SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravitähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 24. veebruari 2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja RP Puudutatud isik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal EE (isikukood XXXXXXXXXX), puudutatud isiku isa TT (isikukood XXXXXXXXXXX), puudutatud isiku ema Eestkosteasutus Saaremaa vald (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 24. veebruari 2019 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta XX riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord
Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud ja menetluse käik
SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja RP esitas 21.02.2019 Pärnu Maakohtule taotluse kohaldada esialgse õiguskaitse korras XX suhtes tahtest olenematut ravi kuni 4 päeva ja pikendada ravitähtaega 40 päevani. Maakohus lubas 21.02.2019 määrusega kohaldada XX suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 4 päeva alates 20.02.2019 kell 12:25.
2.Taotluse kohaselt hospitaliseeriti XX SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda 19.02.2019 kell 16:55 ravikokkuleppe alusel ja 20.02.2019 kell 12:25 kohaldati tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi.
3.XX suunas erakorraliselt haiglasse dr. P, kuna patsient oli käitunud viimase 3 nädala jooksul progresseeruvalt ebaadekvaatselt. Ta avaldab mitmeid suurusmõtteid: rikkus-, maailmaparandamis- ja tagakiusamisluul. Ta väidab, et on välja mõelnud suure plaani, kuidas maailmast kaotada kõik sekretärid, administraatorid, ametnikud, armeed, kohtud ja pangad. Lubab universaalset rahu, rikkust ja õnne kõigile. On välja mõelnud plaani, kuidas oma vend vanglast välja päästa. Räägib maffiast ja infost, mida omab. Ta sekeldab ebaadekvaatselt ja unustab seejuures söömise ja magamise. Ta kaotas 3 nädalaga 7 kg kehakaalu. Kui keegi takistab plaanide teoks tegemist, võib muutuda agressiivseks (elukaaslase suhtes – raputanud teda korduvalt).
4.Hospitaliseerimisel XX meeleolu kõrgenes ja ta avaldas psühhootilisi sümptomeid – jälitamist. Mõttekäik kiirenenud, hüplev. Avaldab suurusluulu. Räägib sidemest universumi ja jumalaga, iga tegu toob miljoneid sisse. Paranoilised mõtted, agressiivne elukaaslase suhtes. Käitumine mõjutatud psühhoosielamustest, ettearvamatu. Vestlusest patsiendi elukaaslase MM-ga selgus, et XX tegi politseisse kõnesid, et ta elu on ohus, jooksis metsas sokkides ringi ja ütles, et politsei käskis ennast varjata. Psühhoosist ja maaniast tuleneva käitumise tõttu on ta ohtlik nii enda kui teiste suhtes. Käesoleval ajal psühhootiline ja maniakaalne seisund püsib. Avaldab erinevaid paranoilise sisuga luulumõtteid, suurusluulumõtteid ning tema emotsionaalsus on afektlabiilne. Esmane koostöövõime on piiride seadmise järgselt asendunud sõnaliste ähvardustega (kavatsevat turvamehed koomasse peksta, kõik kohtusse kaevata jne). Ta peab küll osaliselt ravi vajalikuks, aga on nõus võtma vastu ainult endale sobivad üksikuid preparaate, mis ei ole näidustatud ega üldtunnustatud maniakaalse psühhoosi ravis. Sisuline haigusteadvus on puudulik. Eelnevate andmete ja kliinilise pildi alusel esineb maniakaalne psühhootiline haigusepisood (F30.2) ja arvestades haigusseisundi olemust, on tõenäoline, et ohtlikkus ravita jäämisel suureneb ning laieneb (haigusseisundi süvenedes ohustab järjest enam ümbritsevate tervist ja julgeolekut). Patsient ei ole suuteline oma käitumist juhtima ega adekvaatseid valikuid tegema. Vajab ravi meeleolu stabiliseerivate ja psühhoosivastaste ravimitega süstete ja tablettidena, vajalik võib olla elekterkonvulsioonravi. Ravi tuleb kohaldada kontrollitud keskkonnas kuni maaniaseisundi leevenemiseni.
5.XX-l on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiglaravita jätmisel ohustab ta peamiselt iseenda elu, tervist ja julgeolekut. Muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või küllaldane.
6.XX esindaja leidis, et taotlus on põhjendatud. XX orienteerus temaga vesteldes õigesti enda isikus, ajas ja kohas. Ta möönis, et vajab teatavat ravi, aga leiab, et ainuke rahusti, mis teda
võib aidata, on Xanax, muud on tema tervisele kahjulikud. Ta oli väga enesekindel ja veendunud, et tema tegevus ilma ravita ei ohusta teda ega teisi. Ravil olles olevat suutnud tervendada kaaspatsiendi. Venna, kes on vanglas, vabastamiseks on tal plaan, s.o koguda sensitiivset infot ja loovutada see venna vabastamise vastu KAPO-le. XX psüühilise seisundi kindlakstegemiseks on vaja teha täiendavaid uuringuid. Efektiivse ravita jäämisega võib kaasneda tõsine oht tema enda tervisele.
7.EE (isa) pidas sundravi kohaldamist vajalikuks. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
8.Maakohus rahuldas taotluse ja pikendas XX suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 40 päeva alates tema 20.02.2019 kell 12:25 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 01.04.2019 kell 12:25. Kohus lubas kasutada meeleolu stabiliseerivat, psühhoosivastast ja elektrokonvulsioonravi.
9.Määruse kohaselt on täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 sätestatud koosseis. XX-l on maniakaalne psühhootiline haigusepisood (RHK-10 järgi F30.2), mis mõjutab oluliselt tema käitumist ja piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Raviarsti arvates on XX-l tõenäoliselt bipolaarne häire. XX rasket psüühikahäiret jaatavad ka psühhiaater IT ja psühhiaatriakliiniku juhataja. XX on viimase kolme nädala jooksul käitunud progresseeruvalt ebaadekvaatselt. Avaldab suurusmõtteid, räägib maffiast, on seisukohal, et suudab ravida kaaspatsiente.
10.Haiglaravita jäämisel paneb XX ohtu peamiselt enda tervise, kuna tal puudub objektiivne haigusteadvus ja kohane ravisoostumus. XX on rahutu ja sekeldav, mille tõttu on kolme nädalaga kaotanud 7 kg. Sekeldamise tuhinas unustab söömise ja magamise. Tõenäoline on ka suitsiidioht. XX on kergesti ärrituv, mistõttu ei ole välistatud, et ta võib lähitulevikus muutuda ohtlikuks ka teiste suhtes. Ta on raputanud oma elukaaslast ja lubanud turvamehed koomasse peksta. XX haiglaravita jätmisega eelduslikult tema terviseseisund halveneb.
11.Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Ärakuulamisel kohtu poolt, samuti määratud esindaja seisukohast nähtub, et XX-l puudub haiguskriitika. Ta ei ole nõus vabatahtlikult ravimeid võtma. XX ema sõnul kardab ta rohtude tarvitamist. Arvestades XX tervislikku seisundit ja olematut ravisoostumust, tuleb lubada tahtevastase ravi osutamist antipsühhootikumide, meeleolu stabiliseerivate ravimite ja elektrokonvulsioonraviga. Määruskaebus
12.XX palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta taotlus rahuldamata ja lõpetada tahtest sõltumatu ravi.
13.XX leiab, et ta ei vaja pikemat ravi ega üleüldse haiglaravi või haiglas viibimist ja saab eluga iseseisvalt hakkama. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldused on täitmata. XX soovib haiglast lahkuda ja on nõus ambulatoorse raviga. Arvestades, et ta on ravil esimest korda ja tahtest sõltumatu ravi kohaldamise eesmärk on vaid võimaliku ennastohustava käitumise jälgimise läbiviimine, ei ole statsionaarset ravi vaja. Ta lubab järgida arsti soovitusi ja on valmis ravi jätkama kodustes tingimustes. Määruses kajastatud luulud ja väidetav vägivald on liialdatud ning kontekstist välja rebitud. Vastused määruskaebusele
14.Psühhiaatriakliiniku juhataja RP vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
15.Eestkosteasutus märkis, et ravi ajal on XX psüühiline seisund paranenud. Edasine menetluse käik
16.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtupidamise seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
17.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 aluse jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib kohus järgmist.
18.Maakohtu määrusest nähtuvalt hindas kohus asja lahendamisel õigesti tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi rakendamise eelduste täidetust ja jõudis järeldusele, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on antud juhul põhjendatud ja vajalik.
19.Määruskaebuse väide, nagu oleks tahtevastase ravi kohaldamine olnud vajalik üksnes ennastohustava käitumise jälgimiseks, ei vasta tõele. Maakohus tuvastas, et XX-l puudus haigusteadvus, ta keeldus ravist ja tema halb seisund oli progresseeruv, mistõttu oli reaalne oht, et ta võib lähitulevikus muutuda ohtlikuks ka teistele. Seejuures oli XX juba raputanud oma elukaaslast ja ähvardanud füüsilise vägivallaga ka haigla töötajaid.
20.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohus lõpetas 11.03.2019 määrusega SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlusel XX suhtes kohaldatud tahtest olenematu ravi seoses ravi kohaldamise aluse äralangemisega. Taotluse kohaselt on XX psüühiline seisund paranenud. Ta on käesoleval ajal võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima, ei ohusta enam iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut ning ühtlasi saab aru ravi vajalikkusest. Ta on andnud nõusoleku jätkata ravi ambulatoorselt.
21.Eeltoodu kinnitab, et XX ravi oli selle kohaldamise ajal vajalik. Ravi käigus on XX meeleolu stabiliseerunud ja tekkinud haigusteadvus, mis võimaldab rakendada muid psühhiaatrilise abi meetodeid. Määruskaebuse väide, et XX ei vajanud ravi või haiglas viibimist, on seega vastuolus tsiviilasja materjaliga ega anna ringkonnakohtule alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale.
22.Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata. XX-le riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.