohtlik iseendale ning teistele. Maakohus tõi välja, et puudutatud isik 1 järgis enda
7(11)
Tsiviilasi nr 2-19-5714 mitteteaduspõhiseid raviskeeme, mille tõttu sai tema tervis ilmselt kahjustada. Samuti tõi maakohus välja, et puudutatud isik 1 arvas, et teda tahetakse tappa ning et sellise eeldatava ohu tõrjumiseks võib ta reageerida ebaadekvaatselt, ohustades teiste isikute elu, tervist ja julgeolekut.
19.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isik 1 oli haiglaravita jätmisel ohtlik nii iseendale kui ka teistele, kuid täiendab maakohtu põhjendusi. Ringkonnakohus selgitab, et PsAS § 11 lg 1 p 2 eeldus on täidetud, kui toimikus olevatest materjalidest nähtub, et isik on lähitulevikus pigem kindlasti kui tõenäoliselt ohtlik iseendale või teistele (vt ka RKTKm 2-15-3662, p 14.1). Toimiku materjalidest nähtub, et isik oli pigem kindlasti kui tõenäoliselt ohtlik iseendale või teistele. Esmalt tuleneb toimikust, et isik oli haiglaravita jätmisel ohtlik iseendale. Ohtlikkus seisnes selles, kuidas puudutatud isik 1 oma enda tervist hindas ja ravis. 02.05.2019.a Pärnu Haigla seisukoha kohaselt ei ravinud isik luulumõtetest tulenevalt adekvaatselt kehalisi haigusi, mh hüpertooniatõve, mille ravimata jäämine (osakonnas vererõhuväärtused stabiilselt ~190-230/90-110 mmHg, normaalväärtus ~130/80 mmHg) põhjustab eluohtlike tüsistuste ilmnemist (nt insult, südameinfarkt). Ka tulenes ärakuulamisel puudutatud isiku 1 enda ütlustest, et ta on enda tervise peal katseid teinud, jättes võtmata suhkruhaiguse rohu. Sama kinnitas ärakuulamisel ka dr P, kes tõi lisaks välja, et patsiendi vererõhunäitajad olid pidevalt üle 200. Eeltoodust tulenevalt vajas isik ringkonnakohtu hinnangul professionaalset ravi haigla tingimustes, kus on võimalik patsienti ja tema tervisenäitajaid jälgida. Haiglaravita jätmisel oleks olnud ta ohtlik iseendale.
20.Teisalt nähtub toimiku materjalidest, et isik oli haiglaravita jätmisel ohtlik ka teistele. 12.04.2019.a taotlusest tuleneb, et puudutatud isik 1 arvas, et teised Jahimeeste Liidu liikmed soovivad temast lahti saada, sh et temale on tehtud mõrvakatse, eesmärgiga varjata omakasupüüdlikke rahalisi tehinguid PRIA ja RMK rahadega. Sama tulenes politsei 12.04.2019.a ettekandest. Puudutatud isik 1 arvas, et tema haiglasse toomine oli vandenõu temast vabanemiseks, kuna tal ei ole seal piisavalt värsket õhku ega tervislikku toitu, et ellu jääda. Puudutatud isiku 1 esindaja 15.04.2019.a menetlusdokumendist tuleneb, et puudutatud isik 1 kinnitas, et ta on hulluks tembeldatud seetõttu, et ta on kellelegi ette jäänud. Ka 14.04.2019.a Pärnu Haigla arvamusest nähtub, et puudutatud isik 1 on endiselt veendunud, et ümbrus suhtub temasse vaenulikult ning ka haiglas tahetakse teda mürgitada ja tappa. Viidatud arvamuses kirjeldatakse, et ta võib olla agressiivne nende inimeste suhtes, keda endale ohtlikuks peab. Politsei 12.04.2019.a ettekandest ning ka puudutatud isiku 2 15.04.2019.a seisukohast tuleneb, et puudutatud isiku 1 tuttavate hinnangul olid puudutatud isikul 1 paranoiad tekkinud. Ärakuulamisel selgitas dr P, et kui haigus süveneb, esineb oht ka teistele, kuna puudutatud isik 1 võib tunda vajadust end tapjate eest kaitsta. 02.05.2019.a Pärnu Haigla seisukohast nähtub, et kuna isik on avaldanud kindlat veendumust, et kodukandi isikud soovivad teda tappa, võib isiku käitumine muutuda nende isikute suhtes hoopis ründavaks. Lisaks eeltoodule arvestab ringkonnakohus seda, et puudutatud isiku 1 haiglasse toomisel oli tema häire, mis oli kujunenud 10 aasta vältel, ägedas faasis, mis suurendas lähitulevikus tekkivat ohtu teistele. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et toimiku materjalidest tulenevalt vajas puudutatud isik 1 kohest tahtevastast haiglaravi ning ilma selleta oli oht teistele pigem kindel kui tõenäoline. Selline oht väljendus eelkõige füüsilise vägivalla võimalikus rakendamises isikute suhtes, kelle suhtes puudutatud isiku 1 võis tunda vajadust ennast kaitsta.
21.Ringkonnakohus ei leia, et asjaoluga, et puudutatud isikult 1 võeti ära relvad ning metsas algas raierahu, langes ära oht PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Relvade äravõtmisega ning raierahuga ei langenud antud juhul ära oht isikule endale, kuna oht iseendale seisnes eelkõige puudutatud isiku 1 iseseisvas ebakohases ravimises. Ka ei nähtu, et relvade äravõtmise ning
8(11)
Tsiviilasi nr 2-19-5714 raierahu tõttu langes ära oht teistele. Füüsilise vägivalla rakendamisel on relv ainult üks vahenditest. Ühtlasi ei leia ringkonnakohus, et raierahu võis olla midagi püsivat ning puudutatud isiku 1 ohtu oluliselt mõjutav. Ringkonnakohus arvestab sealjuures, et puudutatud isiku 1 häire oli ägedas faasis ning tal oli raske psüühikahäire ja selged veendumused, et teised soovivad teda kohe tappa, sh et juba on tema suhtes tehtud mõrvakatse. Raierahust sõltumata oli kohtu hinnangul oht teistele pigem kindel kui tõenäoline. Järgnevalt väidab puudutatud isik 1, et tema oli keskkonda kaitsva mõtteviisiga, mis ei ole keelatud, ning mõtlemine ei ohusta kedagi. Ringkonnakohus aga selgitab, et käesoleval juhul ei olnud puudutatud isiku 1 keskkonda kaitsev mõtteviis alus tema ohule PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses.
22.Seejärel väidab puudutatud isik 1, et tõendatud ei ole, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3). Sealjuures väidab puudutatud isik 1, et ta on olnud koostöövalmis ning nõus ravi kodus jätkama. Samuti väidab ta, et tal on toetav perekond, kes saab teda raviga aidata. Puudutatud isiku 1 tütar on olnud nõus teda enda juurde võtma. PsAS § 11 lg 1 p 3 kohaselt võib tahtevastast ravi kohaldada, kui muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus leidis, et kuna puudutatud isik 1 ravivajadust ei tunnista, ei ole muu psühhiaatriline abi praegu küllaldane ega võimalik. Ravita jäämisel püsis väga suur tõenäosus, et isiku psüühikahäire süveneb veelgi. Samuti tõi maakohus välja, et haiglaravi jätkamine oli vajalik edasiste uuringute tegemiseks ja täpsema raviskeemi väljatöötamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus leidis õigesti, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isiku 1 puudulik haiguskriitika tekitas põhjendatud kahtluse, et isik ei jätka ravi (sh psüühikahäire diagnoosimist) vabatahtlikult. Samuti pakkus haiglaravi vajalikke tingimusi isiku häire täiendavaks diagnoosimiseks ja ravi läbiviimiseks. 12.04.2019.a Pärnu Haigla taotluse kohaselt puudus patsiendil haiguskriitika ja ravisoostumus. 14.04.2019.a Pärnu Haigla arvamuses korratakse, et patsiendil puudub haiguskriitika ja ravisoostumus. Samuti nähtub puudutatud isiku 1 esindaja 15.04.2019.a menetlusdokumendist, et puudutatud isik 1 ei aktsepteeri ravivajadust ning ta kinnitab, et tal ei ole midagi viga ning ta toimetab täpselt nii, nagu temale on vajalik. Ärakuulamisel väitis ta, et ei pea ravi psühhiaatriahaiglas vajalikuks ning eitas endal haiguse olemasolu. Dr P tõi ärakuulamisel välja, et puudutatud isik 1 ei järginud varasemalt raviskeemi, mistõttu ei ole kindlust, et ta järgiks kodus psühhiaatri ravisoovitusi. 02.05.2019.a Pärnu Haigla seisukohas kirjeldas dr P, et puudutatud isiku 1 psüühikahäirele (luululine häire) on omane haigusteadvuse puudus, millest tulenevalt ei pruugi ta ravikoostööd teha. Ravita jäämisel aga luulumõtted ja -mõtete süsteemid kasvavad. Seega puudutatud isiku 1 haiguskriitikast tulenevalt oli põhjendatud kahtlus, et isik ei raviks ennast iseseisvalt ega võtaks vabatahtlikult osa uuringutest. Samal ajal aga vajas ringkonnakohtu hinnangul puudutatud isik 1 kohest tahtevastast haiglaravi, et vältida häire edasist arengut, sellest tingitud ohtu, ning tagada puudutatud isikule 1 sobivates tingimustes võimalus tervenemiseks.
23.Määruskaebuses väidab puudutatud isik 1, et uuringute tegemine ei saanud olla alus tahtevastase haiglaravi pikendamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 534 lg 5 ja PsAS § 11 lg 1 p-de 1-3 alusel võib tahtevastase haiglaravi pikendamise alus olla mh ka täiendavate uuringute tegemise vajadus psüühikahäire (sh selle tekkepõhjuste) täpsustamiseks. PsAS § 11 lg 1 näeb ette tingimused, millisel juhul võib isiku suhtes rakendada tahtevastast psühhiaatrilist abi. Psühhiaatriline abi on PsAS § 2 p 2 alusel psüühikahäirete diagnostika, psüühikahäirega isiku ravi ja taastusabi ning psüühikahäireid ennetav tegevus. Seega hõlmab psühhiaatriline abi ka täiendavat häire diagnoosimist.
24.Määruskaebuses viitab puudutatud isik 1 esindaja A. Nõmmiku 15.04.2019.a seisukohale, milles valvearst olevat temale 13.04.2019.a öelnud, et puudutatud isiku 1 ravi ei kesta kindlasti 40 päeva ning alates sellest ajast, kuni uue arvamuse esitamiseni 14.04.2019.a,
9(11)
Tsiviilasi nr 2-19-5714 ei muutunud midagi, mis põhjendaks tähtaja pikendamist kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul viitab puudutatud isik 1 sellele, et maakohus ületas enda diskretsioonipiire, kui pikendas TsMS § 534 lg 5 alusel tahtevastase haiglaravi tähtaega kuni 40 päevani. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rakendanud nimetatud osas enda diskretsiooni jälgitavalt ning muudab maakohtu põhjendusi. Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendatud tahtevastase haiglaravi pikendamine kuni 40 päevani. Nii 12.04.2019.a Pärnu Haigla taotlusest kui ka 14.04.2019.a Pärnu Haigla arvamusest tulenevalt sooviti tahtevastase haiglaravi pikendamist kuni 40 päevani. Isegi kui valvearst ütles 13.04.2019.a, et 40 päeva raviks ei kulu, ei tähenda, et nimetatud tähtaja määramine oli põhjendamatu. Siinkohal tuleb arvestada sellega, et ravi ja psüühikahäire hindamise algfaasis ei pruugi veel olla täielikku ülevaadet isiku psüühikahäirest, mistõttu pole võimalik päeva täpsusega määratleda ravi vajaduse ulatust. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud oli käesoleval juhul määrata ravi kuni 40 päeva, arvestades, et puudutatud isikul 1 oli raske psüühikahäire, mis oli tekkinud pika aja vältel (10 aastat), tema suhtes tuli veel läbi viia täiendavaid uuringuid, määrata/kujundada ravi ning hinnata selle mõju. Lisaks eeltoodule vähendab ringkonnakohtu hinnangul isikuõiguste võimalikku riivet avaldaja kohese teavitamise kohustus sellest, kui avaldaja arvates on ära langenud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused (vt TsMS § 539 lg 3). Seega ei näe ringkonnakohus, et ravi pikendamine kuni 40 päevaks oli käesoleval juhul põhjendamatu.
25.Määruskaebuses väidab puudutatud isik 1, et 12.04.2019.a Pärnu Haigla taotlus oli puudustega dokument, mis ei võimaldanud tahtevastast ravi pikendada. Puudus seisnes täiendava arvamuse puudumises tahtevastase haiglaravi pikendamiseks kuni 40 päeva. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist ei olnud puudusega, millest tulenevalt oli tahtevastase ravi pikendamine väär, vaid maakohtu korrektse selgitusega seadusest tulenevatest eeldustest. Nimelt TsMS §-st 534 tulenevalt võib psühhiaatriakliinik esitada ühe taotluse, milles taotleb esialgse õiguskaitse raames nii neljapäevase tahtevastase ravi kohaldamist kui ka selle pikendamist 40 päeva võrra (vt ka RKTKm nr 2-18-17167, p 21). Selleks, et kohus saaks ravi 40 päeva võrra pikendada, peab TsMS § 534 lg-st 5 tulenevalt pärast neljapäevase ravi määramist esitama avaldaja arvamuse, millest nähtub, et ravi pikendamine on arsti hinnangul ilmselgelt vajalik. Seega arvamuse esitamine pärast neljapäevase tahtevastase haiglaravi taotlemist ei ole mitte puudus, vaid seaduses ettenähtud eeldus. Viidatud sätte eesmärk on võimaldada kohtul saada ülevaade muutunud asjaoludest neljapäevase ravi kestel.
26.Puudutatud isik 1 väidab määruskaebuses, et Pärnu Haigla 12.04.2019.a menetlusdokument ja 14.04.2019.a menetlusdokument on üsna sarnased. Asjaolu, et dokumendid on sarnased, ei tähenda, et nendes kajastatu on väär. Samas nähtub, et 14.04.2019.a dokumendis on selgelt välja toodud, milline on olnud neljapäevase ravi kohaldamise mõju puudutatud isikule 1 ning et arsti hinnangul vajab patsient siiski 40-päevast ravi.
27.Puudutatud isik 1 väidab määruskaebuses, et eksisteerib võimalus, et maakohus tegi ebaõige lahendi juba 12.04.2019.a (neljapäevane tahtevastase haiglaravi kohaldamine), arvestades kohtul olevat ajalist piirangut. Määruskaebusest ega toimikust ei nähtu, et nimetatud määrus oleks olnud ebaõige. Ringkonnakohus selgitab, et esialgse õiguskaitse taotlus tulebki maakohtul kiiresti lahendada ning seda võrdlemisi piiratud informatsiooni põhjal. Arvestades informatsiooni, mis oli maakohtule määruse tegemise ajal kättesaadav (Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku arstide arvamused ja taotlus ning Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri ettekanne), ei nähtu maakohtu 12.04.2019.a lahendi ebaõigsust.
28.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu 15.04.2019.a määruse resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus muudab maakohtu määruse
10(11)
Tsiviilasi nr 2-19-5714 põhjendusi osas, milles maakohus hindas puudutatud isiku 1 ohtlikkust PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses ning esialgse õiguskaitse pikendamise tähtaja põhjendatust.
29.Ringkonnakohus võtab käesoleva asja lahendamise juurde määruskaebusega koos esitatud täiendava tõendi, s.o Pärnu Haigla 12.04.2019.a ja 14.04.2019.a menetlusdokumente võrdleva dokumendi (TsMS § 662 lg 3).
30.Ringkonnakohus jätab TsMS § 171 lg 1 p 1 alusel määruskaebusega seotud menetluskulud määruskaebuse esitaja, puudutatud isiku 1 kanda. Ringkonnakohtul ei ole põhjust määrata menetluskulusid kindlaks, kuna teistel menetlusosalistel, s.o avaldajal ja puudutatud isikul 2, ei ole menetluskulusid.
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.