2.Viru Maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest ja saatis avalduse kohtualluvuse korras lahendamiseks Harju Maakohtule. Maakohtu määrus
3.Harju Maakohtu keeldus 6. detsembri 2018. a määrusega avaldust menetlusse võtmast. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda.
4.Maakohus selgitas, et täitemenetluse lõpetab täitemenetluse seadustiku (TMS) § 50 lg 1 21 kohaselt kohtutäitur otsusega, mitte kohus. Avaldajal tuleb esmalt taotleda
1(3)
täitemenetluse lõpetamist kohtutäiturilt. Avaldusest ei nähtu, et avaldaja seda oleks teinud. Kui kohtutäitur täitemenetlust ei lõpeta, võib võlgnik TMS § 217 lg 1 järgi esitada kohtutäiturile selle peale kaebuse. TMS § 218 lg 1 teise lause kohaselt ei saa kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata. Kuna avaldusest ei nähtu, et avaldaja oleks enne kohtusse pöördumist kohtutäiturile vastava kaebuse esitanud, jättis maakohus avalduse kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmata. Määruskaebus
5.Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub avaldaja maakohtu määruse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
6.Avaldaja on korduvalt pöördunud oma nõudega kohtutäituri poole, kuid saanud vastuseks, et kohtutäituri pädevuses ei ole tsiviilasjades väljamõistetud nõuete aegumise küsimus. Seega on avaldaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Menetluse edasine käik
7.Kohtutäitur Katrin Velleti (kohtutäitur) seisukohast nähtuvalt esitas avaldaja
11.detsembril 2018 kohtutäiturile kaebuse, taotledes menetluse lõpetamist seoses nõuete täitmise aegumisega täiteasjades nr 031/2011/5189, 031/2011/5188, 031/2011/5187, 031/2011/5186, 031/2011/5185, 031/2011/5184, 031/2011/5183, 031/2011/5182, 031/2011/5181, 031/2011/5180, 031/2010/2545, 031/2008/2021.
8.8. jaanuaril 2019 teatas sissenõudja Eesti Vabariik (Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu) kohtutäiturile, et sissenõudja andmetel on vaidlusalused nõuded aegunud ja sellest tulenevalt sissenõudja loobub oma nõuetest võlgniku vastu. Samas ei avaldanud sissenõudja soovi täitemenetluse lõpetamiseks.
9.Kohtutäitur on seisukohal, et kuna sissenõudja teatas, et loobub oma nõuetest võlgniku vastu, siis on kohtutäituril alus täitemenetluse osaliseks lõpetamiseks sissenõudja nõuete osas. Sissenõudjapoolne nõuete aegunuks tunnistamine ei vabasta võlgnikku aga täitekulude tasumisest.
10.21. jaanuari 2019. a otsusega lõpetas kohtutäitur täitemenetluse eelpool viidatud täiteasjades sissenõudja nõuete osas ja jätkas menetlust täitekulude sissenõudmise osas.
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
12.Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohus on põhjendatult keeldunud avalduse menetlusse võtmisest, kuid teinud seda ebaõigel alusel. Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21, § 659).
13.Avaldusest nähtuvalt soovis avaldaja kohtult täitemenetluste lõpetamist seoses nõuete aegumisega. Maakohus keeldus avalduse menetlemisest TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel, kuid asus ekslikult seisukohale, et avaldajal tuleb nõuda täitemenetluse lõpetamist kohtutäiturilt ning sellest keeldumise korral esitada kohtule TMS § 217 lg 1 alusel kaebus kohtutäituri tegevusele.
14.Ringkonnakohus selgitab, et kohtutäituril on õigus otsustada täitedokumendi aegumise tähtaja saabumise üle üksnes juhul, kui sundtäitmisele on esitatud täitedokument, millest tuleneb karistusõiguslik nõue (TMS § 202 lg 1, § 207 lg 1, § 209, § 210). Muude
2(3)
nõuete puhul ei ole kohtutäituril õigust otsustada aegumise küsimuse üle ja võlgnikul tuleb aegumistähtaja saabudes pöörduda kohtu poole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vastavalt TMS § 221 (vt Riigikohtu 28. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-11; 18. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-13, 8. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-15). Täitemenetluse lõpetamiseks peab täitemenetlus olema TMS § 48 p 4 järgi tunnistatud lubamatuks ja see on võimalik üksnes TMS § 221 lg-s 1 nimetatud hagi rahuldamise teel. Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldatakse, on sellekohane kohtulahend TMS § 48 lg 1 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks (Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 19).
15.Määruskaebusest nähtuvalt pöördus avaldaja vastavalt maakohtu juhisele uuesti kohtutäituri poole, kes jättis 4. jaanuari 2019. a otsusega avaldaja kaebuse täitmise tähtaja aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Määruskaebemenetluses on selgunud, et sissenõudja on vahepeal oma nõuetest aegumise tõttu loobunud (mitte palunud lõpetada täitemenetlus) ja täitemenetlus jätkub üksnes täitekulude osas, mille kohta on kohtutäitur teinud 21. jaanuaril 2019 otsuse.
16.Praegusel juhul ei ole avaldaja esitanud kohtule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, vaid on sisuliselt vaidlustanud kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur jättis avaldaja suhtes alustatud täitemenetlused lõpetamata. Seepärast saab kohus kontrollida avaldaja poolt edasi kaevatud kohtutäituri otsuse õiguspärasust, mitte anda hinnangut sundtäitmise lubatavuse või mittelubatavuse kohta. Kuna avaldaja ei ole sundtäitmise lubatavust hagiga vaidlustanud, ei ole praeguses asjas esitatud avaldusega kohtutäituri tegevuse peale võimalik avaldaja soovitud eesmärki ehk täitemenetluse lõpetamist saavutada. Sellel põhjusel on õige maakohtu määruse lõppjäreldus, et avalduse menetlemisest tuleb TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda.
17.Hageja senise avalduse alusel kohtutäituri tegevusele hinnangu andmisel ei näe ringkonnakohus põhjust täituri tegevusele etteheiteid teha. Kohtutäitur on õigesti leidnud, et praegusel juhul puudub tal alus täitemenetluse täies ulatuses lõpetamiseks, kuna puudub kohtlahend, mis keelaks tal nõuda sisse täitekulusid. Kohtutäituril oleks kohustus täitemenetlused lõpetada TMS § 48 p 4 alusel juhul, kui avaldaja esitab kohtutäiturile kohtulahendi, millega on täitekulude võlgnikult sissenõudmine lubamatuks tunnistatud. TMS § 37 lg 1 kohaselt on täitekuludeks kohtutäituri tasu ning kohtutäituri ja sissenõudja või kolmanda isiku poolt pärast täitemenetluse alustamist täitemenetluseks tehtud vajalikud kulutused, mille TMS § 38 lg 1 kohaselt peab kandma võlgnik. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 nõuab võlgnikult täitekulud sisse täitekulu otsuse teinud täitur.
18.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak Ande Tänav
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.