X X hagi A K K vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 027/2019/754
Menetlustoiming
Hagi läbi vaatamata jätmine
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: X X (isikukood zzz, elukoht zzz, e-post: zz); Hageja lepinguline esindaja: K K (STK Õigusbüroo OÜ, asukoht Jõe 3, 10151 Tallinn, e-post: [email protected]); Kostja: A K K (isikukood xxx, registreeritud elukoht xxx, epost: xxx); Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Aivar Pilv ja vandeadvokaat Merilin Ojasaar (LEADELL Pilv Advokaadibüroo, asukoht Maakri 19/1, pk 19, 10145 Tallinn, e-post: [email protected]; [email protected]).
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X X hagi A K K vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 027/2019/754 läbi vaatamata.
2.Tühistada Harju Maakohtu 07.05.2019 määruse alusel tsiviilasjas nr 2-19-6879 kohaldatud hagi tagamine, millega kohus peatas Tallinna kohtutäitur Risto Sepp poolt läbiviidava täitemenetluse täiteasjas nr 027/2019/754 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Menetluse käik ja poolte seisukohad
1.Hageja X X esitas 07.05.2019 hagi kostja A K K vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 027/2019/754. Hagiavalduse kohaselt on kohtutäitur Risto Sepp 09.04.2019 algatanud täiteasja nr 027/2019/754, milles on täitedokumendiks Ateena Apellatsioonikohtu lahendi nr 1431/2019 alusel väljaantud tõend. Täitedokument põhineb
2-19-6879 Ateena kohtus kostja 09.03.2017 ja 13.03.2017 esitatud hagide alusel tehtud kohtuotsusele, millega Ateena Apellatsioonikohus otsustas 14.03.2019 määrata lõplikult lapse hooldusõiguse isale (kostjale) ning kohustada lapse ema (hagejat) andma last üle tema isale. Koos hagiavalduse esitas hageja avalduse hagi tagamiseks, mille kohus 07.05.2019 määrusega osaliselt rahuldas ja peatas Tallinna kohtutäitur Risto Sepp poolt läbiviidava täitemenetluse täiteasjas nr 027/2019/754 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kohus võttis 07.05.2019 määrusega hageja hagiavalduse menetlusse.
2.Kostja esitas 27.05.2019 vastuse hagile, milles taotleb jätta hagi läbi vaatamata. Kostja on veendunud, et käesolev juhul tuleb hagi jätta läbivaatamata, kuna (I) hagi menetlemisega rikutaks korduva menetlemise keeldu ning (II) hagi on õiguslikult perspektiivitu. Kui aga kohus peab võimalikuks hagi läbi vaadata, esinevad alused selle rahuldamata jätmiseks. Seega vaidleb kostja hagile täies ulatuses vastu. Hageja on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, väites, et täitemenetlus nr 027/2019/754 rikub olulise määral nii hageja kui tema alaealise lapse õigusi ja huve ning selle aluseks olevad täitedokumendid on täielikult seadusevastased. Hageja tugineb peamiselt väitele, et Ateena Apellatsioonikohus ei oleks tohtinud sertifikaati väljastada, kuna kohtu menetluses ei olnud lapseröövi asi Haagi konventsiooni mõistes. Seega vaidlustab hageja hagis asjaolusid, mille osas on olemas jõustunud kohtuotsus. Hagi esitamisega on hageja tekitanud olukorra, kus (I) Kreeka kohtumenetluses on juba Ateena Apellatsioonikohus hinnanud ja analüüsinud lapse hooldusõiguse ja väljaandmisega seotud küsimusi ning (II) käesolevas tsiviilasjas peab kohus hindama ja analüüsima neid samu asjaolusid, sh kujundama oma seisukoha, kas täitemenetluse läbiviimine kohtuotsuse ja sertifikaadi alusel on lubatav. Seda, et hageja nägemuses peaks kohus sarnaselt Kreeka kohtumenetlusele hakkama ka käesolevas menetluses hindama n-ö lapse parimaid huve, kinnitab ka see, et hageja on esitanud kohtule täieliku ülevaate Kreeka kohtumenetlusest (mille alusel on kohtul võimalik hageja vastuväiteid hinnata) ning palunud kohtul hagi tagamise korras reguleerida lapse otsustusõigusega seotud küsimusi. Riigikohus on selgitanud, et väljendi "sama nõue samal alusel" all mõeldakse TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga) (vt nt Riigikohtu 28.11.2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-05, p 15; 17.01.2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-10, p-d 10 ja 11). Kuna käesoleva hagi faktilised asjaolud on identsed Kreeka kohtus juba lahendatud nõudega lapse hooldusõiguse üle ning hagi ese lapse ema poolt Kreekas esitatud nõudega (s.o mitte menetleda hooldusõiguse määramise küsimust Kreekas), siis ei saa kohus topelt menetluskeelu tõttu asja sisuliselt lahendada. Sertifikaadi legaalsuse kahtluse alla seadmisel on hageja tuginenud oletusele justkui Kreeka kohus on lapse väljaandmise kohustuse määramisel hagejale ületanud hagi piire, ehk lahendanud asja teistmoodi, kui seda nõudis üks või teine menetlusosaline. Oma väite tõendamiseks asus hageja esitama tendentslikult Kreeka kohtumenetlustes koostatud menetlusdokumente, paludes Harju Maakohtul hinnata, kas Kreeka kohtutegevus oli teostatud nõuetekohaselt (ehk kas Kreeka kohtu menetluses oli ka lapseröövi nõue). Kostja on seisukohal, et Harju Maakohus ei saa asuda andma hinnangut Ateena Apellatsioonkohtu poolt tehtud kohtuotsusele ning asuda tuvastama, millised nõuded oli kohtule esitatud või mitte. Juhul, kui hageja ei ole kohtuotsusega nõus või leiab, et kohtuotsusele lisatud sertifikaat ei ole antud õiguspäraselt, siis peab ta vaidlustama need Kreekas, mitte Eestis. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus hagi on menetlusse võetud sama asja korduva menetlemise keeldu rikkudes ning kohus peab jätma hagi TsMS § 423 lg 1 p-de 3-5 järgi läbi vaatamata või lõpetama asja menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel otsust tegemata. TMS § 221 lg-s 1 sätestatud hagi ei anna võlgnikule õigust alusetute hagide esitamisega täitemenetlust venitada. Hagi tuleb jätta ülaltoodud põhjustel läbi vaatamata. Kui maakohus oleks hagi menetlusse võtmise otsustamisel hinnanud hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete
2-19-6879 õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust, oleks maakohus jõudnud järeldusele, et võttes aluseks hagis toodud faktilisi asjaolusid, ei ole hagi rahuldamine võimalik. Nagu kostja on eelnevalt esile toonud, taotleb hageja, et kohus asuks käesolevas asjas sisuliselt hindama Kreeka kohtumenetlusega seotud asjaolusid, mh seda, kas Kreeka kohtumenetluses oli hooldusõiguse või lapse väljaandmise asi ning kas kohtuotsuse alusel oli Ateena apellatsioonikohtul õigus väljastada Brüssel IIa määruse lisa IV kohane tõend (sertifikaat). Neid asjaolusid ei saa Harju Maakohus täitemenetluse lubatavuse hindamisel analüüsida, vaid neid asjaolusid peab hageja vaidlustama Kreeka kohtus. Seetõttu on hageja seisukohal, et hagiavaldus on perspektiivitu. Kostja rõhutab, et on ilmne, et kuna kohtuotsus ei ole hagejale soodne, siis soovib hageja nüüd erinevate kohtumenetluste kaudu tuua hooldusõiguse lahendamise vaidlus Eestisse üle. Kõik väited, mis on hagis esitatud, seonduvad üksnes Kreeka kohtu pädevusega ja kohtuotsuse sisulise õigsusega. Harju Maakohus ei saa hagis kirjeldatud asjaolu kontrollida, kuna Brüssel IIa määruse artikkel 24 ja artikkel 26 kategooriliselt keelavad teise liikmesriigi kohtul kontrollida kohtulahendit teinud kohtu pädevust, kui ka kohtuotsuse sisu. Järelikult ei ole Harju Maakohtul antud juhul õigust kontrollida kohtuotsuse ja sellele lisatud sertifikaadi sisu. Kostja seisukohal, et hagi on perspektiivitu ka põhjusel, et käesolevaks hetkeks on laps kostjale üle antud (isa ja laps viibivad nende ühises elukohas Ateenas, Kreekas) ning seetõttu on kohtuotsuse sundtäitmise vajadus ära langenud. Kuna kohus on hagi tagamise korras täitemenetluse peatanud, ei ole kohtutäituril seetõttu hetkel võimalik menetlust lõpetada.
3.Hageja taotleb 10.06.2019 seisukohas jätta kostja taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata. Hageja kostja seisukohtadega ei nõustu. Kostja on ilmselt sihilikult püüdnud kohut eksitada, väites, et Kreeka Ateena Apellatsioonikohus on asja juba siduvalt ära lahendanud, ent see ei vasta tõele. Ka samaaegselt käesoleva tsiviilasjaga paralleelselt menetletavas tsiviilasjas nr 2-17-2333, milles hageja on esitanud kostja vastu avalduse ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise nõude ning mis on käesolevaga peatatud, on kostja vastanud kohtunõudele 06.06.2019, et: “[...] hetke seisuga ei ole Ateena apellatsioonikohtu 14.03.2019 otsus nr 1431/2019 veel jõustunud [...]”. Seega ei ole ega saagi olla TsMS § 371 lg 1 p 4 eeldused täidetud. Käesolevas vaidluses ja Ateena Apellatsioonikohtu menetluses olevate hagide näol ei ole tegemist sama vaidlusega samade poolte vahel sama eseme üle, vaid kui käesoleva tsiviilasjas eesmärk ja hagi ese on kõrvaldada Ateena Apellatsioonikohtu kohtulahendi lapse huvide vastane täidetavus täitemenetluses (lapse üleandmine), siis Ateena Apellatsioonikohtus eneses on hagi esemeks lapse hooldusõiguse kuuluvus ehk kostja hagi hageja vastu ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks. Need ei ole samastatavad hagid sõltumata sellest, et nõuded põhinevad samadel faktilistel asjaoludel. Riigikohtu hinnangul tuleb varasemat lahendit lg 1 p 4 kontekstis alati hinnata, mistõttu on oluline, et selle resolutsiooni selgusest ja ühemõttelisusest tuleneks hagi esemete samasus (Riigikohtu 13.11.2013.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Liiatigi ei ole tegemist Eestis tunnustamisele kuuluva välisriigi kohtulahendiga, sest vastavalt Brüssel bis IIa määruse artikkel 28 lõikele 1 ei ole huvitatud osapool (s.o kostja) selle tunnustamist ja täitmisele pööramist Eestis taotlenud. Kostja viitab läbivalt asjaolule, et kuna Kreeka Ateena Apellatsioonikohus oli väljaandud pärast kohtuotsuse tegemist 25.04.2019 Brüssel bis IIa määruse artikkel 42 kohase sertifikaadi, siis ei pidanudki kostja ühtki erimenetlust Eesti Vabariigis läbi viima. Ka see ei vasta tõele. Esiteks, hageja on täiesti kindlal veendumusel, et Ateena Apellatsioonikohus andis viidatud artikkel 42 kohase sertifikaadi välja ilma igasuguse õigusliku aluseta ning rikkus sellega nii Kreeka siseriiklikku menetlusõigust, Brüssel bis IIa määruse artikkel 11 kohaseid eelduseid kui ka 1980. a Haagi Konventsiooni arvukaid artikleid, sest tegemist ei ole selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluva menetlusegagi. Kuivõrd
2-19-6879 liikmesriik annab Brüssel bis IIa määruse artikkel 42 kohase tõendi välja iseseisvalt, siis ei ole mitte ükski muu kohus ega instants hinnanud sellise sertifikaadi lubatavust ning kui vähemalt teoreetiliselt tõdedagi, et Kreeka kohus on eksinud, siis on täiesti meelevaldne väita, et tegemist on dokumendiga, mida tuleb täita kõigest hoolimata ka siis, kui see rikub sedavõrd oluliselt rahvusvahelise eraõiguse menetlusõigusi ning on täielikult lapse huvide vastane. Teiseks, Eesti kohtul on igakülgne pädevus ja õigus hinnata lapse üleandmise menetluses selle vastavust lapse huvidele ning seda ka siis kui artikkel 42 kohane sertifikaat oleks formaaljuriidiliselt kehtiv. Riigikohus on expressis verbis rõhutanud, et lapse tagastamise kohta tehtav lõplik otsustus peab tagama lapse parimate huvide kaitse (vt Riigikohtu 22.03.2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1179-16, p 13). Riigikohus on 27.02.2019. a määruses tsiviilasjas nr 2-18-10797 selgitanud, et konventsioon (kõrgeim kohus peab silmas Haagi lapseröövi konventsiooni) näeb ette ka juhtumid, mil võib keelduda lapse tagastamisest, need on sätestatud konventsiooni art 12 lg-s 2 ja art-tes 13 ning
20.Nimetatud artiklites antakse kohtutele diskretsiooniõigus jätta laps konkreetse asja asjaoludest lähtudes hariliku viibimiskoha riiki tagastamata, kui on tuvastatud mõne viidatud artiklites nimetatud tingimuse olemasolu. Kuivõrd kostja ei algatanud Eestis ei vastavat tunnustamise menetlust ega lapse tagasitoomise menetlust enne täitemenetluse algatamist, s.t et Eesti kohtud ei saanudki hinnata kas lapse tagastamine vastas kõikidele nõuetele ega esinenud lapse tagastamisest keeldumise aluseid ehk hinnata lapse parimaid huve, siis olid hageja hinnangul ilma ühegi kahtluseta täitemenetluse algatamise eeldused täitmata ja selline täitmine tuleb tunnistada lubamatuks. Hageja on mh hiljuti, 06.06.2019, esitanud Kreeka Ateena Apellatsioonikohtule kassatsioonkaebuse 14.03.2019 otsuse nr 1431/2019 tühistamiseks ning see on võetud samal päeval menetlusse. Seega (I) ei ole vaidlustatava täitedokumendi näol tegemist jõustunud otsusega ning (II) see ei ole kaugeltki mitte siduvalt lahendatud. Kostja põhjused hagi perspektiivituse kohta on sisult sarnased korduva menetluse keelu rikkumise taotluse põhistustele ning kostja on üksnes korranud enda seisukohta sellest, et tema hinnangul Harju Maakohus ei saa hagis kirjeldatud asjaolusid kontrollida, kuna Brüssel bis IIa määruse artikkel 24 ja artikkel 26 kategooriliselt keelavad teise liikmesriigi kohtul kontrollida kohtulahendit teinud kohtu pädevust, kui ka kohtuotsuse sisu. Järelikult ei ole Harju Maakohtul antud juhul õigust kontrollida kohtuotsuse ja sellele lisatud sertifikaadi sisu. Hageja hinnangul on kostja Brüssel bis IIa määruse tõlgendamisel eksinud. Kostja viidatud artikleid 24 ja 26 kohaldatakse koos artikliga 23, millele viitab expressis verbis ka Brüssel IIa määruse seletuskiri1. See tähendab, et juhul, kui kohus, mis on saanud tunnustamise taotluse, lahendab selle tunnustamist teises liikmesriigis, siis ei või kohus kontrollida kohtuotsuse sisu (põhjendusi, miks on sellise sisuga otsus välja antud) ega seada kahtluse alla selle kohtu pädevust (nn kohtualluvust), ent kohtul on õigus keelduda selle tunnustamisest määruses sätestatud alustel. Kuna kostja ei pöördunudki kunagi Ateena Apellatsioonikohtu 14.03.2019 otsusega Eesti kohtu poole selleks, et üldse otsust ennast tunnustada, siis ei ole Eesti kohus saanud neid artikleid rakendadagi. Käesoleva hagi ese on tunnistada sundtäitmine lubamatuks, mitte tunnustada või jätta tunnustamata Ateena Apellatsioonikohtu otsust, mistõttu pole kostja poolt kohtu ette toodud nn oht realiseeritav. Harju Maakohus käesolevas tsiviilasjas igal juhul tohib ja peabki hindama täitemenetluse lubatavast nii selle formaalsete eelduste täitmise kui ka lapse huvidele vastavuse osas. Sellise õiguse kohtule annavad TMS § 221 lg-d 11 ja 2, mis sätestavad võlgniku õiguse esitada vastuväiteid ka kohtulahendi kui täitedokumendi nõude olemasolule ja kehtivusele eeldusel, et alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Kui kohtulahend, mida täidetakse, ei ole isegi mitte jõustunud ning kohtutäitur on võtnud sellise otsuse täitmisele, on ilmne, et hagi ei ole perspektiivitu, vaid vastupidi – selline täitmine ongi olnud lubamatu ja
2-19-6879 võlgniku (sh lapse) huve riivav. Asjaolu, et kostja otsustas sõltumata kohtu rakendatud hagi tagamise abinõudest päev pärast sellekohase määruse tegemist, s.o 09.05.2019, n-ö kohtutäituri tegevust ise ellu rakendada ja lapse iseendale „üle anda“ lapse jõuga lasteaiast kaasa viies, ei tee vaidlustatavat täitemenetlust ennast selle tõttu õiguspärasemaks. Eesti Vabariigis kehtiva seadusandluse alusel on lapse sunniviisiline üleandmine võimalik vaid kohtutäituri vahendusel ning seda vastava täitemenetluse algatamisega möönis ka kostja ise. Kostjale subjektiivselt lihtsalt ei sobinud, et Harju Maakohus peatas menetluse ega soostunud omaenese lapse huvides ootama sellist vastavat seaduslikku otsust, mis tema tegevuse (sh täituri) lubatavust hindaks ning astus seega kohtu keelust sisuliselt üle. Laps, kes on terve elu elanud Eestis, iseäranis viimased kaks ja pool aastat, millisest hetkest alates algas vanematevaheline vaidlus, ei vajanud oma isapoolset äkilist sekkumist tema harjumuspärase viibimiskoha muutmiseks ilma last selleks ette valmistamata, sh teist vanemat teavitamata, ning katkestades täielikult viie aastase lapse sideme oma emaga. Hageja ei ole oma last läinud tänaseks enam kui kuu aega, ent on teinud endast kõik oleneva, et kostja taolise ebaseadusliku, vastutustundetu ja lapse huvide vastase tegevuse eest vastutusele võtta ning kontakt oma väikelapsega uuesti saavutada. Hageja hinnangul olnuks lapse viivitamatu üleandmise täitmine täitemenetluses lubatav üksnes siis, kui kostja oleks esmalt pöördunud Eesti kohtu poole taotlusega tagastada laps tema nn harjumuspärase viibimiskoha riiki (Kreekasse). Kui Eesti kohus oleks otsustanud, et see on seaduslik ja vastab lapse huvidele, ent hageja ei oleks seda täitnud, siis oleks see andnud formaaljuriidilised eeldused lapse üleandmise täitemenetluse läbiviimiseks. Kuivõrd kõik need eeldused olid täitmata, siis ei olnud ega saanudki olla täitemenetluse läbiviimine lubatav, mistõttu on kohus õigesti hagi menetlusse võtnud. Ka Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud millised täpsed eeldused peavad lapse tagastamiseks täidetud olema ja milliseid huve tuleb kohtul selleks hinnata, sh lapse huvides kaaluda. Riigikohus on selgitanud mh, et lapse äraviimine või kinnipidamine on õigusvastane vaid siis, kui on täidetud Haagi 1980. a konventsiooni art-s 3 sätestatud mõlemad eeldused. Juhul kui lapse äraviimine või kinnihoidmine ei ole õigusvastane Haagi 1980. a konventsiooni mõttes, ei saa lapse tagastamise avaldust nimetatud konventsiooni alusel rahuldada. Kuivõrd kumbki Haagi konventsiooni arts 3 sätestatud eeldus polnud täidetud (s.t et alaealine laps pole kunagi Kreeka riigist ebaseaduslikult ära viidud ja teda ei hoitud Eestis õigusvastaselt kinni), siis oli kostja enam kui teadlik, et sellise menetluse algatamine Eestis olnuks täiesti perspektiivitu ja Eesti kohus poleks last saanudki tagastama kohustada. See on ka kõige otsesem põhjus, miks Ateena Apellatsioonikohtu poolt 25.04.2019 Brüssel bis IIa määruse artikkel 42 kohane sertifikaat on antud välja ilma vähimagi õigusliku aluseta ning lapse viivitamatu üleandmise kohustust ei ole kunagi saanudki eksisteerida. Hageja on selle vaidlustamiseks pöördunud Kreeka kohtu poole. See omakorda ei saa õigustada lapsevanema isetegevuslikku ja omavolilist käitumist minetada seaduslikud kohustused ja menetlusõiguslikult õiguspärased sammud üksnes selleks, et saavutada oma eesmärki vahendeid valimata ning pole vähimatki kahtlust, et kostja on käitunud omaenese lapse parimate huvide vastaselt üksnes isiklikel ambitsioonidel. Seega ei ole hageja hinnangul hagi perspektiivitu, vaid vastupidi, esinevad selged alused tunnistada täitemenetlus asjas nr 027/2019/754 lubamatuks formaaljuriidiliste eelduste täitmata jätmise ja lapse huvide vastasuse tõttu ning välistada sellega olukord, mil kostja võiks tinglikult sama otsuse alusel hageja vastu täpselt samasuguse täitemenetluse algatada nt juhul, kui laps on riiki tagastatud. Kohtumääruse põhjendused
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 on sätestatud, et kohus võib jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.
2-19-6879
5.Pärast käesolevas tsiviilasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlusse võtmist 07.05.2019 on kohtule teatavaks saanud, et laps, kelle üleandmiseks algatati hageja kui võlgniku suhtes täiteasi nr 027/2019/754 (tl 9), on kostjale üle antud 09.05.2019. Kostja kui sissenõudja on esitanud 13.09.2019 avalduse vaidlusaluse täitemenetluse lõpetamiseks, kuna laps on isale 09.05.2019 üle antud ning vajadus täitemenetluse jätkamiseks on ära langenud (vt tl 166). Hageja ei vaidlusta asjaolu, et laps on isa juures alates 09.05.2019 ja laps lahkus koos isaga Kreekasse, kuigi hageja on seisukohal, et „sisuliselt täitis kostja vaidlustatavat täitedokumenti ise ja andis lapse iseendale üle“ (vt tl 162).
6.Kostja on taotlenud käesolevas asjas hagi läbi vaatamata jätmist. Muuhulgas on kostja oma taotlust põhjendanud asjaoluga, et hagi on perspektiivitu põhjusel, et käesolevaks hetkeks on laps kostjale üle antud (isa ja laps viibivad nende ühises elukohas Ateenas, Kreekas) ning seetõttu on kohtuotsuse sundtäitmise vajadus ära langenud (vt tl 109 pöördel).
7.Kohus nõustub kostjaga, et olukorras, kus hageja suhtes kohtuotsuse sundtäitmise ja täiteasjas nr 027/2019/754 täitemenetluse edasise läbiviimise vajadus on ära langenud, on hagiavaldus muutunud perspektiivituks ja eesmärgipäratuks. Kohus märgib, et täitemenetluse algatamine ja lõpetamine sõltub sissenõudja huvist. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lg 1 kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel. TMS § 48 lg 1 p 1 on aga sätestatud, et kohtutäitur lõpetab täitemenetluse sissenõudja avalduse alusel. Käesolevas asjas on sissenõudja (kostja) esitanud kohtutäiturile kirjaliku avalduse täitemenetluse lõpetamiseks (vt tl 166-167). Kuigi kohtutäituri abi on sissnõudjale vastanud, et kohtu poolt täitemenetluse peatamise tõttu ei saavat täitemenetluses toiminguid teha (vt tl 168), ei muuda see fakti, et täitemenetluse läbiviimise ajend on ära langenud ning sissenõudja avalduse alusel on kohtutäituril vastavalt seadusele kohustus täitemenetlus lõpetada. Kohtu hinnangul ei ole hagi läbi vaatamata jätmise kontekstis mingit seaduslikku alust käsitleda erinevalt neid tsiviilmenetlusi, kus kohus on täitemenetluse peatanud ja neid menetlusi, kus kohus täitemenetlust peatanud ei ole. Sissenõudja õigus nõuda täitemenetluse lõpetamist ja kohtu õigus jätta hagi selle perspektiivituse tõttu läbi vaatamata ei saa sõltuda pelgalt sellisest formaalsest asjaolust, kas kohus on eelnevalt hagi tagamise korras rakendanud täitemenetluse peatamist või mitte. Kuivõrd kohus tühistab käesoleva määrusega Harju Maakohtu 07.05.2019 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu (täitemenetluse peatamine), siis ei saa nimetatud formaalne asjaolu takistada ka kohtutäituril täitemenetluse lõpetamist.
8.Kohus ei nõustu hagejaga selles, nagu ei muudaks hageja väite kohaselt „täitedokumendi omavoliline täitmine“ hageja õiguskaitsevajadust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, sest välisriigi lahendi täidetavuse lubatavus Eesti Vabariigis on endiselt vaidlusalune (vt tl 162). Kohus märgib seoses nimetatud hageja väitega, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamiseks puudub aga hagejal õiguskaitsevajadus, sest nagu eelnevalt selgitatud, on hageja suhtes kohtuotsuse sundtäitmise ja täiteasjas nr 027/2019/754 täitemenetluse edasise läbiviimise vajadus ilmselgelt ära langenud (vt käesoleva kohtumääruse p 7). Olukorras, kus sissenõudja soovib täitemenetluse lõpetamist ning vastavalt TMS § 48 lg 1 p 1 tuleb täitemenetlus lõpetada, ei saa käesoleva kohtumenetluse jätkamise põhjuseks olla hageja abstraktne huvi hinnata välisriigi lahendi täidetavuse lubatavust Eesti Vabariigis. Samuti ei ole käesolevas menetluses kohtule esitatud TMS § 368 lg 2 järgset tuvastushagi, vaid üksnes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
9.Seoses hageja väitega, nagu oleks kostja täitnud 09.05.2019 omavoliliselt täitedokumendi (vt tl 162-163), märgib kohus, et kohus ei lahenda käesolevas menetluses poolte vaidlust selles, kas kostja käitumine lapsega Kreekasse lahkumisel oli seaduslik või mitte. Kohtu hinnang kostja käitumisele ei muuda tõdemust, et hagi käesolevas tsiviilasjas tuleb jätta läbi vaatamata
2-19-6879 (vt käesoleva kohtumääruse p-d 4-8). Siiski juhib kohus tähelepanu sellele, et kostja käitumise seaduslikkust seoses lapsega Kreekasse lahkumisel on hinnanud Harju Maakohus oma 04.06.2019 määruses tsiviilasjas nr 2-17-2333 (millisele vaidlusele on käesolevas asjas viidanud nii hageja kui kostja), leides, et lapse õigusvastast äraviimist kohus antud juhul tuvastanud ei ole. Harju Maakohus leidis 04.06.2019 määruses tsiviilasjas 2-17-2333 mh seda, et olukorras, kus laps ei viibi enam Eestis ja Kreeka kohus on teinud asjas sisulise kohtulahendi, ei ole Eesti kohtul õigust sekkuda liikmesriigi menetlusõigusesse. Samuti märkis Harju Maakohus nimetatud määruses tsiviilasjas nr 2-17-2333, et Eestist on isa lapsega lahkunud seaduslikult ning kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis seaks kahtluse alla lapse huvid ja turvalisuse.
10.Kohus märgib täiendavalt, et mainitud käesoleva tsiviilasjaga paralleelselt menetletavas Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-17-2333 on hageja esitanud avalduse kostja vastu ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja alaealise lapse viibimiskoha-, hariduse-, ja terviseküsimuste ainuotsustusõiguse üleandmiseks avaldajale. Tsiviilasja nr 2-17-2333 menetlus peatati kuni Kreeka kohtu lõpliku kohtulahendi jõustumiseni, mis on seotud kostja avaldusega vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise nõudes. Kohus on tsiviilasja menetluse peatamist põhjendatud muuhulgas vastuoluliste lahendite ohuga. Hageja on käesolevas menetluses omakorda selgitanud, et hageja esitas 06.06.2019 Kreeka Ateena Apellatsioonikohtule kassatsioonkaebuse 14.03.2019 otsuse nr 1431/2019 tühistamiseks ning see on võetud samal päeval menetlusse (vt tl 172-178).
11.Arvestades käesoleva kohtumääruse punktis 10 märgitut, kuuluvad hageja ja kostja ühise lapsega seotud hooldusõiguslikud ning lapse viibimiskohaga seotud vaidlused lahendamisele Kreeka kohtu ja Harju Maakohtu tsiviilasja nr 2-17-2333 menetluses. Kohus ei saa käesolevas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis asuda veel ühe paralleelmenetlusena abstraktselt hindama lapse viibimiskoha ja hooldusõigusega seotud huve. Sellist avaldust või hagi ei ole kohtule käesolevas menetluses ka esitatud. Kohtul puudub käesolevas sundtäitmist puudutavas menetluses pädevus anda hinnangut hageja soovile lapse tagastamiseks või lapse viibimiskoha määramiseks.
12.Nagu kohus eelnevalt selgitas, on lapse parimaid huve seoses hooldusõigusega ja viibimiskohaga võimalik hinnata üksnes käesoleva kohtumääruse p-des 10-11 märgitud teistes tsiviilmenetlustes Kreekas ja Eestis, sh Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-17-2333. Seetõttu ei ole ka asjakohased hageja väited, justkui peaks kohus käesolevas asjas hindama täitemenetluse lubamatust „lapse huvide vastasuse tõttu.“ Kohtu hinnangul on oluline vältida keerukamates piiriülestes perekonnaõiguslikes vaidlustes sageli ette tulevat olukorda, kus pooled algatavad teineteise vastu erinevates riikides erinevaid paralleelseid menetlusi ja juhul, kui üks kohtulahend ei ole poolele soodne, siis püütakse sisuliselt samu eesmärke saavutada üha uute erinevate kohtumenetluste algatamisega. Kohtu töö üks aluspõhimõtteid on tagada õiguskindlus ning vältida vastuolulisi kohtulahendeid sisuliselt samades küsimustes. Sisuliselt samade vaidlusküsimuste paralleelne lahendamine kahes erinevas riigis ja mitmes erinevas menetluses oleks kohtu hinnangul ilmselgelt vastuolus menetlusökonoomia ja tsiviilkohtumenetluse ülesandega tagada tsiviilasja õige ning mõistliku aja jooksul lahendamine.
13.Samuti ei saa tsiviilkohtumenetlus toimuda lähtudes oletustest ja tinglikkusest, mistõttu ei ole asjakohane hageja soov, et kohus menetleks hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet üksnes seetõttu, et „välistada sellega olukord, mil kostja võiks tinglikult sama otsuse alusel hageja vastu täpselt samasuguse täitemenetluse algatada nt juhul, kui laps on riiki tagastatud“ (vt tl 172 pöördel). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames ei saa kohus lahendada oletuslikke ja tulevikku suunatud vastuväiteid, mille olemasolu ja realiseerumine sõltuvad teiste tsiviilasjade lahendamise tulemustest. Võistlev ja ökonoomne kohtumenetlus ei
2-19-6879 toimu printsiibil, et kohus vaatab esitatud hagi läbi n-ö igaks juhuks tulevikus võib-olla toimuvate sündmuste tarbeks. Juhul, kui kunagi tulevikus asjaolud muutuvad ja kostja peaks tõepoolest algatama hageja suhtes uue täitemenetluse, siis käesolev hagi läbi vaatamata jätmise määrus ei takista kuidagi hagejal oma õiguste kaitseks uue hagi esitamist.
14.Arvestades eeltoodut jätab kohus TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel hagi läbi vaatamata. Kuna kohtu hinnangul on täiteasjas nr 027/2019/754 täitemenetluse edasise läbiviimise vajadus ära langenud ning täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamiseks puudub hagejal õiguskaitsevajadus (vt käesoleva kohtumääruse p-d 7-8), siis ei pea kohus vajalikuks võtta seisukohta, kas hagi läbi vaatamata jätmise põhjuseks võiks täiendavalt olla ka kostja väited selles, et hagi menetlemine rikub asja korduva menetlemise keeldu ning et Brüsseli IIa määruse kohast tõendit tulnuks hagejal vaidlustada Kreeka kohtus. Kohus selgitab, et TsMS § 426 lg 1 kohaselt hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. Hagejal on õigus taotleda tasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel.
15.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 168 lg-le 2 kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Käesoleval juhul puuduvad kohtu hinnangul alused TsMS § 168 lg-tes 3-5 sätestatu kohaldamiseks. Seega üldreegli kohaselt tuleks käesolevas asjas jätta menetluskulud hageja kanda. Samas on TsMS § 162 lg 4 sätestatud, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
16.Kohus leiab, et käesoleva vaidluse keerukuse ja asjaolude erandlikkuse tõttu oleks menetluskulude väljamõistmine hagejalt äärmiselt ebaõiglane. Hageja poolt esitatud hagi ei olnud kohtu hinnangul perspektiivitu selle esitamise hetkel. Seda kinnitab mh asjaolu, et kohus võttis hagi menetlusse ja rahuldas osaliselt hageja poolt esitatud hagi tagamise avalduse (vt tl 99-103). Asjaolud, mis olid põhjuseks käesolevas asjas hagi läbi vaatamata jätmiseks, ilmnesid alles peale hagi menetlusse võtmist (vt tl 166-168). Seejuures ei olnud hagejal mingit rolli selles, et kostja pärast hagiavalduse esitamist koos lapsega Kreekasse lahkus. Lisaks tuleb arvesse võtta, et käesolev menetlus on sisult keskmisest keerukam ja otseselt seotud poolte ühise lapsega. Samuti jätkuvad poolte osalusel teised last puudutavad kohtumenetlused nii Eestis kui Kreekas. Kohus peab mõistlikuks, et pooled lahendaksid omavahelised last puudutavad vaidlused eelkõige kokkuleppel, mistõttu ei pea kohus põhjendatuks anda ühele poolele käesoleva menetluse lõpetamisel eelist ja justkui „võitu“ menetluskulude hüvitamise näol. Kohus peab eeltoodust tulenevalt õiglaseks jätta käesolevas asjas poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kohus selgitab, et tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
17.TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus muuhulgas rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Käesolevas asjas on Harju Maakohtu 07.05.2019 hagi tagamise määrusega peatatud Tallinna kohtutäitur Risto Sepp poolt läbiviidav täitemenetlus täiteasjas nr 027/2019/754 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kuna kohus jätab käesoleva kohtumäärusega hagi läbi vaatamata, siis tühistab kohus Harju Maakohtu 07.05.2019 määrusega rakendatud hagi tagamise.
2-19-6879
18.Tulenevalt TsMS § 427 võib maakohtu määruse peale, millega hagi jäetakse läbi vaatamata, esitada määruskaebuse.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.