Tööõigus › Muud tööõigusasjad

4.3 Jätta maakohtus kantud menetluskulud AS Ekspress Meedia kanda 20% ja XX kanda 80%.

Pooled olid juhtumiteks, kus töötaja lahkub omavoliliselt töölt töösuhte lõpetamise eesmärgil, kokku leppinud ühe kuu keskmise töötasu suuruses leppetrahvis (lepingu p 4.8). Seega tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista 3 471 eurot (bruto). Nõude rahuldamise alternatiivne alus oli töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 5. Vastavalt sõlmitud töölepingu p-le 7.1.4 kohustus töötaja hoidma lepingu kehtivuse ajal ja pärast selle lõppemist tähtajatult ärisaladust. 04.02.2017 edastas kostja oma tüdruksõbrale YYle hageja ärisaladuse, s.o hageja kliendi Turkish Airlines’i reklaamimüügi hinnad kuude lõikes ja reklaamimüügi mahu. Ärisaladuse avaldamine kirjas oli ilmne ka kirja avamata. Saladuse hoidmise kohustuse rikkumisel kohustus töötaja vastavalt lepingu p-le 4.6 tasuma tööandjale leppetrahvi kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja keskmine töötasu oli 3 471 eurot (bruto). Seega oli kolme kuu keskmise töötasu suurus praegusel juhul 10 413 eurot (bruto). Viidatud summa ei olnud ebamõistlikult suur. Lisaks ei tohtinud kostja vastavalt töölepingu p-le 8.1 osutada hagejale töölepingu kehtivuse ajal konkurentsi, seejuures ei tohtinud kostja töötada hageja konkurendi juures töö- või muu lepingu alusel või osutada muul viisil teenuseid hageja konkurentidele. Konkurendina nimetati töölepingus mh ajalehte Postimees ja portaali postimees.ee väljaandjaid. Konkurentsi ei tohtinud sel viisil osutada ka kuus kuud pärast töölepingu lõppemist. Töölepingu p-i 4.7 järgi tuli konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisel hagejale maksta kolme kuu keskmise töötasu suurune leppetrahv. Arvestades kostja keskmist töötasu, oli leppetrahvi suurus 10 413 eurot (bruto). Kostja hagi osas märkis hageja esmalt, et kostja hagi oli aegunud. Kostja sai hagejalt töölepingu ülesütlemise avalduse kätte 02.03.2017. Arvestades kaebetähtaegu, aegus kostja nõue 03.04.2017. Pealegi oli Töövaidluskomisjonile esitatud avaldus kostja poolt allkirjastamata. Alternatiivselt märkis hageja, et kostja hagi tuli jätta rahuldamata. Kostja esitletud asjaolud ja kronoloogia olid ebaõiged. Hagejapoolset nõuet päeva pealt lahkuda ei olnud. Vastupidi, hageja esindaja allkirjastas kostja avalduse, milles kostja palus töösuhe lõpetada 21.03.2017. Mingisuguseid tõrkeid töövahendite kasutamisel ei olnud. Nii müügiprogramm kui ka kostja epost töötasid. Hageja tegi kostjale 21.02.2017 ettepaneku konkurentsipiirangu muutmiseks, kuid sellist kokkulepet ei olnud, et kui kostja järgmisel päeval tööle ei naase, ei olnud ta järelikult teistsugust konkurentsipiirangut ettenägeva lepingu sõlmimisega nõus. 21.02.2017 lahkus kostja töölt, poetas sekretäri lauale uksekaardi ning rohkem tööle ei naasnud. Kostja 22.07.2017 kiri ei olnud käsitletav töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. Sellest ei selgunud mida ja millal kostja soovib. Samas ei saa töölepingut lõpetada kaudse tahteavaldusega. Pealegi puudus selleks mõjuv põhjus. Kostja vastuhagi ja vastuväited hageja hagile

10.30), teatas hageja, et soovib töösuhet jätkata veel 30 päeva. Samas oli tööks vajalikule müügiprogrammile ligipääs suletud ja selle avamist tuli eraldi taotleda. Uuesti avatud ligipääs oli oluliselt piiratum ja takistas kostjal töö tegemist. Hagejal oli ligipääs ainult teatud projektidele. Kostja pöördus sellega seoses korduvalt hageja poole, kuid hageja ei võtnud midagi ette. Järgmisel päeval 21.02.2017 naasis kostja tööle, kus hageja tegi kostjale ettepaneku pikendada kostja konkurentsipiirangut veel seitsme kuu võrra. Hageja ähvardas kostjat, et kui viimane ei soostu nõudmistega, rikub ta sellega oma elu ja võib oodata aastatepikkust kohtuskäimist. Kostja võttis mõtlemisaja ja pooled leppisid kokku, et kui kostja ei tule järgmisel päeval tööle, siis järelikult hageja 21.02.2017 tehtud ettepanek hagejale ei sobinud. Kostja järgmisel päeval tööle ei tulnud, sest hageja ettepanek talle ei sobinud ja töö tegemine oli tal niikuinii takistatud. Kostja tagastas hageja vara ja uksekaardi. 22.02.2017 saatis kostja hagejale e-kirja teel avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks hagejapoolse töölepingu rikkumise tõttu, milles palus mh järgmisel päeval välja maksta lõpparve koos kolme kuu töötasu suuruse hüvitisega. Seega lõppes tööleping 22.02.2017. Ajaks, kui hageja esitas töölepingu ülesütlemise avalduse, oli töösuhe juba lõppenud. TLS § 100 lg 4 järgi, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja rikkus oluliselt lepingut, tuleb tööandjal maksta töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Ajavahemikus 03.08.2016 – 25.01.2017 oli kostja keskmine töötasu 2 742,8 eurot. Kolme kuu keskmine töötasu oli seega 8 228,4 eurot. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. Kuivõrd hageja nõue muutus sissenõutavaks 22.02.2017, tuli sellest kuupäevast arvestada viivist. Vastuseks hageja nõuetele märkis kostja järgmist. Kostja avaldus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks oli selge ja kehtiv. Seejuures ei olnud kostjal kohustust järgida töölepingu ülesütlemisel etteteatamise tähtaega, sest hageja ise rikkus töölepingut ja just tema tegevus põhjustas etteteatamistähtaja järgimata jätmise. Hagejapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine, sest sel hetkel poolte vahel töösuhet enam polnud, mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks puudus ning puudus ka eelnev hoiatus. Hageja lepptrahvinõuete osas märkis kostja, et need tuli jätta rahuldamata. Tõendamata oli, et kostja avaldas oma elukaaslasele YY-le kostja ärisaladuse. Pealegi oli leppetrahvi kokkulepe ärisaladuse kohustuse rikkumise eest ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seega tühine. Hageja ja kostja ei rääkinud eraldi läbi ärisaladuse hoidmise kohustust leppetrahvi osas ning leppetrahvi suurus oli ebamõistlikult suur. Lisaks märkis kostja, et kostja e-kirju lugedes rikkus hageja isikuandmete kaitse seadust (IKS). Alternatiivselt palus kostja leppetrahvi nõuet vähendada, sest hagejale ei tekkinud kahju. Koos kostjapoolse töölepingu ülesütlemisega lõppes ka hagejale kohalduv konkurentsipiirang, mistõttu ei saanud kostja sellele enam tugineda leppetrahvi nõudmisel. Maakohtu otsus

edastas hagejale 20.02.2017 avalduse töölepingu korraliseks ülesütlemiseks, paludes lugeda tööleping lõppenuks alates 21.03.2017. Kostja ei ilmunud tööle alates 22.02.2017. Konkurentsipiirangu rikkumisest tuleneva leppetrahvinõude osas märkis kohus järgmist. Töölepingu p-s 8.1 oli sätestatud, et töötaja ei tohi osutada tööandjale lepingu kehtivuse ajal konkurentsi, sh ei tohi ta tööandja kirjaliku kooskõlastuseta töötada teise tööandja juures ja/või tööandja konkurendi juures, ei tohi osaleda tööandja konkurendi juhtivorganite töös või kuuluda konkurentide juhtorganitesse, konsulteerida tööandja konkurenti mistahes ulatuses ja tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal. Samuti oli lepingus defineeritud, kes olid tööandja konkurendiks olevad ühingud. Töölepingu p 8.2 kohaselt jäi konkurentsikeeld kehtima pärast lepingu lõpetamist juhul ja seni kuni tööandja maksab töötajale igakuiselt 50% töötaja ühe kuu töötasust alates lepingu lõpetamisele järgnevast kalendrikuust. Kirjeldatud punktid olid selged ja kehtivad. Esitatud tõenditest nähtus, et hageja ja kostja vaheline töösuhe lõppes 22.02.2017. Eelnev tulenes muuhulgas kostja poolt hagejale 22.02.2017 edastatud e-kirjast, milles kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles. Samuti oli tõendatud, et kostja asus hageja konkurendi juures tööle pärast töölepingu erakorralist ülesütlemist, kuid hiljemalt 28.02.2017. Samas ei nähtunud tõenditest, et hageja oli maksnud pärast töösuhte lõppemist kostjale hüvitist selleks, et viimane ei asuks konkurendi juures tööle. Seega ei rikkunud kostja konkurentsikeeldu ning leppetrahvinõue tuli jätta rahuldamata. Seoses leppetrahvinõudega, mille tingis kostja omavoliline lahkumine töölt töösuhte lõpetamise eesmärgil, märkis kohus, et ka see nõue tuli jätta rahuldamata. Lepingu p 4.8, mis sätestas eelnevalt kirjeldatud juhtumiks hageja õiguse nõuda kostjalt leppetrahvi, oli iseenesest kooskõlas TLS § 77 lg-ga 1 ja seepärast lubatav. Samas arvestades kohtu ette toodud asjaolusid ja kostja vande all antud seletusi, ei olnud kostjal peale esitatud lahkumisavaldust võimalik töötamist hageja juures jätkata. Kuivõrd kostja varasem lahkumine on olnud tingitud poolte vahelisest suhete pingestumisest ning muutunud töötingimustest, ei saanud hageja nõuet rahuldada ka TLS § 100 lg 5 alusel. Seonduvalt poolte vahel sõlmitud töölepingu p-de 7.1 ja 7.1.4 alusel (ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumine) nõutava leppetrahviga märkis kohus järgmist. Tööandjal on vastavalt TLS-le õigus määrata, millise teabe kohta kehtib tootmis- või ärisaladuse hoidmise kohustus. Vastavalt esitatud hagile edastas kostja 04.02.2017 tööandja ärisaladust puudutava informatsiooni YY-le. Samas ei tuvastanud kohus, et kostja edastatud e-kiri oma elukaaslasele sisaldas hageja ärisaladust ja selle edastamisel tekkis hagejale kahju. Seega ei kuulunud ka see nõue rahuldamisele. Kohus leidis, et kostja nõue, tuvastada hageja 02.03.2017 töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, tuli rahuldada. Nimelt tuvastas kohus, et kostja ütles töölepingu 22.02.2017 hagejale edastatud e-kirjaga üles, lepingu ülesütlemist ei vaidlustatud ja lõppenud töölepingut ei ole teisel poolel enam võimalik üles öelda. Kostja 22.02.2017 e-kirjast nähtus üheselt, et kostja soovis töösuhte lõpetada, palus lõpparvet ja kompensatsiooni. Ülesütlemise kehtimiseks ei pidanud avaldusest nähtuma viide õigusaktidele. Arvestades mõlema poole huve, tuli jätta rahuldamata kostja palve mõista välja kolme kuu töötasu suurune hüvitis. Hüvitise maksmise peamine eeldus on, et kostjal puudub igasugune sissetulek pärast töölepingu lõppemist. Samas leidis kostja kohe pärast töösuhte lõppemist uue töökoha, kust saab eeldatavalt igakuist töötasu. Hüvitise väljamõistmata jätmise tõttu ei saanud rahuldada ka kostja viivisenõudeid.

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

hageja

palus

jätta

Ringkonnakohtu seisukoht

missugusel õiguslikul alusel on nendevaheline tööleping lõppenud. Eelnevast sõltub hageja ja kostja nõuete rahuldamise võimalikkus. Kostja esitas 20.02.2017 hagejale avalduse töölepingu korraliseks ülesütlemiseks ja palus lugeda viimaseks tööpäevaks 21.03.2017 (III kd lk 9). Seega pidi poolte töösuhe lõppema 22.03.2017. Alates 22.02.2017 kostja hageja juurde tööle ei ilmunud (III kd lk 159) ja 22.02.2017 edastas ta hagejale e-kirja, milles tegi ettepaneku ebameeldiv asi selja taha jätta ja eluga edasi minna ning maksta välja lõpparve koos kolme kuu töötasu suuruse hüvitisega töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ja üle anda isiklik telefoninumber ning sulgeda töömeil (III kd lk 86). Kostja asus tööle AS Postimees Grupis hiljemalt 28.02.2017 (III kd lk 10, 12). Hageja esitas 02.03.2017 kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse ja leppetrahvinõude põhjusel, et hageja rikkus töökohustusi ja rikkus konkurentsipiirangut. Avalduse järgi lõppes tööleping 02.03.2017 (I kd lk 19-20). Maakohus järeldas eelnevast, et kostja ütles 22.02.2017 hagejaga töölepingu erakorraliselt üles hagejapoolsete kohustuste rikkumise tõttu, mistõttu ei olnud hagejal võimalik 02.03.2017 töölepingut üles öelda. Ringkonnakohus kõnealuse maakohtu järeldusega ei nõustu. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg-le 1 tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kostja on selgitanud, et tema 22.02.2017 kirjas väljendatud tahe oli suunatud töölepingu erakorralisele lõpetamisele tööandjapoolse töölepingu olulise rikkumise tõttu. Samas nähtub hageja esindaja 23.02.2017 vastuskirjast kostjale, et tema seda nii ei mõistnud ja oli kostja käitumisest hämmingus, saades kostja kirjast aru sedasi, et kostja väitis, nagu hageja oleks kostjaga töölepingu üles öelnud (I kd lk 11). Kostja hämming on ka mõistetav, sest hageja ei väljendanud sõnaselgelt 22.02.2017 kirjas soovi tööleping töötajapoolselt üles öelda, vaid soovis tööandjalt kompensatsiooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, jättes mulje, et just hageja on töölepingu erakorraliselt ja õigusvastaselt üles öelnud, ning hageja tegutses teadmises, et töösuhe kostjaga lõpeb 21.03.2017 töötajapoolse töölepingu korralise ülesütlemise tõttu. Kuivõrd tahteavalduse saaja (hageja) ei teadnud kostja tahet ja ei pidanud seda ka teadma, ei saanud kostja 22.02.2017 kirja mõista kostja väidetava tahte kohaselt, sest tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik ei pidanud samadel asjaoludel mõistma, et kostja, soovides kompensatsiooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, soovis hoopis ise töölepingu erakorraliselt üles öelda. Kuivõrd ringkonnakohus leiab, et 22.02.2017 kirjas ei väljendu tahe hagejaga tööleping erakorraliselt üles öelda hagejapoolse töölepingu ülesütlemise tõttu, muutub ainetuks iseenesest tõene väide, et vastavalt TLS § 95 lg-le 3 ei mõjutanud töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjenduse puudumine ülesütlemise kehtivust (vt ka Riigikohtu 01.11.2017 otsust asjas nr 2-16-9199, p 11; 09.04.2014 otsust asjas nr 3-2-1-21-14, p 11). Viimasest on võimalik rääkida ainult juhul, kui tahe tööleping erakorraliselt lõpetada on mõlemale poolele arusaadav. Praegu nii ei olnud, s.t kostjal võis olla tahe 22.02.2017 tööleping erakorraliselt ja päevapealt lõpetada, kuid see tahe 22.02.2017 kirjast ei nähtunud ja sellise tahte olemasolu ei pidanud hageja ka aimama. Kui ka leida, et kostja 22.02.2017 kiri hagejale oli mõlemale poolele üheselt mõistetav kostja tingimustel, oli ülesütlemine siiski tühine TLS § 104 lg 1 alusel, sest sellel ei olnud seadusest

tulenevat alust. Nimelt võib TLS § 91 lg 1 kohaselt töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Ringkonnakohus mõjuva põhjuse olemasolu ei tuvastanud ja tegelikult ei toonud ka maakohus välja, missugusel TLS §-s 91 nimetatud alusel oli kostjal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse nõuet. Kostja ei tõendanud, et tal esines töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks õiguslik alus. Töölepingu ülesütlemist õigustava mõjuva põhjusena ei pädenud soovimatus töösuhet jätkata, sest pärast lahkumisavalduse esitamist muutus töökeskkond ebamugavaks või soov asuda võimalikult vara uue tööandja juures tööle. Usaldusväärselt ei leidnud tõendamist, et kostjat oleks tööl ebaväärikalt koheldud või sellega ähvardatud. Kuigi kostja seda väitis, ei võtnud hageja sellist käitumist omaks. Samuti ei nähtunud see kostja 22.02.2017 kirjast hagejale. Nõustuda tuli hagejaga, et ühekordne hagejapoolne ebaviisakus, mida kostja vande all selgitades avaldas, ei andnud alust töölepingu ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 1 alusel. Samuti ei nähtunud tõendeid kogumis hinnates, et hageja raskendas kostjal töö tegemist, piirates juurdepääsu müügiprogrammile Scoro ja takistades e-posti kasutamist. Kostja küll väitis seda, kuid hageja kõnealust asjaolu omaks ei võtnud. Pealegi tõendas hageja, et kostja sisenes 20.02.2017 ja 21.02.2017 mitmel korral erinevate tegevuste tegemiseks Scoro müügiprogrammi (II kd lk 73) ning kostja sai sel ajal ka e-posti kasutada (II kd lk 49, 51). Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus tõendite igakülgse hindamise põhimõtet, andes kostja seletusele põhjendamatult suure kaalu, jättes arvestamata asjas esitatud kirjalike tõenditega. Tõendite mittearvestamisel rikkus maakohus TsMS § 442 lg 8 nõuet, mille kohaselt tuleb tõendi mittearvestamist põhjendada. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud kirjalikke tõendeid hinnates on ümber lükatud kostja väited, et ta töötingimused olid muutunud ja et töö tegemine oli välistatud. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud kirjalikud tõendid on usaldusväärsemad kui kostja seletus, kuivõrd kostja on otseselt lahendist huvitatud isik. Seega kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kostjal ei esinenud alust töölepingut erakorraliselt ja päeva pealt 22.02.2017 üles öelda ning töösuhe ei lõppenud 22.02.2017. Kuivõrd kostja ei öelnud 22.02.2017 töölepingut kehtivalt üles ja poolte vaheline töösuhe jätkus, ei saanud kostja nõuda hagejalt TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja leppetrahvide nõuete võimalikkuse osas. Hageja palus kostjalt välja mõista kolm leppetrahvi kolme erineva rikkumise eest: leppetrahv konkurentsipiirangu rikkumise eest 10 413 eurot, leppetrahv konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise eest 10 413 eurot ja leppetrahv töölt omavolilise lahkumise eest töösuhte lõpetamise eesmärgil 3 471 eurot. Hageja leppetrahvinõude osas, mis tulenes konkurentsipiirangu rikkumisest, oli maakohus seisukohal, et kuna hageja ja kostja vahel lõppes tööleping alates 22.02.2017 ja kostja asus konkurendi juures tööle 28.02.2017, ei rikkunud kostja konkurentsipiirangut, mis keelas töötajal töölepingu kehtivuse ajal mitte osutada tööandjale konkurentsi (töölepingu p 8.1). Kuna hageja ei maksnud kostjale pärast töösuhte lõppemist hüvitist konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest, ei kehtinud maakohtu hinnangul pärast töösuhte lõppemist kostjale konkurentsipiirang (vt töölepingu p 8.2). Ringkonnakohus leidis ülal, et maakohtu seisukoht, nagu oleks hageja ja kostja vaheline töösuhe lõppenud kohe pärast 22.02.2017 kirja saatmist, oli ebaõige. Töösuhe lõppes pärast tööandjapoolse erakorralise ülesütlemisavalduse esitamist 02.03.2017. Ülesütlemisavaldus oli

vormistatud kirjalikult, kostjale esitatud ja selles sisaldus asjaolude kirjeldus, mida kostjale ette heideti ning mis kogumis tingisid töölepingu erakorralise ülesütlemise. Kuivõrd töölepingu p-s 8.1 kohustati kostjat mitte osutama hagejale töölepingu kehtivuse ajal konkurentsi, sh mitte töötama hageja kirjaliku kooskõlastuseta teise tööandja juures ja/või tööandja konkurendi juures, hageja konkurendina käsitleti viidatud punkti mõttes äriühinguid, mis tegutsesid Baltikumis ajakirjanduse ja/või interneti sisuteenuste osutamisega tegeleval alal, vaidlust ei olnud, et kostja asus tööle hageja konkurendi juures ja ta tegi seda enne 03.03.2017, rikkus kostja töölepingu p-s 8.1 sätestatud keeldu. Sellise keelu rikkumise korral oli tööleping p-s 4.7 ette nähtud trahv töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et kõnealune konkurentsipiirangu kokkulepe oli vajalik, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi (TLS § 23 lg 2). Nimelt töötas kostja hageja juures reklaamimüügi projektijuhi kohal, kelle valduses olid mh andmed klientide ja nendega sõlmitud lepingute tingimuste kohta ning mille endale hoidmise vastu oli hagejal õigustatud huvi. Samuti oli see vastavalt TLS § 23 lg-le 3 ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. Viimast tõdes õigesti ka maakohus. Kuivõrd kostja asus lepingu kehtivuse ajal konkurendi juures tööle, esines töölepingu p-s 4.7 sätestatud alus kostja kolme kuu keskmise töötasu suuruse leppetrahvinõude esitamiseks. Kõnealuse leppetrahvinõude rahuldamist praegusel juhul ei mõjutanud asjaolu, kas pärast lepingu sõlmimist tasus hageja kostjale tasu konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest või mitte. Konfidentsiaalsuskohustuse väidetava rikkumise osas märkis maakohus, et tõendamist ei leidnud, nagu oleks kostja edastanud oma elukaaslasele kirja, milles sisaldus hageja ärisaladus. Pealegi oli väide hageja ärisaladuse edastamise kohta liiga üldine. Ringkonnakohus eelnevaga ei nõustu. Menetluses leidis tõendamist, et 04.02.2017 edastas kostja oma elukaaslasele YY-le e-kirja, mille manus sisaldas hageja kliendi (Turkish Airlines) reklaamimüügi hinda ja mahtu ning reklaamimüügi hindu kuude lõikes, s.t teavet, mida hageja käsitles ärisaladusena. Töölepingu p 7.1 kohaselt kohustus kostja töölepingu kehtivuse ajal ja pärast seda tähtajatult hoidma hageja ärisaladusi, milleks oli mh tööandja poolt kolmandate isikutega peetud läbirääkimiste, sõlmitud lepingute või kokkulepete sisu (töölepingu p 7.1.4). Saladuse hoidmise kohustuse rikkumisel kohustus kostja tasuma hagejale leppetrahvi (töölepingu p 4.6). Tõendatud on, et kostja edastas 04.02.2017 YY-le kirja, mille manuses oli tabel hageja kliendi Turkish Airlinesi reklaamimüügi hindade ja mahtude kohta. Tegu oli töölepingu p-s 7.1.4 nimetatud hageja ärisaladusega. Ükskõik, mis eesmärgil kostja andmeid elukaaslasele edastas (sh tabeli korrastamiseks) ei muuda see fakti, et hageja oli kostjal keelanud sellise teabe kolmandatele isikutele teatavaks tegemise, kuid kostja saatis sellest hoolimata tundlikud andmed kolmandale isikule, rikkudes lepingu punkti, mille täitmise tagamiseks oli töölepingus kokku lepitud leppetrahvi tasumises. Seesuguse keelu sätestamine oli kooskõlas seadusega. TLS § 22 lg 1 lubab tööandjal määrata, missuguse teabe kohta kehtib töötajal tootmis- või ärisaladuse hoidmise kohustus ning ühtlasi on lubatud kokku leppida saladuse hoidmise kohustuse rikkumise leppetrahvis võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud tingimustel ja korras. Tööandja saab ärisaladuseks määrata teabe, mis saab töötajale teatavaks seoses tööülesannete täitmisega ning mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi. Saladuses hoitavaks ei saa olla teave, mis on avalik või tööandja poolt avalikustatud (VÕS § 625). Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on

mõistlikuks peetud saladuse hoidmise kohustusega siduda tööprotsessi, tootearenduse või kliendibaasiga seonduvat. Kuivõrd kostja avaldas kolmandale isikule teabe, mille hageja oli õigustatult ärisaladuseks nimetanud, esines töölepingu p-s 4.6 sätestatud alus kostja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses leppetrahvinõude esitamiseks. Töölt omavolilise lahkumise eest töösuhte lõpetamise eesmärgil määratud trahvi kohta leidis maakohus, et töölepingu punkt, mille järgi tuli kõnealusel juhul leppetrahvi tasuda, ei kohaldunud, sest hageja raskendas kostjal töö tegemist, s.h piiras juurdepääsu müügiprogrammile Scoro. Esiteks põhjendas ringkonnakohus ülal, miks selline järeldus oli ebaõige, s.t tõendatud oli, et kostjal oli võimalik tööalast e-posti kasutada ning toimingute tegemine müügiprogrammis Scoro oli võimalik. Teiseks ei saa nõustuda seisukohaga, et kui töö tegemine on raskendatud tehniliste tõrgete tõttu, annab see õigustuse töölt omavoliliselt lahkumiseks töösuhte lõpetamise eesmärgil. Ringkonnakohtu hinnangul annab see üksnes õigustuse töö mittetegemiseks ulatuses, milles tehniline tõrge seda piirab. Tööle mitteilmumise põhjusena ei olnud piisav ka väidetav suhete pingestumine. Hageja juhatuse esimehe poolt, kes ei olnud kostja otsene ülemus, kostja ühel korral lolliks kutsumine, ei saanud olla töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks. TLS § 77 lg 1 kohaselt võivad tööandja ja töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku leppida leppetrahvi tasumises töölepingu töötajapoolsel süülisel rikkumisel tööle asumisest keeldumise või töölt lahkumise korral, kui seda tehakse töösuhte lõpetamise eesmärgil. Seda praegusel juhul ka tehti, kui töölepingu punktis 4.8 lepiti kokku, et töötajapoolse omavoliliselt töölt lahkumise korral, kui seda tehakse töösuhte lõpetamise eesmärgil, kohustub töötaja tasuma tööandjale leppetrahvi töötaja ühe kuu keskmise tootasu ulatuses. Kostja pidi vastavalt korralise ülesütlemise avaldusele töötama kuni 21.03.2017, kuid ei ilmunud tööle alates 22.02.2017 ja vähemalt alates 28.02.2017 töötas ta juba teise tööandja heaks. Seega lahkus kostja hageja juurest töölt 21.02.2017 sellekohast õigust omamata (omavoliliselt) ning kuivõrd enne korralise ülesütlemise tähtaja saabumist töötas ta juba teise tööandja juures, sai sellest järeldada, et töölt omavolilise lahkumise eesmärgiks oli senise töösuhte lõpetamine. Eelnevast järeldub, et esinesid eeldused ka töölepingu punktis 4.8 sätestatud leppetrahvi nõudmiseks. Kuivõrd hageja keskmise töötasu suurus oli 3 471 eurot, oli hagejal õigus kostjalt nõuda erinevate rikkumiste eest leppetrahvi 24 297 eurot (3 471 x 3 + 3 471 x 3 + 3 471). Hageja esitas kostja vastu leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul. VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu järgi tuleb leppetrahvi teade (sh kohtusse esitatav leppetrahvi nõue) esitada mõistliku aja jooksul (Riigikohtu 29.04.2008 otsus asjas nr 3-2-1-28-08, p 14). Terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ning seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (Riigikohtu 29.04.2008 otsus asjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu 21.12.2011 otsus asjas nr 3-2-1-142-11, p 16). Praegusel juhul esitati kostja vastu leppetrahvinõue konkurentsipiirangu väidetava rikkumise eest ühes 02.03.2017 erakorralise ülesütlemisavaldusega (II kd lk 40). 10.03.2017 esitas hageja

kostja vastu töövaidluskomisjoni avalduse leppetrahvi nõudes, kuna kostja lahkus omavoliliselt töölt. 20.03.2017 esitas hageja kostja vastu leppetrahvi nõude, kuna töötaja rikkus töölepingu punktis 4.6 kokkulepitud saladuse hoidmise kohustust. Kuivõrd rikkumised pandi toime 2017. aasta algul, ei olnud nõude esitamise ajaks mõistlik aeg möödunud. Kostja ei toonud kohtu ette veenvaid argumente, mis annaksid aluse leppetrahvi vähendamiseks. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Leppetrahvi sissenõutavaks muutumise eeldused on praeguses vaidluses täidetud ja hagejal on õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. Viivisenõude sissenõutavaks muutumisele leppetrahvi kohustuse maksmisel tuleb kohaldada VÕS § 113 lg-s 2 sätestatut, s.o viivisenõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul peale leppetrahvi nõude kostja poolt kättesaamisest. Kuna hageja palus kostjalt välja mõista leppetrahv alates hagiavalduse esitamisest, lähtub ringkonnakohus sellest, millal kosja sai hagiavalduse kätte. Hageja esitas 2 hagi: 02.03.2017 leppetrahvi 10 413 euro väljamõistmiseks (III kd lk 1-4) ja 18.04.2017 leppetrahvi 13 884 euro väljamõistmiseks (I kd lk 1-4). Hagiavaldused sai kostja kätte (KIS andmetel vastavalt 04.04.2017 ja 25.04.2017). Nendest kuupäevadest loeb kohus leppetrahvi nõude kostjale kättetoimetatuks. Mõistlikuks ajaks kohustuse täitmiseks peab ringkonnakohus kohtupraktika kohaselt seitset päeva alates nimetatud ajast. Seega tuli leppetrahv tasuda vastavalt 11.04. ja 02.05.2017. Arvestades leppetrahvi suurust 10 413 eurot ja seadusjärgse viivise aastaprotsenti nimetatud perioodil, on kostjalt hageja kasuks väljamõistetava viivise suuruseks kohtuotsuse tegemise aja seisuga 1782 eurot ja 48 senti ning leppetrahvi 13 884 euro puhul 2312 eurot 73 senti (http://www.viivisekalkulaator.ee). Edasi kuulub viivis väljamõistmisele leppetrahvi summast 24297 (10413+ 13884) eurot seaduses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuleb hageja hagi rahuldada ja kostja vastuhagi jätta rahuldamata. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.