Sihtasutuse Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravitähtaja kohaldamiseks ja pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2019. a määrus esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja Sihtasutus Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja RP Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX) riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik Eestkosteasutus Pärnu linn (Pärnu linnavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2019. a määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 541 lg 1 teise lause alusel toimetab ringkonnakohus puudutatud isikule kätte üksnes määruse resolutsiooni. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega
pikendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht (TsMS § 543). Asjaolud ja menetluse käik
1.SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja RP (avaldaja) esitas 5. aprillil 2019 kohtule taotluse kohaldada esialgse õiguskaitse korras XX (puudutatud isik, patsient) suhtes tahtest olenematut ravi kuni 4 päeva ja pikendada ravitähtaega kuni 40 päevani. Taotlusele on lisatud 4. aprilli 2019. a psühhiaatri otsus tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta nr 27 ja 5. aprilli 2019. a teise psühhiaatri arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta nr 27a.
2.Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda 2. aprillil 2019 kell 15.35 ja 4. aprillil 2019 kell 13.55 kohaldati tema suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi.
3.Taotluses on esile toodud järgmised asjaolud. Patsient hospitaliseeriti erakorraliselt üle tooduna Riia Psühhiaatria ja Narkoloogia Keskusest statsionaarselt ravilt. Patsient sattus Riias statsionaarsele ravile enda sõnul oma soovil – olevat otsinud „varjupaika“ ühe mustanahalise mehe eest. See mees olevat teda Helsingis tõuganud liikuval eskalaatori trepil, võtnud tal käest ära rahakoti ja ähvardanud teda ära tappa. Patsiendil oli tugev hirm selle mehe suhtes. Ta ei oska selgitada, miks see mees, keda ta mitte kunagi varem kohanud ei ole, teda tõugata võis ja teda tappa ähvardas. Patsient oli veendunud, et see mees tuleb teda Pärnusse otsima ja seetõttu ei saa ta koju minna. Samas korraldab patsient juba samal päeval oma korteris remondi tegemist. Patsient oli käitumiselt sekeldav ja väga jutukas, sekkus kõigesse osakonnas toimuvasse. Patsiendi vaimne tervis on viimase paari aasta jooksul olnud süvenevalt ebastabiilne, ta on sattunud viimase aasta jooksul 7 korda statsionaarsele ravile Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse. Patsiendi korteris oli mõned kuud tagasi põleng, mille puhul kahtlustatakse tema enda hooletust (üks maniakaalse seisundi sümptomeid). Patsient satub maniakaalsena avaühiskonnas alatihti sekeldustesse: satub kaklustesse, kuna on kedagi provotseerinud, langeb vägistamise ohvriks või astub ettevaatamatult liikuvale autole ette. Kõige selle tõttu kujutab tema käitumine tõsist ohtu tema enda turvalisusele ja tervisele. Riia haiglast tõid patsiendi Eestisse Pärnu linna sotsiaalosakonna töötajad.
4.Haiglaravile võtmisel oli puudutatud isiku mõttekäik kiirenenud ja hüplev. Käitumine maaniast tulenevalt ebaadekvaatne, motivatsioon ja tegevuste planeerimine sihipäratu, kuigi lühikese vestluse käigus võib kõrvalvaatajale jääda mulje, et tegevused on planeeritud ja arukad. Praktikas ilmneb hiljem, et ükski tegevus, mis planeeritud, sellisena käiku ei lähe. Sisuline haiguskriitika puudub. Meeleolu on kõikuv, emotsionaalsed reaktsioonid on ebaadekvaatselt tugevad. Patsient kurdab igavust ja otsib endale kogu aeg tegevust. Teeb suurejoonelisi plaane. Seisund vastab maniakaalse episoodi kriteeriumitele.
5.Taotluse esitamisel maniakaalne seisund püsis. Puudutatud isik on emotsionaalselt afektlabiilne, ärritub pisiasjade peale, satub osakonnas kaaspatsientidega konfliktidesse, mille käigus on tekkinud ka kehalist kontakti ning verbaalset sõimu kaaspatsiendi poolt ähvardustega teda ära tappa. Puudub sisuline haigusteadvus ning ravisoostumus. Pikema perioodi jooksul toimunud sündmused näitavad, et patsient on bipolaarse häire maniakaalse ägenemise tõttu korduvalt pannud ohtu oma tervise ja turvalisuse. Tal esineb maniakaalne seisund, mis vajab spetsiifilist ravi kontrollitud ravikeskkonnas antipsühhootikumide, meeleolustabilisaatorite ja rahustitega, lisaks võib vajada ka elekterkonvulsioonravi. Hetkel on kohtus pooleli menetlus tema edasise hoolduskeskkonna otsustamise üle. Ravita jäämisel suure tõenäosusega korduvad
2(8)
ohustavad käitumismustrid ning konfliktid avaühiskonnas, muuhulgas võib ta sattuda ise õnnetustesse või agressiooni ohvriks enda ebaadekvaatse käitumise tõttu. Kuna tal esinev raske psüühikahäire maania on esinenud eelnevalt pikema perioodi vältel ning hoolimata korduvatest haiglaravidest ei ole püsivat paranemist ilmnenud, siis on juba praegu ette näha pikemat tahtest olenematut ravivajadust kui 4 päeva. Selline järeldus põhineb eriteadmistel bipolaarse häire kulust ning ravijuhistest.
6.Pärnu Maakohus paigutas 5. aprilli 2019. a määrusega puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tema tahtest olenemata psühhiaatriakliinikusse ja kohaldas tema suhtes psühhiaatrilist ravi haiglas tähtajaga kuni 4 päeva alates tema 4. aprilli 2019 kell 13.55 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 8. aprillini 2019 kell 13.55.
7.8. aprillil 2019 psühhiaatriakliinikus toimunud ärakuulamisel soovis puudutatud isik vestelda kohtunikuga ilma raviarstita, kuna raviarst olevat öelnud, et ei usalda teda. Puudutatud isik mäletas kohtunikku teisest menetlusest. Puudutatud isik selgitas, et oli Soomes, kui üks mustanahaline mees võttis ta pantvangi, lükkas ta eskalaatorilt alla. Siis kutsus ta puudutatud isiku enda juurde ja ta ei osanud ohtu sellest näha. Puudutatud isik läks Soome töövestlusele. Ta soovis laevale tööle minna. Espoos elab tal vana sõber, aga ta ei jõudnudki tema juurde. Mustanahaline mees peitis võtmed ära, sidus ta kinni ja vägistas 3 päeva. Seejärel viskas see mees puudutatud isiku sisuliselt poolalasti välja ja ütles „Mine kuhu tahad“. Soome konsulaadis sotsiaalametist anti puudutatud isikule raha, et ta saaks tagasi tulla, põhimõtteliselt jäi talle ainult ID kaart alles. Puudutatud isik teatas Soome Sotsiaalameti töötaja andmed, kes talle ostis laevapileti. Soome haiglale on 32,7 eurot võlgu, haiglas fikseeriti üle 4 tunni vigastusi ja tehti suguhaiguste teste. Lätti läks puudutatud isik koos 3 sõbraga, kes olid laeval. Puudutatud isik ei julgenud Pärnusse jääda, sest see kurjategija teadis tema andmeid. Lätis oli ta Punases Ristis, ta teeb selles organisatsioonis vabatahtlikuna tööd. Puudutatud isik teatas kohtuniku küsimusele, et ise võtab ta ravimeid: Orfiril Long kapsleid, Haloperdooli, millest tekkisid tal kõrvalmõjud. Puudutatud isik leidis, et talle ei ole vaja tahtevastast sundravi, sest ta võib olla kliinikus ka vabatahtlikult. Tahtevastaselt ei soovi ta kliinikus viibida põhjusel, sest siis on piirangud, saab teha ainult ühe telefonikõne, ta soovib käia kodus vaatamas, kas kõik on korras. Tal tekib kinnises ruumis klaustrofoobia, ning ta ei suuda luku taga kinni olla. Ta soovis Soome firmasse tööle minna, sest Eestis ei maksta nii, et ära elada saaks. Tallink oli temal teine variant. Sotsiaaltöötaja teadis, et ta otsib tööd ta on ka tugiisikuga rääkinud (Liis Tšepotnikova), ta vastu ei olnud. Puudutatud isik leiab, et ta on suuteline tööd tegema, tarvitab rohtusid ning tema puhul ei ole küsimus ravimite võtmises, vaid mingil ajal rohud kaotavad mõju. Ta leidis, et teda on psühhiaatrikliinikusse toodud valega ning ta on teinud kõik täpselt nii nagu vaja.
5.Kohus kuulas Pärnu Haigla Psühhiaatrikliinikus 8. aprillil 2019 ära ka puudutatud isiku raviarsti, kelle selgituste kohaselt on patsiendil maniakaalne bipolaarne häire. Ägenemine juba teist korda sellel aastal, ta annab lubadusi, aga ei pea neist kinni, suudab ennast vestluseks siin kokku võtta, aga osakonnas on ta käitumine provotseeriv, tüütav teiste suhtes, surub ennast peale, tekivad konfliktid. Puudutatud isik on ohtlik eelkõige iseendale, tervis halveneb, tema tõlgendused ümbritseva, teiste suhtes on vildakas tänu tema haigusele, satub pidevalt sekeldustesse, tekkinud on varasemalt võlgasid. Puudutatud isik saab meeleolu stabiliseerivat ja antipsühhootilist ravi, antipsühhootilise ravi ravimeid jätab ise võtmata. Kõrvaltoimed tekivad patsientidel sageli, leevendada saab teiste ravimitega, iga kord ta antipsühhootilisest ravist loobub, praegu ei saa ta ka enam haiguse halvenemisest aru. Raviarsti hinnangul vajab puudutatud isik ühe kuu ravi statsionaarses osakonnas. Viimase aasta jooksul ei ole puudutatud isik kordagi vabatahtlikult ravil olnud. Kui on tulnud, siis ta läheb varsti
3(8)
minema, eelmine suvi oli pikemalt, sest tal ei olnud kuskile minna, tal ei olnud elukohta. Diagnoosiks on (F31.1) maniakaalne episoodiline bipolaarne häire, mis on raske psüühikahäire. Puudutatud isiku esindaja seisukoht
8.Riigi õigusabi korras puudutatud isikule määratud esindaja on arvamusel, et arvestades esindatava tervislikku seisundit ja tema huve, on põhjendatud puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tema tahtest olenematu ravi pikendamiseks kuni 40 päevani.
9.Kliinikus esindatavaga vesteldes selgus, et puudutatud isik ei aktsepteerinud tahtevastase ravi pikendamist kuni 40 päevaks. Esindatava sõnul on kohaliku omavalitsuse töötaja teda pettuse teel Riiast Pärnusse tuues psühhiaatriakliinikusse lasknud paigutada. Puudutatud isik avaldas, et ta on nõus vabatahtlikult statsionaarsel ravil viibima, sest niikuinii on kohtu menetluses tema suhtes eestkoste määramine ja ka hooldusasutusse paigutamine. Esindatav selgitas, et kõik see, mille pärast ta on kliinikus, on kellegi poolt sihilikult valesti kirja pandud. Tegelikult pöördus ta Riias Punasesse Risti sellepärast, et kiiremini koju saada. Tal olid kõik dokumendid ja raha ära varastatud, teda oli pikema aja jooksul tahtevastaselt kinni hoitud, mistõttu oli ainus väljapääs pöörduda kiiresti Punase Risti poole abi saamiseks. Esindatav selgitas, et mingisugust haigushoogu või haigusest tingitud käitumise/tegutsemisega antud juhul ei ole tegemist. Kuigi ta on varasemalt korduvalt viibinud psühhiaatriakliinikus ka tahtevastasel ravil, siis seekord ei ole see põhjendatud, sest ta on vaimselt terve ning vajadusel on ta kasvõi ravilepinguga nõus kliinikus pikema aja jooksul viibima. Eestkosteasutuse seisukoht
10.Pärnu linn (Pärnu linnavalitsuse kaudu) on nõus avaldaja esitatud taotlusega.
11.Puudutatud isik on puuduva töövõimega ja talle on määratud psüühikahäirest tulenevalt raske puue tähtajaga kuni 12. detsembrini 2023. Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakonnal on temaga pidev kontakt ja lisaks taotleb isik vastavalt vajadusele toetusi igapäevaseks toimetulekuks ning vajadusel on määratud ka vältimatut abi. Sotsiaalosakonnale teadaolevalt on puudutatud isiku tegelik elukoht munitsipaaleluruum aadressiga Liiva 8d, Pärnu linnas. Pärnus elab ta üksinda, tema kaks alaealise last elavad sugulaste juures Hiiumaal ja kolmas laps elab koos isaga. Puudutatud isikule on Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna poolt 2015. aasta novembrist määratud tugiisik, kes on seni ajani temaga tegelenud. Varasemalt oli lisaks perel lastega seoses tugiisik, kuid antud teenus lõppes laste Hiiumaale lahkumise järgselt kevadel 2018. Puudutatud isiku suhtes on korduvalt rakendatud Pärnu Maakohtu poolt isiku tahtest olenematut ravi (viimati 2018 detsembris), viimase aasta jooksul on sattunud statsionaarsele ravile 7 korral. Peale viimast ravilviibimist oli tema toimetulek stabiilne ligi 2 kuud. Haigusseisundi ägenedes on oluline sekkumine ja vajaliku abi osutamine, et tagada puudutatud isiku ohutus ja välistada teiste isikute ohtu sattumine.
12.Puudutatud isikuga seoses on alates 11. jaanuarist 2019 Pärnu Maakohtus menetluses avaldus tsiviilasjas nr 2-18-19230 eeskoste seadmiseks ja eestkostja määramiseks ning nõusolekuta ööpäevaringsele erihooldusele paigutamiseks. Puudutatud isikuga oli kokkulepe, et lisaks tugiisikuteenusele toimuvad regulaarsed kohtumised linnavalitsuses. Puudutatud isik ei ilmunud viimasele kohtumisele, mis pidi toimuma
25.märtsil 2019. Selgus, et peale 18. märtsi 2019 kohtumist lahkus puudutatud isik Pärnust, esialgu vanaema juurde, kuid peale seda on tema liikumine ebaselge. Perekond püüdis temaga kontakti saada, kuid see katkes sama nädala laupäeval, kui selgus et ta jõudis Soome. Puudutatud isik pidi 22. märtsil 2019 kohtuma Pärnus oma vanima lapsega, kes talle vastavalt kokkuleppele külla sõitis Hiiumaalt, kuid paraku puudutatud
4(8)
isikut siis Pärnus ei olnud. Perekond kuulutas puudutatud isiku 25. märtsil 2019 politsei poolt tagaotsitavaks. 27. märtsil 2019 tuli politseilt teade, et puudutatud isik on leitud ja ta on Lätis, Riia Psühhoneuroloogiahaiglas. Puudutatud isik ööbis 26. märtsil 2019 Riias varjupaigas, kust ta suunati öösel välja, kuna häiris teiste öörahu ja oli ebaselges olekus. Peale sealt lahkumist toimetati ta politsei poolt üldhaiglasse, kust ta suunati samal päeval psühhiaatriahaiglasse. Puudutatud isik ise selgitas, et otsis poliitilist varjupaika, kuna keegi tahab teda tappa ja seetõttu sattus haiglasse. 27. märtsil 2019 saime ühendust Riia psühhiaatriahaiglaga ja sealse raviarsti hinnangul vajas puudutatud isik ravi, kuid pidas võimalikuks selle jätkamist Eestis. Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna puuetega inimeste hoolekande peaspetsialist VI ja tugiisik käisid tal Riia Psühhoneuroloogiahaiglas järgi 2. aprillil 2019 ja toimetasid ta Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse tema tervisliku seisundi üle vaatamiseks. Arstide hinnangul vajas ta ravi jätkumist.
13.Igapäevaselt on puudutatud isiku toimetulekut toetanud määratud tugiisikuteenus, kuid tulenevalt tekkinud olukorrast nähtub, et ta ei tule toetavate teenusega toime ja vajalik on sotsiaalteenuste osutamise ümbervaatamine. Puudutatud isik püüdis teha koostööd kõigi osapooletega, kuid vaatamata sellele on ta sattunud korduvalt olukordadesse, kus ta on seab ohtu enda tervise ja heaolu ning võib seeläbi võib seada ohtu ennast ümbrisevaid inimesi. Maakohtu määrus
14.Maakohus pikendas 8. aprilli 2019. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 40 päeva alates tema 4. aprillist 2019 kell 13,55 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 14. maini 2019 kell 13.55, ning andis loa kasutada ravi antipsühhootikumide, meeleolustabilisaatorite ja rahustitega süstete ja tablettidena.
15.Määruse põhjenduste kohaselt maakohus, olles kuulanud isiklikult ära nii puudutatud isiku kui ka psühhiaatri, tutvunud avalduse ja selle lisadega ning määratud esindaja arvamusega, leidis, et PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu on kinnitust leidnud. Maakohus märkis, et puudutatud isiku ebaadekvaatse käitumisega maania püsib, haiguskriitika ja ravisoostumus on puudulikud. Ravita jäämisel suure tõenäosusega korduvad tema agressiivsed käitumismustrid ning konfliktid avaühiskonnas, muuhulgas võib ta sattuda ise õnnetustesse või agressiooni ohvriks enda ebaadekvaatse käitumise tõttu. Puudutatud isiku suhtes on eelnevalt korduvalt kohaldatud tahtevastast ravi SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatrikliinikus (tsiviilasjad nr 2-10-48109, 2-13-70068, 2-15-11914, 2-16-13261, 2-16-17958, 2-17-7612, 2-18-4973, 2-18-14556, 2-18-16221, 2-18-18333) ehk ta on vajanud psühhiaatrilist abi, kuid korduvalt keeldunud sellest ning ta on olnud ohtlik kas siis endale ja/või teistele. Ei ole kahtlust, et ravita jäämine halvendab edaspidiselt puudutatud isiku terviseseisundit. Kuna puudutatud isikul haigusteadvus ja ravisoostumus puuduvad, siis muu psühhiaatriline abi ei ole võimalik ega küllaldane. Kohus leidis, et puudutatud isiku seisundis kõrgenenud ärrituvuse ja konfliktsuse tõttu ei ole patsiendi tervise kaitse väljaspool psühhiaatriakliinikut tagatud ning ravita jäämine põhjustaks puudutatud isiku vaimse tervise seisundi järjest halvenemist ning psüühikahäire süvenemist. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ning tema olematut ravisoostumust, tuleb jaatada talle tahtevastase ravi osutamist antipsühhootikumidega, meeleolu stabiliseerivate ravimitega ja rahustitega, et tema tervislik seisund kontrolli alla saada. Kõige eeltoodu alusel veendus maakohus, et puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamine 40 päevani vastavalt TsMS § 534 lg-le 5 on põhjendatud.
5(8)
Määruskaebus
16.Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
17.Ebaõige on maakohtu järeldus, et ravita jäämisel võivad suure tõenäosusega korduda puudutatud isiku elu ja tervist ohustavad käitumismustrid ning konfliktid kaaskodanikega. Vahetust vestlusest nähtus, et puudutatud isiku vaimne seisund on sedavõrd paranenud, et tahtevastane ravi ei ole enam põhjendatud. Puudutatud isik soovib jätkata enda normaalset igapäevast elu. Menetluse edasine käik
18.Avaldaja ja eestkosteasutus vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
19.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
20.Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
21.Esmalt märgib kolleegium, et asja materjalidest nähtuvalt esitas avaldaja 2. mail 2019 maakohtule taotluse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks, kuna puudutatud isiku tervis on paranenud. Pärnu Maakohtu 2. mai 2019. a määrusega lõpetati 8. aprilli 2019. a määrusega pikendatud tahtevastane ravi. Seega on määruskaebuse lahendamise ajaks haiglaravi lõppenud. Eelmärgitule vaatamata annab ringkonnakohus hinnangu vaidlustatud maakohtu määruse seaduslikkusele.
22.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt järeldas maakohus 8. aprilli 2019. a määruse tegemisel ebaõigesti puudutatud isiku ravi vajaduse. Ringkonnakohtu hinnangul selgitas maakohus menetlusõiguse norme rikkumata välja psühhiatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 ja TsMS § 534 lg 1 kohaldamise eeldused. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire (maniakaalne episoodiline bipolaarne häire) ning tahtevastase ravi kohaldamiseks ja haiglasse paigutamiseks andis aluse tema maniakaalsest haigushoost mõjutatud ettearvamatu käitumine, mis oli eelkõige teda ennast, aga ka ümbritsevaid ohustav.
23.Puudutatud isiku ravivajadus 8. aprilli 2019. a seisuga oli kolleegiumi hinnangul tõendatud avaldaja 5. aprilli 2019. a taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamustega ja määruskaebusele 29. aprillil 2019. a esitatud avaldaja vastusega. Järeldust kinnitavad ka asjas esitatud puudutatud isikule määratud esindaja ja eestkosteasutuse seisukohad. Lisaks kuulas määruse põhjendustest nähtuvalt maakohtu kohtunik puudutatud isiku ära
8.aprillil 2019 ja veendus vahetult tema tervisliku seisundi vastavuses raviarsti antud arvamusega. Puudutatud isik toimetati tema ebaadekvaatse käitumise tõttu Riia Psühhoneuroloogiahaiglasse, kus eestkosteasutuse töötajad tõid ta Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse. Haiglaravile võtmisel esinenud maniakaalne seisund püsis ka avaldaja taotluse esitamise ajal. Kuna psühhiaatrite järelduste kohaselt oli puudutatud isik oma tervislikust seisundist tuleneva haiguskriitika puudumise tõttu võimetu ise ravi vajaduse üle otsustama, ei saanud sellel hetkel arvestada puudutatud isiku enda seisukohaga, et tema vaimne seisund on sedavõrd paranenud, et tahtevastane ravi ei ole põhjendatud. Raske psüühilise häirega isiku seisukoht ei lükka ümber psühhiaatrite 6(8)
hinnangut ega saa olla PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel ja ravivajaduse üle otsustamisel määravaks. Psühhiaatrite arvamustest nähtuvalt ei võta puudutatud isik vabatahtlikult järjepidevalt ravimeid, mis on põhjustanud korduvalt tagasilanguse tema tervislikus seisundis. Puudutatud isiku tervislikust seisundist tingituna ei ole ta võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sh ravimite võtmisest keeldumise osas. Seetõttu on maakohus teinud tuvastatud asjaolude põhjal õige järelduse, et tahteavastase ravi kohaldamine on puudutatud isiku suhtes vajalik.
24.Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Praegusel juhul seisnes raviarsti hinnangul puudutatud isiku ohtlikkus enda ja ümbritsevate suhtes eelkõige selles, et patsiendil puudus haigustaju, tema käitumine oli psühhoosielamustest juhitud, mistõttu haiguslikest elamustest tulenevalt käitus ta nii ennast kahjustavalt ja ohtu seades kui ka ümbritsevaid rünnates. Asja materjalist nähtuvalt hospitaliseeriti puudutatud isik esmalt Riias tema ebaadekvaatse psühhoosielamustest hõivatud käitumise tõttu, kui ta oma ebaselge oleku tõttu suunati varjupaigast politsei poolt haiglasse, kust omakorda suunati ta psühhiaatriahaiglasse. Tema selgitused Soomes ja Lätis toimunu kohta andsid alust arvata, et puudutatud isiku käitumine oli haigushoo ajal tema tervist ja heaolu ohustav. Toimikus kirjeldatu põhjal arvab ringkonnakohus, et kuna puudutatud isik ei mõista ravimite võtmise olulisust, ei mõistnud ta ka tahtevastase ravi otsustamise ajal endal esineva haigushoo tõsidust. Kolleegium nõustub asjas esiletoodu alusel maakohtuga, et puudutatud isik ei olnud sel hetkel oma vaimse tervise seisundi tõttu võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist, ta ei olnud suuteline aru saama oma tegude tähendusest ja neid adekvaatselt juhtima. Asjaolude kirjeldusest nähtuvalt oli puudutatud isik haigushoo tõttu ja varasemat ravikogemust hinnates kodustes tingimustes ravita jäämisel potentsiaalselt ohtlik nii endale kui ka ümbrisevatele. Oli ette näha, et ravimite mittevõtmisel puudutatud isiku seisund halveneb ja haigus ägeneb taas. Seega oli puudutatud isiku ohtlikkus maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.
25.Puudutatud isik leiab määruskaebuses, et ta on nõus vabatahtlikult ravimeid võtma. Samas märgib, et raviarst ei mõista, et osad ravimid ei sobi talle. Ringkonnakohus mõistab puudutatud isiku seisukohta selliselt, et tema hinnangul on hetkel võimalik muu kui tahtevastane psühhiaatriline ravi. Nagu eelnevalt märgitud, et ole asja materjalist nähtuvalt puudutatud isik oma seisundist tulenevalt võimeline täielikult mõistma ravivajadust ega kontrollima ilma ravita oma käitumist, olles seejuures ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Patsient on korduvalt viibinud tahtevastasel ravil ja haiglast väljaspool viibides ravi katkestanud, mis on toonud kaasa tagasilanguse tema tervislikus seisundis. Kuna patsient ei ole haiglaravile eelnevalt järginud ravisoovitusi, ei ole olnud järjekindel koduse ravi kasutamisel, arvab arstidest paremini teadvat, millised ravimid on talle sobivaimad, ei saanud sel hetkel usaldada puudutatud isiku lubadust jääda vabatahtlikule ravile. Varasem ebaregulaarne vastuvõttudel käimine ja ravimite valikuline tarvitamine kinnitab järeldust, et patsiendi tervisliku seisundi stabiliseerimiseks oli vajalik tahtevastane haiglaravi. Ravita jäädes püsib tema käitumine ettearvamatu, agressiivse ja ohtlikuna nii patsiendile endale kui ümbritsevatele. Seega ei olnud haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumise tõttu muu psühhiaatriline abi võimalik ega piisav.
26.Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, leidis maakohus õigesti, et on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Eeltoodu põhjal ei
7(8)
anna määruskaebuse väited kolleegiumi arvates alust maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks.
27.Ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud ka TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud eeldused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt oli kohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud. Tähtaja pikendamine oli vajalik ka arstide arvates.
28.TsMS § 541 lg 1 kohaselt toimetab kohus kinnisesse asutusse paigutamise ja seda peatava või selle lõpetava määruse, muu hulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse, samuti kinnisesse asutusse paigutamisest keeldumise määruse kätte isikule endale, tema esindajale menetluses ja eestkostjale. Määruse põhjendust ei pea isikule endale teatavaks tegema, kui isik ei ole ilmselt võimeline seda mõistma või kui see võib tekitada olulist kahju tema tervisele. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku huvides on talle kohtumääruse põhjendusi mitte avaldada. Eelkõige võib määruse põhjenduste teadasaamine uuesti halvendada puudutatud isiku psüühilist seisundit. Neid kaalutlusi arvestades ringkonnakohus käesoleva määruse põhjendusi puudutatud isikule teatavaks ei tee ning toimetab talle kätte üksnes määruse reolutsiooni.
29.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Riigi õigusabi korras kaebuse esitajale määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.