XX hagi YY vastu amuleti ja kaelaketi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks, alternatiivselt kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.06.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebuse hind 3000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja RÕA korras vandeadvokaat Yaroslav Radziwill
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 18.06.2018 otsus lõppjärelduses muutmata, kuid muuta selle põhjendusi.
2.Jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud maakohtu ja apellatsioonimenetluses jätta apellandi kanda.
Välja mõista XX-lt riigituludesse vastustaja riigi õigusabi kulu apellatsioonimenetluses 150 eurot. Selgitada apellandile, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg-d 5 ja 9). Makseinfo lisatakse käesolevale otsusele.
1(10)
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus
1.05.05.2017 esitas XX (hageja) hagi YY (kostja) vastu vara võõrast ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks, alternatiivselt kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt tutvus hageja 26. juunil 2012 kostjaga, pooled kohtusid ning veedeti ühiselt aega hageja juures aadressil Tallinn KKK. Kostja omastas 2012. aasta jaanuaris hagejale kuuluva valgest kullast jämeda kaelaketi vääriskividega kaunistatud amuletiga, väärtusega 3000 eurot. Vaatamata oma suulistele ja kirjalikele lubadustele ei ole kostja vara hagejale tagastanud. Hageja on keti ja amuleti omanik. Kostja on nii suuliselt kui ka e-kirjades tunnistanud, et ta valdab hageja asju. Hageja soovib oma asjade tagastamist kostja poolt. Kohtule esitatud fotolt on nähtav, et vääriskivist amulett ja valgest kullast jäme kaelakett on hageja kaelas ja otseses valduses. Fotolt on võimalik tuvastada, et see on tehtud 31.07.2012. Ühel päeval sattus amulett koos vääriskiviga kostja kaela. Kaelaehte turuväärtuseks on käesoleval ajal 5000-8000 eurot. FF kinkis hagejale 2004.a vääriskivi. Hageja lasi sellest metallikunstnik HH-l teha amuleti. Amuletti kandis hageja kollektsionääride kokkutulekult ostetud valgest kullast jämeda kaelaketiga kuni päevani, mil kostja korterist lahkus. Hageja nõudis kostjalt oma asju tagasi ja selle käigus tekkis pooltel 28.07.2015 vastastikune rüselus, mille käigus kostja käes olnud käekoti sangad purunesid ning käekott ise jäi hageja valdusesse. Nimetatud asja suhtes algatati kriminaalmenetlus, mis lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu 31.01.2017. Kriminaalasjas ei eitanud kostja, et vaidlusalused esemed on/olid tema valduses. Kui kostja keeldub või ei saa vara tagastada, palub hageja alternatiivselt mõista kostjalt välja kahju 3000 eurot. Alternatiivselt kohalduvad alusetu rikastumise sätted. Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXXX sisalduva kostja 07.08.2015 ülekuulamise protokolliga on tõendatud, et hagejal oli selline amulett olemas ja see jäi vastu hageja tahtmist kostja valdusesse. Tõendatud on kostja pahauskne valdus alates 31.01.2013 hageja omandile ja hageja nõude esitamise aegumistähtaja kulgema hakkamine alates 01.02.2013. Hageja ülekuulamise protokollist nähtub, et kostja ütluste kohaselt pani hageja kostjale amuleti kaela lohutuseks; kostja väitis hagejale, et see jäi haiglasse; vaatamata oma lubadustele ei ole kostja amuletti hagejale tagastanud. Nimetatud tõendiga on tõendatud nii hageja omandiõigus amuletile (selle üksikasjalik kirjeldus nähtub samuti protokollist), kui ka kostja ebaseaduslik valdus sellele. Nii kostja kui ka hageja ülekuulamise protokollidega on tõendatud, et alates jaanuarist 2013 pidasid pooled läbirääkimisi hageja asjade tagasisaamiseks nii e-kirjade kui ka SMS-de teel. Kostja märgib oma 07.08.2015 ülekuulamise protokollis, et XX hakkas oma asju
2(10)
tagasi nõudma 2015. jaanuarist ja peale 28.07.2015 on nad suhelnud omavahel meili ja sõnumite teel ning kokkuleppele nad asjade tagastamise suhtes ei jõudnud. Seega nõude aegumine oli 2015. aastal ilmselgelt peatunud ja hagi esitati 05.05.2017. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja hagejale kuuluv vääriskivist amulett valgest kullast jämeda kaelaketiga ja kohustada kostjat nimetatud ese andma üle hagejale hiljemalt 20 päeva jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest. Juhul, kui kostja 20 päeva jooksul pärast käesolevas asjas tehtud kohtulahendi jõustumist ei tagasta hagejale ketti ja amuletti, siis välja mõista kostjalt hageja kasuks rahaline hüvitis vääriskivist amuletiga valgest kullast jämeda kaelaketi eest summas 3 000 eurot. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnista. Tõendatud ei ole, et amulett on kostja valduses, samuti selle väärtus 3000 eurot. Kostja teada oli amuleti hind 40 eurot, see ei olnud tehtud valgest kullast ega vääriskividega. Kostja valduses amuletti ei ole. Hageja käitus juba 2013. a viisil nagu ta oleks kaotanud valduse amuleti üle. Hageja nõue on aegunud. Valge kuld on materjal, mille ehedust ei saa kontrollida pildi järgi ja isegi mitte käepäraste vahenditega, see vajab kontrolli laboritingimustes. Hageja ei ole kohtule esitanud hinnalise eseme juurde kuuluvat passi ja sertifikaati. Kriminaalmenetluse toimikust ei ole selgelt aru saada, millist „amuletti“ hageja kostjale „lohutuseks“ 2013. jaanuaris kaela pani, kuid hageja esialgsete ütluste järgi võib eeldada, et tolle ehte väärtus ei olnud nii suur nagu hageja väidab. Sellele viitab mh asjaolu, et hageja ei märgi oma esialgses kirjalikus tunnistuses amuletti, keskendudes vaid võtmetele ja fotodele, mida ta kostja käest nõudis. Kahtlustavana kinnitas hageja, et kuni 2015. aastani tegi ta kostjale palju kingitusi, sh „lõhnaõli, lilli, riideid, pesu ja kaelaehteid“. Isegi kui kohus leiab, et 2013. a jaanuaris andis hageja kostjale üle just hagiavalduses kirjeldatud kaelaehte, viitavad üleandmise asjaolud sellele, et hageja vaba tahe oli kostjat tasuta rikastada, st tegemist oli tavapärase poolte armastuse perioodi aegse (2012-2015) kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes. VÕS § 270 lg 1 seal ühe-aastase ajalise piiri (vastava õiguse tekkimisest teada saamisest), mille jooksul kinkelepingust tuleb taganeda. Antud juhul kestsid hageja-kostja suhted veel kaks aastat peale n.ö lohutuskingituse tegemist. Kriminaalasja toimikust nähtuvalt tunnistab hageja, et ta oli viimati seksuaalsuhtes kostjaga märtsis 2015. Seega on hageja 2013. a jaanuari kinkelepingust taganemisõigus nii VÕS § 270 lg 1 kui ka TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata ja poolte menetluskulud hageja kanda. Hageja valduse väljamõistmise nõude õiguslik alus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1, mille kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 kohaldamiseks peab hageja väitma ja tõendama, et ta on asja omanik ning et kostja valdab asja ebaseaduslikult. Fotoga ja tunnistaja VV ütlustega nende koostoimes on tõendatud, et hagejale kuulus kett koos amuletiga. Hageja ei ole, et tegemist on kostja valduses olevate esemetega. Tunnistaja VV sõnade kohaselt väitis hageja tunnistajale, et pani keti koos amuletiga kostjale kaela, kuid
3(10)
hiljem, kui hageja ketti tagasi soovis, kostja seda ei tagastanud. Samas on tunnistaja kinnitanud, et ta ei ole ise näinud, kuidas hageja oleks just hagi esemeks oleva keti kostjale üle andnud, samuti ei ole tunnistaja ketti ega amuletti kunagi kostja kaelas ega käes näinud. Hageja väitel tõendavad kostja valdust hageja ketile kostja poolt kriminaalasja nr XXXXXXXXXXXXX raames antud ütlused, mille kohaselt kostja on 07.08.2015 ülekuulamisel kinnitanud, et 2013. aasta jaanuaris pani hageja kostjale oma amuleti kaela, aga kui kostja arsti juures käis, võttis ta keti kaelast ja see läks kaduma (kriminaalasja toimik lk 10). Hageja ise on kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXXX 06.08.2015 toimunud ülekuulamisel kinnitanud, et on teinud kostjale kingitusi, sealhulgas kaelaehteid (kriminaalasja toimik lk 86). Kostja on menetluses selgitanud, et ta ei mäleta täpselt, kas või milliseid ehteid hageja talle kinkinud on, kuid samas on kostja veendunud, et hageja poolt hagiavalduses nimetatud ehet kostja valduses ei ole. Olukorras, kus kostja kinnitab, et hageja nimetatud ehet kostja valduses ei ole, samuti ilmneb kriminaalasjas antud kostja ütlustest, et kett ja amulett olid pärast 2013. aastal EMO-s käiku kadunud, ning hageja ei ole esitanud ühtegi muud tõendit, millest ilmneks, et hageja nõutav ehe on käesoleval hetkel kostja valduses, tuleb hageja nõue kostjalt keti ja amuleti väljanõudmiseks rahuldamata jätta, kuna AÕS § 80 lg 1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Alternatiivselt on hageja esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude 3000 euro ulatuses olukorraks, kus keti ja amuleti valduse üleandmine ei ole võimalik Maakohus viitas TsÜS § 150 lg-le 1. Käesoleval juhul on kostja andnud kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXXX ütluseid, et hageja ese läks kaduma, kui kostja külastas EMO vastuvõttu. Nähtuvalt Ida-Tallinna epikriisist (kriminaalasja toimik lk 27) külastas kostja EMO vastuvõttu 31.01.2013 ning pärast seda andis kostja hagejale teada, et on ehte kaotanud. Seega hakkas hageja nõude esitamise tähtaeg kulgema alates 01.02.2013, mida ka hageja ise on kinnitanud oma 23.03.2018 menetlusdokumendis. TsÜS § 167 lg 1 kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Kriminaalasja nr XXXXXXXXXXXXX toimikust nähtuvatest sõnumitest (kriminaalasja toimik lk 45-48 ja 50-66) ilmneb, et hageja ja kostja on vahetanud hulgaliselt sõnumeid, kuid ühestki sõnumist ei nähtu, et hageja ja kostja peaksid läbirääkimisi hagejale kuuluva keti ja amuleti tagastamisega seotud kahjuhüvitisega. Olukorras, kus hageja väited aegumise peatumise kohta ei ole tõendamist leidnud, aegus hageja kahjuhüvitamise nõue 01.02.2016. Võttes arvesse, et hageja esitas hagi 05.05.2017, on hageja kahjuhüvitamise nõue esitatud väljaspool seaduses ettenähtud tähtaega ning kohtul puudub alus asuda hageja kahjuhüvitamise nõuet sisuliselt analüüsima. Hageja nõue jäi tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata maakohtule asja uueks lahendamiseks. Maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt (pealiskaudselt) ja valikuliselt ning tõendite usaldusväärsust, elulist usutavust kriitiliselt ja objektiivselt käsitlemata. Kohtuotsuses toodud järeldused on rajatud sisuliselt kostja paljasõnalistele kinnitustele. Vaatamata hageja poolt tõendite esitamisele, sh kaudsete tõendite esitamisele, eitas kostja otseselt nii hageja
4(10)
omandiõigust, kui ka amuleti ja kaelaketi valdamist. Kostja tunnistas, et tegemist oli lohutuskingitusega. Kostja vastuväited olid ilmselgelt otsitud ja vastuolulised. Maakohus leidis õigesti, et hagejal oli omandiõigus vaidlusalusele esemele. Hageja tõendas, et kostja valdab tema asja ebaseaduslikult. Maakohtu otsusest võib aru saada, et hageja ei ole tõendanud mitte siis valdamise ebaseaduslikkust, vaid seda, et kostja üldse valdab tema asja. Viidates kostja seletusele kriminaalasjas vaidlusaluse eseme kaotsimineku kohta arsti juures, jääb arusaamatuks, kas see on maakohtu enda lõppjäreldus asja kaotsimineku osas ja milline on selle järelduse õiguslik tähendus. Appelandi arvates ei ole eluliselt usutav, et kostja vaidlusalust ehet ei mäleta, kuid on veendunud, et see pole tema valduses. Otsusest ei ole võimalik aru saada, milliste tõendite alusel jõudis maakohus järeldusele, et vaidlusalust eset ei ole kostja valduses. Kuna hageja oli esitanud tõendid vaidlusaluse eseme kostja valduses olemise kohta, ei saa kostja paljasõnalistele väidetele tuginedes asuda teistsugusele seisukohale. Kostja väited seoses vaidlusaluse esemega olid erinevad ja vastuolulised. Kostja vastuväide, et vaidlusalune ehe võis kaduma minna arsti juures (EMO-s), ei olnud kohtueelses poolte läbirääkimiste perioodil (2013-2015) kostja esimene vastuväide. Ajal, mil pooled pidasid läbirääkimisi eseme tagastamise osas, lubas kostja pidevalt, et toob ehte tagasi, kuid mingil ajal hakkas väitma, et see võis arstil käies kaduma minna. Apellant tsiteerib kaebuses tunnistaja VV ütlusi leides, et nendega on tõendatud kostja poolt amuleti ebaseaduslik valdamine. Nimetatut kinnitavad kostja lubadused amulett kodust karbist tagasi tuua või siis vajadus otsida EMO-st või kuskilt mujalt. Kostja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid asja kaotsimineku kohta ja valdab seda edasi. Valdus võib lõppeda ka asja kaotamisega, kuid need asjaolud oleks maakohus pidanud kohtuotsuses tuvastama. Apellant toob kaebuses esile kostja esitatud erinevaid seisukohti vaidlusaluse eseme saatuse kohta. Kostja ei esitanud nõuetekohast taotlust aegumise kohaldamiseks. Kohus ei selgitanud hagejale, et käsitab kostja 05.01.2018 seisukoha punktis 2.3 märgitut kui aegumise kohaldamise taotlust ja hagejal tuleks sellele esitada oma seisukoht. Sellega rikkus kohus selgitamiskohustust ja see võis asjas kaasa tuua ka ebaõige kohtulahendi. Kohaldades antud asjas hagejale üllatuslikult aegumist, rikkus kohus TsMS § 351 lg 1 sätteid. Hageja esitas maakohtu menetluses vastuväited aegumisele ja tõi välja aegumistähtaja peatumise võimalikud asjaolud. Kostja aegumise peatumisele vastuväiteid ei esitanud. Kuna kostja ei esitanud vastuväiteid aegumise peatumisele ja kinnitas oma menetlusdokumendis ka ise, et pärast sündmust jaanuaris 2013. a suhtlesid pooled aktiivselt kaks aastat, siis võib asjaolusid arvestades (poolte SMS-d 2013, 2014 ja 2015 ning e-kirjavahetus juulist 2015) eeldada, et pooled pidasid läbirääkimisi ka hageja asjade, sh keti ja amuleti tagastamise küsimuses. Hageja ei kinnitanud, et tema nõude aegumistähtaeg algas 01.02.2013.a. 31.01.2013 ei teadnud ega pidanudki hageja teadma tekkinud kahjust (TsÜS § 150 lg 1). Hageja kahjuhüvitise nõue muutub sissenõutavaks alles siis, kui kostja hagejale asja ei tagasta. Arvestades kostja varasemat käitumist ja valelikkust ei ole tegelikult eluliselt usutav, et kostja sellise kallihinnalise ehte lihtsalt ära kaotas ning see asjaolu talle alles pool aastat hiljem meenus (väidetavalt käisid pooled asja EMO-s koos otsimas mais 2013).
5(10)
Maakohus ei ole aegumise küsimust lahendades hinnanud nõuetekohaselt tõendeid. Kui kostja oleks maakohus esitanud oma aegumise vastuväite põhistatud taotlusena ja nõutavas vormis, oleks hageja saanud viidata kohtu poolt täna tähelepanuta jäetud tõenditele ja lisaks ka kostja 16. juuli 2015 e-kirjale hagejale, milles kostja teatab järgmist: „Kui kallistasid rõõmuga...M.O.T.T./nii Sina ei tulnudki/ja nõuad toona kadumaläinud ehet...levitades tuttavate seas kindlat teadmist, et olen selle 40 euroga maha myynud...kuis saan seda veel tagastada..? Saa palun aru! pikki tunde on selgitustex juba kulutatud...ei tahax enam sellel peatuda...seda ei ole enam...nii, nagu minul ei ole terve roide tunnet...kas saaxid minule selle tagastada..?“ Maakohus käsitles nõudeid ebaõigesti alternatiivsetena. Alternatiivsete nõuete korral pidanuks maakohus tuvastama alternatiivse nõude sissenõutavaks muutumise aja ehk hetke, kui hagejale pidi olema teada, et oma vara tal tagasi saada ei õnnestu. Seega võib-olla 16. juuli 2015 e-kirjast võis hageja aru saada, et tal on kostja vastu varalise kahju hüvitamise nõue ja selle kulgemise tähtaeg algas seega 17.07.2015.a. Sellest tulenevalt saabuks kolmeaastase hagi aegumise tähtaeg alles 17.07.2018.a. Hagi asjas oli aga esitatud 05.05.2017.a. Apellant viitab TsMS § 365 lg-le 1, §-le 369 ja leiab, et on oma nõuded selliselt esitanud: kostja peab tagastama vaidlusaluse eseme hagejale 20 päeva jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest ja juhul, kui kostja seda ei tee, siis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks hüvitis 3000 eurot. Seadus võimaldab esitada hagi ka juhul, kui nõue ei ole muutunud veel sissenõutavaks. Seega isegi juhul, kui hageja kahjuhüvitise nõue ei ole tänaseks veel sissenõutavaks muutunud, vaid muutub sissenõutavaks alles pärast seda, kui kostja vaidlusalust eset hagejale ei tagasta, siis on võimalik kohtuotsuses kindlaks määrata rahasumma, mille kostja peab tasuma, kui ta asja hagejale tagastamise kohustust tähtajaks ei täida. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kui muuta tuleb selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). I
7.Hageja poolt esitatud asjaolude ja esitatud nõuete põhjal järeldas kohus õigesti, et hageja esitas vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõude ja alternatiivse nõude juhuks, kui vara ei ole säilinud kostja valduses. Hageja esimest nõuet saab mõista amuleti koos kaelaketiga (edaspidi amulett) tagastamise nõudena. Seejuures oli üleliigne märkida nõudesse ehte väärtus. Nõue, et ese tuleks üle anda 20 päeva jooksul, on käsitatav otsuse täitmise tähtaja kindlaksmääramisena (TsMS § 445 lg 1 I lause mõttes). Kuivõrd maakohus esimest nõuet ei rahuldanud, ei olnud võimalik rahuldada ka hageja taotlust otsuse täitmise tähtaja määramiseks. Kostja teist nõuet saab käsitada alternatiivse nõudena esimese nõude suhtes. Alternatiivseks nõudeks oli keti väärtuse hüvitamine selle tagastamise võimatuse korral.
8.Asjas ei ole kohaldatav TsMS § 365 lg 1, mille kohaselt võib hageja hagiavalduses nõuda, et kohus annaks koos hagis taotletava kohustuse täitmise või teo tegemisega kostjale otsuses selle täitmiseks tähtaja. TsMS § 365 näeb küll hagejale ette õiguse nõuda hagis taotletava kohustuse täitmiseks tähtaja andmist, hageja on sõnastanud oma nõude sooritusnõudena (kasutades väljendeid „mõista välja“ ja mitte „nõuda välja ebaseaduslikult valdusest“ vms), kuid maakohus on põhjendatult käsitlenud hageja esitatud nõuet valduse tagastamise nõudena ja seega
6(10)
asjaõigusliku nõudena. Hageja ei ole toonud esile, et poolte vahel oleks lepinguline või lepinguväline võlasuhe, mille alusel tekiks kostjal kohustus asi tagastada.
9.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on jätnud täitmata selgitamiskohustuse ja viinud läbi ebapiisava eelmenetluse. Maakohus on pooltele selgitanud 14.11.2017 e-kirjas nii kohaldamisele kuuluvat õigust kui ka tõendamiskoormist. Maakohus ei pidanud selgitama hagejale, et kostja taotlus on käsitatav hageja nõude suhtes aegumise kohaldamise taotlusena. Hageja on ka sisuliselt aegumisele vastu vaielnud. II
10.Hageja tugines seoses kullast jämeda kaelaketi koos vääriskividega kaunistatud amuleti (edaspidi amulett) kostja valdusesse sattumisega hagis peamiselt järgmistele asjaoludele: - poolte vahel olid lähedased suhted 26.06.2012 – 2015 kevad; - hageja pani amuleti kostjale kaela 31.01.2013 lohutuseks; - 31.01.2013 käis kostja rindkerevigastusega EMO-s ja tal oli amulett kaelas; - kostja väitis hagejale, et amulett jäi haiglasse; - amuleti väärtus on 3000 eurot; - alates jaanuarist 2013 on pooled pidanud läbirääkimisi hageja asjade tagasisaamiseks nii e-kirjade kui ka SMS-de teel; - kostja on andnud amuleti tagastamise kohta suulisi ja kirjalikke lubadusi, kuid seda tagastanud ei ole; - kostja ei ole hagejale öelnud, et ei tagasta tema asju, vaid on palunud oodata; - hageja suhtes seoses poolte rüselusega algatatud kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXXX ei eitanud kostja, et amulett on/oli tema valduses; - kostja on andnud kannatanuna kriminaalasjas ütlusi, mille kohaselt „2012 detsembris, 2013 jaanuaris /.../ pani X mulle amuleti kaela, see jäi mulle kaela ja ma käisin arsti juures, siis võtsin selle sealt kaelast ära ja see läks kaduma /.../ ... siis ta panigi amuleti mulle lohutuseks kaela, et ma ära ei läheks. X hakkas oma asju tagasi nõuda 2015 jaanuarist.“; peale 28.07.2015 on pooled suhelnud meili ja sõnumite teel ning kokkuleppele nad asjade tagastamise suhtes ei jõudnud; - hagi ei ole aegunud, kuna pooled pidasid läbirääkimisi amuleti tagastamise osas.
11.Kostja tugines peamiselt järgmistele vastuväidetele: - amulett pole tehtud valgest kullast ja vääriskividest ning selle amuleti tegelik hind on 40 eurot; - amulett ei ole kostja valduses, millest hageja on olnud teadlik ja kostja ei saa seda tagastada; - kostja ei tea amuleti asukohta; - hageja käitus juba 2013. a viisil nagu ta oleks kaotanud valduse amuleti üle; - kahju hüvitamise nõue on aegunud, sest hageja kaotas amuleti juba 2013; - kuni 2015. aastani tegi hageja kostjale palju kingitusi, sh lõhnaõli, lilli, riideid, pesu, kaelaehteid; - kui kohus leiab, et hageja andis 2013. a jaanuaris kostjale üle konkreetse amuleti, oli tegemist kinkega; - kinkelepingust võib taganeda ühe aasta jooksul, antud juhul ei ole hageja seda teinud, mistõttu hagi on aegunud.
12.Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled järgmiste maakohtu poolt tuvastatud asjaolude üle, mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - hagejale kuulus toimikus asuval fotol näha olnud amulett;
7(10)
-
hageja pani amuleti kostjale kaela; kostja väitis hagejale, et amulett läks kaduma.
III
14.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja valdab/valdas amuletti ebaseaduslikult.
15.Maakohtu otsusest ei tulene apellandi poolt tehtud järeldust, et kostja valdas hageja asja ebaseaduslikult, st maakohus ei ole nimetatule hinnangut andnud. Nimetatud osas on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust.
15.1.AÕS § 80 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et hageja on omanik, kostja on amuleti valdaja ning kostja valdab amuletti õigusliku aluseta. Maakohus tuvastas, et hageja on amuleti omanik, amulett läks kaduma 31.01.2013 ja seoses sellega kostja seda ei valda. Seega tuleb esmalt tuvastada, kas kostja valdus oli ebaseaduslik või oli tal amuleti valdamiseks õiguslik alus. Aeguda saab ainult tõeline nõue. Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada.
15.2.Asja seaduslikku ja ebaseaduslikku valdust reguleerivad AÕS § 34 lg-d 1 ja 2, mille kohaselt on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte ning valdust loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
15.3.Kuna kostja tugines asjaolule, et hageja andis talle amuleti valduse üle kinkelepingu alusel, pidi kostja tõendama, et poolte vahel sõlmiti kinkeleping.
15.4.Pooltel puudub vaidlus, et hageja pani ise amuleti kostja kaela. Asjaoludest saab järeldada, et kostja ei võtnud ketti hageja toast või seifist hageja teadmata. Hageja tegevus – kostjale keti kaelapanemine – on käsitatav kaudse tahteavaldusena (TsÜS § 68 l g 3 mõttes). Hageja ei väljendanud ei suuliselt ega kirjalikult tahet, mida ta keti amuleti kostjale kaela panemisega taotleda soovis, kuid tema tahe oli väljendatud teos.
15.5.Esmalt tuleb vastata küsimusele, kas tegemist oli õiguslikku tähendust omava toiminguga, milles väljendus tahteavaldus, millega sooviti kaasa tuua õiguslik tagajärg, ning kas kostjal, keda see puudutas, oli mõistlikult võimalik vastavast tegevusest nii aru saada. Tuleb hinnata amuleti kaelapanekut, mille kaudu tahteavaldus võiks olla väljendatud.
15.6.Kinkelepingu puhul ei ole keelatud avaldada tahet ka kaudse tahteavaldusega. Seega iseenesest võis hageja tegevuses (amuleti kaelapanemises kostjale) väljenduda tahe tuua kaasa õiguslikke tagajärgi. Poolte vahel on aga vaidlus, kas hageja soovis amuleti omandi üleandmist kostjale või andis amuleti valduse üle mingi teise tehingu alusel, millest kostjale ei tekkinud õigust jätta amulett enda valdusesse.
16.Hageja tegeliku tahte kindlakstegemiseks, s.o millist lepingut tahtsid pooled sõlmida, tuleb hageja tahteavaldust tõlgendada.
16.1.TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
8(10)
16.2.Hageja esile toodud asjaoludest saab järeldada, et hageja soov ei olnud kostjat amuletiga rikastada, vaid et ta soovis amuletti anda kostja valdusesse ajutiselt. Samas ei ole hageja väitnud, et ta oma teo juures oleks kasutanud mingit sõnalist selgitust, nt et amulett on tema jaoks erilise emotsionaalse ja/või varalise väärtusega (on kalli inimese poolt kingitud poolvääriskiviga, valgest kullast) ja ta annab selle kostjale ainult nii kaua, kui valu üle läheb, kuni amuleti imettegev mõju toimima hakkab vms. Seega ei ole võimalik tõlgendada hageja tahteavaldust viisil, et kostja sai amuleti kasutamislepingu või asja tasuta kasutusse andmise või mingi muu lepingu alusel.
16.3.Kinkelepinguga täidetakse sageli moraalseid kohustusi heades suhetes lähedase inimese suhtes ja selle eesmärk on sageli lähedaste suhete toetamine. Kui armsam paneb teisele põhjustatud valu korral lohutuseks kaela oma kaelast amuleti, eeldab mõistlik inimene, et selle tegevuse eesmärgiks on vabanduse palumine või lohutamine. Sarnasele tahteavaldusele käitumise näol antakse tavapäraselt kinkimise tähendus.
16.4.Pooled ei vaidle, et 31.03.2013 külastas kostja tervisest tulenevatel põhjustel haigla erakorralise vastuvõtu osakonda. Samuti puudub vaidlus, et kostja oli mingis emotsionaalses seisundis, kus hageja pidas vajalikuks teda lohutada ja tegi seda oma amuleti kostja kaela panemisega. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja tegi kostjale nende tutvuse perioodil erinevaid kingitusi nagu parfüümid, ehted, riided. Tuvastatud asjaoludest tulenevalt on hageja amuleti kaelapanekut kostjale kui tahteavaldust mõistliku isiku seisukohalt võimalik mõista kui kohustuse võtmist kostjat ilma vastutasuta amuleti üleandmisega rikastada.
17.Kui kinkeleping loob kohustuse ainult ühele poolele, siis piisab lepingulise suhtes tekkimiseks kinkija ja kingisaaja vahel kinkija tahteavaldusest, millega ta võtab endale kohustuse teist poolt rikastada. Ka kingisaaja peab olema nõus sellega, et teda kinkija poolt rikastatakse. Seega amuleti kaelapanekuga tegi hageja oferdi kinkelepingu sõlmimiseks ja kostja aktsepteeris seda sellega, et ei keeldunud sellest. Nimetatust tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et amuleti kaelapanekuga kostjale ja sellest mittekeeldumisega kostja poolt sõlmiti poolte vahel kinkeleping (VÕS § 259 lg 1 mõttes). Kinkeleping on võlaõiguslik kausaaltehing asjaõiguslikule käsutusele. Käesoleval juhul on kokkuleppe sõlmimine ja asja üleandmine kostja omandisse toimunud üheaegselt. Seega puudub alus väita, et kostja valdas amuletti ebaseaduslikult või rikastus hageja arvelt (hageja alternatiivne õiguslik käsitlus).
18.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja tugines hagis asjaolule, et amulett oli kostja ebaseaduslikus valduses. Kinkelepingust on võimalik taganeda. Samas ei ole hageja hagis tuginenud asjaolule, et poolte vahel sõlmiti kinkeleping või muu tehing, millest hageja on taganenud. Ringkonnakohus ei saa hagi alusena käsitleda asjaolusid, millele hageja maakohtu menetluses tuginenud ei ole. Seetõttu jääb hagi rahuldamata ja maakohtu otsuse lõppjäreldus muutmata.
19.Eeltoodust tulenevalt ei oma asja lahendamisel tähendust asjaolu, kas amulett on kostja valduses ja mis on selle väärtus, kas hageja hakkas amuletti tagasi nõudma ja mis asjaoludel seda tehti, kas ja millistel asjaoludel amulett on läinud kaduma, kostja mäletamine amuleti olemasolust ja kostja erinevad väited ning lubadused seoses amuleti tagastamisega ning nende vastuolulisus. Tähendust ei oma ka sellekohased hageja esitatud tõendid (nt tunnistaja VV ütlused), mistõttu menetlusökonoomika kaalutlustel puudub vajadus hinnata, kas maakohus luges tunnistaja ütlusi õigustatult ebausaldusväärseks. Samal põhjusel puudub vajadus hinnata
9(10)
ka seda, kas hageja nõue on aegunud või on pidanud pooled läbirääkimisi ning nõude aegumine oli peatunud, samuti kas hageja esitas üldse nõuetekohase taotluse aegumise kohaldamiseks.
20.Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist jäävad poolte menetluskulud apellatsiooniastmes apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). 26.10.2017 määrusega otsustas maakohus anda kostjale käesolevas tsiviilasjas riigi õigusabi riigi kulul. Käesolevas menetluses on ringkonnakohus teinud 07.05.2019 määruse, millega rahuldanud kostjale riigi õigusabi osutanud esindaja taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning määranud esindaja tasu suuruseks 150 eurot. Nimetatud summa kuulub apellatsioonimenetluses apellandilt väljamõistmisele riigi õigusabi seaduse § 26 lg 2 alusel riigi kasuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.