Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik
Kohtuasi
Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliiniku taotlus isikule tahtest olenematu ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras ja taotlus esialgse õiguskaitse pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2019. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M. P määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Puudutatud isik M. P, lepinguline esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa Avaldaja Sihtasutuse psühhiaatriakliinik
Tartu
Ülikooli
Kliinikum
Puudutatud isiku elukohajärgne kohalik omavalitsus Tartu linn Asja läbivaatamise kuupäev
29. aprill 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-548 muutmata.
3.Rahuldada Anti Aasmaa taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 150 eurot (sh käibemaks). Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ja teadmiseks OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo.
4.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas 13. jaanuaril 2019 Tartu Maakohtule taotluse M. P (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks
2-19-548 isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks nelja päeva vältel ja selle pikendamiseks 40 päevani. Puudutatud isik võeti ravile 12. jaanuaril 2019 kell 18.42. Taotlusele oli lisatud psühhiaatri arvamus, mille kohaselt vajab puudutatud isik tahtest olenematu ravi kohaldamist, kuna isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu iseenda elu ja tervist ning teiste elu, tervist ja julgeolekut. Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
2.Tartu Maakohus rakendas 14. jaanuari 2019 määrusega esialgset õiguskaitset ja paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliinikusse neljaks päevaks alates 12. jaanuarist 2019 kell 18.42. Määruse põhjenduste kohaselt esinevad avaldaja taotlusest ja psühhiaatri arvamusest lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-s 1 ja psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 sätestatud alused esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse ja talle haiglaravi kohaldamiseks TsMS § 534 lg 5 alusel neljaks päevaks. Isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu nii iseenda elu ja tervist kui ka teiste elu, tervist ja julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
3.Avaldaja esitas 15. jaanuaril 2019 maakohtule psühhiaatri täiendava arvamuse tahtest olenematu ravi vajaduse kohta, mille kohaselt vajab puudutatud isik tahtest olenematu ravi pikendamist kuni 40 päevani.
4.Tartu Maakohus pikendas 16. jaanuari 2019 määrusega puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgset õiguskaitset ja paigutas ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks avaldaja psühhiaatriakliinikusse 30 päevaks, s.o 10. veebruarini 2019. Määruse põhjenduste kohaselt esinevad psühhiaatriakliiniku taotlusest, psühhiaatri arvamusest ja ärakuulamisel saadud andmetest lähtudes alused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi pikendamiseks 30 päevani, kuna ravi kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud.
5.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Maakohtu määrused tühistada. Juhul kui kohus ei tühista maakohtu 16. jaanuari 2019 määrust, tuleb esialgse õiguskaitse tähtaega lühendada 14 päevani, kohustades Tartu Linnavalitsust esitama avalduse puudutatud isikule tahtest olenematu ravi kohaldamiseks viie päeva jooksul määruse kättetoimetamisest, või algatada korraline põhimenetlus kohtu algatusel. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 8. veebruari 2019 määrusega Tartu Maakohtu 16. jaanuari 2019 määruse ja tegi uue määruse, millega jättis 13. jaanuaril 2019 esitatud esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2019 määruse muutmata. Määruskaebusega seotud menetluskulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt puudub alus maakohtu 14. jaanuari 2019 määruse tühistamiseks. Kuivõrd taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esitas maakohtule psühhiaatriakliiniku valvearst, siis on taotluse esitanud PsAS § 13 lg-s 1 nimetatud pädev isik. PsAS § 13 lg-t 1 eesmärgipäraselt tõlgendades saab asuda seisukohale, et esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda 2(4)
2-19-548 paigutamiseks, samuti selle tähtaja pikendamise taotluse saab esitada nii haigla pea- või ülemarst kui ka valvearst. Tegemist on haigla töökorraldusliku küsimusega, millesse kohtul ei tule sekkuda, mh ei pea haigla avaldajana tõendama pea- või ülemarsti äraolekut ning äraoleku kestust kohtule taotluse esitamise ajal. Maakohtul puudus 16. jaanuari 2019 määruse tegemise ajal asjakohane ja õigeaegne esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus. Seetõttu tuleb esialgse õiguskaitse pikendamise määrus tühistada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Puudutatud isik palub esindaja vahendusel esitatud määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus osas, milles jäeti tühistamata Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2019 määrus, ja teha tühistatud osas uus määrus, millega Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2019 määrus tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt saab valvearst PsAS § 13 lg 1 järgi esitada esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse üksnes haigla pea- või ülemarsti äraolekul. Uurimispõhimõttest lähtuvalt tulnuks tuvastada, et taotluse esitamise hetkel ei saanud taotlust esitada haigla pea- või ülemarst. Juhul kui avaldaja ei ole tõendanud haigla pea- või ülemarsti äraolekut, on taotluse esitanud pädevuseta isik. Sealjuures tulnuks tuvastada, et haigla pea- või ülemarst ei saanud tulenevalt PsAS § 11 lg-st 4 ja § 13 lg-st 2 esitada taotlust 48 tunni jooksul alates 12. jaanuarist 2019 kell 18.42, s.o ka tööpäeval
14.jaanuaril 2019. Pikaajalise praktika kohaselt esitavadki sarnaseid taotlusi üksnes valvearstid, justkui haigla pea- või ülemarst ei viibikski kunagi tööl. PsAS § 13 lg 1 sätestab avaldust esitama õigustatud subjektid nii asutusepõhiselt (nt kohalik omavalitsus) kui ka isikupõhiselt (nt haigla peavõi ülemarst). Seega on seadusandja soovinud, et taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks saaks esitada üksnes haigla pea- või ülemarst. Pea- ja ülemarst, olles asutuse vastava valdkonna juhid ja pädevad ka ravivaldkonnas, peaksid kontrollima, kas avalduse esitamine on põhjendatud. Haigla peaja ülemarst peavad enne avalduse esitamist kontrollima erinevate arstide arvamusi ja alles seejärel tegema avalduse kohtule. Valvearst on õigustatud avaldust esitama üksnes edasilükkamatutel juhtudel, kui pea- või ülemarst seda teha ei saa.
8.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 691 p 1 ning § 695 alusel jätta muutmata ja puudutatud isiku määruskaebus rahuldamata.
10.TsMS § 695 ja § 688 lg 1 järgi kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Ringkonnakohus tühistas maakohtu 16. jaanuari 2019 määruse esialgse õiguskaitse pikendamise kohta. Avaldaja ei ole ringkonnakohtu määrust selles osas vaidlustanud. Seega kontrollib kolleegium üksnes Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2019 määruse õiguspärasust.
11.Pooled ei vaidle selle üle, et esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 1 mõttes olid täidetud. Seda ei ole puudutatud isik ka määruskaebuses vaidlustanud. Seega lähtub kolleegium TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 ning § 695 alusel sellest, et esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise sisulised eeldused olid täidetud.
12.Puudutatud isik leiab aga, et esialgse õiguskaitse taotluse esitanud valvearst ei olnud PsAS § 13 lg 1 järgi pädev taotlust esitama, kuivõrd avaldaja ei ole tõendanud pea- või ülemarsti äraolekut. 3(4)
2-19-548
13.PsAS § 13 lg 1 kohaselt esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks, samuti esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise taotluse esitab isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Haigla pea- või ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst.
14.Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus õigesti leidnud, et haigla ei pea avaldajana kohtule tõendama pea- või ülemarsti äraolekut ning äraoleku kestust taotluse esitamise ajal. Ekslik on puudutatud isiku väide, et seadusandja sooviks, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks saaks taotluse esitada üksnes haigla pea- või ülemarst. PsAS § 13 lg-st 1 tuleneb, et haigla nimel võib taotluse esitada kas haigla pea- või ülemarst või valvearst. Seega näeb seadus sõnaselgelt ette võimaluse, et taotluse võib esitada ka valvearst. Kuigi PsAS § 13 lg 1 näeb ette, et eelkõige peaks taotluse esitama pea- või ülemarst, tähendab valvearstile samasuguse pädevuse andmine, et taotluse põhjendatust on võimeline kontrollima ka valvearst. Seetõttu ei ole põhjust, miks peaks haigla kohtule põhjendama või isegi tõendama pea- või ülemarsti äraolekut.
15.Põhjendamatu on puudutatud isiku väide, et PsAS § 11 lg 4 ja § 13 lg 2 järgi tuleks vajaduse korral oodata kohtule taotluse esitamisega kuni 48 tundi, kui siis saaks seda teha pea- või ülemarst. Ravile saadetud isiku põhiõiguste kaitse huvides on siiski see, et kohus annaks võimalikult kiiresti hinnangu isiku paigutamise õiguspärasusele. Seetõttu ei ole taotluse esitamisega viivitamine põhjendatud, isegi kui 48 tunni pärast saaks taotluse valvearsti asemel esitada pea- või ülemarst.
16.Puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud kassatsiooniastme menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
17.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja Anti Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub puudutatud isikule Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo mõista riigieelarvest välja koos km-ga 150 eurot (2,5 tundi × 50 eurot × 1,2). Taotluse kohaselt oli osutatud riigi õigusabi seotud järgmiste toimingutega: ringkonnakohtu määrusega tutvumine 0,5 tundi ja määruskaebuse koostamine 2 tundi. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (määrus nr 16) § 10 lg 2 alusel rahuldada. Kolleegium määrab puudutatud isiku esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks km-ga 150 eurot. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
18.Riigikohtu 18. veebruari 2019 määrusega on puudutatud isik määruskaebuselt kautsjoni tasumisest TsMS § 180 lg 1 alusel vabastatud. Vabastamine on TsMS § 190 lg 7 tähenduses lõplik. Ants Kull
Peeter Jerofejev
Malle Seppik
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.