Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
17.05.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-19-2792
Tsiviilasi
SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja ravitähtaja pikendamiseks Pärnu linna (linnavalitsuse kaudu) avaldus XX kinnisesse asutusse paigutamiseks koos vabaduse võtmisega ja tahtest olenematu ravi kohaldamisega
Vaidlustatud kohtulahendid
Pärnu Maakohtu 21.02.2019 määrus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, 23.02.2019 määrus esialgse õiguskaitse pikendamiseks ja 28.03.2019 määrus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks
Kaebuste esitaja ja liik
XX 04.03.2019 ja 06.04.2019 määruskaebused
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja I SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja RP Avaldaja II Pärnu linn (registrikood 75000064)
(linnavalitsuse
kaudu)
Puudutatud isikud: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja v/adv Anti Aasmaa YY (isikukood XXXXXXXXXX) Menetluse liik
RESOLUTSIOON:
Kirjalik menetlus
1.Pärnu Maakohtu 21.02.2019 ja 23.02.2019 määruste resolutsioonid jätta muutmata, kuid osaliselt muuta määruste põhjendusi.
2.Pärnu Maakohtu 28.03.2019 määrus tühistada resolutsiooni punkti 4 osas, samuti muuta osaliselt määruse põhjendusi. Muus osas jätta määrus muutmata.
3.Teha uus otsustus 28.03.2019 määruse täidetavuse kohta selliselt, et tunnistada lahend täitmisele kuuluvaks kättetoimetamisega XX-le.
4.Pärnu Maakohtu 28.03.2019 määruse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Rahuldada Pärnu Linna avaldus XX suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks; 2) Kohaldada XX suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutada isik SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 3 kuud, s.o kuni 20.05.2019 kella 10:45-ni; 3) XX suhtes on lubatud kasutada psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega; 4) Tunnistada määrus täitmisele kuuluvaks kättetoimetamisega XX-le; 5) Toimetada määrus kätte menetlusosalistele. XX-le edastada määruse resolutiivosa.
5.Määruskaebused jätta rahuldamata.
6.Määruskaebuste esitamisest tingitud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.
7.XX-le toimetada kätte käesoleva määruse resolutiivosa. Edasikaebamise kord ja tähtajad Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543). Asjaolud ja taotlus
1.21.02.2019 esitas avaldaja I maakohtule taotluse kohaldada esialgse õiguskaitse korras XX suhtes tahtest olenematut ravi kuni 4 päeva ja pikendada ravitähtaega kuni 40 päevani. Taotlusele oli lisatud 20.02.2019 psühhiaatri otsus tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta nr 12 ja 21.02.2019 teise psühhiaatri arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta. Taotluse kohaselt XX hospitaliseeriti SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse 20.02.2019 kell 10:45 ja samal ajal kohaldati tema suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi.
2.Patsient toodi haiglasse politsei poolt. Isik oli olnud Pärnu Haigla ja politsei huviorbiidis alates augustist 2018, kuna esitab pidevaid ebaadekvaatse sisuga kaebusi ning nõuab oma meditsiinilisi andmeid ja kaarti, väites, et terviseandmed on võltsitud. Isikul on paranoilised mõtted ja süüdistused seoses enda andmetega infosüsteemis. Politsei sõnul on ka eelnevalt olnud neil isikuga kokkupuuteid, kuid need on olnud vaoshoitumad. Isiku käitumine on ebaadekvaatne ja ettearvamatu, haiguskriitika puudub täielikult. Hospitaliseerimisel muutus isik agressiivseks, rüseles politseiga, karjus, ähvardas. Sõnalist sisulist kontakti temaga ei saadud, sülitas valvearstile näkku. Valvearsti poolt oli diagnoositud raske psüühikahäire – luululine häire (F22). Varasemad psühhiaatrilised andmed puuduvad, kuid isik on teinud korduvaid pöördumisi ja kaebusi Pärnu Haiglale alates 08.08.2018. Pöördumistes on olnud süüdistav ning esitanud paranoilisi avaldusi seoses endale tehtud uuringute õigsusega.
Pöördumistele on vastatud, kuid patsient nende sisuga ei suuda haakuda. Patsiendiga ei ole võimalik sisuliselt vestelda. On ohtlik peamiselt teistele. Eriti vaenulik perearsti ning Pärnu Haigla kvaliteediteenistuse töötaja vastu, kes on saatnud tema pöördumistele vastuseid. Osakonnas avaldab jätkuvalt, et on täiesti terve inimene ning keeldub igasugusest ravisekkumisest. Vajab psühhoosivastaste ravimite manustamist süstetena, kuna tablette vastu ei võta. Vajab spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ning turvalist kontrollitud ravikeskkonda kuni psühhoosi leevenemiseni. Kuna isik käitub psühhootiliste sümptomite ajel sihipäratult ning ebaadekvaatselt, võib panna ohtu peamiselt teiste elu ja tervise. Kuna tegemist on esmakordse hospitaliseerimisega, kuid olemasolevate andmete alusel on psüühikahäire kestnud juba mitmeid kuid, on psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt ilmne, et häire ei möödu 4 päevaga ja seega on juba praegu ette näha, et haiglaravi vajadus ületab 4 päeva. Avaldaja palus edastada XX-le vaid kohtumääruse resolutiivosa, kuna seoses täieliku haigusteadvuse puudumisega ei ole soovitav isikule avaldada ravile paigutamise asjaolusid ning põhjendusi, kuna see võib halvendada loodetavaid ravitulemusi (st tema tervist). Maakohtu 21.02.2019 määrus
3.Pärnu Maakohus rahuldas 21.02.2019 määrusega raviasutuse taotluse ja kohaldas XX suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva alates 20.02.2019 kell 10:45 kuni 24.02.2019 kell 10:45. Kohus lubas kasutada XX suhtes psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ja selgitas XX-le õigust saada riigi õigusabi korras esindaja määruse peale määruskaebuse esitamiseks.
4.Kohus viitas PsAS § 11 lõikele 1 ja § 13 lõikele 1 ning TsMS § 534 lõigetele 1 ja 2. SA Pärnu Haigla Psühhiaatrikliiniku juhataja on õigustatud esitama kohtule avalduse XX suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks.
5.Tutvunud avaldusega ja sellele lisatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentidega, leidis kohus, et antud juhul on põhjendatud esialgse õiguskaitse korras viivitamatult isiku tahtest olenematu ravi kohaldamine neljaks päevaks TsMS § 534 lõike 5 esimese lause kohaselt. Kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid kinnitavad PsAS § 11 lõike 1 koosseisu olemasolu. XX-l püsib psühhootiline seisund ning tal on kinnistunud paranoilised veendumused. On vajanud psühhoosivastaste ravimite manustamist süstetena, kuna tablette vastu ei võta. Tegemist on raske psüühikahäirega (luululise häirega (F22)), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Kuna tema käitumine on mõjustatud psühhoosist, st ebareaalsetest elamustest (luulumõtetest), võib ta panna ohtu peamiselt enda elu ja tervise, kuna ei suuda sihipäratu käitumisega tagada enda turvalisust ning võtta vastu tema tervisele vajalikku ravi. XX haiglaravita jäämisel eelduslikult terviseseisund halveneb veelgi. Haiguskriitika puudumine ei võimalda isikut ravida ambulatoorselt.
6.TsMS § 534 lõike 3 alusel kohus XX ärakuulamist vajalikuks ei pidanud, kuna kohus saab esialgse õiguskaitse korras XX ravi jätkumise vajalikkust piisavalt hinnata dokumentide põhjal. Kohus viitas ka TsMS § 535 lõikele 2. Kohus toimetab XX-le kätte määruse resolutsiooni, sest põhjenduste teadasaamine võib suurendada isiku usaldamatust arstide suhtes ning sellega kahjustada ravitulemusi. Kohus ei pidanud võimalikuks enne XX-le riigi õigusabi korras määratud esindaja ja eestkosteasutuse seisukohtadega tutvumist esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist.
Menetluse käik ja menetlusosaliste seisukohad
7.Kohus kuulas XX SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus ära 22.02.2019. Kohus kuulas samal päeval psühhiaatrikliinikus ära XX raviarsti dr AP. XX-le määratud esindaja palus jätta esialgse õiguskaitse pikendamata. Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu) toetas esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist ja selle pikendamist. Maakohtu 23.02.2019 määrus
8.Pärnu Maakohus pikendas 23.02.2019 määrusega XX suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 01.04.2019 kell 10:45. Kohus lubas kasutada XX suhtes psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ning määras määruse viivitamata täitmisele kättetoimetamisega isikule endale.
9.SA Pärnu Haigla Psühhiaatrikliiniku juhataja on õigustatud esitama kohtule avalduse XX suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravitähtaja pikendamiseks.
10.Kohus, kuulanud isiklikult ära XX ja psühhiaatri AP, tutvunud avalduse ja selle lisadega, Pärnu linnavalitsuse seisukohaga, XX tütre YY vastusega ja määratud esindaja arvamusega, leidis, et PsAS § 11 lõike 1 koosseisu olemasolu on kinnitust leidnud. XX-l on diagnoositud raske psüühikahäire – püsiv luululine häire (RHK-10 järgi F22), kuid raviarsti arvates põeb XX tõenäoliselt skisofreeniat (RHK-10 järgi F20.0), mis oluliselt mõjutab tema käitumist ning piirab võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. XX-l esinevat rasket psüühikahäiret on jaatanud psühhiaatrikliiniku valvearst, kelle otsusega XX suhtes tema tahtest olenematu ravi kohaldati, ja psühhiaatriakliiniku juhataja, kes esialgse õiguskaitse rakendamise ja pikendamise taotluse kohtule esitas. XX-l on vähemalt alates 08.08.2018 luul, et tema tervisekaart on kas varastatud või võltsitud. XX kahtleb tehtud uuringute õigsuses ja suhtub paranoiliselt päringutele saadud vastustesse. Pärnu linnavalitsuse seisukohast nähtub, et XX haiguslik seisund on püsinud pikemaajaliselt ning on olnud häiriv ka kolmandatele isikutele. Haiglaravita jäämisel paneb XX ohtu peamiselt enda tervise, kuna tal puudub igasugune haigusteadvus ja ravisoostumus. Seoses haiguse pikemaajalise ravita on XX muutunud agressiivseks (antud asjaolu kinnitab ka näkku sülitamise fakt), mistõttu ei ole välistatud, et XX võib lähitulevikus muutuda ohtlikuks ka teiste suhtes. XX haiglaravita jätmisega eelduslikult tema terviseseisund halveneb veelgi. Muu psühhiaatriline abi ei ole isikule küllaldane. Kohtul puudub igasugune kahtlus, et XX-l puudub haiguskriitika. Antud asjaolu nähtub selgelt nii XX ärakuulamises kohtu poolt kui ka määratud esindaja seisukohas. Arvestades XX tervislikku seisundit ning tema olematut ravisoostumust, tuleb jaatada talle tahtevastase psühhoosi ravi osutamist antipsühhootikumidega, et tema tervislik seisund kontrolli alla saada.
11.Vastuseks XX määratud esindajale märkis kohus, et ei pikenda esialgse õiguskaitse tähtaega samade andmete põhjal, mis on esitatud esialgse õiguskaitse taotlemise ajal. Kohus on hinnanud esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust ärakuulatud isikust tulenevalt, esitatud seisukohtade alusel ja võtab arvesse ärakuulatud psühhiaatri arvamuse tähtaja pikendamise vajalikkuse ja põhjendatuse kohta. Tsiviilkohtumenetluse asjatundjad jaatavad esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust ja võimalust põhimenetlust algatamata olukorras, kus esialgse õiguskaitse pikendamise vajadus tekib isiku tervisliku seisundi ägenemisest, mille kontrolli alla saamine võtab
aega rohkem kui neli päeva, kuid sealjuures ollakse arvamusel, et pärast seda ei pruugi isiku kinnisesse asutusse paigutamise vajadust enam olla (vt TsMS III komm vlj, lk 421 esimene lõik).
12.Patsiendi huvides on temale kohtumääruse põhjendusi mitte avaldada. XX ei suuda psüühikahäire tõttu enda olukorda adekvaatselt mõista ning põhjenduste teadasaamine võib tekitada tal usaldamatust nii lähedaste, sotsiaaltöötajate kui arstide suhtes ning sellega kahjustada ravitulemusi. 04.03.2019 määruskaebus
13.XX esindaja palub maakohtu 21.02.2019 ja 23.02.2019 määrused tühistada. Juhul kui kohus ei tühista 23.02.2019 määrust, lühendada uue määrusega tähtaega 40 päevalt 14 päevani, kohustades Pärnu Linnavalitsust esitama avalduse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks 3 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest või algatada korraline põhimenetlus kohtu algatusel. Juhul kui kohus ei tühista 21.02.2019 määrust, tühistada see resolutsiooni punkti 4 osas ja tuvastada, et XX viibib alates 22.02.2019 kell 10.45 ebaseaduslikult Pärnu Haiglas tahtest olenematul ravil.
14.Kaebuse põhjenduste kohaselt vaidleb XX haiglasse paigutamisele vastu ja leiab, et ravi ta ei vaja. Seega tuleb täiendavalt kontrollida PsAS § 11 lõike 1 punktides 1–3 sätestatud eelduste täitmist.
15.Täiendavalt leidis esindaja, et 21.02.2019 määrus tuleb tühistada resolutsiooni punkti 4 osas, millega kohus määras, et lahend kuulub täitmisele viivitamata. Kehtib TsMS § 541 lõigetes 3 ja 4 sätestatud eriregulatsioon, mis laieneb esialgse õiguskaitse kohaldamisele. Seega ei ole 21.02.2019 määrus muutunud täidetavaks, millest tulenevalt viibib XX alates 22.02.2019 kella 10:45-st ravil ebaseaduslikult. PsAS § 13 lõike 2 järgi võib tahtest olenematu ravi kesta üle 48h ainult kohtu loal.
16.23.02.2019 määruse resolutsiooni punktis 3 on kohus otsustanud, et määrus kuulub täitmisele viivitamata kättetoimetamisega isikule endale. 25.02.2019 kell 9:05 on Pärnu Haigla edastanud maakohtule teatise, mille kohaselt XX keeldus esialgse õiguskaitse pikendamise määrust vastu võtmast. Samas ei nähtu teatisest kuupäeva, millal XX-le üritati määrust kätte toimetada. Seega ei saa seda lugeda kättetoimetatuks vähemalt enne 25.02.2019 kella 9:05. Eeltoodu tingib, et XX on viibinud ebaseaduslikult tahtest olenematul ravil vähemalt kuni 25.02.2019 kella 9:05-ni. Kui lugeda, et 23.02.2019 määrust ei ole üldse kätte toimetatud, viibib isik ebaseaduslikult tahtest olenematul ravil.
17.Samuti jäi esindaja oma varasemate seisukohtade juurde, et esialgse õiguskaitse pikendamist ei saa taotleda samas avalduses esialgse õiguskaitse kohaldamisega. Kuna nõuetekohast pikendamise avaldust esitatud ei ole, tuleb 23.02.2019 määrus tühistada. Seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle 4 päeva ning kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui 4 päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega või kohe pärast seda põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Praegusel juhul on kohus esialgse õiguskaitse pikendamise nime all kohaldanud sisuliselt isiku tahtest olenematut ravi pikemaks ajaks kui 4 päeva. Seetõttu on see muude eelduste täidetuse korral 4 päeva ületavas osas seaduslik üksnes juhul, kui vastab korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele. Praegusel juhul ei ole avaldust esitanud PsAS § 13 lõike 11 järgi õigustatud
isik. Seaduse mõtte kohaselt tulnuks eelistada korralist kinnisesse asutusse paigutamise menetlust.
18.Isegi kui lugeda 23.02.2019 määrus esialgse õiguskaitse pikendamiseks, puuduvad selles põhjendused, miks korralist kinnisesse asutusse paigutamise menetlust ei ole jõutud läbi viia. Sellisel juhul võib hüpoteetiliselt olla esialgse õiguskaitse pikendamine põhjendatud üksnes kuni suudetakse korraline menetlus läbi viia. Esindaja hinnangul ei tohiks see eelduslikult võtta üle 2 nädala. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei saa asendada korralist menetlust. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
19.Avaldaja I ja Pärnu linn vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. YY teatas, et ei vaidle kaebusele vastu.
20.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Pärnu linna avaldus ja menetlusosaliste seisukohad
21.22.03.2019 esitas avaldaja II maakohtule avalduse XX kinnisesse asutusse paigutamiseks koos vabaduse võtmisega ja tahtest olenematu ravi kohaldamisega kuni 3 kuuks. Taotluse kohaselt esineb XX-l raske psüühikahäire – luululine häire (F22.0). Tema käitumine on püsivalt mõjustatud psühhoosist, st ebareaalsetest elamustest (luulumõtetest). Ta vajab spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ning turvalist kontrollitud ravikeskonda kuni psühhoosi leevenemiseni. Senine ravi ei ole avaldanud piisavat mõju isikul esinevate luulumõtete leevenemisele. Pikema ravi käigus on loota, et luulumõtete aktuaalsus väheneb sedavõrd, et isik ei ähvarda jooksvalt erinevaid isikuid ega ametiasutusi ning suudab jätkata igapäevast elu. Püsivatest luulumõtetest tulenevalt esineb ohtlikkus peamiselt teiste isikute turvalisuse ja tervise suhtes, kuid haigusspetsiifilise ravita jäämisel on oodata veelgi suuremal määral senise psüühilise seisundi halvenemist. Isik ei suuda avaühiskonnas igapäevaelu jätkata ning kui selline olukord jätkuks, on eeldada, et võib toimuda lisaks verbaalsetele ähvardustele ja rünnakutele ka füüsilisi rünnakuid isikute suhtes, keda ta vandenõus osaliseks peab.
22.Kohus kuulas 26.03.2019 ära XX. Ärakuulatav teatas, et ta ei ole kunagi vajanud ega vaja mingit ravi, viibib haiglas, kuna tegemist on kättemaksuga kaebamiste eest. Haigla on kaaperdanud tema tervisekaardi ja võltsinud seda, mingit rohtu ta ei saa ning talle jääb arusaamatuks, mida on psühhiaatril temaga rääkida. Pärnu linnal ei saa olla temaga midagi pistmist, et ta ei kuulu Pärnu linnale. XX leiab, et ei ole psüühiliselt haige, vaid on lihtsalt ärritunud.
23.Pärnu Haigla psühhiaatri HS 26.03.2019 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nähtub, et psüühiline kontakt isikuga on raskendatud, esineb monoloogiasümptom, dialoogilist kõnet ei suuda arendada, haiguskriitika ja ravisoostumus puuduvad täielikult, esinevad kinnistunud paranoidsed veendumused, on vaenulik erinevate instantside suhtes, kellele omistab süüd temaga toimuvas olukorras. Osakonnas on lühiajaliselt kasutanud arvutit, et tasuda vajalikud maksed, kuid samal ajal on teinud sotsiaalmeediasse postitusi, milles ähvardab asjassepuutuvaid isikuid vangipaneku ning vägivallaga. Psühhootiline haigus on vallandunud hiljemalt 2010.a. Olukord on süvenenud selliselt, et isik ei suuda
avaühiskonnas raske psüühikahäire tõttu igapäevaelu jätkata ning on eeldada, et võib toimuda lisaks verbaalsetele ähvardustele ja rünnakutele ka füüsilisi rünnakuid isikute suhtes, keda ta vandenõus osaliseks peab. Eksperdi hinnangul isik vajab spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ning turvalist kontrollitud ravikeskonda kuni psühhoosi leevenemiseni. XX-l on diagnoositud raske püsiv psüühikahäire – luululine häire (F22.0), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Tahtevastase haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäite tõttu iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut. XX käitumine on mõjustatud psühhoosielamustest. Isiku käitumine on ettearvamatu ja potentsiaalselt ohtlik. Püsivatest luulumõtetest tulenevalt esineb ohtlikkus peamiselt teiste isikute turvalisuse ja tervise suhtes, kuid haigusspetsiifilise ravita jäämisel on oodata veelgi suuremal määral senise psüühilise seisundi halvenemist ning seega tervisekahju isikule endale ning psühhoosist tingitud käitumise tõttu suuremat ohtu ka kõigi nende suhtes, kelle osas isikul esinevad paranoidsed veendumused. Eksperdi hinnangul on XX suhtes vajalik rakendada tahtest olematut ravi kuni 3 kuuks. Muude abinõude rakendamine ei ole võimalik, sest tal puudub täielikult haigusteadvus ning sellest tulenevalt ka ravisoostumus alternatiivseteks ravisekkumisteks.
24.XX esindaja leidis, et on kuulanud isiku vahetult ära psühhiaatriakliinikus enne esialgse õiguskaitse pikendamist. Hiljem on XX korduvalt võtnud esindajaga ühendust nii e-kirja kui telefoni teel. Esindatav on arvamusel, et tema suhtes ravi kohaldamine on kuritegelik ning mingit vajadust selleks ei ole. Ta väljendab pahameelt riigi vastu, kes ta haiglasse paigutas. Esindaja palus kohtul kontrollida, kas tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on täidetud. Maakohtu 28.03.2019 määrus
25.Pärnu Maakohus rahuldas 28.03.2019 määrusega avaldaja II taotluse ja kohaldas XX suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 20.05.2019 kella 10:45-ni. Kohus lubas XX suhtes kasutada psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ja määras määruse viivitamata täitmisele.
26.Põhiseaduse (PS) § 20 lõige 1 sätestab igaühe õiguse vabadusele, mille võib sama paragrahvi teise lõike kohaselt ära võtta üksnes seaduses ettenähtud juhtudel ja korras. Seda võib mh teha ka vaimuhaige kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik (PS § 20 lõike 2 punkt 5). Kohus tugines TsMS § 533 lõike 1 punktile 1 ja § 5391 lõigetele 1–3 ning PsAS § 11 lõikele 1. XX suhtes on 26.03.2019 teostatud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Kohus on XX ära kuulanud 26.03.2019. XX määratud esindaja on esitanud taotluse osas seisukoha.
27.XX-l on diagnoositud raske psüühikahäire – luululine häire (F22.0), mille tõttu on piiratud isiku võime oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. XX käitumine on mõjustatud psühhoosielamustest ning on ettearvamatu. Ravita jäämisel ning psühhoosi süvenemise käigus ohtliku käitumise tõenäosus pigem eskaleerub ning võib suure tõenäosusega muutuda kahjustavaks isikute suhtes, kelle osas XX-l esinevad paranoidsed veendumused. Ärakuulamisel oli isik selgelt agressiivselt meelestatud üldiselt riigi ning õiguskaitseorganite vastu. Eksperdi hinnangul tuleb mh arvestada ohtu XX enda tervisele, kui ta ei võta haiguskriitika puudumise tõttu ravimeid, mistõttu ravi puudumisel haigus süveneb. Ravi on vajalik, et tuua XX tagasi igapäevategevuste juurde ja et ta saaks elada täisväärtuslikku elu. Kohus leidis, et tahtevastase ravi saamata jätmisel XX psühhoos süveneb ning seeläbi ohtliku
käitumise tõenäosus pigem suureneb ning võib muutuda kahjustavaks teiste isikute suhtes.
28.Tahtevastase ravi kohaldamata jätmisel ja haiglast vabanemise järgselt on väga suur tõenäosus, et XX katkestab ravi ning psühhoos süveneb. Ravil viibimise ajal isik keeldub ravimite võtmisest ning tal puudub täielikult haiguskriitika. Kohus on veendunud, et järelevalveta ning ravi manustamiseta isik katkestab ravi, mille puudumisel haigus süveneb. Ambulatoorne ravi käesoleva psüühilise seisundi puhul on ebapiisav XX tervise kaitsmiseks ning ümbritsevate turvalisuse tagamiseks.
29.Lähtudes XX ärakuulamisel tajutust, võttes arvesse psühhiaatrite ja linnavalitsuse esile toodud asjaolusid ning ekspertiisi, ei ole ära langenud psühhiaatrilise ravi kohaldamise alused ja esineb ilmselge vajadus kohaldada XX suhtes psühhiaatrilist ravi. Arvestades, et XX-l püsib puuduliku haigusteadvuse ning ravisoostumuseta psühhootiline seisund, mida on vajalik jätkuvalt ravida, siis on põhjendatud isiku paigutamine kinnisesse asutusse kuni 3 kuuks. XX seisund ei ole praeguseks paranenud vaatamata senisele ravile alates 20.02.2019.
30.Kohtu hinnangul on vajalik jätkuvalt isiku suhtes kohaldada tahtevastast ravi. XX vajab jätkuvalt turvalist kontrollitud ravikeskonda ning tema suhtes on lubatud kasutada psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega.
31.Kohus jättis TsMS § 172 lõike 3 alusel riigi poolt mitte menetlusosalisena kantud menetluse kulud täielikult riigi kanda ja TsMS § 172 lõike 2 alusel menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 06.04.2019 määruskaebus
32.Kaebuses palub XX esindaja 28.03.2019 määruse tühistada või alternatiivselt tühistada määruse resolutsiooni punkt 4 ja tuvastada, et XX viibib alates 22.02.2019 kella 10:45-st tahtest olenematul ravil ebaseaduslikult.
33.XX vaidleb haiglasse paigutamisele vastu ja leiab, et ravi ta ei vaja. Seega tuleb kontrollida PsAS § 11 lõike 1 punktides 1–3 sätestatud eelduste täitmist.
34.Alternatiivselt leidis esindaja, et määrus tuleb tühistada osas, millega kohus määras, et see kuulub täitmisele viivitamata. Kehtib TsMS § 541 lõigetes 3 ja 4 sätestatud eriregulatsioon ja vaidlustatud määrus ei ole muutunud täidetavaks. Juhul kui kohus asub eelnevas määruskaebemenetluses seisukohale, et 21.02.2019 ja 23.02.2019 määrused tuleb tühistada või ei ole need muutunud täidetavaks, viibib XX ebaseaduslikult tahtest olenematul ravil alates 22.02.2019 kella 10:45-st. Juhul kui viidatud määruseid ei tühistata, viibib isik ebaseaduslikult ravil alates 01.04.2019 kella 10:45-st. Vastustajate seisukohad ja menetluse edasine käik
35.Avaldajad I ja II vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
36.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
37.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 21.02.2019 ja 23.02.2019 määrused on lõppjärelduses õiged ja määruskaebuse väited ei anna alust kohtulahendite resolutsioonide muutmiseks ega tühistamiseks, kuid osaliselt tuleb muuta määruste põhjendusi. Muutmata osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.
38.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 28.03.2019 määruse resolutsiooni punkt 4 tuleb tühistada. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsustuse, millega tunnistab määruse TsMS § 541 lõike 4 alusel täidetavaks isikule endale kättetoimetamisega. Muus osas on määruse lõppjäreldused õiged, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi. Muutmata osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.
39.TsMS § 659 (koosmõjus § 651 lõikega 1) alusel kontrollib kolleegium esmalt tahtest olenematu ravi kohaldamise eelduste täidetust XX suhtes PsAS § 11 lõike 1 ning TsMS § 534 lõike 1 ja § 533 lõike 1 punkti 1 alusel. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldustega kõigis kolmes määruses, et esinesid seaduslikud alused tahtest olenematu ravi eesmärgil isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, sh ka esialgse õiguskaitse korras ja vastava tähtaja pikendamiseks. Maakohtul oli alus asuda 21. ja 23.02.2019 määrustes seisukohale, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja et viivitusega kaasneks oht kolmandatele isikutele ning et on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Maakohtule raviasutuse poolt esitatud psühhiaatrite otsused/arvamused ja 22.02.2019 isiku ärakuulamisel tajutu, samuti XX 16.08.2018 e-kirjade sisu Pärnu haigla kvaliteedi osakonna töötajale LK-le kogumis said olla maakohtule piisavad, et nõustuda psühhiaatritega, et isikul on raske psüühikahäire (luululine häire), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada. Luululise häire (RHK-10 kood F22.0) esinemise ja süvenemise, mille tõttu on isikul raske igapäevaelus jätkata ja mis võib viia lisaks verbaalsetele rünnakutele ja ähvardustele ka füüsiliste rünnakuteni isikute suhtes, keda XX peab endavastases vandenõus osalisteks, tuvastas ka kohtupsühhiaatria ekspert paigutamise põhimenetluses 26.03.2019 antud arvamuses. Samuti nõustub kolleegium, et maakohus tuvastas kõigis kolmes määruses kooskõlas tsiviilkohtumenetluse õigusnormidega, et muu psühhiaatriline abi kui tahtevastasele ravile allutamine ei ole isiku suhtes küllaldane. Ärakuulamistel avaldatu, samuti 11.03.2019 tagasiside lehe ja ravialuse jälgimislehtede alusel on veenvalt tõendatud, et XX-l puudub haiguskriitika ning ta ei ole nõus ise ravimeid võtma.
40.Küll aga pidas kolleegium vajalikuks kontrollida täiendavalt eluliste asjaolude esinemist, millised annavad aluse tuvastada isiku ohtlikkust kas iseenda või teiste isikute suhtes PsAS § 11 lõike 1 punkti 2 mõttes. Maakohus ei analüüsinud määrustes isiku ohtlikkust konkreetsete eluliste asjaolude alusel, vaid viitas üldsõnaliselt avaldajate esiletoodud asjaoludele ja esitatud tõenditele. Ka jääb maakohtu määrustest ebaselgeks, kas kohus peab isikut ohtlikuks iseendale (järeldub 21.02.2019 määrusest) või nii iseendale kui teistele (järeldub 23.02.2019 määrusest) või teistele isikutele (järeldub 28.03.2019 määrusest). Ohtlikkusega seonduvate eluliste asjaolude selgitamiseks andis ringkonnakohus TsMS § 663 lõike 3 teise lause alusel avaldajatele võimaluse esitada määruskaebemenetluses täiendavaid tõendeid. Tutvunud 24.04.2019 ja 15.05.2019 esitatud täiendavate seisukohtade ja tõenditega ning hinnanud neid
TsMS § 232 lõike 1 alusel kogumis varasemas menetluses esitatud tõenditega, leiab kolleegium, et maakohus tuvastas kõigis kolmes määruses lõpptulemusena õigesti isiku ohtlikkuse, kuid maakohtu seisukohti tuleb täpsustada.
41.Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendatud on ravita jäämisel isiku pigem kindel füüsiline ohtlikkus lähitulevikus nende isikute tervisele ja julgeolekule, kelle kohta on esinenud/esineb isikul luululine mõtlemine ja verbaalne agressiivsus (eelkõige Pärnu Haigla kvaliteediosakonna töötaja LK suhtes). Esitatud tõendite kogumiga on tõendatud isiku arenev agressiivsus isiku(te) vastu, kellega ta Pärnu Haiglas isiklikult suhtles, milline päädis selgelt füüsiliselt agressiivse käitumisega suheldes psühhiaatriakliiniku personaliga ravi ajal. 15. ja 16.08.2018 e-kirjadega LK-le on tõendatud, et isik ei olnud selgelt rahul temale ravikaardi kohta esitatud haigla vastusega ning lubab täpsustamata isikul „...lihtsalt kratist kinni võtta..., ...kaabakalt SR-lt... /perearst/..., ...korruptandist kaabakas SR on muidugi RETS igatpidi..., ...Kui ei saa muidu, siis ma saan ta /reumatoloog LP/ nagunii kuskilt kätte..., ...Selle RS ma võtan ise ette...“. Pärnu Haigla turvajuhtumi registreerimiskaardiga on tõendatud, et 25.09.2018 käis XX isiklikult LK kabinetis, nõudis tervisekaarti ja seda mitte saades ründas agressiivselt sõnaliselt, helistas politseisse ja lahkudes astus LK-le füüsiliselt väga lähedale ja lubas „seda asja nii mitte jätta“. Samast tõendist selgub, et sarnane intsident toimus samade isikute vahel ka augusti lõpus. 17.08.2018 ja 25.09.2018 tööalaseid kokkupuuteid XX-ga kirjeldas LK ka 28.09.2018 avalduses politseile, milles selgitas mh, et kuna XX mõjub ebastabiilsena ja tema käitumine on ettearvamatu, siis tunneb LK ohtu enda elule ja tervisele. Samas kirjas viitas LK XX Facebooki postitustele, kus on käsitletud LK isikut sõnadega „varas, valetaja, sarimõrvar“ ja avaldatud, et „...selliseid LK ühiskond ei vaja...“. PPA 14.05.2019 väljavõttega politsei infosüsteemist on tõendatud, et juba aastal 2015 sai politsei Soomes töötanud arstilt teate, et patsient XX saadab talle Facebookis seosetuid kirju, helistab isiklikule kontaktile ja sõimab, ähvardab, et teab arsti elukohta ning et arst tunneb skisofreenilise isiku ees hirmu. Samast nähtuvad agressiivsed intsidendid 17.08.2018, 25.09.2018 ja 23.10.2018. Samast dokumendist selgub, mis toimus 20.02.2019 Pärnu Politseijaoskonnas, mille tulemusena tõi politsei XX psühhiaatriakliinikusse – esmalt oli XX tulnud politseisse vestlema AA kuritegude teemal, kuid edasi soovis selgitada enda andmete varastamist Pärnu Haiglast; vesteldes ärritus isik üha rohkem ja lõpuks teatas, et „läheb Pärnu Haiglasse ja tõstab kellegi kõri pidi üles ja nõuab oma andmed paberkandjal välja“; selgitused, et selline käitumine ei ole lubatud, isikut ei huvitanud ning ta korrutas uuesti, kuidas „läheb haiglasse isikuid kõri pidi üles tõstma“; arvestades varasemaid juhtumeid haigla töötajatega, otsustas politsei viia isiku psühhiaatriakliinikusse tervisliku seisundi hindamiseks, kuna tekkis oht, et ta võib teistele isikutele füüsilist valu põhjustada.
42.Kolleegium on seisukohal, et eeltooduga tõendamist leidnud isiku käitumise muster vastab psühhiaatriakliiniku juhataja kirjeldusele luululisest ehk paranoidsest häirest, mis on olemuselt püsiva ja kroonilise loomuga haigusseisund, mille puhul ei ole luulumõtet võimalik korrigeerida ühegi selgituse ega tõendusmaterjaliga ning mis ravita jäämisel progresseerub üksikutest luulumõtetest ulatuslikuks luulumõtete süsteemiks, mis haarab üha rohkem isikuid ja ametiasutusi ning algselt verbaalne agressiivsus eskaleerub füüsiliseks. Kolleegiumi arvates ei ole alust ohtlikkust tuvastada nende isikute (nt kohtunike, poliitikute jt) suhtes, kellega XX-l ei ole olnud isiklikku kontakti. Samas ebameeldivate, arusaamatute ja ebatsensuursete postituste
tegemine sotsiaalmeedias ja e-kirjade saatmine erinevatele ametiasutustele/ametnikele annab kinnitust isikule pandud diagnoosi põhjendatusest.
43.04.03.2019 määruskaebuses esitatud alternatiivsetele väidetele vastuseks selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium ei nõustu kaebajaga, et maakohtul ei olnud õigust määrata 21.02.2019 määrust viivitamatule täitmisele. Riigikohus selgitas 30.04.2019 lahendis nr 2-18-17167 (punktis 13), et ka esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise määrus tuleb täita viivitamatult vastavalt TsMS § 4771 lõike 2 teisele lausele, § 384 lõikele 1 ja § 467 lõikele 5 ning et sellisele määrusele ei kohaldu TsMS § 541 lõiked 3 ja 4. Kuna 23.02.2019 määruse näol on tegemist esialgse õiguskaitse pikendamise määrusega, siis laieneb eelnev ka sellele määruse, mistõttu ei oma täitmise seisukohalt tähtsust, et maakohus määras lahendi viivitamatult täitmisele kättetoimetamisega isikule endale. Riigikohus on eelpool viidatud lahendi punktis 15 selgitanud, et kuigi esialgse õiguskaitse määrus tuleb TsMS § 541 lõike 1 esimese lause alusel isikule kätte toimetada, ei ole määruse täidetavus seotud kättetoimetamisega. Seega ei olnud maakohtul vajadust siduda 23.02.2019 määruse täidetavust isikule kättetoimetamisega. Sarnast menetluslikku olukorda analüüsis Riigikohus eelpool viidatud lahendi punktis 14 ja leidis, et kui kirjeldatud maakohtu eksimus ei muutnud isiku viibimist kinnises asutuses ebaseaduslikuks, ei pea ringkonnakohus maakohtu määrust vastavas osas tühistama. Eeltoodust tulenevalt ei oma seega käesolevas asjas kaebuste lahendamisel tähtsust täpne aeg, millal kinnine asutus üritas XX-le 23.02.2019 määrust kätte toimetada.
44.Kolleegium ei nõustu kaebajaga ka selles, et esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse oleks raviasutus pidanud esitama eraldi esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusest. Riigikohus selgitas lahendis nr 2-18-17167 (punktis 21), et PsAS § 13 lõige 1 ja TsMS § 534 lõike 5 teine lause ei eelda esialgse õiguskaitse pikendamise jaoks uue taotluse esitamist, vaid üksnes psühhiaatri või muu pädeva arsti täiendavat arvamust pikendamise vajalikkuse kohta. TsMS § 534 lõike 5 alusel võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on ilmselgelt vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Psühhiaatri või muu pädeva arsti ülesanne on esialgse õiguskaitse rakendamise ajal isik üle vaadata ja anda hinnang, kas esialgse õiguskaitse on olnud tulemuslik või on vaja esialgset õiguskaitset pikendada. Käesolevas asjas oli maakohtul 23.02.2019 määruse tegemise ajal raviarstist psühhiaatri täiendav arvamus selle kohta, et ravi ei ole veel mõju avaldanud. Ka kuulas maakohus samal päeval ära isiku enda.
45.Küll aga nõustub kolleegium kaebajaga selles, et esialgse õiguskaitse pikendamise määrus ei ole TsMS § 534 lõike 3 kohaselt põhjendatud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei jõuta konkreetsel juhul põhimenetluse toiminguid nelja päeva jooksul ära teha ja miks on põhjendatud pikendamine nimelt kuni 40 päevani. Kolleegium on seisukohal, et selles osas saab ringkonnakohus maakohtu 23.02.2019 määruse põhjendusi täiendada. Raviarst avaldas ärakuulamisel maakohtule 22.02.2019, s.o kolmandal päeval peale XX raviasutusse paigutamist ja tema suhtes tahtevastase ravi alustamist, et esialgu ei ole ravi veel mõjunud, kuid ravimid võivadki mõjuma hakata alles mitme nädala jooksul; ravi jätkamisel loodetakse jõuda tulemusele, et isikuga saaks rääkida ja asju arutada, et jõuda ravi osas kokkuleppele. Seega on tõendatud, et esialgse õiguskaitse pikendamise otsustamise seisuga oli raviasutusel põhjust arvata, et isiku psüühiline seisund võib sundravi tulemusena mõne nädala jooksul paraneda selliselt, et ta asub ravi osas arstiga koostööle. Juhul, kui
raviarsti arvamus oleks realiseerunud, ei oleks kohalikul omavalitsusel olnud vajadust põhimenetlust alustada. Eeltoodust tulenevalt oli põhjendatud koheselt põhimenetlusega mitte alustada, vaid pikendada esialgse õiguskaitse korras raviasutuses kinnipidamise tähtaega seaduse lubatud maksimaalse tähtajani. Kuna isik arstidega koostööle ei asunud, esitas kohalik omavalitsus põhimenetluse alustamiseks avalduse 22.03.2019. Eeltoodu alusel ei nõustu kolleegium kaebajaga, et esialgse õiguskaitse pikendamise taotlust tuleb käesolevas asjas käsitleda korralise kinnisesse asutusse paigutamise taotlusena. Samuti ei käsitle kolleegium kaebuse neid väiteid, millised on esitatud eeldusel, et põhimenetlust esialgse õiguskaitse pikendamisele ei järgne.
46.Kolleegium nõustub kaebajaga selles, et maakohtu 28.03.2019 määruse resolutsiooni punkt 4 ei ole seaduslik. Viidatud punktis määras maakohus, et määrus kuulub viivitamatule täitmisele. Kinnisesse asutusse paigutamise põhimenetluse määruse täidetavust reguleerivad TsMS § 541 lõikes 3 ja 4, millised on erinormiks TsMS § 478 lõike 4 suhtes ega näe ette sellise määruse viivitamatut täidetavust. Küll aga näeb viidatud lõige 4 ette juhuks, kui isik juba viibib raviasutuses, kohtule ette kaalutlusõiguse siduda määruse täidetavus mitte selle jõustumisega, vaid isikule endale või tema esindajale või eestkostjale kättetoimetamisega või tema elukoha järgsele valla- või linnavalitsusele edastamisega. Seadusandja mõte sellise regulatsiooni kehtestamisel on anda kohtule õigus kaaluda, kas konkreetsetel asjaoludel on mõistlik lasta isik määruse vaidlustamise ajaks kinnisest asutusest välja. Käesolevas asjas otsustas maakohus sisuliselt õigesti, et konkreetses psüühilises seisundis isikut ei ole mõistlik määruse vaidlustamise ajaks raviasutusest välja lasta, kuid kohaldas eesmärgi saavutamiseks ebaõiget menetlusõiguse normi. Kolleegium kõrvaldab rikkumise, sidudes määruse täidetavuse selle kättetoimetamisega XXle endale. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt saab lugeda määruse isikule kättetoimetatuks TsMS § 315 alusel 29.03.2019. Seega ei ole alust tuvastada, et XX on viibinud ebaseaduslikult tahtest olenematul ravil.
47.XX tervislikust seisundist lähtudes ja arvestades raviasutuse juhi teavet, et veel seisuga 24.04.2019 ei olnud isiku psüühiline seisund stabiliseerunud, peab kolleegium sarnaselt maakohtuga vajalikuks kohaldada TsMS § 541 lõike 1 teist lauset ja mitte teha käesoleva määruse põhjendusi teatavaks isikule endale.
48.TsMS § 172 lõike 3 alusel jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud riigi kanda.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.